← Eesti

1-19-9733/25

Obsah (4)§ 121§ 120§ 1573§ 214

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9733 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Keskül

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, milline tegevus on Soome Vabariigis kvalifitseeritav kriminaalseadustiku § 21 lg 5 (rünne) sätete järgi. Peale selle tungis Jaanus Laev varem kehalisi väärkohtlemisi toime pannud isikuna 2018 aasta alguses, täpselt kindlakstegemata kuupäeval, marsruudil Tallinn-Helsinki-Tallinn Eesti lipu all sõitval laeval W enda reisi ajaks võetud kajutis kallale XX-le, haarates kannatanust kätega kinni ja raputas tugevalt, millega põhjustas kannatanule XX-le tahtlikult füüsilist valu. Sellise tegevusega pani Jaanus Laev toime valu tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s.

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Peale selle tungis Jaanus Laev varem kehalisi väärkohtlemisi toime pannud isikuna 2018 aasta juunikuus, täpselt kindlaks tegemata kuupäeval, enda elukohas, Soome Vabariigis aadressil XXX tekkinud konflikti käigus kallale XX-le, kellel haaras käega kõrist ja pigistas, lõi siis kaks korda rusikas käega vasakule poole lõuapiirkonda, väänas ja pigistas kätest ja lõi mitmel korral, täpselt tuvastamata arv kordi, kannatanut keha ja näo piirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanule XX-le tahtlikult füüsilist valu. Sellise tegevusega pani Jaanus Laev toime valu tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s.

§ 121

lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, milline tegevus on Soome Vabariigis kvalifitseeritav kriminaalseadustiku § 21 lg 5 (rünne) sätete järgi. 2 Peale selle tungis Jaanus Laev varem kehalisi väärkohtlemisi toime pannud isikuna 2018 aasta juulikuus, täpselt kindlakstegemata kuupäeval, XX elukohas YYY korteri köögis kallale XXle, keda lõi ühel korral jalaga puusapiirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus vastu seina, põhjustades oma tegevusega kannatanule XX-le tahtlikult füüsilist valu. Sellise tegevusega pani Jaanus Laev toime valu tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s.

§ 121

lg 2 p 2 ,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo Peale selle tungis Jaanus Laev varem kehalisi väärkohtlemisi toime pannud isikuna 2018 aasta juuli lõpus, täpselt kindlakstegemata kuupäeval, oma elukohas Soome Vabariigis aadressil XXX kallale XX-le, kellel haaras käega kõrist ja pigistas, lõi siis kaks korda rusikas käega vasakule poole lõuapiirkonda, hoidis kinni, väänas ja pigistas jõuga kannatanut kätest, üritades suruda kannatanut pikali voodisse, põhjustades oma tegevusega kannatanule XX-le tahtlikult füüsilist valu ja lühemaajalised tervisekahjustused – hematoomid kaelal, kätel ja jalgadel. Sellise tegevusega pani Jaanus Laev toime valu ja tervisekahjustuse tekitanud tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s.

§ 121

lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, milline tegevus on Soome Vabariigis kvalifitseeritav kriminaalseadustiku § 21 lg 5 (rünne) sätete järgi. 1.1 Peale seda, kui oli löönud XX ühel korral jalaga puusapiirkonda, ähvardas Jaanus Laev 2018 aasta juulikuus, täpselt kindlakstegemata kuupäeval, XX elukohas YYY korteris kannatanut tapmisega, öeldes, et „sind leitakse siit tiigist“ ning arvestades tema hoiakut, ähvardusele vahetult eelnenud vägivalla kasutamist, samuti eelnevaid korduvaid vägivalla kasutamisi ja asjaolu, et XX elukoha lähedal on tõesti tiik, oli kannatanul XX-l alust karta ähvarduse täideviimist. Sellise tahtliku tegevusega pani Jaanus Laev toime tapmisega ähvardamise, s.

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Peale selle sekkus Jaanus Laev järjepidevalt kannatanu tahte vastaselt tema eraellu, otsides temaga järjepidevalt kontakti ja jälgides teda, millega hirmutas, alandas ja häiris oluliselt kannatanu XX. Kannatanu ahistav jälitamine seisnes selles, et Soome Vabariigis viibinud Jaanus Laev saatis eeluurimisega täpsemalt tuvastamata kohas ajavahemikul 25.07.2018 kuni 26.08.2018 suhtlusportaali WhatsApp kaudu kasutajanime „Q“ alt Eesti Vabariigis viibinud XX-le kokku 429 erineva- armastava ja vabandava, nõudliku ja tungiva, süüdistava ja ähvardava alatooni ja sisuga tekstsõnumit ja tegi kokku 50 vastamata häälkõnet alljärgnevalt: - 25.07.2018 - 3 tekstsõnumit, 26.07.2018 - 30 tekstsõnumit, 27.07.2018 - 27 tekstsõnumit, 28.07.2018 - 68 tekstsõnumit ja 5 vastamata häälkõnet, 29.07.2018 - 15 tekstsõnumit ja 1 vastamata häälkõne, 30.07.2018 - 7 tekstsõnumit ja 2 vastamata häälkõnet, 31.07.2018 - 4 tekstsõnumit ja 3 vastamata häälkõnet, 01.08.2018 - 7 tekstsõnumit ja 3 vastamata häälkõnet, 02.08.2018 - 4 tekstsõnumit ja 1 vastamata häälkõne, 03.08.2018 - 4 tekstsõnumit, 04.08.2018 -10 tekstsõnumit, 05.08.2018 - 7 tekstsõnumit, 06.08.2018 - 7 tekstsõnumit ja 2 vastamata häälkõnet, 07.08.2018 - 13 tekstsõnumit ja 12 vastamata häälkõnet, 08.08.2018 - 25 tekstsõnumit ja 9 vastamata häälkõnet, 09.08.2018 - 20 tekstsõnumit ja 2 vastamata häälkõnet, 13.08.2018 - 13 tekstsõnumit, 14.08.2018 - 8 tekstsõnumit, 15.08.2018 - 13 tekstsõnumit, 16.08.2018 - 4 tekstsõnumit, 17.08.2018 - 7 tekstsõnumit ja 1 vastamata häälkõne, 18.08.2018 - 12 tekstsõnumit, 19.08.2018 - 17 tekstsõnumit ja 1 vastamata häälkõne, 20.08.2018 - 7 tekstsõnumit, 21.08.2018 - 7 tekstsõnumit, 22.08.2018 - 11 tekstsõnumit, 23.08.2018 - 35 tekstsõnumit ja 3 vastamata häälkõne, 24.08.2018 - 25 tekstsõnumit ja 1 vastamata häälkõne, 25.08.2018 -18 tekstsõnumit, 26.08.2018 - 1 tekstsõnum ja 1 vastamata häälkõne. 3 Peale selle tema, sõites Helsingi-Tallinn-Helsingi liinil Eesti lipu all sõitva laevaga W, kus asub XX töökoht, ajavahemikul 2018 veebruar kuni 2018 august nädalavahetustel ajal, kui XX oli graafikujärgselt tööl, täpselt tuvastamata arv kordi ja täpselt tuvastamata kuupäevadel, käis laeval asuval XX töökohaks olevas kaupluses ja kaupluse lähistel, jälgides XX tegevust ja käitumist nii kaupluses kui kaupluse läheduses, segades ja häirides sellega kannatanut oma tööülesannete täitmisel. Sellise tahtliku tegevusega pani Jaanus Laev toime ahistava jälitamise, mille eesmärgiks ja tagajärjeks oli teise isiku hirmutamine, alandamine ja muul viisil oluliselt häirimine, s.

§ 1573(alates 01.07.2019 Kar

S § 1573 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo, milline tegevus on Soome Vabariigis kvalifitseeritav kriminaalseadustiku § 25 lg 7(a) (jälitamine) sätete järgi. 1.3 Peale seda, kui Jaanus Laev oli 2018 aasta juunikuus, täpselt kindlaks tegemata kuupäeval, enda elukohas, Soome Vabariigis aadressil XXX kasutanud XX suhtes vägivalda – pigistanud kõrist, löönud rusikaga näo- ja kehapiirkonda, pani Jaanus Laev toime kannatanu XX suhtes väljapressimise, nõudes talt 5000 euro suuruses summa maksmist, käskides kannatanul istuda laua äärde ja kirjutada võlakiri sisuga, et XX on talle võlgu 5000 eurot ja võlakiri allkirjastada, mida kannatanu, kartes uut vägivalla kasutamist, ka tegi. Samuti nõudis Jaanus Laev hiljem, 2018 aasta juulis ja augustis korduvalt kannatanult suhtlusportaali WhatsApp kaudu saadetud tekstsõnumites talle raha maksmist. Sellise tahtliku tegevusega pani Jaanus Laev toime väljapressimise, s.o varalise kasu üleandmise nõudmise, millega kasutati vägivalda, s.

§ 214

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, milline tegevus on Soome Vabariigis kvalifitseeritav kriminaalseadustiku § 31 lg 1 (rööv) või § 31 lg 2 (väljapressimine) või § 25 lg 8 (sundimine) sätete järgi. MAAKOHTU OTSUS:

  1. Pärnu Maakohtu 23.märtsi 2020 otsusega üldmenetluses mõisteti Jaanus Laev õigeks KarS § 214 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. 2.1 Tunnistati Jaanus Laev süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. Jaanus Laev tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastat 6 kuud. Samuti tunnistati Jaanus Laev süüdi KarS § 1573 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 4 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus 5 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti Jaanus Laeva poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. 2.2 Sama otsusega lahendati ka lähenemiskeeluga, menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON:
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Aleksei Smelov. Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 23.03.2020.a. kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-199733 osas, milles Pärnu Maakohus otsustas süüdi mõista Jaanus Laev süüdistuses KarS § 120 4 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6 kuud. Süüdi mõista Jaanus Laev süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, p 3 järgi ja karistada vangistusega 3 aastat 6 kuud. Süüdi mõista Jaanus Laev süüdistuses KarS § 1573 järgi ja karistada vangistusega 6 kuud. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust, mõista Jaanus Laevale liitkaristuseks vangistus 4 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel mõista Jaanus Laevale liitkaristuseks vangistus 5 aastat 11 kuud 27 päeva. 5-aasta 11-kuu 27-päevase vangistuse kandmise alguseks lugeda Jaanus Laeva poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. Kohaldada VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel Jaanus Laeva suhtes 3 aastaks lähenemiskeeldu XX suhtes: keelata Jaanus Laeval läheneda XX-le lähemale kui 20 meetrit; keelata Jaanus Laeval viibida XX elukohas ja elukohale YYY lähemal kui 500 meetrit; keelata Jaanus Laeval mistahes viisil võtta ühendust XX-ga, sealhulgas tavaposti, telefonitsi ja muude telekommunikatsioonivahendite (sõnumid, e-kirjad, faks, MSN-Messenger ja muud kiirsõnumiedastus programmid, Internetis helistamise programmid, interneti suhtlusportaalid jms) kaudu. Teha asjas uus otsus, millega õigeks mõista Jaanus Laeva KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 120 lg 1, § 1573 järgi. Alternatiivselt mõista Jaanus Laevale kergem karistus. Juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 hüvitada Jaanus Laevale menetluskuludena lepingulisele kaitsjale makstud tasu. 3.1 Käesolevas kriminaalasjas on põhilisteks tõenditeks kannatanu ja süüdistatava üksteisele vastukäivad ütlused. Tunnistajad ei ole ise sündmusi näinud, on nendest teada saanud kannatanu käest. Tunnistajad on kannatanu head sõbrannad ja kolleegid (ja selles osas vaidlust ei olnud). Siinjuures on oluline kohe märkida, et kohus ise nõustub ka sellega, et süüdistatava ja kannatanu ütlused süüdistuse kohta on vastukäivad ja otsustab eelistada kannatanu ütlusi, kuid selleks ei ole apellandi arvamusel ühtegi põhjust. 3.2 Pärnu Maakohus viitas oma otsuses KrMS § 66 lg 2-1 p 2, mis lubab tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kasutada tõendina, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutab tõde. Samas nõustus kohus sellega, et tõepoolest tunnistajad on Jaanus Laeva ja XX suhete ja süüdistuses kirjeldatud sündmuste kohta infot saanud XX-lt ja XX on ise avaldanud, et hakkas rääkima neist sündmustest alles 2018.a peale juuli lõpu episoodi Soomes Jaanus Laeva kodus. Selles kontekstis rõhutab kaitsja, et meie kõik teeme oma järeldusi kohtumenetluse käigus esitatud tõendite alusel. Probleem seisneb minu arvates, selles, et tihti (ka antud asjas) on need tõendid niivõrd kaudsed, et nende põhjal on võimalik teha ekslike järeldusi. Antud juhul leiab apellant, et just see toimuski. 3.3 Apellant leiab, et on tõsised põhjused arvata, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ja teiseks, kuidas üldse saab antud juhul süüdistatav tõendada seda, mida tegelikult ei olnud, mida ta ei ole teinud. Kohtu loogika kohaselt ei saa üldse süüdistusele vastu vaielda, sest siis öeldakse, et süüdistatava ütlused on ennast õigustavad. On ju ilmselge, et kui inimene ei ole kuriteo toime pannud, siis annabki ta ennast õigustavaid ütlusi. Käesolevas kaasuses on süüdistatava olukord raskendatud ka sellega, et kannatanu ütlustes ei ole üldse konkreetsust, ja sellistel asjaoludel ei saa ka süüdistatav esitada mis tahes tõendeid. Jaanus Laeva vastu esitatud süüdistused käesolevas kriminaalasjas on üldsõnalised ja nende pinnalt ei saa isikut süüdi tunnistada. 5
  3. Süüdistus KarS § 1573 järgi märgib kaitsja, et pole arusaadav kuidas prokuratuur oma arvestusi tegi. Avaldame, et ajavahemikult 25.07.2018 kuni 26.08.2018 ei ole Jaanus Laev kannatanule nii palju sõnumeid saatnud. Jaanus Laeva tegevuses puudub kuriteokoosseis, mis vastab KarS §
  4. Kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et süüdistatav ei ole kannatanuga suhelnud vastu tema tahtmist. Hoopis vastupidi suhtlemine toimus alati ja üksnes siis, kui kannatanu ise seda soovis. Kannatanu ise osales aktiivselt kirjavahetuses ja oma ütlustes kinnitas, et tal oli alati võimalus keelduda kohtumisest ja/või suhtlemisest. Järelikult ei ole Jaanus Laev kannatanu tahte vastaselt temaga kontakti otsinud ja tema eraellu sekkunud. 4.1 Veelgi enam on arusaamatu süüdistus selles, et Jaanus Laev käis laeval asuval XX töökohaks olevas kaupluses ja kaupluse lähistel, jälgides XX tegevust ja käitumist nii kaupluses kui kaupluse läheduses, segades ja häirides sellega kannatanut oma tööülesannete täitmisel. Kui Jaanus Laev viibis ja viibib laeval, on tal ju õigus viibida avalikes kohtades, sh kaupluses. Kuid viibides kaupluses, kus kannatanu töötab ei ole süüdistatav XX tegevust jälginud ning ei ole kannatanut seganud ega häirinud. Esiteks on see avalikus kohas võimatu, sest seal viibivad ka teised inimesed ja teiseks, kui see oleks nii, siis kohale oleks kohe kutsutud turvamehed. 4.2 Oluline on ka see, et siis kui kannatanu ja süüdistatava vahel olid tõesti suhted lõppenud (2018.a. augusti lõpus), siis ei püüdnudki Jaanus Laev kannatanuga taas kohtuda ning ei ole talle isegi sõnumit saatnud. Viimased sõnad, mida Jaanus Laev kirjutas kannatanule 26 augustil 2018.a. olid „kui sa X soovid minuga rääkida, siis anna teada“ (foto nr 82). KÕIK. Pärast seda ei ole Jaanus Laev kannatanuga suhelnud. Järelikult ei saa süüdistatavale ette heita, et ta kannatanuga korduvalt või järjepidevat kontakti otsis, kannatanut jälgis või muul viisil kannatanu tahte vastaselt tema eraellu sekkus. Prokuröri poolt on tõendite hulgas esitatud Jaanus Laeva reisimise andmed ajavahemikul 2017 – 2019 (t.l. 108-110), kust on väga hästi näha, milliste laevadega sõidab Jaanus Laev Soomest Eestisse ja tagasi. Nii on selge näha, et alates septembrist 2018.a. ei sõida ta üldse W-ga, vaid sõidab laevadega, kus kannatanu ei tööta (Megastar, Star). See aga tähendab, et süüdistatav ise ei soovinud enam kannatanuga kohtuda isegi laeval. Millisest kontakti otsimisest ja jälitamisest kannatanu tahte vastaselt saab siis rääkida? Süüdistaja poolt ei ole mitte ainult tõendatud, vaid isegi esile toodud, et Jaanus Laeva tegevuse eesmärk või tagajärg oli kannatanu hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine. Selles kontekstis ei ole süüdistaja ühtegi veenvat argumendi ja tõendit esitanud. Ilma selleta ei saa aga isikut süüdi tunnistada. Seega tuleb Jaanus Laeva õigeks mõista.
  5. Süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi ei ole kohtumenetluse käigus kinnitamist leitud, et Jaanus Laev ähvardas XX tapmisega, öeldes, et „sind leitakse siit tiigist“. Jaanus Laev ise kinnitas ütluste andmisel, et ei ole seda kunagi rääkinud ning samas ei ole ta kunagi XX või keegi teist üldse ähvardanud. Muid objektiivseid tõendeid selles osas ei ole. Keegi teine ei ole seda kuulnud ja isegi prokuratuuri poolt tõendina esitatud kirjavahetuses süüdistatava ja kannatanu vahel ei ole selliseid ja ka muid sõnu ja väljendeid, mida saaks tõlgendada ähvardusena. Ka ülekuulatud tunnistajad ei ole sellest rääkinud. 5.1 Isegi kui oleks tõendatud, et Jaanus Laev oleks tüli käigus öelnud XX suhtes, et „sind leitakse siit tiigist“, siis sellest ei saa automaatselt järeldada, et süüdistatav ähvardab tapmisega. Tapmisest ei ole siin sõnagi. Kaitsjana juhin ka kohtu tähelepanu, et värskes lahendis kriminaalasjas nr 1-19-1849 märkis Riigikohus, et kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes 6 kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Kaitsjana soovin selles kontekstis rõhutada, et antud juhul ei olnud ning ei saanudki väide „sind leitakse siit tiigist“ tõsiselt võetavaks olla. Seega tuleb Jaanus Laev KarS § 120 lg 1 alusel õigeks mõista.
  6. Süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi on nii umbmäärane, et juba sel põhjusel tuleb Jaanus Laeva õigeks mõista tuginedes KrMS § 7 lg
  7. Kaitsja peab silmas seda, et kõikides episoodides pole tuvastatud millal konkreetselt tungis Jaanus Laev XX-le kallale. Igas ette heidetud episoodis on märgitud, et see juhtus täpselt kindlaks tegemata kuupäeval. Olukorras, kui sündmuste toimumise täpne kuupäev ja aeg pole tuvastatud pole võimalik ka nõuetekohaselt ennast kaitsta. Kui oleks teada millal konkreetselt väidetav sündmus on toimunud oleks võimalik esitada vastavaid ümberlükkavaid tõendeid. 6.1 Kohtumenetluse käigus ei ole kinnitamist leitud, et ajavahemikul alates 2017.a. algusest kuni septembrini 2018.a. on Jaanus Laev tunginud XX-le kallale, löönud teda ning põhjustas sellega talle füüsiliste valu. Süüdistus sellistes episoodides (nii nagu ka juba mainitud teised süüdistused) on üles ehitatud üksnes kannatanu enda ütluste alusel. Kusjuures süüdistatav ise oma ütlustes, mis on ka tõend KrMS kohaselt väidab, et tal ei ole olnud põhjust ja ei ole ta kasutanud vägivalda XX suhtes. 6.2 Tunnistajad, kes andsid oma ütlusi süüdistaja taotlusel ei ole ise midagi näinud ja rääkisid üksnes sellest mida nendele rääkis kannatanu. Ja kuigi kaitsjal ei ole tõendeid selle kohta, et tunnistajad on valetanud, peab siiski, kaitsja arvamusel, suhtuma tunnistajate ütlusi kriitiliselt, kuna kõik üle kuulatud tunnistajad on kannatanu head kolleegid ja isegi sõbrannad, kes ise kinnitasid, et suhted kannatanuga on väga head. Juba sel põhjusel saavad nad lihtsalt usaldada kannatanut vaatamata sellele kas ja mis osas räägib kannatanu tõtt. 6.3 Tunnistajad ise ei ole tegelikult kannatanu ja süüdistatava suhete vahel midagi teadnud, sest ei ole ühistel üritustel või ühistes seltskondades viibinud. Kõik tunnistajate järeldused on tehtud oletustel kuid mitte teadmistel. Tunnistajate ütlustest pole võimalik täpselt tuvastada millistest sündmustest, millistest XX elu episoodidest rääkisid tunnistajad. On alust arvata, et nad võiksid rääkida sündmustest, mis toimusid 2015 – 2016 aastatel, aga mitte sellistest, milledega on Jaanus Laevale süüdistus esitatud. Seda enam, et sama tunnistaja BB vastas kaitsja küsimusele, et need sõnumid, millest ta rääkis, olid enne lähenemiskeelu kohaldamist. On teada, et lähenemiskeeld oli kohaldatud märtsis 2016.a. 6.4 Ka kirjavahetus ei tõenda seda, et Jaanus Laev oleks XX suhtes vägivalda kasutanud. Viimastes kirjades Jaanus Laevale viitab küll kannatanu sellele, et süüdistatav on talle valu tekitanud, kuid kaitsja arvamusel on tegemist provokatsiooniga ja saadab isegi pilte, kuid oma vastustest ei võta süüdistatav seda omaks. Samas ei ole selge kelle nimelt need fotod olid ning millal need fotod on tehtud. Oluline on ka märkida, et on väga kummaline see asjaolu, et millegipärast ei teinud kannatanu oma näost pilte, kuigi oma ütlustes väidab, et Jaanus Laev lõi teda näo piirkonda nii tugevalt, et tema lõug oli sinine. Näo järgi oleks vähemalt võimalik tuvastada, et kannatanu tõesti sai tervisekahjustuse. Sõnumitega saadetud piltide järgi pole võimalik tuvastada millal ja millistel asjaoludel tekkis selline tervisekahjustus, pole võimalik tuvastada kahjustuse tekkemehhanismi. Järelikult ei saa piltide järgi väita, et tegemist oli tervisekahjustusega, mille põhjustas Jaanus Laev konkreetsel kuupäeval. 6.5 Kannatanu enda ütlused on eelkõige vastuolus süüdistatava ütlustega, kes kinnitas kohtusaalis, et ta ei ole kasutanud vägivalda XX suhtes. Seega antud juhul on tegemist nn. „sõna sõna vastu“ olukorraga. Ning kaitsja leiab, et antud juhul ei ole ühtegi põhjust eelistada 7 kannatanu versiooni süüdistatava ütlustele, hoopis vastupidi tekib põhjendatud kahtlus kannatanu ütluste suhtes, kuna kannatanu ei ole kunagi kohe pärast väidetavat vägivalda tema suhtes kasutamist politseisse ega haiglasse pöördunud, kuigi selleks olid nii võimalused kui ka põhjused kui kannatanu räägib tõtt. Toimikus ei ole ühtegi arsti tõendit, kus oleksid tervisekahjustused fikseeritud. 6.6 Kuna kannatanu ei ole kohe politseisse ja haiglasse pöördunud, ei ole ühtegi objektiivset tõendit, mille alusel saaks kindlaks teha millised täpselt tervisekahjustused olid kannatanule tekitatud. Seda enam ei ole meil võimalust isegi hinnata, millal need tervisekahjustused on tekkinud ja kas need tervisekahjustused võiksid üldse tekkida kannatanu poolt kirjeldatud asjaoludel. Ilma selleta ei saa, kaitsja arvamusel, üldse rääkida kuriteost, mis on sätestatud KarS § 121 lg 2 p-s 2,
  8. 6.7 Rääkides sündmustes, mis toimusid Jaanus Laeva korteris Soomes, väitis kannatanu, et ta karjus nii kõvasti, et ei ole elu sees nii kõvasti karjunud. Kaitsja leiab, et ei ole eluliselt usutav, pole võimalik, et kui kõrval korteris nii kõvasti karjub naine, ei oleks naabrid sellele tähelepanu pööranud ning keegi ei oleks politsei välja kutsunud. Ei ole ka arusaadav ja eluliselt usutav, et vaatamata sellele, et ükskord oli süüdistatav karistatud samade tegude eest kannatanu vastu (kuigi kaitsja juhib kohtu tähelepanu, et karistuse sai süüdistatav kokkuleppemenetluse käigus soovides võimalikult kiiresti vabaneda vahi alt), otsustab kannatanu ise suhted taastada, kuigi kannatanu palvel seati süüdistatavale lähenemiskeeld. Veelgi enam, kui usaldada kannatanut, et juba 2017.a. tungis jällegi süüdistatav kannatanu kallale, siis ei pöördu kannatanu politseisse, vaid jätkab süüdistatavaga suhtlemist kuni 2018.a. augusti lõpuni. Kaitsja möönab, et nn. perekonna vägivalla puhul on võimalik, et naine ei pöördu õiguskaitseorganite poole, kuna tegemist on teatud sõltuvusega (on olemas ühised lapsed, ühisvara või inimesed lihtsalt elasid kaua ühe katuse all). Kuid antud juhul ei olnud kannatanul ja süüdistataval ühisvara, ühiseid lapsi, nad ei elanud püsivalt ühe katuse all (süüdistataval ei olnud isegi kannatanu korteri võtmeid olnud). Siis on veelgi ebaselge ja kummaline, mis takistas kannatanul suhted kohe lõpetada või politseisse pöörduda? Kannatanu ise ütles, et selliseid takistusi tegelikult ei olnud. 6.8 Ei ole ustutav, et Jaanus Laev olles isikuks, keda karistati 16.03.2016 Harju Maakohtu poolt KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega kaks aastat tingimisi KarS § 73 alusel kolmeaastase katseajaga võtab ise ühendust nelja-kuue kuu möödudes kohtuotsuse jõustumisest sama naisega, kelle suhtes on tal kehtiv lähenemiskeeld. On raske uskuda, et ta hakkab katseaja kehtivuse ajal kannatanu suhtes vägivalda kasutama, lööma teda, kusjuures kohtades, kus kõrval on teised inimesed olemas, kes võivad kindlasti midagi kuulda ja näha. On ju selge, millega see võib süüdistatava jaoks lõppeda. Samas ka see asjaolu, et avalduse politseisse esitas kannatanu alles siis kui süüdistatav pöördus oma seadusliku nõudega kannatanu vastu politseisse ja kohtusse, viitab pigem sellele, et tegemist on nö. kättemaksuga. Seda enam, et süüdistatav oma ütlustes märkis, et tema esindajale tsiviilvaidluses helistas kannatanu lapse isa RR ja ütles kui Jaanus ei võta neid süüdistusi, tsiviilhagisid tagasi, siis me paneme ta lihtsalt vangi. Seega tuleb Jaanus Laev õigeks mõista.
  9. Karistuse määramisel nõustus Pärnu Maakohus sellega, et kõikide Jaanus Laeva poolt toime pandud kuritegude eest on ette nähtud ka rahaline karistus. Kuid samas leidis kohus, et Jaanus Laeva tuleb kõikide toimepandud kuritegude eest karistada vangistusega kuna Jaanus Laeva süü ei ole väike, ta on kõik teod toime pannud katseajal ja ta on kuriteod toime pannud sama kannatanu suhtes. Võttes arvesse, et Jaanus Laev töötab, tal on kindel töö- ja elukoht, tal on 6.aastane laps, siis on kaitsja arvamusel võimalik määrata karistusena rahalise karistuse. 8 Isegi kui oletada, et süüdistuses kirjeldatud sündmused olid ka reaalselt toimunud, siis sellest on möödunud pooltteist – kaks aastat, alates augustist 2018.a. ei suhtle nii kui nii Jaanus Laev kannatanuga ning karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka kergema karistusega. PROKURÖRI SEISUKOHT:
  10. Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
  11. märtsi 2020 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-19-9733 muutmata. Prokuratuur leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. 8.1 Esiteks süüdimõistev kohtuotsus ei tugine ainult ühele tõendile ehk kannatanu ütlustele, kuigi ka sellisel juhul oleks võimalik hinnata kohtuotsust põhistatuks. Antud juhul kinnitavad kannatanu ütlusi nii kirjalikud tõendid kui tunnistajate ütlused. Esiteks kinnitab seda see, et kannatanu on ka pildistanud oma tervisekahjustusi ning saatnud need sõnumitena ka süüdistatavale. Samuti saatis ta need politseile ning neid on asitõendina vaadeldud. Vaatlusprotokollis ja CD plaadil olevatelt fotodelt on selgelt näha kannatanu kirjeldatud hematoomid kätel ja jalgadel. Ei ole mingit alust arvata, et kannatanu need vigastused kusagil mujal ja mingi muu tegevuse käigus sai. Lisaks kinnitas kannatanu kohe peale viimast, 2018 juulis Soomes toimunud vägivalla kasutamist tunnistaja LL-le, et süüdistatav lõi teda, mis kinnitab samuti kannatanu ütluste usaldusväärsust, et toimus ikkagi järjekordne kannatanule kallale tungimine ja löömine ning sellised ütlused on tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt. Tunnistaja LL nägi ka kannatanu tervisekahjustusi ja seda kohe, kui kannatanu juulis 2018 Soomes süüdistatava juurest laeva tagasi tuli. Siis rääkis kohe kannatanu ka talle, et sai jälle peksa süüdistatava käest. Kannatanu rääkis sellest, et süüdistatav on tema suhtes vägivaldne olnud, mõni aeg hiljem, peale kuriteosündmusi, ka teistele tunnistajatele nagu BB, kes lisaks sellele ka nägi kannatanul sinikaid 2018 suvel. Samuti rääkis seda, et süüdistatav on talle kallale tulnud, kannatanu ka tunnistaja GG-le. Tunnistaja LL-le rääkis kannatanu ka sellest, et süüdistatav on ähvardanud teda uputada mõisa juurde tiiki. 8.2 Need tunnistajate ütlused, mille sisuks ei olnud vahetult peale kuritegusid kannatanult kuuldu, on siiski ka tõendina kasutatavad. Riigikohus on nt lahendis 3-1-1-73-15 leidnud, et sellised ütlused on käsitatavad kaudsete tõenditena, mis kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kannatanu on kohtus ka selgitanud, miks ta ikkagi peale tema suhtes vägivalla kasutamist Jaanus Laevaga edasi suhtles. Tema sõnul toimus see Jaanus Laeva initsiatiivil. Kannatanu on andnud usutavaid ütlusi sellise selguse ja täpsusega nagu neid suhteliselt pika aja taguste sündmuste kohta anda on võimalik. On loomulik ja eluliselt usutav, et pika aja möödudes on keeruline kannatanul meenutada täpset kuupäeva, kuid see ei tähenda veel kaitseõiguse rikkumist. Ta on kõigi sündmuste kohta andnud vastuseid, et süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevused toimusid ning on tema suhtes kasutatud vägivalda kirjeldanud piisava täpsuse ja selgusega. Kannatanu ütluste kohaselt enamasti pigistas süüdistatav teda kõrist ja lõi näo vasakule poole, mille tagajärjel on ka kannatanu kuulmine vasakust kõrvast kahjustada saanud, samuti pigistas ta korduvalt kannatanu käsi ja raputas teda. Maakohus leidis õigesti, et kannatanu on suutnud vägivalla episoode eristada ja iga episoodi juures välja tuua mingi detaili, mis talle just konkreetse sündmusega meenub. Viimase vägivalla episoodi puhul on 9 tõendiks ka kannatanu poolt vahetult peale sündmust tunnistaja L-le räägitu, lisaks nägi tunnistaja ka kannatanu tervisekahjustusi. 8.3 Ahistava jälitamise puhul kinnitab sõnumivahetus kannatanu, mitte süüdistatava sõnu. Sel põhjusel oli Jaanus Laeva ütluste ebausaldusväärseteks lugemine põhjendatud. Ahistava jälitamise episoodis tuleneb nii süüdistusest kui tõenditest, et Jaanus Laeva tegevuse eesmärgiks ja tagajärjeks oli XX eraelu oluline häirimine ning soovi mitte suhelda väljendas kannatanu Jaanus Laevale korduvalt. See tuleneb nii kanatanu ütlustest kui asitõendi vaatlusprotokollist. Oluline on sõnumite saatmise intensiivsus, millest tulenevalt saab ainuüksi sellest, et kuu aja jooksul saatis süüdistatav kannatanule 429 sõnumit ja tegi 50 kõnet, millele kannatanu ei vastanud, asuda seisukohale, et need pidid häirima kannatanu eraelu oluliselt. Apellatsiooni väide, et tegelikult ei ole Jaanus Laev süüdistuses märgitud perioodil nii palju sõnumeid saatnud, ei põhine kohtule esitatud tõenditele. Kannatanu poolt uurijale saadetud ning vaadeldud sõnumite arv on nii vaatlusprotokolli kui sellele lisatud DVD plaadil olevate andmete järgi õige ning süüdistatava vastupidised väited näitavad üksnes tema ütluste ebausaldusväärsust. 8.4 Kannatanu kirjeldatud ähvardus, mille sisuks oli kannatanu tiiki uputada ehk tapmisega ähvardamine, oli selgelt tõsiseltvõetav, arvestades seda, et vahetult enne seda lõi süüdistatav kannatanut ja oli seda ka varem teinud. Kannatanu on kirjeldanud ka süüdistatava äkilisi meeleolumuutusi, kui ta täiesti ootamatult on vihahoos kannatanule kallale tunginud ja seetõttu ei olnud tegemist lihtsalt sõnade loopimisega, vaid selge sooviga kannatanut hirmutada. 8.5 Prokuratuuri hinnangul on süüdistatavale mõistetud karistus seaduslik ja vastavuses tema poolt toime pandud kuritegude raskuse ja laadiga. Kõige kergema karistusliigi rahalise karistusega karistamine katseajal korduvalt toime pandud kuritegude eest ei ole millegagi põhjendatud. Kaheksa kuriteo toimepanemise korral ei saa rääkida sellest, et isiku süü ei ole suur. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad ning süüdistatav on kasutanud sama kannatanu suhtes vägivalda pikka aega. 8.6 Väljapressimises õigeksmõistmise põhjuseks oli erinevalt apellatsioonis märgitust see, et kohtu hinnangul oli Jaanus Laeval XX suhtes seaduslik nõue. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  12. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 9.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et süüdistus on puudulik või jäänud vajalikul määral konkretiseerimata süüdistatavale inkrimineeritud kuritegudes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kriminaalasjas on kolleegiumi hinnangul süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on kehaline väärkohtlemine, mis seisnes valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ja tervise kahjustamises. Lisaks on esitatud süüdistus tapmisega 10 ähvardamises, ka selles osas nähtub süüdistuse tekstis, milles selline ähvardus seisis. Ahistava jälitamise süüdistuses on samuti näidatud ära, milliseid konkreetseid tegusid prokuratuur süüdistatavale ette heidab. Antud asjas on süüdistuste põhjal ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur kehalise väärkohtlemisena, tapmisega ähvardamisena ja ahistava jälitamisena käsitab, mistõttu pole süüdistatava Jaanus Laeva kaitseõigust rikutud. 9.2 Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg ja koht. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Antud kriminaalasja on need nõuded täidetud ning ka selles osas Jaanus Laeva kaitseõigust rikutud ei ole. 9.3 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.
  13. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Jaanus Laeva õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 120 lg 1 ja 1573 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu, tunnistajate ütlused usaldusväärsemaks süüdistatava 11 Jaanus Laeva poolt antud erinevatest ütlustest (t 172 pöördel-174). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 10.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 10.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (tl 174 pöördel-178) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja Jaanus Laeva õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuritegudes. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
  14. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on süüdistatava Jaanus Laeva mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi on põhjendamatu. 11.1 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Jaanus Laeva süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu XX ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad XX antud ütlusi. Maakohus on teo toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud lisaks kannatanu ja tunnistajate ütlustele ka muudele kriminaalasjas kogutud tõenditele. 11.2 Vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Kriminaalasjas on kaitsja tõstatanud kahtluse, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu palub apellant kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimist. 12 Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS §
  15. Antud kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu XX kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 11.3 Pelgalt apellandi seisukoht, et süüdistus põhineb vaid kannatanu XX ütlustel, ei anna alust väita, et kannatanu moonutaks tõde ning ei anna tõeseid ütlusi. Seega selline apellandi argument ei sea iseenesest kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ja seda olukorras, kus peale kannatanu ütluste on kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. 11.4 Apellant asub seisukohale, et tunnistajate BB ja LL ütlused ei ole piisavad, et lugeda kannatanu XX ütlused tervikuna usaldusväärseks, kuivõrd tunnistajad ei näinud konflikti ennast ja on kannatanu head kolleegid ja isegi sõbrannad, siis selles osas märgib kolleegium järgmist. Kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et nimetatud tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Kolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistaja tööalane või isiklik tutvus ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused kannatanuga tööalaste suhete või sõprussuhete tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kannatanu või tunnistaja ütluste hindamisel, kes on omavahel töökaaslased või sõbrad ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana/kannatanuna ülekuulamise üldse tarbetuks. 11.5 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et tunnistajate BB ja LL antud ütlused ei ole tõendiks, kuivõrd annavad edasi, vaid kannatanu käest kuuldut, märgib kolleegium järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistajate BB ja LL ütluste sisu, on tunnistaja üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud süüdistatava isiku kohta kriminaalmenetluse eelselt. Tunnistajad on andnud ütlusi suhete koha nii enne eelmist kohtuotsust kui ka peale kohtuostust, seega kaitsja väide, et tunnistajad räägivad ainult 2015- 2016 toimunud sündmustest ei vasta tõele. Seejuures on kaitsja jätnud täielikult tähelepanuta maakohtu seisukoha, mille kohaselt on maakohus lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11) käsitlenud just tunnistajate BB ja LL ütlusi kannatanu XX antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Seega tunnistajate BB ja LL ütlused on tõendid nii teatud asjaolude suhtes mida nad on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. 13 11.6 Asjaolu, et kannatanu ei helistanud politseisse ega pöördunud haiglasse arsti juurde, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas. See, et kannatanu ei pöördunud politsei poole või arsti poole fikseerimaks tervisekahjustusi, vaid tegi nendest pilti, ei ole kannatanule etteheidetav ning see ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et süüdistatava tegevused tekitas talle valu ja ühel korral ka tervisekahjustuse. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad ning selline käitumine kannatanu poolt ei ole taunitav ega anna alust tunnistada tema ütlused ebausaldusväärseks. Seega peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et kriminaalasjas puudub arsti tõend, mis kinnitaks, et kannatanul esinevad tervisekahjustused on saadud Jaanus Laeva tegude tagajärjel vaidlusaluse sündmuse ajal. 11.7 Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et kannatanu ei pidanud vajalikus minna fikseerima tervisekahjustust arsti juurde, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et haiglas olev arst ei tee järeldusi tervisekahjustuse laadi ja vanuse ning tervisekahjustuse tekitamise viisi või vahendi kohta, vaid antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse, mistõttu on selles osas apellatsioon ainetu. Samas on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust. Kriminaalasjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Seejuures juhib kolleegium kaitsja tähelepanu ka asjaolule, et KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu juba teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust. 11.8 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Jaanus Laeva ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-19-05, 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just Jaanus Laeva ütlusi ja esitatud versiooni. 11.9 Apellandi arvamus, et tõepoolest perevägivalla puhul ei pöörduta õiguskaitseorganite poole, kuid seda juhul kui on teatud sõltuvus (ühised lapsed, ühisvara vms), kuid süüdistataval ja kannatanul midagi sellist ei olnud, siis on ebaselge ja kummaline, mis takistas kannatanul koheselt politseisse pöörduda või suhted koheselt lõpetada, ei lükka ümber maakohtu otsuses kogumis hinnatud tõendeid. Apellant jätab tähelepanuta kannatanu ütlused, et ta proovis suhet lõpetada, kuid see ei õnnestunud ning politseisse ei pöördunud, kuna süüdistatav palus jälle andeks ja nad leppisid ära. Ei pöördunud kapteni ega turvamehe poole, kuna oli piinlik ja häbi kõigi ees, et selline suhe on. 11.10 Apellandi arvamus, et kindlasti ei hakka süüdistatav katseajal kannatanu suhtes vägivalda tarvitama ja lööma kui kõrval on teised inimesed, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna sellist versiooni ei kinnita mitte üksi kogutud tõend. Seejuures põhinevad kaitsja väited sõnumitega saadetud fotode osas, millel jäädvustatud kehavigastused olulises määras elulisel usutavusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis 14 ei saa pelgalt elulise usutavusega ja enda arvamusega apellant märkida, et fotod ei ole seotud esitatud süüdistusega ega kannatanu isikuga. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes kaitsja arvamusest. Maakohtu järeldusi ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. 11.11 Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Jaanus Laeva näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud nii KarS § 121 järgi, sh sama kannatanu suhtes. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt nr 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. 11.12 Kokkuvõtvalt ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p 2, 3 inkrimineeritud kuriteo osas. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate ütlustega, on süüdistatava Jaanus Laeva süü KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi leidnud tõendamist täies mahus. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (tl 174 pöörde-176) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium täielikult nõustub nendega.
  16. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Jaanus Laeva süüditunnistamine KarS § 120 lg 1 järgi on põhjendamatu. KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt RKKKo nr 3-1-1-7-07 p 13, 3-1-1-57-11, p 9.1). 12.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. 15 12.2 Maakohus võttis õigustatult Jaanus Laeva teo kvalifitseerimisel aluseks ähvarduse, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvaltvaatajas (tl 176). Kolleegium nõustub maakohtuga, et Jaanus Laeva poolt lausutud sõnade sisu kannatanule peale seda kui vahetult oli süüdistatav kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendis nr 1-19-1849 p 25 tooduga. Kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis kolleegiumi arvates see, et Jaanus Laev on korduvalt tarvitanud füüsilist vägivalda kannatanu suhtes ning tarvitas vägivalda ka vahetult enne ähvardamist. Seejuures ei ole tähtis, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-7-07 ja 3-1-1-11-00 tooduga. Oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Tuleb märkida, et isegi juhul kui kannatanu ei oleks hakanud hirmu tundma, tuleks seega kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka KarS § 120 kirjeldatud süüteo katse on karistatav. On ilmselge, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid antud juhul õnnestus see ka lõpule viia, kuna kannatanu hakkas kartma. Seega nähtub, et süüdistatava eelnev vägivaldsus ja vahetu vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes ning konkreetne sõnakasutus andis kannatanule XX-le objektiivse aluse oma elu pärast kartma hakata, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust Jaanus Laeva süüditunnistamisel KarS § 120 järgi.
  17. Millistel tõenditel põhinevad kaitsja väited, et ajavahemikul 25.07.2018 kuni 26.08.2018 ei ole süüdistatav kannatanule nii palju sõnumeid saatnud, apellatsioonist ei selgu. Seega sellised kaitsja väited jäävad tagajärjetuks. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et nimetatud ajavahemikul on tuvastatud, et süüdistatav on saatnud kannatanule kokku 429 sõnumit ja teinud 50 vastamata häälkõnet (tl 81-102). 13.1 Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava tegudes puudub KarS § 1573 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 1573 järgi on põhjendamatu. Antud koosseis ei näe ette, et tegu peab olema suunatud võõra isiku vastu, vaid koosseis kaitseb kõiki isikuid, kelle vastu on suunatud korduvad või järjepidevad teod, mis on isiku tahte vastased ning mis häirivad oluliselt isiku eraelu. Karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et perevägivalla puhul tuleb lisaks füüsilisele vägivallale tähelepanu pöörata ka mitut liiki vaimsele vägivallale. Üks selline viis on jälitada ja seeläbi kontrollida oma lähedasi, st pidev ühenduse võtmine, jälitamine või lihtsalt teadaandmine, et inimest jälgitakse. 13.2 Ebaõige on apellandi seisukoht, et süüdistatav ei ole suhelnud kannatanuga vastu tema tahtmist. Antud juhul näitavad kannatanu käitumisaktid ehk sõnaselgelt väljendatud tahe kannatanu tahte vastasust süüdistatava tegude suhtes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et juba esimesed sõnumid näitavad, et kannatanu ei soovinud süüdistatavaga suhelda ja selliseid sõnumeid on mitu. Nii nähtub asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fototabelist kannatanu tahe, et süüdistatav teda rahule jätaks ja eemale hoiaks (vt nt foto 1, tl 82, foto 5, tl 83, foto 9, tl 84, foto 25, tl 88, foto 39, tl 90, foto 49, 51, tl 94, foto 53, tl 95, foto 59, tl 96, foto 77, tl 101). Apellant jätab tähelepanuta kannatanu ütlused, et sõnumid häirisid teda, aga tõepoolest vastas osadele sõnumitele, kuna tahtis säilitada rahu ja kui on tööl, siis peab säilitama rahu, mitte kuulata sõimu ja närvi minna, viimased sõnumid tekitasid ka hirmu (tl 108, 109- 109 pöördel). 16 13.3 Väärib märkimist, et antud juhul näitavad ka kannatanu muud käitumisaktid kannatanu tahte vastasust süüdistatava tegude suhtes. Üheselt on tõendatud, et kannatanu ei ole vastanud 50 häälkõnele, mis tõendab kannatanu tahte vastasust süüdistatava teole. Seega on kannatanu ka konkludentsete tegudega väljendanud, et süüdistatava teguviis on soovimatu. Puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et kannatanu oleks oma tegudega andnud mingilgi moel kahetiselt mõista, et süüdistatava poolt tehtud korduvad kõned ja sõnumid on oodatud. Süüdistataval ei saanud kuidagi kujuneda kahetiselt mõistetavat arvamust kannatanu käitumisest, et tema selline käitumine kannatanu suhtes on kannatanu poolt igati aktsepteeritav ja oodatud. 13.4 Kolleegium märgib, et isiku kriminaalkorras vastutusele võtmiseks KarS § 1573 järgi ei ole vajalik ilmtingimata isiku hirmutamine ja alandamine, kuivõrd koosseis on täidetud ka juhul, kui on tõendamist leidnud, et teo toimepanija eesmärgiks või tagajärjeks oli muul viisil oluliselt teise isiku häirimine. Kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena oli kannatanu elu oluliselt häiritud. Süüdistatav kogu tegevus kannatanu suhtes, mis väljendus kuu jooksul järjepidevas sõnumite saatmises ja helistamistes mõningatel päevadel mitmekümneid kordi, on ilmselgelt igapäevaelu oluliselt häiriv ning sellised süüdistatava teod tunduvad häirivad ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seejuures ei ole antud juhul tegemist mõne üksiku sõnumi saatmisega või telefonikõne tegemisega ning mis ilmselgelt ei vääriks karistusõiguslikku sekkumist. Süüdistatava teod ületasid sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise ning tema tegude iseloom, intensiivsus ja ulatus viitab üheselt ahistavale jälitamisele ning tegemist ei ole ka nn piirsituatsiooniga, vaid tegemist oli tegudega, mis vajasid karistusõiguslikku sekkumist. 13.5 Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus on vähendanud süüdistuse ajalist mahtu, mis puudutab kannatanu häirimist kannatanu tööülesannete täitmisel laeval W ning lugenud tõendatuks ajavahemiku juuli lõpust ja jätkuvalt augustis
  18. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellist kannatanu jälgimist on kinnitanud ka tunnistaja LL, kes andis ütlusi, et nägi kui süüdistatav käis tihti poes ja kummaline oli see, et ta jälgis kannatanut. Ka teda ennast oleks hakanud see häirima. Viimasel korral keeldus süüdistatav lahkumast ning tunnistaja läks turvameest kutsuma, aga siis ta läks lõpuks minema (tl 114-114 pöördel). 13.6 Tagajärjetuks jäävad ka kaitsja seisukohad, et peale 2018 aasta augusti lõppu ei ole süüdistatav kannatanuga ühendust võtnud ja W-ga sõitnud, kuivõrd süüdistatavale ei olegi esitatud süüdistust, et ta oleks võtnud kannatanuga ühendust peale 26.08.2018 või häirinud kannatanut tööülesannete täitmisel W peale augustit 2018, seega sellised kaitsja argumendid ei ole asjakohased.
  19. Kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 14.1 Väide, et kannatanu soovis süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse alustamist ja tegemist on kättemaksuga, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, 17 ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kannatanu poolt avalduse tegemine mõne kuu pärast peale viimast sündmust ei ole selline ajavahemik, mis näitaks, et tegemist on kättemaksuga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
  20. Apellant on taotlenud mõista Jaanus Laevale rahaline karistus. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. 15.1 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 2, 3, § 1573 sanktsioonid näevad ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistustele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud põhistanud, miks Jaanus Laeva pole võimalik karistada sanktsioonides ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Antud juhul oleks kergemaliigilise karistuse mõistmine ilmselgelt ebapiisav. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Jaanus Laevale karistused, mis vastavad täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-17612 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. 15.2 Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et maakohus ei ole karistusliigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi valiku aluseks 18 olevaid asjaolusid (tl 178 pöördel-179). Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Jaanus Laev on isik, keda varasemalt on karistatud vangistusega, kuid kelle suhtes oli kohaldatud KarS § 73 sätteid. Seega ei ole eelnev põhikaristuse võimalik individualiseerimise viis mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uued kuriteod, s.h samalaadse kuriteo, siis uue kuriteo toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. 15.3 Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega arvestades Jaanus Laeva jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda on talle karistuseks vangistuse mõistmine vaatamata töökohale, sissetulekule ja perekonna olemasolule põhjendatud.
  21. Kolleegiumil tuleb märkida ka järgmist väljaspool apellatsioonide piire. Maakohus on otsuse põhiosas märkinud, et Jaanus Laevale esitatud süüdistuse mahtu KarS § 1573 järgi kannatanu häirimises tööülesannete täitmisel tuleb vähendada, kuna ei ole võimalik tuvastada, kas ja millistel kordadel süüdistatav kannatanu töökoha juures viibides kannatanut segas ja häiris ajavahemikul 2018 veebruar kuni juuli algus (tl 177 pöördel-178). Maakohus leidis, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav juuli lõpust ja augustis 2018 on kannatanu töökoha läheduses viibinud ja teda jälgides seganud ja häirinud kannatanut tema tööülesannete täitmisel (tl 178). Seega on maakohus vähendanud Jaanus Laevale esitatud süüdistuse mahu ajalisi piire ning leidnud, et ajavahemik 2018 veebruar kuni 2018 juuli algus W laeval pole süüdistatava poolt KarS § 1573 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemine tõendamist leidnud, mis kolleegiumi arvates oleks pidanud esitatud süüdistuses osalise õigeksmõistmisena kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. Eeltoodud järeldust maakohtu otsuse resolutiivosast aga ei nähtu. Riigikohtu poolt korduvalt sedastatu kohaselt peab süüdistuse mahu vähenemine väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas ( vt nt nr 3-1-1-61-08, 3-1-1-118-09, 3-1-1-134-13). Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus on jätnud kohtuotsuse resolutiivosas märkimata otsuse põhiosas kajastatud süüdistuse mahu vähenemise, saab ringkonnakohus ise antud eksimuse kõrvaldada, mõistes Jaanus Laeva süüdistuses KarS § 1573 järgi õigeks kuriteo toimepanemises Helsingi-Tallinn-Helsingi liinil Eesti lipu all sõitva laeva W, kus asub XX töökoht, ajavahemikus 2018 veebruar kuni 2018 juuli algul, kui XX oli graafikujärgselt tööl, täpselt tuvastamata arv kordi ja täpselt tuvastamata kuupäevadel, käis laeval asuval XX töökohaks olevas kaupluses ja kaupluse lähistel, jälgides XX tegevust ja käitumist nii kaupluses kui kaupluse läheduses, segades ja häirides sellega kannatanut oma tööülesannete täitmisel. Eelnimetatu ei too endaga kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuste muutmist, kuna maakohus on juba karistuste mõistmisel süü suuruse arvestamisel lähtunud vähendatud süüdistuse mahust.
  22. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka 19 isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (vt nt RKKKo 3-11-14-14, p 1065). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (RKKKo 3-1-1-93-15, p 138). 17.1 Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu otsus menetluskulude osas tühistamisele ei kuulu, kuivõrd XX ahistatava jälitamise süüdistuse mahu ajaliste piiride vähendamisesse puutuvalt ei ole võimalik sedastada, et selle konkreetse osa menetlemisel oleks tekkinud kulud eristatavad kogu seda kuritegu puudutava osa menetlemisest. XX vastu suunatud tegu moodustas tervikuna kaks episoodi (sõnumid ja häälkõned ning kannatanu häirimine tööülesannete täitmisel), mille osas taotles kaitsja Jaanus Laeva õigeksmõistmist eristamata seejuures tegusid ega ka õigeksmõistmist tingivaid põhistusi. Ka ei vähendatud süüdistuse ajalist mahtu kaitseargumentidele tuginedes või kaitsja esitatud tõenditest tulenevalt. Seega selles osas on põhjendatud ja kohane maakohtu poolt Eesti Vabariigilt välja mõistetud summa 180 eurot nii maakohtus kui ringkonnakohtus osalises õigeksmõistmises, arvestades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust.
  23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu
  24. märtsi
  25. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.