← Eesti

2-19-18314/33

Obsah (7)§ 101§ 100§ 99§ 102§ 105§ 116§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-18314 Tsiviilasi A Ue hagi I Pi vastu e

§ 101lg-s 1 sätestatud määras, isa kokkulepet ei sõlmidud.

Kostjale kuulub 4 kinnisasja. Kostja üürib endale kuuluvat korterit välja ja saab selle eest tulu vähemalt 550 eurot kuus. Hageja leiab, et isa sissetulekuid ja lapse vajadusi arvestades on põhjendatud elatise suurus 350 eurot kuus. Kostja on võimeline tagama ka hagejale kostjaga sarnaneva elulaadi. Hageja igakuised põhjendatud kulutused on 772,48 eurot. Hageja taotleb mõista kostjalt välja elatis 350 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja taotleb elatise tasumist hageja ema viidatud arvelduskontole hiljemalt iga kuu 15 kuupäevaks. Hetkel on N Ue arvelduskonto nr xxxx. Hageja ema ei ole sõlminud isaga kokkulepet, mille kohaselt kostja elatist maksma ei pea. See, et kostja last ei soovinud, ei vabasta teda ülalpidamiskohustusest ega saa olla aluseks elatise vähendamisele. Alates 31.03.2020 ei suhtle vanavanemad enam oma lapselapsega. Seega on suurenenud hageja ema koormus ja tulevikus võib osutuda vajalikuks lapsehoidja palkamine, tekkiv lisakulu on 75-105 eurot kuus. Kostja seisukoht

  1. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et ta avaldas koheselt rasedusest teada saades soovi mitte isaks saada ning ei pea seetõttu lapse ülalpidamise eest vastutama. Kostja ning hageja ema leppisid kokku, et kostja ei pea hagejat ülal pidama. Hageja esitatud teave kostja varalise seisu kohta ei vasta tõele. Kostjal on lisaks kinnisvarale ka kohustused pangalaenu näol. Kostja töötasu on 1600 eurot (brutosumma). Kostja eluasemekulud on 386 eurot (pangalaen, sellega seotud kindlustus). Tema majanduslik võimekus on sama, mis emal ning ülalpidamiskulu peaks vanemad kandma võrdselt. Hageja põhjendatud vajadused ei ole taotletud ulatuses tõendatud ega ka põhjendatud. Hagejale annavad ülalpidamist kostja vanemad. Laps on vanavanematega kokku 7 päeva kuus ning talle antakse ülalpidamist vahetult. Hageja vanematel on lapsega seotud kulusid ca 50-100 eurot kuus (sh transpordikulud). Kohtuotsuse põhjendused
  2. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 2

(10)2-19-18314 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määruse nr 117 järgi on
  3. jaanuarist 2019 töötasu alammäär 540 eurot kuus, millest ½ on 270 eurot.
  4. Kohus on 09.03.2019 otsusega samas tsiviilasjas tuvastanud, et kostja on hageja isa. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise 350 eurot kuus alates hagi esitamisest, s.o 21.11.
  6. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks.

  1. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Vaidlus puudub selles, et kostja ise ei ole hagejat ülal pidanud. Kostja on tuginenud sellele, et tema vanemad on mingis ulatuses kandnud lapse ülalpidamiskulusid. Kohtu hinnangul ei saa vanavanemate poolt lapse osalist vahetut ülalpidamist lugeda kostja poolt piisavas ulatuses ülalpidamise andmiseks. Vanavanematel vastav kohustus (vähemalt praegusel hetkel) puudub. Kostja ei saa eeldada, et vanavanemad last mingis ulatuses ka tulevikus ülal peavad. Seega on kostja hageja ülalpidamiskohustust rikkunud.
  2. Riigikohus on
  3. oktoobri 2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidnud, et

§ 99

lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on ka kehtiva regulatsiooni eesmärgiks tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Kolleegium selgitab, et

§ 99

lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. 9. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud miinimummäära ületavas summas. Riigikohus on 26.11.2014 otsuses nr 3-2-1-120-14 (p 14) viidanud Riigikohtu 24.10.2012 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15), milles kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-783

(10)2-19-18314 13, p 15). /---/ Mõistes kostjalt hageja kasuks välja perioodilise elatise üle nimetatud seadusest tuleneva määra, tuli kohtutel seega arvestada ja juhtida vajadusel poolte tähelepanu sellele, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad igakuised kulutused üle selle määra peavad olema põhjendatud ja tõendatud. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodud seisukohtadest teha järeldus, et miinimummäära ületava elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada absoluutselt iga kulutuse kandmise vajadust, vaid ainult nende kulutuste olemasolu, mis tingivad elatise seadusjärgset miinimummäära ületava olulise osa. Kohtu hinnangul ei ole ka mõeldav, et võimalik on tõendada ammendavalt näiteks toidukulu või hügieenitarvete kulu või riiete ja jalanõude kulu kandmist. See eeldaks kuludokumentide kogumist pika aja vältel, kuivõrd näiteks hooajarõivaid ja –jalanõusid ei osteta kogu aasta kestel, vaid tavapärastelt vahetult enne saabuvat hooaega või selle alguses. Ülalpidamiskohustuse rikkumisel ei saa aga eeldada, et hagi esitatakse alles siis, kui vajalikud tõendid aasta lõikes kogutud on. Kohtu hinnangul saab lähtuda selliste kulude põhjendatuse hindamisel ka üldtuntud asjaoludest, et kõik inimesed vajavad rõivaid ja toitu ja hügieenitarbeid jne, samuti kohtupraktikast selliste kulutuste mõistlike piiride osas. Küll aga on võimalik tõendada suuremate kulutuste, näiteks eluasemekulu kandmist, mida hageja on ka teinud.
  1. Kohus käsitleb järgnevalt hageja kulutuste põhjendatust. Hageja on toonud vastavad kulutused hagiavalduses, 03.03.2020 täpsustuses ja 31.03.2020 seisukohas. Kulud, mille osas kostja vastuses või eelistungil vastuväiteid ei esitanud, olid lasteaiakulu 72 eurot kuus, hügieenitarvete kulu 10 eurot ja tervisekulud 14 eurot. Need kulud on kohtu hinnangul mõistlikud ja kogu ulatuses põhjendatud.
  2. Hageja väitel on tema eluasemekulu (laen, kindlustused, kommunaalkulud) kokku 260,75 eurot kuus. Kostja on pidanud eluasemekulu ülemäära suureks. Kostja hinnangul on põhjendatud kommunaalmaksete kulu 35 eurot kuus. Kostja on ka leidnud, et hageja eluasemelaenu kulu ei ole põhjendatud, kuna kostja ei pea maksma kinni hageja ema poolt endale kinnisasja soetamist ning kinnisasi ei lähe lapse omandisse. Kohus leiab, et kostja väide, mille kohaselt peaks ta juhul, kui kannab hageja eluasemekulud, saama endale ka osa sellest kinnisasjast, ei ole põhjendatud ega tugine õiguslikule alusele. Kohus on seisukohal, et vanemad peavad vastavalt oma varalisele seisundile osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Sama otsuse punktis 19 märgib Riigikohus, et lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. On selge, et kui vanemal napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, nt kui ta ei suuda tasuda laenumakseid või eluruumi jooksvaid ülalpidamiskulusid, mõjutab see ka temaga koos elava ja iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Hageja on esitanud eluasemekulu tõendamiseks väljavõtte kodulaenulepingust nr 18-064947 (tl 20), mille kohaselt on laenu osamakse suurus 386,35 eurot. Arvestades laenu põhiosa jäägi suurust 88 989,90 eurot on laenukohustus hageja emal vähemalt lapse täisealiseks saamiseni. Samuti on hageja tõendanud kindlustusmaksete kandmise kohustust (tl 19) 23,81 eurot kuus. Hageja kommunaalmaksed on esitatud arvete (tl 98-101) järgi sügis- ja talveperioodil keskmiselt 123,18 eurot; hageja 31.03.2020 väite kohaselt on keskmine kulu 60 eurot kuus. 4
(10)2-19-18314 Kohus leiab, et sügistalvisel perioodil esitatud kommunaalteenuste kulu ei kajasta adekvaatselt aasta keskmist kulu. Üldtuntud asjaoluna on soojemal perioodil (ca aprill-september) oluliselt väiksem kommunaalteenuste kulu, seda väiksema küttekulu tõttu. Aasta keskmiseks kommunaalteenuste kuluks saab pidada pigem ca 110 eurot kuus (arvestades arvetel toodud kütte osakaalu). Kokku on hageja tõendatud eluasemekulud ((386,35+23,81+110)/2) ca 260 eurot kuus. Kostja on välja toonud, et tema eluasemekulud on 386 eurot. Kohus leiab, et hageja eluasemekulud 260 eurot (1 inimese kohta) ei ole proportsionaalselt kostja omadest suuremad, vaid vastupidi. Puudub igasugune alus leida, et kostja eluviis peaks olema hageja omast oluliselt luksuslikum. Hageja toodud kulud ei oleks ka tõenäoliselt väiksemad, kui hageja elaks koos emaga üürikorteris. Kohtu hinnangul ei ole ka asjakohane kostja viide sellele, et hageja ema saaks müüa olemasoleva korteriomandi ning soetada saadud raha eest odavama, vältides sellega eluasemekulu. Samamoodi võiks kostja müüa endale kuuluvad kinnistud, osta odavama korteri, vabaneda pangalaenust ning anda hagejale ülalpidamist nõutud ulatuses. Kohus leiab, et hageja tõendatud ja põhjendatud eluasemekulu on 260 eurot kuus.
  1. Hageja toidukulu on 31.03.2020 täpsustuse kohaselt 172,24 eurot kuus. Kostja on leidnud, et lapse toidukulu ei peaks ületama 50 eurot kuus, kuna laps sööb kodus vaid ühel korral päevas. Arvestades, et hageja viibib enamikel päevadel lasteaias, ei ole kohtu hinnangul võimalik, et hagejal on toidukulu iganädalaselt 31.03.2010 esitatud tabelis (lisa 1) kajastatud ulatuses. Kui hageja tegelik toidukogus ka sellele vastab (lisaks lasteaia toidule) ei saa seda kindlasti pidada mõistlikuks ega põhjendatuks. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud toidukulu 120 eurot kuus, arvestades et ema kinnitusel ei ole hagejal toitumuslikke erivajadusi. Lasteaiaealine laps sööb küll tavaliselt vaid kahel korral päevas kodus, kuid sellises vanuses lapsed on ka sageli haiged ning puuduvad lasteaiast ning toituvad siis kodus. Samuti on nende menüü täiskasvanu omast mõnevõrra erinev ning laps vajab täiskasvanust suuremas valikus puuvilju, mahlu jne. Elatis mõistetakse ka välja täiskasvanuks saamiseni, mitte vaid lähimaks paariks aastaks. Lapse kooli minnes suureneb kodus toitumise osakaal. Tavapäraselt lisandub ka toidukulu tundide lõpu ja huviringide alguse vahele jääval ajal. Kohus jätab tähelepanuta kostja esitatud tõendid erinevate toiduainete hindade kohta, sest kodu ei ole lasteasutus, kus on võimalik või kus saaks üldse eeldada, et koostatakse konkreetse eelarve ulatuses täpne toitumiskava ning seda ka kõrvalekaldumatult täidetakse. Paratamatult lisanduvad vaba aja veetmisega seonduvalt väljaspool kodu einestamised ning kostjal puudub alus eeldada, et hageja peab sööma ainult kodus. Ka kostja enda toidukulu 250 eurot kuus põhineb ilmselt väljaspool kodu einestamisel. Kuna kostja on ise kinnitanud, et tema vanemad enam lapse eest ei hoolitse, siis puudub alus ka kahelda selles, et lapse toidukulud kannab ainult tema ema.
  2. Rõivaste ja jalanõude kulu on kohtu hinnangul põhjendatud 50 euro ulatuses kuus. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, mille järgi võiks aktiivses kasvueas lapse rõivaste ja jalanõude kulu piirduda 200 euroga aastas, s.o 16,66 euroga kuus. Kohtu hinnangul on üldtuntud asjaolu see, et iga inimene vajab rõivaid ja jalanõusid; et Eesti Vabariigis on neli aastaaega ja seega ka vajadus erinevate rõivaste järele. Seetõttu ei ole vajalik rõivaste ja jalanõude kulu täies ulatuses tõendada. Hageja on vanuses, kus lapsed kasvavad kiirelt ning vajavad sagedast garderoobi muutmist. Hagejal ei ole temast vanemat venda, kelle rõivaid ja jalanõusid kasutades võiks suures ulatuses raha kokku hoida. Mingis ulatuses on kindlasti võimalik kasutada järelturgu, kuid 50 eurot kuus lähtub juba arvestusest, et kõiki vajalikke esemeid ei osteta uuena.
  3. Hagis on märgitud mähkmete kuluks 48 eurot kuus ja huviringide kuluks 60 eurot. Kostja on leidnud, et huviringid saavad alata siis, kui kaob mähkmekulu. 31.03.2020 täpsustas hageja, 5
(10)2-19-18314 et mähkmekulu on ära langenud. Kohus nõustub kostjaga selles, et väga väikese lapse korral ei ole huviringi kulu üldjuhul põhjendatud. Huviringides osalemine väga väikeses eas võib olla hagejale kasulik, kuid põhjendatud elementaarsete vajaduste katmise kuluks kohus seda pidada ei saa. Samuti on 60 eurot kuus märkimisväärne summa ning sellised kulud ei teki iga huvialaga tegelemisel. Samuti on tavapärane, et koolis toimuvad huviringid on sümboolse tasuga või ilma tasuta. Kohus peab mõistlikuks huvialakuluks 40 eurot kuus. Eraldi täiendava mähkmekulu kohus elatise väljamõistmisel ei arvesta, kuna hagi esitamisel oli laps juba 2,5 aastat vana ja mähkmevajadus ei saanud esineda ka kogu hagis toodud ulatuses.
  1. Puhkuse ja vaba aja sisustamise kulu oli hagi kohaselt 80 eurot ning see sisaldas ka reisimise kulu. Hageja märkis 31.03.2020 seisukohas, et ei arvesta enam lapsega reisimise kulu ning peab põhjendatud vaba aja kuluks 25 eurot kuus. See kulu hõlmab lastetubade kasutust, teistele lastele sünnipäevade kingitusi, teatrit, lastemuuseume, ekskursioone, pidude tähistamist ja kingitusi lapsele sünnipäeval, jõuludel ja uuel aastal. Kohus peab sellises ulatuses vaba aja veetmise kulu täies ulatuses põhjendatuks. Kohus märgib, et teatri ja muuseumide külastamine on lapsele harivatel eesmärkidel kindlasti kasulik ja tavapärane kulu. Samuti tuleb sõprade sünnipäevade külastamist selles vanuses ja lähiaastatel ette keskmiselt vähemalt kord kuus ning ka hageja enda sünnipäeva korraldamisega seondub kulu.
  2. Hageja on 31.03.2020 toonud välja ka täiendava arendavate mänguasjade, kunstitarvete ja raamatute kulu 15 eurot kuus. Kohtu hinnangul tuleb ka seda kulu pidada põhjendatuks. Sellise kulu juures on kohus arvestanud juba sellega, et mingis ulatuses kingitakse arendavaid mänguasju, kunstitarbeid ja raamatuid lapsele sünnipäevaks ja muudel puhkudel.
  3. Hageja on 31.03.2020 toonud välja, et hagejal on ka transpordikulu 26,52 eurot kuus. Kulu tuleneb sellest, et hageja elab lasteaiast kahe bussipeatuse kaugusel. Kostja väitel on hagejal võimalik kasutada lasteaeda minekuks ühistransporti. Kohus nõustub kostja vastuväitega ja leiab, et kuna hageja elab piirkonnas, kus ühistranspordiga liikumine ei ole keeruline ega aeganõudev ning transport on Tallinna elanikele tasuta, ei ole transpordikulud põhjendatud. See, kui hageja ema ei saa õigeks ajaks ilma isikliku transpordita tööle, ei ole mitte hageja, vaid tema ema täiendav kulu.
  4. Hageja on toonud täiendavalt välja, et ei ole arvestanud lapse kuluks tegelikult kantud kulutusi vankrile, turvatoolile, mööblile ja teistele harva ostetavatele asjadele. Samuti lisandub hagejal eelduslikult lapsehoidja kulu. Kohus märgib, et arvestades lapse vanust (praegu 3 aastat) on hageja ema soetanud vankri, mööbli ja turvatooli enne hagi esitamist, kuid tolle aja kulutusi kohus arvestada ei saa. Kuna laps käib lasteaias, ei saa kohus ilmselt lugeda põhjendatuks ka võimalikku lapsehoidja kulu kui lapse esmavajadust. Küll aga märgib kohus, et last kasvatava vanema kanda jäävad kõikvõimalikud ootamatud ja edasilükkumatud kulutused. Samuti ei ole hageja välja toonud sidevahendite kulu, mis lapse kasvades paratamatult tekib.
  5. Kostja on tuginenud vastuväidete esitamisel ülalpidamiskulu osas Eesti elatusmiinimumile 296 eurot inimese kohta, sh 335 eurot Tallinnas. Samuti on kostja tuginenud Justiitsministeeriumi uuringule „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, leides 05.05.2020 seisukohas, et aastal 2020 peaks olema põhjendatud ülalpidamiskulu summa 330 eurot. Kohus märgib, et eeltoodud uuringus on antud hinnang keskmise lapse kulutuste suurusele erinevates piirkondades ja erinevas vanuses. Uuringu sissejuhatusest nähtuvalt oli uuringu eesmärk tuvastada laste keskmised ülalpidamiskulud ja seda eesmärgiga hinnata vajadust ja võimalusi elatise miinimumi muutmiseks. Selle uuringu järeldusi ei saa aga käsitleda faktilise asjaoluna elatise hagi lahendamisel. Nimelt tuleb elatise hagi lahendamisel võtta arveks just selle konkreetse lapse põhjendatud vajadused ning kui need on suuremad, kui uurimuses toodud 6
(10)2-19-18314 keskmine ülalpidamiskulu või elatusmiinimum, siis tuleb sellega elatise väljamõistmisel ka arvestada.
  1. Eeltoodu pinnalt peab kohus hageja igakuised vajadusi tõendatuks ja põhjendatuks vähemalt summas 606 eurot kuus.
  2. Kostja on palunud vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära, tuginedes sellele, et ta ei saa maksta nõutud ulatuses elatist, kahjustamata oma tavapärast ülalpidamist. Samuti on kostja leidnud, et hageja ülalpidamiskulud ei ole nii suured, kui on hagis toodud. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu.

  1. Kohus on kostjale selgitanud, et selleks, et kostja saaks tugineda sellele, et elatist tuleb välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, tuleb tal kohtule näidata, et ta on kas töövõimetu või tema ülalpidamisel on veel lapsi või tõendada muid asjaolusid. Kostja kinnitusel ei ole tal töövõimetust ega ka teisi lapsi. Kostja on leidnud, et elatise võiks mõista välja alla miinimumi põhjusel, et laps viibib osa ajast teise vanemaga. Kohus leiab, et kostja väited on alusetud, kuna menetluse kestel korduvalt esitatud seisukohtade kohaselt hageja kostjaga ei kohtu ning hageja ei viibi oma ajast ka mingis ulatuses kostja juures. Samuti on kostja ise kinnitanud, et tema vanemad hageja eest enam ei hoolitse. Kostja on esitanud selle kinnituseks ka enda isa sõnumi (tl 115). Kohtu hinnangul on alusetu kostja tuginemine sellele, et kostja kannab hageja ülalpidamiskulud vahetult. Samuti ei saa kohus arvestada kostja poolt ülalpidamise andmiseks kostja poolt varasemalt, s.o enne hagi esitamist tehtud kinkeid, kuna elatist on nõutud alates hagi esitamisest.
  2. Üheks aluseks vähendada alla väljamõistetavat elatist alla seadusjärgse miinimummäära võib kohtupraktika kohaselt olla see, kui lapse tegelikud ülalpidamiskulud on väiksemad kui elatise miinimum. Kohus on pidanud hageja igakuised kulutusi tõendatuks ja põhjendatuks vähemalt summas 606 eurot kuus. Kahekordne elatise miinimummäär on praegu 584 eurot. Seega ei esine praegusel juhul alust mõista elatis välja alla miinimummäära tulenevalt lapse vajaduste mittevastavusest elatusmiinimumile.
  3. Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja kasuks miinimummääras elatise väljamõistmisel kannatab tema enda ülalpidamine. Kostja sissetulek on kostja kinnitusel 1300 eurot (netosumma). Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt (tl 134-140) on kostja töötasu olnud ajavahemikul 16.12.2019-16-04.2020 kokku 5473,47 eurot, s.o keskmiselt 1368,37 eurot kuus. Sama äriühing on maksnud kostjale lisaks veel igakuiselt selgitusega „xxxx“ kokku 200 eurot, s.o ühes kuus keskmiselt 50,02 eurot. Kohtul puudub alus arvata, et ka see ei ole osa kostja 7

(10)2-19-18314 sissetulekust, kuna täiendavate summade tasumine mõjutab kindlasti kostja varalist seisu. Seega on kostja igakuine keskmine sissetulek vähemalt 1418,39 eurot. Veel on laekunud kostja arvelduskontole eeltoodud ajavahemikul tulumaksu tagastus 627,97 eurot; sularahas on sisse makstud kokku 1550 eurot ning eraisik on kandnud kostjale 463,74 eurot. Kokku on kostja laekumised eeltoodud ajaperioodil olnud 8620,25 eurot, s.o ühes kuus keskmiselt 2155,06 eurot. Kohtu hinnangul on võimalik teha eeltoodud kontoväljavõttest järeldusi kostja elustandardi kohta. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-17-16, p 14). Kohtu hinnangul ei viita kostja elustandard inimesele, kes ei ole suuteline end ja oma last piisaval määral ülal pidama. 25. Kostja enda põhjendatud ülalpidamiskulud on kostja kinnitusel (tl 77) 1199 eurot kuus. Kostja loetelus toodud kulutusi ei saa kohtu hinnangul pidada suures ulatuses esmavajalikeks. Riigikohus on 24.10.2012 lahendis nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka

§ 105lg 3 kohaldamisel.

See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Eeltoodust tuleneb, et kui kostja sissetulek ei võimalda tal pidada enda last ülal vajalikus ulatuses, tuleb tal piirata enda vajadusi. Kohtu hinnangul ei esine alust elatise väljamõistmiseks kostja sissetuleku piiratuse tõttu.

  1. Kui kostjale kuulub vara, siis on kostjal eelduslikult võimalik kanda ülalpidamiskulusid ka temale kuuluva vara arvelt. Kostjale kuulub sõiduauto xxxx, ehitusaasta 2010 (tl 130). Kostjale kuulub neli kinnisasja (tl 110), s.o kolm korteriomandit xxxx ning kostjale ja tema emale kaasomandina kuuluv kinnisasi xxxx külas. Kostja leiab, et ta ei pea müüma elatise maksmiseks temale kuuluvaid kinnistuid, kuna kinnistud on soetatud enne lapse sündi. Kohus leiab, et tähtsust ei oma kinnisasja soetamise aeg, vaid kostja varaline seis praegusel hetkel. Kohus ei eelda, et kostja peaks võõrandama talle kuuluva ainsa sõiduki. Nelja kinnisasja omamine ei saa kohtu hinnangul aga olla kostja eluasemevajaduse katmiseks hädavajalik. Seega saaks kostja võõrandada temale kuuluvad ülejäänud kolm kinnisasja, kandmaks lapse ülalpidamiskulusid. Kohus märgib, et ka asjaolu, et üks kinnisasi on kaasomandis, ei takista kinnisasja müüki- kostja saab võõrandada enda kaasomandi osa.
  2. Samuti nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest (tl 134-140), et 16.12.2019 seisuga oli kostjal arvelduskontol 12 885,59 eurot ning 16.04.2020 seisuga oli kostja kontol 2528,74 eurot. Kostja selgitas 04.03.2020 ülekannet oma emale summas 10 000 eurot sellega, et sai raha 8

(10)2-19-18314 12 500 eurot auto müügist. Kostja esitas tõendi (tl 145 pöördel, arvelduskonto väljavõte), et 30.04.2019 seisuga seda raha tema arvelduskontol ei olnud. Kohus leiab, et see, kui kostja peab vajalikuks kanda kellelegi enda arvelduskontol oleva raha, mida ta saaks kasutada lapsele ülalpidamise andmiseks, ei muuda kostjat varaliselt vähem võimekaks. Kostjal on ilmselt võimalik raha tagasi küsida. Sellele, et raha ei ole emale kantud olemasoleva kohustuse täitmiseks, nähtub kohtule 04.03.2020 ülekande (tl 138) põhjendusest„na chernij denj“ tähendab tõlkes „mustadeks päevadeks“. Samuti viitab lepingulise aluse puudumisele asjaolu, et ülekanne suures summas on tehtud järgmisel päeval pärast 03.03.2020 kohtuistungit, mil kohus selgitas, et teeb tõenäoliselt päringud registritesse ja pankadesse, tuvastamaks kostja varalist seisu. Kohtu hinnangul viitab see selgelt asjaolule, et kostja astus koheselt tekitama petlikku muljet endast kui varaliselt mittevõimekast isikust. Kohtu hinnangul ei viita kostja arvelduskontolt nähtuv teave kostjale kui isikule, kes ei saa anda hagejale ülalpidamist vajalikus ulatuses, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist.
  1. Kostja on taotlenud elatise väljamõistmist alla miinimummäära, tuginedes sellele, et hageja kulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Riigikohus on
  2. märtsi
  3. a lahendis nr 3-2-1174-16 leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kohus ei ole praegusel juhul tuvastanud muid aluseid elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Seega jätab kohus elatise väljamõistmisel lapsetoetusega arvestamata, tuginedes eeltoodud lahendile.
  4. Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis annaks aluse mõista elatis välja alla miinimummäära. Kostja on õigesti leidnud, et vanemad peavad üldjuhul kandma lapse kulud võrdses ulatuses.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Kohus pidas hageja põhjendatud kuluks 606 eurot. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning mõista hageja kasuks välja elatis (606/2)303 eurot kuus alates hagi esitamisest, s.o 21.11.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. 30. Kohus märgib, et kostja on tuginenud sellele, et vanemad on kokku leppinud, et kostja hagejale elatist maksma ei pea.

§ 109

järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult. Samuti on kohtupraktikas leitud, et vanemate kokkulepe ei välista ega piira

§ 100lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist.

Seega ei asu kohus tuvastama, kas vanemad on leppinud kokku, et kostja hagejale ülalpidamist andma ei pea. 31. Samuti on kostja viidanud kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg-le 8, mille järgi võis kohus vabastada kaalukatel põhjustel mehe, kellest lapse põlvnemise on kohus tuvastanud (§ 42), kohustusest last ülal pidada. Kohus selgitab, et kuivõrd laps on sündinud ja elatise nõue on esitatud uue perekonnaseaduse kehtivuse ajal, puudub igasugune alus kohaldada õigussuhtele varem kehtinud seaduse sätteid. Praegu kehtiv perekonnaseadus ei näe ette alaealise lapse ülalpidamisnõude piiramist muul alusel kui

§-s 102 sätestatu. 9

(10)2-19-18314 Menetluskulude jaotus
  1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
  2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati valdavas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
  3. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud 04.05.2020 menetluskulude väljamõistmise taotluse, mille kohaselt on hageja menetluskulud kokku 995,60 eurot, s.o lepingulise esindaja tasu 995,60 eurot (käibemaksuta summa). Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 90 eurot, mis on kohtu hinnangul mõistlikus ulatuses ning kooskõlas ka kohtupraktikaga. Kohus märgib, et hageja on esitanud õigusabikulu arved suuremas summas, kui hageja õigusabikulu hüvitamist taotlenud on, seega jääb kohtule selgusetuks, milliste toimingute eest hageja täpselt õigusabikulude hüvitamist soovib ja mille eest mitte. Arvestades hageja esindaja tunnitasu 90 eurot, võib järeldada, et toimingud on olnud kokku 11,06 tundi. Arvestades tsiviilasja esitatud seisukohtade ja tõendite mahtu, samuti kostja vastuväidete ja tõendite mahtu, samuti asjas peetud istungi aega pea 1,5 tundi ning ka istungi ettevalmistuseks kulunud aega, on esindaja osutatud õigusabikulu põhjendatud täies ulatuses, s.o 995, 60 eurot. Kohus mõistab selle summa kostjalt menetluskuluna välja.
  4. Kostja leiab, et menetluskulu on põhjendamatu, kuna hageja emal on juriidiline haridus ning tal puudus vajadus kasutada lepingulist esindajat. Kohus leiab, et hageja emal oli õigus kasutada lepingulist esindajat ning kohtupraktika kohaselt ei ole õigusabikulu väljamõistmist välistanud menetlusosalise enda või tema seadusliku esindaja juriidiliste teadmiste olemasolu. Erineva kriitika õigusabi osutaja suunal jätab kohus tähelepanuta kui asjakohatu.
  5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab menetluskuludelt viivise nõude.
  6. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
  7. Kohus selgitab pooltele, et kuni lahendi jõustumiseni on neil võimalik sõlmida elatise tasumiseks kompromiss. Sellisel juhul saab kohus lahendi tühistada ning kinnitada poolte vahel sõlmitud kompromissi. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp, kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.