← Eesti

2-19-9770/28

Obsah (11)§ 423§ 657§ 654§ 232§ 436§ 163§ 162§ 171§ 174§ 177§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-9770 Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2

(15)Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  1. A.A. (hageja) esitas
  2. juunil 2019 oma seadusliku esindaja K.N.u (ema) kaudu Tartu Maakohtule hagi P.N. (kostja; isa) vastu, milles palus, arvestades
  3. oktoobri 2019,
  4. detsembri 2019 ja
  5. jaanuari 2020 täpsustusi, mõista kostjalt välja tagasiulatuva elatise hagiavalduse esitamisele eelnenud üheaastase perioodi eest 2354 eurot 95 senti, alates juulist 2019 kuni novembrini 2019 ühekordse elatise 380 eurot 64 senti ning alates
  6. detsembrist 2019 igakuise elatise 270 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni hageja täisealiseks saamiseni. Alternatiivselt palus hageja siduda elatis protsendiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja palus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga kuu
  7. kuupäevaks hageja ema arveldusarvele. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagi põhjenduste kohaselt sündis hageja ema ja kostja kooselust tütar, hageja. Pärast hageja vanemate kooselu lõppemist juunis 2018 elab hageja koos oma emaga aadressil XXXXXX (kinnistu). Hageja ema on kinnistu 1/2 mõttelise osa ja kostja 1/2 mõttelise osa omanik. Alates hageja vanemate kooselu lõppemisest ei ole kostja hageja ülalpidamiskohustust seaduses ettenähtud ulatuses täitnud. Kostja seadusest tulenev minimaalne hageja ülalpidamiskohustus ajavahemikul alates juulist 2018 kuni
  8. juunini 2019 oli 3120 eurot (6 x 250 eurot + 6 x 270 eurot). Kostja on tasunud ajavahemikul alates juunist 2018 kuni oktoobrini 2019 hageja elukohaga seotud kulutusi, s.o kommunaalmakseid 3980 eurot 70 senti, millest osa on hageja ülalpidamiskulu (1/6 kogu kinnistu kuludest). Hageja arvates on kostja sellega täitnud hageja ülalpidamise kohustust ajavahemikul alates juulist 2018 kuni juunini 2019 kokku 465 eurot 5 senti. Lisaks on kostja tasunud
  9. mail 2019 hageja õppemaksu 300 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt tagasiulatuvat elatist 2354 eurot 95 senti. Hageja meelelahutuslikuks tegevuseks kantud kulutusi, samuti kinnistu laenu- ja kindlustusmakseid ning viiviseid ja võla käitlemise tasusid (82 eurot 98 senti), ei ole elatise suuruse arvestamisel põhjendatud arvesse võtta. Kostja on tasunud hagejale elatist 245 eurot augustis 2019 ning 240 eurot nii septembris, oktoobris kui ka novembris
  10. Seega tuleb kostjal eelnimetatud ajavahemiku eest tasuda hagejale täiendav elatis 380 eurot 64 senti. Arvestades, et hageja igakuised kulutused (keskmiselt 810 eurot 39 senti) on erakoolist, elukohast ja trennidest lähtudes suuremad, kui seaduses sätestatud eelduslik minimaalne igakuine ülalpidamiskulu, ei ole põhjendatud vähendada miinimumelatist riikliku lapsetoetuse võrra. 3
(15)
  1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt elatist alates
  2. septembrist 2018, mitte alates
  3. juunist 2018, nagu väidab hageja, kuivõrd kostja lahkus pere ühisest kodust
  4. septembril
  5. Seejuures ei ole kostja hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja on täitnud hageja ülalpidamise kohustust nõuetekohaselt ning osalenud lapse kasvatamises. Hageja igakuiste kulutuste vajalikkus ja maht on tõendamata ning hageja poolt esitatud elatise arvestus ebaõige ja kohut eksitav. Kostja on kandnud hageja elukohaga seotud kulutusi ajavahemikul alates
  6. septembrist 2018 kuni
  7. augustini 2019 kokku 3495 eurot 5 senti. Igakuine hageja elukohaga seotud kulu on 211 eurot 82 senti (3495 eurot 5 senti / 3 x 2 / 11). Lisaks on kostja kandnud hageja ülalpidamiseks muid kulutusi 457 eurot 36 senti ning tasunud hageja õppemaksu 300 eurot. Samuti on hageja viibinud tihti kostja või kostja sugulaste juures. Kostja on ka ise viibinud nädalavahetustel pere endises elukohas. Sel ajal on hageja kostja ülalpidamisel ning hageja ema kulusid ei kanna. Seega on kostja kandnud ajavahemikul alates
  8. septembrist 2018 kuni
  9. augustini 2019 kulutusi hageja ülalpidamiseks igakuiselt vähemalt 253 eurot 40 senti. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda mõlema vanema varalisest seisundist. Hageja ema majanduslik seisund võimaldab hagejale vajalikul määral ülalpidamise. Hageja ema igakuine sissetulek on kostjale teadaolevalt 4000 eurot. Hageja emale kuuluvad erinevad kinnisasjad, ta on äriregistri andmetel kasumlike ja varakate äriühingute Osaühingu XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX), XXXXXX OÜ (registrikood XXXXXXXXX) ja XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX) juhatuse liige ning osanik. Kostja igakuine sissetulek on 1000 eurot (bruto). Hagiavalduses märgitud sõiduauto BMW ei kuulu enam kostjale. Kostja on küll mõnes osaühingus osanik, kuid tal puuduvad nendest sissetulekud. Kostja elab üürikorteris, mille igakuised kulud on 200 eurot. Lisaks on kostja suhtes esitatud pankrotiavaldus. Pärast igakuiste kulutuste kandmist jääb kostjale elamiseks 285 eurot, millest peab tasuma hagejale elatist. Kostjal puudub muu vara, mille arvelt on võimalik kanda kulutusi hageja ülalpidamiseks. Kostja arvates tuleb elatisest maha arvata pool riiklikku lastetoetust. Alates
  10. augustist 2019 on kostja tasunud hageja emale igakuiselt elatist 240 eurot (270 eurot, millest on maha arvatud 30 eurot). MAAKOHTU LAHEND
  11. Tartu Maakohus rahuldas
  12. jaanuari
  13. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alates
  14. septembrist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Elatisest tuleb maha arvestada pool riikliku lapsetoetuse summat. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda hageja ema arvelduskontole iga kalendrikuu eest ette kalendrikuu viiendaks kuupäevaks. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise võlgnevuse ajavahemiku alates
  15. septembrist 2018 kuni
  16. septembrini 2019 eest 1450 eurot. Ajavahemikul alates
  17. septembrist 2019 kuni
  18. jaanuarini 2020 kostja poolt hageja ülalpidamiseks tasutud elatise summad kuuluvad 4
(15)väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on alates
  1. septembrist 2018 elanud koos oma emaga. Kohus leidis, et kuivõrd kostja lahkus kodust alates
  2. septembrist 2018, siis hagejal tekkis õigus elatise nõude esitamiseks alates
  3. septembrist 2018, mitte
  4. juunist 2018, nagu väidab hageja. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et ajavahemikul alates
  5. septembrist 2018 kuni
  6. juulini 2019 ei tasunud kostja hageja ema arvelduskontole elatist. Kohus tuvastas, et kostja on tasunud hageja elukohaks oleva kinnistu (mis on kostja ja hageja enda kaasomandis võrdsetes osades) kommunaalkulusid ajavahemikul alates
  7. septembrist 2018 kuni
  8. juulini 2019 kokku 3495 eurot 5 senti. Kohus leidis, et tasu kommunaalteenuste, tarbitud elektrienergia, kütte ning sideteenuse eest tuleb lugeda mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas lapse vajadusteks tehtavateks põhjendatud kuludeks. Arvestades, et elamu on hageja, tema ema ning ema teise lapse kaaskasutuses, on kohtu hinnangul põhjendatud hageja osaks arvestada 1/3 kogu elamu kommunaalkuludest. Kohus luges kostja poolt kantud hageja kommunaalkulude mõistlikuks suuruseks
  9. septembrist 2018 kuni
  10. augustini 2019 kokku 1165 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et kostja on sel perioodil tasunud õppemaksu 300 eurot ja augustikuu elatise 245 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et kostja poolt välja toodud muid kulutusi ei saa pidada hagejale elatise tasumiseks. Lisaks ei vähene lapse ülalpidamiskulud tema ema juures oluliselt seetõttu, et ta viibib mõned päevad kuus isa juures. Kuivõrd kostja seadusest tulenev lapse ülalpidamiskohustus eelnimetatud ajavahemikul oli 3160 eurot, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 1450 eurot (perekonnaseaduse (PKS) § 108). Kuigi kohus tuvastas, et kostja on alates augustist 2019 maksnud hagejale regulaarselt elatist hageja ema arveldusarvele, siis arvestades poolte varasemaid vaidlusi elatise tasumise üle, pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja ka elatise alates septembrist
  11. Seejuures kohus leidis, et arvestades kostja majanduslikku seisu ning asjaolu, et kostja suhtes on esitatud pankrotiavaldus, tuleb kostja taotluse alusel elatisest maha arvestada pool lastetoetust. Seega mõistis kohus kostjalt alates
  12. septembrist 2019 hageja kasuks välja igakuise elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  13. Kostja esitas
  14. märtsil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega saata tsiviilasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks või alternatiivselt jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja arvates põhineb maakohtu otsus õigusnormi rikkumisel. Maakohus ei ole arvestanud otsuse tegemisel kõikide asjaolude ja tõenditega ega ole võtnud seisukohta kõigi kostja esitatud faktiliste väidete osas. Samuti on maakohus rikkunud 5
(15)põhjendamiskohustust, jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud kostja esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole tuvastanud ega otsuses välja toonud, et kostja oleks hageja ülalpidamiskohustust rikkunud, mis tingis temalt elatise väljamõistmise. Maakohus on hoopis tõdenud, et kostja on hagejat vahetult ülal pidanud. Kostja on osalenud hageja kasvatamises ning panustanud hageja ülalpidamisse, s.o tasunud alates ühisest kodust väljakolimisest hageja eluasemekulude eest ning maksnud alates 1. septembrist 2019 igakuiselt vabatahtlikult vastavalt enda võimalustele elatist hageja ülalpidamiseks hageja ema pangakontole. Lisaks on hageja viibinud kostja ja tema lähisugulaste juures. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega jätta hagi

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Hageja kulutused on ülepaisutatud ning tema tegelikud ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud määrast väiksemad. Maakohus ei ole hinnanud hagejaga seotud kulude kandmise proportsiooni õiguspäraselt. Lisaks tuleb elatise suuruse arvestamisel hinnata vanemate varalist seisundit. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, tuleb eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata. Käesolevas tsiviilasjas ei ole maakohus eelnevat tuvastanud, samuti ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, et hageja ema kannaks samaaegselt kulutusi hagejale, kui hageja viibib kostja või tema lähisugulaste juures.

  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Suur osa apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ja seisukohtadest on üldsõnalised ning seostamata konkreetsete käesoleva kaasuse asjaoludega. Kostja on teadlikult moonutanud maakohtu otsuse põhjendusi ning jätnud arvestamata, et otsuse põhjendusi tuleb tõlgendada kogumis. Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks maakohus tuvastanud, et kostja rikkus hageja ülalpidamiskohustust. Maakohus on põhjalikult selgitanud, et kostja on enda seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning ei asunud neid enne hagiavalduse esitamist vabatahtlikult täitma. Kostja väited hageja kulutuste ülepaisutamise ja vanemate sissetulekute proportsiooni arvestamata jätmises osas ei ole kooskõlas materiaalõigusega. Kohus on vaidlustatud otsuses välja toonud, et kuna elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi tõendama.
  2. Hageja esitas
  3. märtsil 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub, arvestades
  4. aprilli 2020 täpsustusi, tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus leidis, et elatisest tuleb maha arvestada pool riiklikku lapsetoetust, ning osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise võlgnevuse ajavahemiku alates
  5. septembrist 2018 kuni
  6. septembrini 2019 eest 1450 eurot (otsuse resolutsiooni p-d 2–3). Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palub hageja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alates
  7. septembrist 2019 kuni 6

(15)hageja täisealiseks saamiseni ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista elatise võlgnevuse ajavahemiku alates
  1. september 2018 kuni
  2. september 2019 eest 2200 eurot 99 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub jätta maakohtu otsuse tühistamata osas, milles maakohus hagiavalduse rahuldas. Samuti palub hageja jätta muutmata otsuse täitmise korda puudutavad resolutsiooni p-d 4–
  3. Hageja arvates on maakohus otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kohus ei ole arvestanud hageja väidetega, mille kohaselt on kommunaalteenuse arvetel kajastatud nii viivised, võla käitlemise tasud kui ka kindlustusmaksed. Need mõjutavad ajavahemikul alates
  4. septembrist 2018 kuni
  5. septembrini 2019 makstud kommunaalmaksete suurust. Hageja arvates tuleb vähendada kostja tasutud kommunaalkulusid nimetatud ajavahemikul 182 euro 98 sendi (100 eurot+82 eurot 98 senti) võrra. Seega on kostja tasunud eelpool toodud ajavahemikul kinnistu kommunaalmakseid kokku 3312 eurot 7 senti. Samuti ei ole kohus vaidlustatud otsuses viidanud materiaalõigusele, millest tulenevalt on põhjendatud lugeda hageja ülalpidamiseks 1/3 kogu kostja poolt kantud elamu kommunaalkuludest. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et kinnistu on kostja ja hageja seadusliku esindaja kaasomandis. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega soetud kahju ja kulutusi. Asjaolu, et hageja elab kostjale kuuluval omandiosal, tähendab seda, et maksimaalselt saab hageja ülalpidamiskuluks olla 1/6 (1/3 x 1/2) kogu kuludest. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et kuigi kostja kolis hageja elukohaks olevalt kinnistult välja alates
  6. septembrist 2018, on ta jätkanud ka pärast seda kinnisasja osalist kasutamist. Kinnisasjal asuva elamu kütmine on ka kostja kui kinnisasja ühe omaniku huvides. Lisaks on kostja poolt seatud hageja elukohaks olevale kinnistule hüpoteek, mis välistab käesoleval hetkel kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Seega oleks maakohus pidanud asuma seisukohale, et kostja poolt kantud kinnistu kulutustest moodustavad hageja ülalpidamise kohustuse täitmise üksnes 1/8 kuludest. Kostja poolt hageja seadusliku esindaja kohustuseks olevate 1/2 mõttelisele osale vastavate kommunaalkulude kandmist ei saa pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Järelikult on kostja poolt kantud hageja elukohaga seotud hageja kohustuseks olev kommunaalkulude mõistlik suurus ajavahemikul alates
  7. septembrist 2018 kuni
  8. augustini 2019 kokku 414 eurot 1 sent (3312 eurot 7 senti / 8). Kuni
  9. septembrini 2019 välja mõistetava elatise suuruseks oleks pidanud seega olema 2200 eurot 99 senti (3160 eurot - 414 eurot 1 sent - 345 eurot 300 eurot). Arvestades kostja töövõimet, hageja igakuiseid kohustusi ja varasemat tavalist elulaadi, mille on kostja heaks kiitnud ning mis ületas märkimisväärselt seadusega kehtestatud minimaalset elatist, siis hageja ei nõustu, et kostja suhtes väidetavalt alustatud pankrotimenetlus on mõjuv põhjus, mis annab PKS § 102 lg 2 kohaselt aluse alaealise 7
(15)lapse ülalpidamise kohustusest vabanemiseks. Kostja ei ole pankrotimenetluse kohta esitanud ühtegi tõendit ning tugines sellele alles maakohtu istungil. Tänaseks on kujunenud olukord, kus hageja ülalpidamise kohustust täidab sisuliselt ainuisikuliselt üksnes hageja ema. Kuigi vaidlustatud otsuse p-s 10 kohus tuvastas, et kostja tasub enda sissetulektust igakuiselt poole eluaseme pangalaenu tagasimaksetest, siis alates veebruarist 2020 see enam nii ei ole. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millest lähtudes on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu menetluses menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine ei ole hagi rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud. Samuti on hageja pakkunud kostjale võimalust sõlmida kompromiss.
  1. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt tasutud eluaseme kindlustusmaksed on osa lapse ülalpidamiskuludest. Kostja ei nõustu vastuapellatsioonkaebuse väitega, et hageja ülalpidamiskuluks tuleb lugeda 1/6 kogu kostja poolt kantud kinnistu kuludest. Võttes arvesse, et kostja kandis ka hageja ema poolsed kohustused kinnistule, siis on maakohus asunud õigele seisukohale, mille kohaselt tuleb hageja ülalpidamiseks lugeda kogu elamu kommunaalkuludest 1/
  2. Kostja mõttelist osa kinnistust ei koorma hüpoteek alates
  3. veebruarist
  4. Hageja elukohaks oleva kinnisasja kaasomandi lõpetamine on veninud hageja ema vastuseisu tõttu. Seejuures ei ole kostja mõttelisele osale seatud hüpoteek hageja emale lisakulutusi tekitanud. Kostjale jääb ka arusaamatuks hageja arvutuskäik, mille kohaselt peaks hageja ülalpidamiseks lugema kostja poolt kantud kuludest 1/8 ehk 414 eurot 1 senti. See on ringkonnakohut pahatahtlikult eksitav. Kui käesolevas tsiviilasjas arvestab kohus tema kommunaalkulude tasumist hageja ülalpidamise katteks, siis kostja nõue hageja ema vastu väheneb selle summa võrra. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et on oma kehva majanduslikku olukorda tõendanud, mis annab aluse igakuisest elatisest maha arvata pool riiklikku lapsetoetust. Tänaseks on kostja majanduslik olukord veelgi halvenenud. Koondamise tõttu on kostja alates
  5. märtsist 2020 töötu. Kostja sissetulek on 500 eurot ajavahemikul alates
  6. märtsist 2020 kuni
  7. juulini 2020 ning 399 eurot alates
  8. juulist 2020 kuni
  9. märtsini
  10. Kostja hinnangul on maakohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  11. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8

(15)Juhindudes

§ 654

lg st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Käesolevas tsiviilasjas esitas hageja hagi kostja vastu PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise ja PKS §-s 108 sätestatud tagasiulatuva elatise saamiseks. Kostja põhiliseks vastuväiteks tagasiulatuva elatise nõudele on olnud see, et ta ei ole hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja on kandnud igakuiselt kulutusi hageja ülalpidamiseks (sh tasunud hageja elukohaga seotud kommunaalkulusid). Alates

  1. augustist 2019 on kostja ka igakuiselt tasunud hagejale elatist hageja ema arvelduskontole. Alternatiivselt on kostja palunud elatise suuruse määramisel arvesse võtta kostja halba majanduslikku olukorda, hageja emale kantavat riikliku lapsetoetuse summat ning kulude kandmist ajal, mil hageja viibis kostja või tema sugulaste juures. Samuti on kostja väidete kohaselt hageja tegelikud ülalpidamiskulud seaduses sätestatud määrast väiksemad. Eelmärgitu üle on poolte vahel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.
  3. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel hageja vastuapellatsioonkaebuse (II) ja otsustab lõpuks menetluskuludega seonduva üle (III). I
  4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hageja elatise nõude rahuldamist puudutavas osas tühistada. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega. Samuti heidab kostja maakohtule ette, et kohus ei ole välja toonud, miks ta ei nõustunud kostja väidete ja tõenditega. Ringkonnakohtule nähtuvalt ei ole aga kostja täpsustanud, milliste asjaolude, tõendite või väidete osas ei ole maakohus seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal kostja väiteid elatise nõude rahuldamist puudutavas osas piisava põhjalikkusega hinnanud (

§ 232

lg-d 1 ja 2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (

§ 436ja § 442 lg 8).

Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks maakohus tuvastanud, et kostja on hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Maakohus on vaidlustatud otsuses tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel tuvastanud, et kostja on ajavahemikul alates
  2. septembrist 2018 kuni
  3. septembrini 2019 tasunud hageja ülalpidamiseks 1710 eurot. Seejuures on kohus selgitanud, et PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt oleks kostja pidanud andma hagejale ülalpidamiseks sama aja eest kokku 3160 eurot (4 x 250 eurot + 8 x 270 eurot). Sellega on maakohus 9

(15)tuvastanud, et kostja on eeltoodud ajavahemikul maksnud elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määrast vähem, rikkudes hageja ülalpidamiskohustust. Ringkonnakohus lisab, et vanem rikub ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta maksab elatist ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 19; Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). Kui elatise saamiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab talle vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt elatise väljamõistmist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt hageja kasuks põhjendatud. 13.
  5. Samuti on maakohus õigesti järeldanud, et kuigi kostja on alates augustist 2019 tasunud hageja ema arvelduskontole igakuiselt elatist, siis arvestades seniseid vanematevahelisi vaidlusi, on põhjendatud kostjalt välja mõista ka igakuine elatis alates
  6. septembrist
  7. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on kostja ja hageja ema vahel olnud vaidlus elatise suuruse üle juba alates maist 2018 (tl 20). Samuti ei ole pooled menetluse kestel saavutanud kompromissi elatise suuruse osas (tl-d 53, 78–80). Seetõttu oli põhjendanud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatist ka alates
  8. septembrist
  9. 13.
  10. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu kostja seisukoht, et kohus oleks pidanud jätma hagi

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata selle eesmärgi saavutamise võimatuse tõttu.

Praeguses asjas on tuvastatud, et hageja oli õigustatud kostjalt elatist saama ning kostja on rikkunud hageja ülalpidamiskohustust. Järelikult oli hageja õigustatud ka käesolevas asjas hagi esitamiseks kostjalt elatise saamiseks ning puudub alus hagi läbi vaatamata jätmiseks.

  1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejale tehtavad kulutused ülepaisutatud ning tema tegelikud ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud määrast väiksemad. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et kui elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendama (vt nt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12;
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-13, p 15). Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti eeldatakse, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1174-16, p 13;
  8. jaanuari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16012, p 17). Kuna hageja esitas nõude miinimumelatise saamiseks (tl-d 76, 97), ei pidanud ta enda vajadusi tõendama. 14.
  10. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel, milleks võib mh olla lapse miinimumist väiksemad vajadused (vt Riigikohtu
  11. juuni
  12. a 10

(15)otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega on iseenesest õige kostja seisukoht, et elatist võib põhjendatud olukorras vähendada alla miinimummäära. Seda aga juhul, kui menetluses välja toodud asjaolud on piisavalt kaalukad, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. 14.
  1. Maakohus on praeguses asjas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuisest elatisest (mis vastab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale) maha arvestanud pool riiklikku lapsetoetust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust suuremas ulatuses elatise vähendamiseks. Kostja ei ole enda väidet, nagu oleksid hageja vajadused miinimumist väiksemad, menetluse kestel tõendanud. Järelikult tuleb eeldada, et praegusel juhul kulub hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kahekordne elatise miinimummäär. Kostja poolt kohtu ette toodud asjaoludel ei esine ka muid ülekaalukaid huve, mis põhjendaksid miinimumelatise vähendamist suuremas ulatuses (nt teised alaealised ülalpeetavad).
  2. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et maakohus ei ole otsuse tegemisel hinnanud hagejaga seotud kulude kandmise proportsiooni õiguspäraselt. 15.
  3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja väitel hageja vanemate sissetulekud võrdväärsed. Hageja ema sissetulek on väidetavalt 4000 eurot ning kostja sissetulek 1000 eurot (bruto) (nt tl-d 16, 25, 52 pöördel–53). Maakohus on asja lahendamisel võtnud arvesse kostja majanduslikku seisundit ning igakuisest elatisest pool riiklikku lapsetoetust maha arvestanud. Kuivõrd hageja nõuab praegusel juhul miinimumelatist, ei anna ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund alust vähendada teiselt vanemalt väljamõistetavat elatist alla miinimummäära (vt ka Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). 15.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul ei vabane kostja hageja ülalpidamise kohustusest ka seetõttu, et ta on alates
  7. märtsist 2020 võetud Eesti Töötukassas töötuna arvele (koondamise tõttu töölepingu seaduse § 89 lg 1 alusel) ning tema sissetulek on vähenenud (PKS § 102 lg-d 1–2) (tl-d 136 – 137 pöördel). Üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Kostja ei ole väitnud, et ta on töövõimetu ning tema võime tööga elatist teenida oleks piiratud. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning teha kõik endast olenev ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sh teenida lisasissetulekut ja töökohta vahetada (vt nt Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Seega tuleb kostjal hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks leida uus töökoht. Piisava sissetuleku puudumisel on kostjal võimalik täita ülalpidamiskohustust muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Asja materjalidest nähtuvalt kuulub kostjale ½ kinnistu kaasomandist asukohas XXXXXX (tld 144-145). Seega tuleb kostjal vajadusel müüa talle kuuluv vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. 11
(15)15.
  1. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tuleb elatise suuruse määramisel eeldada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, kannab sel ajal lapse rahuldamiseks tehtavaid kulutusi vahetult. Teisel vanemal tuleb sellise eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et ka tema peab sel ajal lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Ringkonnakohtu hinnangul saab selline olukord tulla kõne alla juhul, kui laps viibib lahuselava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on aga maakohus põhjendatult tuvastanud, et hageja viibib koos kostjaga vaid mõned päevad kuus. Sellest tulenevalt ei saa praegusel juhul asuda seisukohale, et hagejal oleks vahelduv elukoht või et ta viibiks kostja kui lahuselava vanema juures olulise osa ajast, mis annaks alust muuta ülalpidamiskohustuse ulatust. Lisaks ei ole kostja ka tõendanud, millises suuruses kulusid ta kannab aja, mil laps viibib tema juures (vt ka Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13; Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20). Seega on maakohus õigesti järeldanud, et lapse ülalpidamiskulud tema ema juures ei vähene oluliselt seetõttu, et ta viibib vaid mõned päevad kuus kostja juures.
  6. Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. II
  7. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu poolt tehtud arvestustega, millises ulatuses kostja poolt kantud kommunaalkulusid tuleb arvestada hageja ülalpidamiskohustuse katteks. Kohus on vaidlustatud otsuses arvestanud ülalpidamiskohustuste hulka kommunaalteenuse arvetel kajastatud viivised, võla käitlemise tasud (82 eurot 98 senti) kui ka kindlustusmaksed (100 eurot). Hageja arvates on selliste kulude puhul tegemist omandi säilimisega seotud kuludega, millest tõusetub kasu üksnes kinnistu omanikule. Samuti ei peaks hageja ka vastutama täitmata kohustustest tulenevate viivituste ja võla käitlemise tasude eest. Seega tuleks hageja hinnangul kostja poolt tasutud kommunaalkulusid ajavahemikul alates
  8. septembrist 2018 kuni
  9. augustini 2019 vähendada 182 euro 98 sendi võrra. Lähtudes AÕS § 75 lg-st 1 tuleks hageja arvates lugeda kostja poolt kantud kommunaalkuludest hageja ülalpidamiskohustuseks 1/6 (1/3 x 1/2). 17.
  10. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud hageja väide, et eluaseme kindlustamise kulusid ei saa mingil juhul mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine nt juhuks, kui eluruum hävib (vt ka Riigikohtu
  11. oktoobri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 23). Asja materjalidest ei nähtu, et praegusel juhul oleksid eluaseme kindlustamise kulud lapsele langevas osas ebamõistlikult suured. 17.
  13. Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse etteheited, et viiviseid ja võla käitlemise tasusid ei saa arvestada hageja ülalpidamiskohustuse katteks ning kuivõrd kostjale kuulub 1/2 kinnistu kaasomandist, siis AÕS § 75 lg-st 1 tulenevalt oleks tulnud lugeda kostja poolt kantud kommunaalkuludest hageja ülalpidamiskohustuseks 1/6, mitte 1/
  14. Maakohus on selles osas ka põhjendamiskohustust rikkunud (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8). Siiski ei muuda 12

(15)need minetused ebaõigeks maakohtu otsuse lõppjäreldusi. Maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi tuleb muuta. Arvestades praegusel juhul kostja majanduslikku seisu, tema ülalpidamisvõimet ja muid elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt täiendavalt ringkonnakohtu põhjendused ülalpool, p-des 14–15), asetaks ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusest suuremas ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja äärmiselt raskesse olukorda ning see oleks kostjale ebamõistlikult koormav. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kui hageja leidis, et kostja ei täida ülalpidamiskohustust, oleks hageja saanud esitada kohtule hagi ülalpidamiskohustuse täitmiseks ka varasemalt. Üksnes sel moel oleks olnud võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12; Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja 20). Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjärelduste osas muutmata.
  5. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul tuleb igakuisest elatisest pool riiklikku lapsetoetust maha arvata, kuna kostja ei ole väidetava pankrotiavalduse kohta esitanud ühtegi tõendit. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline hageja etteheide põhjendatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole maakohus elatise suuruse vähendamisel (poole riikliku lapsetoetuse võrra) tuginenud üksnes kostja suhtes pankrotiavalduse esitamisele, vaid lähtunud ennekõike kostja üldisest majanduslikust seisundist. Seega praegusel juhul on elatise vähendamine alla miinimummäära poole riikliku lapsetoetuse võrra mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega – ennekõike kostja halva varalise seisundiga (PKS § 102 lg-d 1–2) (vt ringkonnakohtu põhjendused eespool, p-des 14–15). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse (PHS) § 2, § 3, § 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine hageja poolel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetavast igakuisest elatise suurusest, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, tuleb maha arvestada pool PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest (hetkel on pool lapsetoetusest pere esimese lapse kohta 30 eurot). 13
(15)19. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning palunud teha uue otsuse, millega jätta kõik hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuses märgituga, et menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine

§ 163

lg 1 (kolmanda alternatiivi) alusel ei ole hagi rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud. 19.1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, ei ole maakohus seadusest tulenevat diskretsiooniõigust menetluskulude jaotamisel õiguspäraselt teostanud. Otsus on vastavas osas ka nõuetekohaselt põhjendamata (

§ 436

; § 442 lg 8) ning sellest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud poolte huvide ja muude kulude jaotamisel tähtsust omavate asjaoludega. Asjaolu, et tegemist on alaealise lapse elatise nõudega isa vastu ning hagi rahuldati osaliselt, ei anna veel alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse osa kuulub maakohtu otsus tühistamisele. 19.2. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas juhul tuleb maakohtu menetluses kantud kulude jaotamisel lähtuda

§ 163lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist ja § 162 lg-st 4.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust (tagasiulatuva elatise osas), tuleks menetluskulud võrdelise jaotamise korral jätta 38,42 % ulatuses hageja kanda ja 61,57 % ulatuses kostja kanda.

§ 162

lg 4 võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Praegusel juhul on tegemist elatise asjaga, kus alaealine laps esitas õigustatult nõude elatist maksma kohustatud vanema vastu. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning oluliselt rohkem kui 50% ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on eelmärgitut arvestades äärmiselt ebaõiglane jätta maakohtus kantud kostja menetluskulud hageja kanda. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kostja menetluskulud

§ 162

lg 4 alusel täies ulatuses kostja kanda ning hageja menetluskulud

§ 163lg 1 alusel 61,57 % kostja ja 38,42 % ulatuses hageja enda kanda.

  1. Hageja vastuapellatsioonkaebuse muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Seega rahuldatakse vastuapellatsioonkaebus osaliselt (menetluskulude jaotuse osas). III
  2. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb selle kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

22. Käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teeb selles osas uue otsuse, rahuldades vastuapellatsioonkaebuse osaliselt. Sellest lähtudes peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda ka vastuapellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulude jaotamisel

§ 163lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist ja § 162 lg-st 4, jättes kostja menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud 61,57 14

(15)% ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas (38,42 % ulatuses) jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda.
  1. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust, juhindub kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel Riigikohtu poolt
  2. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19–22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude kindlaksmääramisel hindab kohus ka hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (

§ 175lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.