Obsah (5)

§ 85§ 34§ 80§ 35§ 84

2-19-10986 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Liina Naaber-Kivisoo Otsuse tegemise aeg ja koht 08. mai 2020, Narva kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilasja

) § 85 lg 2). Kui kasutusse andja andis nõusoleku eseme kolmandale isikule kasutusse andmiseks, võib kohaldada asjaõigusseaduse § 85 lg 1 kasu väljaandmise või hüvitamise nõude esitamisel. Võlaõigusliku kasu väljaandmise nõude esitamisel kuulub kohaldamisele § 189 lg 1 ja § 191. 25.

§ 85

alusel valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040. Isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, on kohustatud lisaks

§ 85

lg 1 sätestatule hüvitama ka saamata jäänud kasu, mida omanik ise asja vallates oleks saanud. 26.

§ 85

nõude esitamise eelduseks on omaniku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumine valdaja poolt. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hageja andis kostjale I nõusoleku sõiduki allkasutusse andmiseks või kas hageja on tehingu heaks kiitnud. Omanikul on võimalik nõusoleku tagantjärgi anda, kuid seda ei saa, kohtu arvates, antud juhul hageja käitumisest mitte kuidagi tuletada. Hageja on kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei olnud ega ole ka praegu nõus asja allkasutusse andmisega. Seega ei saa järeldada hageja käitumisest, et tema oleks kostja I ja kostja II vahel tehtud tehingut heaks kiitnud. 27. Kohus leiab, et ei ole asjas tuvastatud ka, et hageja oleks andnud kostjale I nõusoleku sõiduki allkasutusse andmiseks. Hageja on õigesti leidnud, et tema ei saa tõendada negatiivset asjaolu – et tema ei ole nõusolekut andnud. Kostja I aga ei ole nõusoleku olemasolu kohta tõendeid esitanud ega seda muul viisil usutavaks teinud. Kuna sõiduki omanikuks on osaühing, ei saa eeldada, et osaühingu huvides oleks kolmandatele isikutele vara tasuta kasutusse andmine. Hageja ei ole kostjaga II sõlmitud rendilepingust tulu saanud ja seega ei saa ka oletada, et hageja võiks sellise tehingu sõlmimiseks nõusoleku anda. Kohus loeb tuvastatuks, et hageja ei ole andnud nõusolekut kostjale I auto allrendile andmiseks. 28.

§ 34

järgi on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

§ 85lg 2 alusel võib asja omanik nõuda ebaseaduslikult valdajalt ka kasutuseeliseid, mida antud juhul hageja nõuabki. Ts

ÜS § 62 lg 1 alusel on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). 29.

§ 85

lg 2 on antud juhul kohaldatav kostja I suhtes, kuigi tema valdus oli seaduslik – hageja on andnud ise sõiduki tasuta kasutusse. Kuid kostja I rikkus tasuta kasutamise lepingut, kuna andis sõiduki edasi rendile ilma hageja (sõiduki omaniku) nõusolekuta. Kohus leiab, et hageja nõue kostja I vastu on võimalik rahuldada

§ 85lg 2 alusel ja välja mõista sõiduki kasutamise eest kasutuseeliseid.

1. Kohus leiab, et hageja toodud arvestus on mõistlik ja põhjendatud ning kostjad ei ole ka selles osas vastuväiteid esitanud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja II kasutas 6 / 10 2-19-10986 sõidukit 659 päeva. Kohus on tuvastanud internetist üldkasutatavate veebilehtede abil (nt https://www.prorent.ee/soidukid-ja-hinnad), et väiksema auto rendihind pikemaks perioodiks kui 30 päeva on 11 eurot. Kasutuseeliste arvestamisel tuleks lähtuda sellest, kui palju auto omanik võiks raha saada, kui oleks auto ise rendile andnud. Kohus leiab, et hageja nimetatud summa 10 eurot päevas vastab keskmisele turuhinnale, arvestades auto rentimise perioodi. Samas tuleb aga märkida, et kasutuseeliste arvestamisel tuleb maha arvata kõik kulutused, mida omanik ei pidanud kandma. Antud juhul ei maksnud auto omanik kohustuslikku auto kindlustust. Reeglina kuulub auto kindlustamine ja hooldus rendihinna sisse. Kostjad ei ole hageja pakutud hinda vaidlustanud, samuti ei ole kostja II viidanud sellele, et ta oleks auto remontinud või muul viisil hooldanud, mille eest oleks tal nõue omaniku vastu. Seega leiab kohus, et neid kulusid selle aja jooksul ei olnud. Küll aga tuleb hageja kasutuseeliste summast maha arvata kostja II tasutud kindlustusmaksed, mida hageja ise selle aja jooksul maksma ei pidanud.
2. Kohtule esitatud kindlustusmaksetest (dtl 19-32) nähtuvalt on kostja II tasunud kokku 294,28 eurot.
3. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja hagi kostja I vastu osaliselt ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas kokku 6295,72 eurot.
4. Järgnevalt analüüsib kohus, millised suhted olid hageja ja kostja II vahel ning kostja I ja kostja II vahel.
5. Kostja II väidab, et sõlmis suulise rendilepingu kostjaga I ja kasutas autot seega seaduslikult ja kostjaga I sõlmitud lepingu alusel. Hageja leiab omakorda, et tuleks lugeda, et rendileping oli sõlmitud hageja ja kostja II vahel. Samas hageja leiab, et kuigi ta andis auto kostjale I kasutusse, ei saanud kostja I autot edasi rendile anda.
6. Kohus peab vajalikuks märkida, et üüri- või rendilepingu, samuti tasuta kasutamise lepingu sõlmimiseks ei pea asja kasutusse andja (ehk antud juhul kostja I) olema asja omanik või omama asjaga mingit õiguslikku seost. Seega kostja I võis sõlmida küll rendilepingu kostjaga II olemata ise auto omanik. Samas aga lepingust tulenevaid nõudeid võivad esitada teineteise vastu ainult lepingu pooled, asja omanikul võib olla kolmanda isiku vastu nõue asja välja anda

§ 80

lg 1 alusel, kuid omanik ei saa esitada nõudeid üüri- või rendilepingu alusel, kui omanik ise ei ole lepingu pooleks. Antud juhul on hagejal nõude esitamine

§ 80

lg 1 alusel välistatud, kuna auto valdus on hageja esindajale üle antud ning omandiõiguse kuuluvuse üle praegu vaidlust ei ole. Seega nõude esitamiseks kostja II vastu peab hageja ja kostja II vahel olema sõlmitud leping või on võimalik nõuda kahjuhüvitist deliktiõiguslikul alusel, kui hagejale oli kostja II poolt kahju tekitatud. Omandiõiguse või valduse üleandmise nõuete esitamine kostja II vastu on välistatud, kuna auto omanikuks on olnud ja on ka praegu hageja ning auto valdus on hagejale samuti üle antud. Kohtul tuleb seega vastata kõigepealt küsimusele, kas hageja ja kostja II vahel oli lepinguline suhe või mitte. 36. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja II vahel oli sõlmitud leping. Kostja II esitatud seisukohast nähtub, et ta on sõlminud rendilepingu kostjaga I ning on väidetavalt maksnud talle renditasu. Kohus loeb tuvastatuks, et kostja II ja hageja vahel ei olnud lepingut sõlmitud. 7 / 10 2-19-10986 37. Kostja II vastu nõude esitamiseks

§ 85

alusel tuleb tuvastada, et kostja II valdus oli ebaseaduslik ja pahauskne.

§ 35

järgi valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

§ 84

lg 3 alusel kui valdaja on heauskne, ei vastuta ta asja ja selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui hävimine või väärtuse vähenemine on toimunud enne hagi esitamisest teadasaamist. Valdaja vastutab asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, mis on toimunud tema süül pärast hagi esitamisest teadasaamist. 38. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks pahauskne valdaja. Kohus on ka hagejale selgitanud, et omaniku kanne Maanteeametis ei tähenda seda, et kostja I ei võinud autot allrendile anda. Kohus leiab, et eriti olukorras, kus kostja I oli kantud tehnilisse passi kasutajana, ei saanud ka kostjal II tekkida kahtlust, et rendile andmine on mingil põhjusel lubamatu. Samuti, kui kostja I andis kostjale II volikirja (nii väitis kostja II istungil), võis kostja II eeldada, et kostja I esindab sel juhul hagejat, kui sõiduki omanikku. Kohus leiab, et kostjal II ei pidanudki olema kahtlust, et kostja I ei tohi hagejat esindada ega ole üldse hageja esindajaks. Küll on õige hageja seisukoht, et kui kostjal I ei olnud tegelikult hageja esindusõigust, siis kostja I ei saanud hagejat esindada ega hageja nimel lepingut sõlmida ning sel juhul on hageja nimel kostjaga II sõlmitud leping tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel. See aga ei muuda kostja II valdust pahauskseks. Küll oli kostja II valdus ebaseaduslik nii juhul, kui kostja I enda nimel sõlmis rendilepingu kostjaga II kui ka siis, kui kostja I esindas rendilepingu sõlmimisel hagejat. Eespool toodud põhjustel leiab kohus, et hageja ja kostja II vahel ei olnud lepingut sõlmitud, samuti ei ole kostja I kostjaga II sõlminud lepingut hageja nimel. Kohtule ei ole esitatud andmed, et kostja I võis olla hageja esindaja, samuti on hageja väitnud menetluse kestel, et ei olnud kostjat I volitanud lepingut sõlmima ja seetõttu on leping kostjaga II tühine. Kohtule esitatud poolte seisukohtadest ei ole kohus tuvastanud, et hageja oleks kostjaga II lepingu sõlminud. Seega on välistatud hageja nõude esitamine kostja II vastu lepingulisel alusel. Samuti on välistatud ka nõude esitamine

§ 85

alusel, kuna kostja II oli heauskne valdaja – menetluse kestel ei ole vastupidine tuvastamist leidnud.

1. Kuna hageja ja kostja II vahel lepingut sõlmitud ei olnud, tuleb kontrollida, kas on võimalik kahju hüvitamise nõude esitamine kostja II vastu deliktiõiguslikul alusel, selleks tuleb tuvastada, kas kostja II on hagejale kahju õigusvastaselt tekitanud. Kohus selgitas hagejale, et hageja võib VÕS § 1043 alusel nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised eeldused:
2. hagejal on kahju tekkinud,
3. kahju tekitamine on õigusvastane
4. kostja II on kahju tekitamises süüdi;
5. rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus selgitas hagejale ka, et eespool toodud asjaolusid peab tõendama hageja, ka kahju suurust peab tõendama hageja. Kohus leiab, et kostja II ei ole hagejale kahju tekitanud. Kostja II kasutas autot rendilepingu alusel ja maksis selle eest renditasu, samuti tasus kindlustusmakseid. Seega ei saanud kostja II ka alusetult rikastuda ega saanud kasutuseeliseid. Hageja ei ole lõplikus hagiavalduses esitanud kahju hüvitamise nõuet seoses auto seisukorraga ega seda ka tõendanud. Seega leiab kohus, et hagejal ei saa olla nõuet kostja II vastu ka lepinguvälisel alusel. Seetõttu 8 / 10 2-19-10986 tuleb hagi kostja II vastu jätta täielikult rahuldamata. Tulenevalt põhinõude rahuldamata jätmisest jääb rahuldamata ka kostja II vastu esitatud viivisenõue.
6. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi kostja I vastu ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja 6295 eurot ja 72 senti eurot. Kohus jätab hagi kostja II täies ulatuses rahuldamata.
7. Hageja väitis muuhulgas, et kostja I pettis hagejat, kuna tegelikult ei müünud sõidukit kostjale II, vaid andis hoopis rendile. Samuti märkis hageja, et kostja II ei teinud tahteavaldust lepingu lõpetamiseks ning auto ei olnud hagejale tagastatud sellises seisundis nagu see oli enne kasutusse andmist. Samuti ei tagastanud kostjad koos autoga dokumente ega võtmeid, need sai hageja esindaja politseist. Hageja ei ole esitanud aga kostjate vastu kahju hüvitamise nõudeid muudel alustel kui ainult saamata jäänud tulu. Samuti ei ole hageja tuginenud petmisele kui tehingu tühistamise alusele. Kohus on hagejale selgitanud, kui ta siiski soovib esitada kahju hüvitamise nõudeid muudel alustel, tuleb ka kahju hüvitamise eeldusi tõendada. Hageja ei ole aga asjaolusid välja toonud ega tõendeid esitanud. Seetõttu jätab kohus hageja esitatud väited ja osaliselt tõendid (trahviotsus dtl 13-14; kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus dtl 15-16, täitmisteade 17-18) tähelepanuta. Hageja ei ole selgitanud, millist tähtsust omavad osaühingu asutamisotsus (dtl 36-38) ja põhikiri (dtl 5-8), mistõttu ei analüüsi neid kohus otsuse tegemisel.
8. Hageja esitas taotluse välja nõuda S AS-ilt kindlustusega seotud dokumendid, kuna kindlustusfirma ei väljastanud hagejale neid dokumente (dtl 94). Kohus leiab, et hageja taotlus ei ole põhjendatud. Kohus on palunud hagejal selgitada, milleks on neid dokumente vaja ja mida hageja soovib nendega tõendada. Kostja II ei eita fakti, et ta on autot kasutanud ning kuna ta on autot kasutanud, siis oli ka kindlustuse vormistamine tema jaoks tavapärane, kindlustusmaksete tasumist on kohus käesoleva otsuse raames ka analüüsinud. Muude kindlustusdokumentide väljanõudmine ei oma antud asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna kostja II poolne auto kasutamine ja selle periood ei olnud vaidluse all. Samuti on kohus juba eelnevalt selgitanud, et tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust kriminaalmenetluse raames tuvastatud asjaolud, kuriteo tunnuste või kostjate kriminaalvastutuse puudumine. Seega ei olnud põhjendatud ka hageja taotlus välja nõuda dokumendid prokuratuurilt.
9. Samuti jätab kohus võõrkeelsed tõendid tähelepanuta. Otsuses muud käsitlemata tõendid ei oma, kohtu arvates, asja lahendamisel tähtsus. Menetluskulude jaotus
10. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
11. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi 9 / 10 2-19-10986 kanda. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
12. Kuna kohus rahuldab kostja I vastu hagi osaliselt, tuleb ka hageja ja kostja I menetluskulu jätta osaliselt kostja I kanda. Kohus rahuldab kostja I vastu hagi ligikaudu 96% ulatuses, seega jätab kohus hageja ja kostja I menetluskulud 96% ulatuses kostja I kanda ja 4% ulatuses hageja kanda. Kuna kostja II vastu jääb hagi rahuldamata, siis jätab kohus kostja II menetluskulud hageja kanda.
13. TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik 10 / 10