Obsah (5)

§ 97§ 96§ 99§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-20-1617 Otsuse tegemise aeg ja koht 31.märts 2020, Jõhvi kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Olev Mihkelson Kohtuasi N. I.i hagi A. I.i vastu väl

§ 97

p 1 on alaealine laps (hageja) õigustatud ülalpidamist saama ning

§ 96järgi on vanem (sh kostja) kohustatud oma lapsele ülalpidamist andma.

Vastavalt

§ 99

lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist õigustatud isiku (lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (

§ 101lg 1).

Kuupalga alammäär alates 2020. aastast – 584 eurot, seega elatise miinimummäär 292 eurot. Kuna hageja nõuab igakuist elatist perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras, ei ole lapse vajaduste tõendamine vajalik. Vastavalt perekonnaseaduse (

) § 96 on kostja hageja isana kohustatud hagejale ülalpidamist andma. 6. Vaidlus puudub selle üle, et: 1) hageja sündis kostja ja hageja seadusliku esindaja kooselust, so kostja on hageja isa; 2) hageja elab alaliselt oma ema Nataliy Konstantinova elukohas ja kostja elab neist lahus; 3) hageja vanemate varaline seisund võimaldab neil hagejat vajalikul määral ülal pidada. Hageja nõuab kostjalt elatist

§ 101lg.1 määras.

Maakohus on seisukohal, et juhul, kui alaealisele lapsele nõutakse elatist

101 lg.1 määras, puudub vajadus lapsele tehtavate kulutuste tõendamiseks. 7.

§ 102

lg.1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist Kostja vastuväited hagile on järgmised: kui laps elab isa juures, kannab isa kõik lapsega seotud kulud. Lapse isa on sunnitud tegema kulutusi lapse riietuse ostmiseks, sest lapse ema ei anna lapsele kaasa varu riietusesemeid ajal kui laps isa juures viibib. Lapse kulud on osaliselt kaetud riiklike toetustega. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse

§ 99

lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Kulutuste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Vaidlust ei ole selle üle, et mõlema vanema varaline seisund võimaldab neil hagejat ülal pidada, sh kostja varaline seisund võimaldab tal elatist hagis nõutud suuruses tasuda. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada.

§ 102

lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Kostja tugineb oma vastuses sellele, et lapse kulud on osaliselt kaetud lapse emale makstava lapsetoetusega. Pooled ei ole vaielnud asjaolu üle, et lapse emale lapsetoetust makstakse. Alates
2. jaanuarist 2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS). PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. Maakohus, arvestades Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2019 otsuses esitatud seisukohta (ts. asi nr 2-19-3037), leiab, et asja lahendamisel tuleb eelmärgitut arvestades eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Antud juhul hageja selliseid tõendeid ei esitanud ja need ei tulenenud ka tsiviilasjas tuvastatud asjaoludest. Hageja poolel ei esine ka muid ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Seega tuleb kostjalt alates 30.jaanuarist 2020 hageja kasuks välja mõista igakuine elatise suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast 292 eurot, millest on maha arvestatud pool PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest (hetkel on pool lapsetoetusest pere esimese ja teise lapse kohta 30 eurot). Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2 koos selles viidatud praktikaga). Maakohus on seisukohal, et lapse ema ei ole esitanud veenvaid tõendeid, et seoses asjaolude muutumisega võrreldes 14.augustil 2018 tsiviilasjas 2-18-5423 sõlmitud kompromissiga, on tema kanda jäänud märkimisväärselt suurem osa lapse ülalpidamisega seotud kuludest. Samas kostja möönas, et seoses tema töögraafikuga, ei viibi laps enam nii palju tema juures, kui see oli kompromissi sõlmimisele eelneval ajal. Kostja möönas ka seda, et käesolevaks ajaks on lisandunud lapsele ülalpidamiseks kulud seoses logopeedi teenusega ning ujumis ja hokitreeningutega. Maakohus arvestab elatise suuruse määramisel ka seda, et laps viibib vastavalt vanemate kokkuleppele osa ajast isa juures ja isa kannab lisaks elatise maksmisele osaliselt ka muid lapse ülalpidamiskulusid (logopeed, hokitreeninguga seotud kulud jms) Maakohus leiab, et hageja on seadusliku esindaja kaudu tõendanud, et lapse ülalpidamisega seotud asjaolud on muutunud võrreldes 14.augustil 2018 tsiviilasjas 2-18-5423 sõlmitud kompromissiga ja hagi tuleb osaliselt rahuldada. Menetluskulude jaotus
4. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Maakohus jätab poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda. Viivitamatu täitmine Kohtuotsus kuulub täitmisele viivitamatult. /allkirjastatud digitaalselt/ Olev Mihkelson kohtunik