← Eesti

2-17-1860/78

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Kadi Kark Kohtujurist Pille Lutter Määruse tegemise aeg ja koht 15.07.2020.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-1860 Tsiviilasi K Re (R, isik

§ 173lg 2 järgi peab võlgnik kohtu nõudmisel andma teavet oma tegevuse kohta.

Võlgnik on seda kohustust teadlikult ja tahtlikult vältinud. Oma seadusest tulenevate kohustuste täitmise asemel on võlgnik kulutanud oma rahalisi vahendeid hasartmänguasutustes, erinevate mobiilirakenduste eest maksmiseks. Selline käitumine ei ole kooskõlas kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega. Võlgnik on teadlikult ja tahtlikult kahjustanud sellega ka võlausaldajate huve. Praegusel juhul ei ole võlgnik täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi, mis annab aluse menetlus lõpetada ning keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. 3 Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (

) § 175 lg 2 p 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 175

lg 2 p 2 ja lg 5 kohaldamise eeldusteks on: 1) võlgnik on rikkunud

§-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

§ 173

lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Lõige 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on seisukohal, et võlgnik on rikkunud oma kohustust anda kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ehk rikkunud

§ 173lg 2 nimetatud kohustusi.

Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Kohtul on õigus nõuda aruannet ja dokumente võlgniku varalise olukorra, tulutoova tegevuse või selle otsimise ja oma kohustuste täitmise kohta. Sellest tulenevalt on antud ka menetluse algatamise määruses võlgnikule tähtaeg aruande esitamiseks. Võlgnik esimest aruannet määruses märgitud tähtajaks (s.o 11.02.2020) ei esitanud. Pärast kohtu poolt 24.03.2020 kirjaga tähtaja andmist esitas võlgnik teavet, kuid ei esitanud nõutud töölepingut/tõendeid tööle kandideerimiste kohta. 11.05.2020 kirjaga andis kohus tähtaja võlgnikule täpsustada erinevaid asjaolusid, esitada dokumente ja põhjendada, miks peaks kohustustes vabastamise menetlust jätkama. Võlgnik ei esitanud jätkuvalt töölepingut ning jättis mitmetele küsimustele vastamata. Võlgniku kontoväljavõttest nähtuvalt on ta saanud tööandjalt ülekandeid alates 2019.a juulist rohkem kui 700 eurot (paaril kuul üle 1000 euro). Võlgnik ei esitanud ka pärast korduvat järelpärimist oma töölepingut, millest oleks näha võlgniku ametikoht, tööülesanded ja töötasu. Eelnev viitab kohtu hinnangul suuremale sissetulekule, kui võlgnik väidab. Võlgnik ei ole põhjendanud, miks ja mille eest on tehtud xxx märtsist detsembrini ülekandeid rohkem kui 1400 eurot. Võlgnik ei ole toonud esile argumente, mis annaks põhjust pidada xxx tehtud kulu põhjendatuks. Kohtu hinnangul on xxx maksete tegemine on tõenäoliselt täiesti ebavajalik kulu ning arvestades lisaks ka selle kulu suurust, viitab see varjatud sissetulekule või siis vähemalt piisavalt heale elustandardile, mis oleks võimaldanud ka võlausaldajate nõudeid tasuda. Antud juhul nähtub tehtud kuludest, et võlgniku prioriteet ei ole oma kohustuste täitmine võlausaldajate ees. Lisaks ei ole võlgnik põhjendanud ka seda, miks ta on teinud väljamakseid hasartmängu asutustele; selgitanud, kas võlgnik kasutab lisaks krediidiasutuste teenustele ka alternatiivselt makseteenuse pakkujate teenuseid; selgitanud kolmandatelt isikutelt saadud ülekannete olemust ja kontole kantud sularaha päritolu. Kohustustest vabastamise eesmärk on anda võimalus võlgnikule uueks majanduslikuks alguseks, kuid see ei ole iga võlgniku õigus. Võlgnik peab menetluse ajal andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks maksimaalses võimalikus ulatuses. Kuna võlgnik ei ole esitanud olulises osas nõutud teavet vaatamata kohtu poolt selleks korduvalt 4 tähtaegade andmisele, on võlgnik rikkunud

§ 173lg 2 nimetatud teabe andmise kohustust.

Teabe andmata jätmine kahjustab ka võlausaldajate huve. Võlgniku poolt menetluse läbiviimisele kaasaaitamine dokumentide ja selgituste esitamise kaudu võimaldaks kontrollida, kas võlausaldajatele mittetasumine on olnud süüline või on võlgnik teinud siiski kõik endast oleneva, et tulu teenida ja kohustusi täita, kuid see pole õnnestunud.

§ 175

lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohtu hinnangul on võlgnik tegutsenud vähemalt raskelt hooletult. Võlgnik on teavet esitanud valikuliselt, kuigi kohus on selgitanud, milliseid dokumente või mille kohta selgitusi soovitakse. Võlgnikku on korduvalt hoiatatud, et teabe esitamata jätmisel võib kohus menetluse lõpetada. Võlgniku rikkumine on selgelt süüline. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud süüliselt

§ 173nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 175lg 7). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad K Re kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.