Obsah (25)

§ 22§ 3891§ 384§ 344§ 345§ 16§ 21§ 15§ 121§ 389§ 14§ 199§ 209§ 3§ 218§ 278§ 445§ 280§ 63§ 56§ 44§ 70§ 3331§ 64§ 4

KOHTUOTSUS Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2020, Tartu Kohtunik Erkki Hirsnik Istungisekretärid Kristel Toots ja Hanna-Liisa Moks Kriminaalasja number 1-18-10490 Kriminaal

) § 3891 lg 1 järgi, Tarmo Mahlapuu süüdistatuna

§ 22

lg 3 – § 3891 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi ja TM Kaubanduse OÜ süüdistatuna

§ 3891lg 3 järgi Süüdistatavad Juulia Mahlapuu.

Isikukood 47606012753; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxx; töötu; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; keskharidusega Tarmo Mahlapuu. Isikukood 36504236522; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; töötu; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; keskharidusega TM Kaubanduse OÜ. Registrikood 12998618; asukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxx; seaduslik esindaja juhatuse liige Rauno Mahlapuu Prokurör ringkonnaprokurör Kaire Hänilene Kaitsjad vandeadvokaat Piret Pallo, kokkuleppel (Juulia Mahlapuu ja TM Kaubanduse OÜ) vandeadvokaadi abi Andres Veski, riigi õigusabi korras (Tarmo Mahlapuu) RESOLUTSIOON 1. Tunnistada Tarmo Mahlapuu

§ 384

lg 1 järgi süüdi maksejõuetuse põhjustamises ja karistada teda 150 päevamäärase ehk 1500 eurose rahalise karistusega. 2. Tunnistada Tarmo Mahlapuu süüdi ka

§ 3891

lg 1 järgi maksuhaldurile valeandmete esitamises ja karistada teda 350 päevamäärase ehk 3500 eurose rahalise karistusega.

1. Suurendada Tarmo Mahlapuule maksuhaldurile valeandmete esitamise eest mõistetud karistust ja mõista liitkaristuseks 450 päevamäärane ehk 4500 eurone rahaline karistus. Kohustada Tarmo Mahlapuud tasuma seda karistust kuu aja jooksul otsuse jõustumisest 1 arvates kontole, mis on märgitud otsusele lisatud makseinfolehel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui Tarmo Mahlapuu jätab karistuse tähtaegselt tasumata, hakkab seda välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. Ka on karistuse tasumata jätmisel võimalik kohaldada asendusvangistust.
2. Tunnistada TM Kaubanduse OÜ

§ 3891

lg 3 järgi süüdi maksuhaldurile valeandmete esitamises ja karistada teda 90 000 eurose rahalise karistusega. Kohustada TM Kaubanduse OÜ-d tasuma seda karistust kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates kontole, mis on märgitud otsusele lisatud makseinfolehel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui karistus jääb tähtaegselt tasumata, hakkab seda välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. 5. Mõista Juulia Mahlapuu

§ 3891lg 1 järgi maksuhaldurile valeandmete esitamises õigeks.

1. Rahuldada Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) (endine Sakkose OÜ) tsiviilhagi ja tunnistada kehtetuks Sakkose OÜ poolt TM Kaubanduse OÜ-le asjade üleandmise tehingud: -
2. juuni 2016 tehing puutuvalt 2 kahveltõstukit JCB (12 000 eurot, sh käibemaks; arve 16111); -
3. juuli 2016 tehing puutuvalt kahveltõstukit Sambron (3600 eurot, sh käibemaks; arve nr 16113); -
4. augusti 2016 tehing puutuvalt sõrmjätkliini Gregon Ultra ROT-M-600/1000 (50 400 eurot, sh käibemaks; arve nr 16127); -
5. augusti 2016 tehing puutuvalt optimeerivat järkamisliini Omga T920NC (10 800 eurot, sh käibemaks; arve nr 16131); -
6. augusti 2016 tehing puutuvalt tõstukeid Ausa, Still ja Massey-Ferguson (kokku 40 920, sh käibemaks; arve nr 16132); -
7. augusti 2016 tehing puutuvalt halumasinaid Palax Pover 90S ja 70S ning palgi etteveo estakaadi (kokku 39 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16134); -
8. augusti 2016 tehing puutuvalt immutusautoklaavi koos pumpade ja automaatikaga (18 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16140); -
9. augusti 2016 tehing puutuvalt kuumliimipressi JM (30 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16146); -
10. augusti 2016 tehing puutuvalt palgiliini Wood-Mizer LT70ME20S (37 440 eurot, sh käibemaks; arve nr 16151); -
11. augusti 2016 tehing puutuvalt peenpalgiliini Wood-Mizer SLP (84 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16158); -
12. augusti 2016 tehing puutuvalt höövelpinki Wiening ja kruvikompressorit RSF15 (21 480 eurot, sh käibemaks; arve nr 16159); -
13. septembri 2016 tehing puutuvalt kiletajat Simply, aluskiletajat Mytho Easy, kruvikompressorit Kaeser ja otsatapimasinat SCM D80 (kokku 19 788 eurot, sh käibemaks; arve nr 16165); -
14. septembri 2016 tehing puutuvalt lihvimisliini Stemac (16 560 eurot, sh käibemaks; arve nr 16166); -
15. septembri 2016 tehing puutuvalt katlamaja sisseseadet, katelt AK-800, 3 tsirkulatsioonipumpa ja veepehmendajat (20 280 eurot, sh käibemaks; arve nr 16167); -
16. septembri 2016 tehing puutuvalt katlamaja sisseseadet, katelt AK-1000, 5 tsirkulatsioonipumpa, veepehmendajat ja 3 soojaveeboilerit (66 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16168); 2 -
17. septembri 2016 tehing puutuvalt akutõstukit PTM1300-45013, hooldusniidukit Iron, kaevekoppa KK20, kõrgsurvepumpa Tsurumi TEF350H, lumesahka, saepurukonteinerit ja tsüklonit HEKC800 (kokku 12 468 eurot, sh käibemaks; arve nr 16170); -
18. septembri 2016 tehing puutuvalt puidukuivati juhtimissüsteemi Plus 3000 ja visualiseerimiskilpi ning -arvutit (kokku 22 920 eurot, sh käibemaks; arve nr 16171); -
19. septembri 2016 tehing puutuvalt kaseliimpuitmaterjali (71 199 eurot ja 68 senti, sh käibemaks; arve nr 16173); -
20. oktoobri 2016 tehing puutuvalt niisutussüsteemi Airtec, palgihaaratsit ja 2 õhksoojuspumpa Mitsubishi (kokku 6048 eurot, sh käibemaks; arve nr 16175).
21. Kohustada TM Kaubanduse OÜ-d tagastama nimetatud asjad viivitamatult pärast otsuse jõustumist, aga mitte hiljem kui 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates koos dokumentatsiooni (nt juhendid, skeemid, garantiidokumendid jms) ja saadud viljade või muu kasuga Pajuristi Alusmäe OÜ-le (pankrotis).
22. Kohustada TM Kaubanduse OÜ-d võimaldama Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile või tema volitatud esindajatele ning nendega kaasas olevatele isikutele ligipääsu viidatud asjadele.
23. Kohustada TM Kaubanduse OÜ-d juhul, kui need asjad on hävinud või kahjustunud või kui asjade väljaandmine on muul põhjusel võimatu, hüvitama Pajuristi Alusmäe OÜle (pankrotis) asjade väärtus, st 563 704 eurot. Selle kohustuse täitmisega venitamise korral kohustada TM Kaubanduse OÜ-d tasuma Pajuristi Alusmäe OÜ-le (pankrotis) viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 1 sätestatud suuruses. Viivist tuleb tasuda alates hetkest, mil on selge, et Pajuristi Alusmäe OÜ-le (pankrotis) ei saa asju tagasi anda, ja seda tuleb teha kuni asjade väärtuse täieliku hüvitamiseni.
24. Rahuldada ka Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) Tarmo Mahlapuu vastu esitatud tsiviilhagi ja mõista Tarmo Mahlapuult Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) kasuks välja 563 704 eurone kahjuhüvitis. Kohustada Tarmo Mahlapuud tasuma seda hüvitist otsuse jõustumise ajaks. Selle kohustuse täitmisega venitamise korral kohustada Tarmo Mahlapuud tasuma Pajuristi Alusmäe OÜ-le (pankrotis) viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 1 sätestatud suuruses. Viivist tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni kahju täieliku hüvitamiseni.
25. Jätta Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) Juulia Mahlapuu vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Selgitada Pajuristi Alusmäe OÜ-le (pankrotis), et hagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras.
26. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Tarmo Mahlapuu vastane avalik-õiguslik nõudeavaldus osaliselt ja mõista Tarmo Mahlapuult välja seni Maksu- ja Tolliametile tagastamata osa summalt, mis TM Kaubanduse OÜ sai Maksu- ja Tolliametilt alusetult, st 16 436,79 eurot. Kohustada Tarmo Mahlapuud tasuma seda raha otsuse jõustumise ajaks. Selle kohustuse täitmisega venitamise korral kohustada Tarmo Mahlapuud tasuma Maksu- ja Tolliametile viivist 0,06% tasumata maksusummalt päevas (maksimaalselt siiski 16 436,79 eurot). Viivist tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni kahju täieliku hüvitamiseni.
27. Jätta Maksu- ja Tolliameti Juulia Mahlapuu vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Selgitada Maksu- ja Tolliametile, et avalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama avalduse esitamist halduskohtumenetluse korras. 3
28. Arvata menetluskulude hulka 1627,2 eurot (sh käibemaks) vandeadvokaadi abi Andres Veski poolt Tarmo Mahlapuule kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasuna, 2385,97 eurot (sh käibemaks) Juulia Mahlapuu poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat Piret Pallole makstud kaitsjatasuna, 876 eurot Tarmo Mahlapuu süüdi tunnistamisega kaasneva sundrahana ja TM Kaubanduse OÜ süüditunnistamisega kaasneva sundrahana samuti 876 eurot.
29. Mõista viidatud 1627,2 eurot ja 876 eurot välja Tarmo Mahlapuult. Samuti mõista Tarmo Mahlapuult välja enne otsuse koostamist menetluskulude hulka arvatud 690 eurot riigi õigusabi tasuna ning 152,4 eurot Priit Haldma tunnistajatasuna. Selle kulu ehk 3345,6 eurot peab Tarmo Mahlapuu tasuma kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates kontole, mis on märgitud otsusele lisatud makseinfolehel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
30. Mõista viidatud 876 eurot välja TM Kaubanduse OÜ-lt, nagu mõista TM Kaubanduse OÜ-lt välja ka enne otsuse koostamist menetluskulude hulka arvatud 76,2 eurot Priit Haldma tunnistajatasuna. Selle kulu ehk 952,2 eurot peab TM Kaubanduse OÜ tasuma kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates kontole, mis on märgitud otsusele lisatud makseinfolehel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
31. Mõista Eesti Vabariigilt Juulia Mahlapuu kasuks välja 2385,97 eurot (sh käibemaks) valitud kaitsjale kohtumenetluses makstud tasu katteks.
32. Vabastada aresti alt Tartu Maakohtu
33. septembri 2017 määrusega arestitud Juulia Mahlapuule kuuluv kinnistu registriosa numbriga xxxxxxx (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxx (tootmismaa 3,63 ha) xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxx (tootmismaa 4,77 ha)).
34. Jätta aresti alla Tartu Maakohtu
35. augusti 2018 määrusega arestitud otsuse resolutsiooni
36. punktis ära märgitud asjad.
37. Tagastada Juulia Mahlapuule tema märkmik.
38. Saata otsus Justiitsministeeriumile tutvumaks otsuse põhiosa p-ga
39. Edasikaebe kord Otsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates
40. jaanuarist
41. Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada otsusest eraldi KrMS
42. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai otsusest teada või pidi teada saama, tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtule. PÕHIOSA
43. Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad, tuvastab seejärel faktilised asjaolud, annab neile õigusliku hinnangu, mõistab Tarmo Mahlapuule ja TM 4 Kaubanduse OÜ-le (edaspidi TMK) karistuse, teeb siis otsustuse tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta, võtab seisukoha menetluskulude osas ja otsustab viimaks arestitud vara ja asitõendiga toimimise viisi. Menetluse käik
44. Lõuna Ringkonnaprokuratuur saatis
45. detsembril 2018 Tartu Maakohtusse T. Mahlapuu, Juulia Mahlapuu ja TMK kriminaalasja. Tarmo Mahlapuud süüdistati

§ 384

lg 1 järgi maksejõuetuse põhjustamises ja

§ 3891lg 1 – § 22 lg 3 järgi J.

Mahlapuu maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamises. J. Mahlapuud süüdistati

§ 3891lg 1 järgi maksuhaldurile valeandmete esitamises.

Maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdistati

§ 3891lg 3 järgi ka TMK-d.

6. novembril 2019 muutis prokurör T. Mahlapuu süüdistust: uue süüdistuse järgi heidetakse T. Mahlapuule ette mitte enam pelka maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamist, vaid maksuhaldurile valeandmete esitamist

§ 3891lg 1 järgi.

1. Kokkuvõtvalt on süüdistuse sisu selline.
2. T. Mahlapuu puiduettevõtlusega tegelenud Sakkose OÜ (edaspidi Sakkose) juhatuse liikmena põhjustas Sakkose maksejõuetuse. Seda tegi ta kahel moel. Esiteks andis T. Mahlapuu Sakkose vara (tootmisseadmed, tooraine ja toodangu)
3. aasta juunist kuni oktoobrini TMKle. TMK kandis küll nende asjade eest Sakkose arveldusarvele üle 583 903,68 eurot, ent selle raha kandis T. Mahlapuu peagi TMK-le tagasi. Esimeste asjade üle andmise ajal oli TMK juhatuse liige T. Mahlapuu ise, peagi sai selleks T. Mahlapuu pikaaegne, ent T. Mahlapuust toonase seisuga äsja lahutatud abikaasa J. Mahlapuu ja varsti pärast kõigi asjade üleandmist T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu poeg Rauno Mahlapuu. Teiseks andis T. Mahlapuu TMK-le viieks aastaks rendile kaks kinnistut, kus Sakkose aastaid äri ajanud oli. Kuurent oli lepingu kohaselt 400 eurot, aga mingit renti TMK Sakkosele kunagi ei maksnud. T. Mahlapuu selliste tegude tõttu puudus Sakkosel edaspidi võimalus ettevõtlusega tegeleda ja võlausaldajate nõudeid rahuldada.
4. Samuti esitas T. Mahlapuu maksuhaldurile valeandmeid. Seda tegi ta koos J. Mahlapuuga. Eelkirjeldatud asjade üle andmine ja kinnistute rentimine kujutab endast ettevõtte üleandmist. Seda seetõttu, et TMK jätkas Sakkose tööd, kasutades samu töökohti ja töötajaid ning kaubeldes samade klientidega. Ettevõtte üleandmise korral käibemaksuseaduse kohaselt käivet ei teki. Ometigi leppisid T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu kokku, et nad esitavad TMK nimel maksuhaldurile käibedeklaratsioonid ja sisendkäibemaksu tagastamise taotlused. T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu plaani teostamiseks koostas T. Mahlapuu asjade üleandmise kohta müügiarved. Sealjuures teadsid nii T. Mahlapuu kui J. Mahlapuu, et arvetele ei olnud märgitud tehingute tegelikku sisu ja eesmärki. Arvete mõte oli varjata ettevõtte üleandmist ja tekitada TMK-l sisendkäibemaksu tagasi saamise õigus. TMK raamatupidaja A. H. need arved TMK raamatupidamises ja esitas nende alusel koostatud TMK
5. aasta augusti ja septembri käibedeklaratsioonid maksuhaldurile. Raamatupidaja ei olnud arvete tõele mitte vastavusest teadlik: T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu valitsesid raamatupidajat ülekaaluka teadmisega. Augusti käibedeklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu 56 300 eurot ja septembri omas 38 202,61 eurot lubatust enam.. A. H. kooskõlastatult T. Mahlapuu ja J. Mahlapuuga Maksu- ja Tolliametile (edaspidi MTA) tagastustaotlused ja MTA tagastas
6. oktoobril 2016 TMK-le 60 206,7 eurot. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tegevuse eesmärk oli sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse tekitamine ja 94 502,61 euro saamine enammakstud käibemaksu näol.
7. Maksuhaldurile valeandmete esitamine tuleb omistada ka TMK-le. 5
8. Kohus päris pooltelt juba enne kohtuvaidlusi ja ka kohtuvaidluste käigus, kas T. Mahlapuud ei peaks ülal viidatud arvete koostamise ja nende A. H. eest karistama dokumendi võltsimise eest

§ 344

ja võltsitud dokumendi kasutamise eest

§ 345järgi.

8. Kohtuvaidlustes palus prokurör tunnistada T. Mahlapuu

§ 384

lg 1 järgi süüdi maksejõuetuse põhjustamises ja karistada teda aasta ja nelja kuu pikkuse vangistusega. Samuti taotles prokurör T. Mahlapuu süüdi tunnistamist

§ 3891

lg 1 järgi maksuhaldurile valeandmete esitamises ning mõista selle eest karistuseks kaks aastat vangistust. T. Mahlapuu liitvangistuseks palus prokurör mõista kaks aastat ja üheks kuud vangistust, mis tuleks jätta kolme aastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Ka palus prokurör, et kohus mõistaks

§ 3891lg 1 järgi maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi ka J.

Mahlapuu, keda peaks karistama kahe aastase vangistusega, mis tuleks kahe aastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata jätta. Maksuhaldurile valeandmete esitamises peaks prokuröri taotluse kohaselt tunnistama süüdi ka TMK, keda on vaja karistada 90 000 eurose rahalise karistusega.

1. Kõigi süüdistatavate kaitsjad palusid oma kaitsealused õigeks mõista. Süüdistatavad ise väitsid end mitte süüdi olevat. Faktilised asjaolud
2. Kohus näitab kõigepealt ära, mis juhtus, ja selgitab seejärel, milliste tõendite alusel ta sellise sündmustiku tuvastas.
4. märtsil 2002 asutati Sakkose.
5. juulil 2012 sai Sakkose ainuosanikuks T. Mahlapuu. Äriühingu juhatuse liikmed olid
6. juunist 2006 kuni
7. juulini 2017 T. Mahlapuu ja
8. oktoobrist 2008 kuni
9. maini 2016 nii J. Mahlapuu kui Valve Mahlapuu. Alates
10. juulist 2017 on juhatuse ainuke liige Valgevenes elav Valgevene kodanik B. K. . Sakkose põhitegevus oli seotud puiduga: küttepuude tootmise ja puidu kuivatamise, immutamise ning töötlemisega. Seda tehti xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kinnistul. Pärast Sakkose ainuosanikuks saamist
11. aastal hakkas äriühingu tegevust kujundama üksnes T. Mahlapuu.
12. Millalgi
13. aasta esimeses pooles otsustas T. Mahlapuu, et ta muudab Sakkose varatuks ja pääseb sel moel äriühingu võlgade maksmisest ning jääb ühtlasi teostama tegelikku võimu Sakkosele kuulunud asjade (eeskätt puidu töötlemiseks tarvilike seadmete) üle või hakkab seda võimu teostama mõni temale lähedal seisev inimene (nt tema poeg R. Mahlapuu). Ka soovis T. Mahlapuu tagada, et tema või selle talle lähedal seisva inimese kasutusse jääksid kinnistud, kus Sakkose tegutses. Seepärast leidis T. Mahalapuu, et Sakkose varad ja tegevus on vaja „ümber kantida“: Sakkose tööd jätkab vanas kohas ja vanade asjadega teine äriühing. Selle teise äriühinguna otsustas T. Mahlapuu kasutada TMK-d, mille ta oli asutanud
14. veebruaril 2016 . Ühtlasi tekkis T. Mahlapuul mõte petta Sakkose asjade TMK-le üle andmist ära kasutades maksusüsteemi abil riigilt välja raha. Täpsemalt otsustas T. Mahlapuu viia läbi käibemaksupettuse ja seda järgmisel viisil. Ta kavatses jätta mulje, justkui oleks TMK ostnud Sakkoselt asjad ja maksnud nende asjade pealt käibemaksu. Seejärel plaanis ta esitada TMK kaudu riigile maksutagastusnõude: seda läbi väite, et TMK maksis Sakkosele käibemaksu ja see käibemaks tuleks TMK-le sisendkäibemaksuna tagastada. Et riigil tekib niisugusel juhul võimalus nõuda käibemaks välja Sakkoselt, T. Mahlapuule muret ei valmistanud: ta kavatses pärast oma plaani teoks tegemist enda seotuse Sakkosega katkestada ja lähtus ühtlasi sellest, et Sakkoselt ei saa riik neilt tehingutelt sentigi käibemaksu.
15. Oma plaani ellu viimist alustas T. Mahlapuu Sakkose asjade TMK-le andmisega. Nagu eelnevast nähtub, oli T. Mahlapuu kava kohaselt vaja asjad üle anda tasuta, aga jätta mulje, 6 justkui oleks Sakkose nad TMK-lt ostnud. Seepärast otsustas T. Mahlapuu koostada ostulemüügile viitavad arved. Esimese arve koostas T. Mahlapuu
16. juunil
17. Selle numbrit 16111 kandnud arve kohaselt müüs Sakkose TMK-le 2 kahveltõstukit JCB, mille kummagi hind oli 5000 eurot ja sellele hinnale lisandus käibemaks. Niisiis oli lõplik hind kokku 12 000 eurot. Järgneva ca kolme ja poole kuu kestel andis T. Mahlapuu TMK-le veel terve hulga seadmeid jms ning koostas selle kohta 18 eelkirjeldatuga sarnast müügiarvet: -
18. juulil 2016 puutuvalt kahveltõstukit Sambron (3600 eurot, sh käibemaks; arve nr 16113); -
19. augustil 2016 puutuvalt sõrmjätkliini Gregon Ultra ROT-M-600/1000 (50 400 eurot, sh käibemaks; arve nr 16127); -
20. augustil 2016 puutuvalt optimeerivat järkamisliini Omga T920NC (10 800 eurot, sh käibemaks; arve nr 16131); -
21. augustil 2016 puutuvalt tõstukeid Ausa, Still ja Massey-Ferguson (kokku 40 920, sh käibemaks; arve nr 16132); -
22. augustil 2016 puutuvalt halumasinaid Palax Pover 90S ja 70S ning palgi etteveo estakaadi (kokku 39 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16134); -
23. augustil 2016 puutuvalt immutusautoklaavi koos pumpade ja automaatikaga (18 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16140); -
24. augustil 2016 puutuvalt kuumliimipressi JM (30 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16146); -
25. augustil 2016 puutuvalt palgiliini Wood-Mizer LT70ME20S (37 440 eurot, sh käibemaks; arve nr 16151); -
26. augustil 2016 puutuvalt peenpalgiliini Wood-Mizer SLP (84 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16158); -
27. augustil 2016 puutuvalt höövelpinki Wiening ja kruvikompressorit RSF15 (21 480 eurot, sh käibemaks; arve nr 16159); -
28. septembril 2016 puutuvalt kiletajat Simply, aluskiletajat Mytho Easy, kruvikompressorit Kaeser ja otsatapimasinat SCM D80 (kokku 19 788 eurot, sh käibemaks; arve nr 16165); -
29. septembril 2016 puutuvalt lihvimisliini Stemac (16 560 eurot, sh käibemaks; arve nr 16166); -
30. septembril 2016 puutuvalt katlamaja sisseseadet, katelt AK-800, 3 tsirkulatsioonipumpa ja veepehmendajat (20 280 eurot, sh käibemaks; arve nr 16167); -
31. septembril 2016 puutuvalt katlamaja sisseseadet, katelt AK-1000, 5 tsirkulatsioonipumpa, veepehmendajat ja 3 soojaveeboilerit (66 000 eurot, sh käibemaks; arve nr 16168); -
32. septembril 2016 puutuvalt akutõstukit PTM1300-45013, hooldusniidukit Iron, kaevekoppa KK20, kõrgsurvepumpa Tsurumi TEF350H, lumesahka, saepurukonteinerit ja tsüklonit HEKC800 (kokku 12 468 eurot, sh käibemaks; arve nr 16170); -
33. septembril 2016 puutuvalt puidukuivati juhtimissüsteemi Plus 3000 ja visualiseerimiskilpi ning -arvutit (kokku 22 920 eurot, sh käibemaks; arve nr 16171); -
34. septembril 2016 puutuvalt kaseliimpuitmaterjali (71 199 eurot ja 68 senti, sh käibemaks; arve nr 16173); -
35. oktoobril 2016 puutuvalt niisutussüsteemi Airtec, palgihaaratsit ja 2 õhksoojuspumpa Mitsubishi (kokku 6048 eurot, sh käibemaks; arve nr 16175).
36. N-ö jälgede segamiseks otsustas T. Mahlapuu, et temal kui Sakkosega tihedas sidemes oleval inimesel (vt otsuse põhiosa p 11) ei tohi tema plaani ellu viimise ajal TMK-ga formaalselt pistmist olla. Selle äriühinguga pidi T. Mahlapuu nägemuse järgi vormiliselt seotuks saama hoopis J. Mahlapuu, kes talle TMK üle juriidiliselt kuuluma saavat võimu kuidagi tegelikult teostama hakkama ei pidanud ja pidi võimaldama T. Mahlapuul teha seda, mida viimane soovis. J. Mahlapuu oli T. Mahlapuu ettepanekuga nõus. Sealjuures ei tundnud J. Mahlapuu huvi T. Mahlapuu plaani täpsema sisu vastu, vaid ütles oma jaa-sõna juba T. Mahlapuult saadud napi teabe najal. Nii hakkaski J. Mahlapuu
37. juulil 2016 T. Mahlapuu asemel TMK ainuosanikuks.
38. juulil 2016 sai J. Mahlapuust T. Mahlapuu asemel TMK ainuke juhatuse liige. Sellel positsioonil oli J. Mahlapuu
39. detsembrini 2016, mil tema asemele asus R. Mahlapuu. 7
40. Ka asus T. Mahlapuu viima ellu plaani teha võlausaldajatele võimalikult raskeks nõuete rahuldamise Sakkosele kuulutvate kinnistute arvel. Neid kinnistuid oli kaks: üks kandis nime Kullaaugu ja teine Sakkose. Sakkose tegutses neil mõlemal kinnistul, st mõlemal kinnistul paiknesid äritegevuseks kasutatud rajatised.
41. augustil 2016 kirjutasid T. Mahlapuu Sakkose esindajana ja J. Mahlapuu TMK esindajana alla lepingule, mille kohaselt andis Sakkose äsja nimetatud kinnistud TMK-le rendile. Kuurendi suuruseks oli 400 eurot. Leping pidi kehtima 5 aastat ja see kanti kinnistusraamatusse. Renti TMK Sakkosele ei maksnud.
42. Sisendkäibemaksu riigilt tagasi saamiseks andis T. Mahlapuu otsuse põhiosa p-s 13 nimetatud
43. aasta augustis ja septembris koostatud arved TMK-le raamatupidamisteenust osutanud A. H. , et too kajastaks neid arveid TMK
44. aasta augusti ja septembri käibedeklaratsioonides. Lisaks andis T. Mahlapuu A. H. põhjusel arve, mille ta koostas
45. augustil 2016 (arve nr 16138), mille kohaselt maksis TMK Sakkosele 12 kuu rendi (kokku 5760 eurot, millest rent ise moodustas 4800 eurot ja käibemaks 960 eurot). Seega andis T. Mahlapuu A. H. Sakkosele maksmist puudutavat kokku 56 300 eurost käibemaksu kajastavat
46. aasta augusti arvet ja 7 Sakkosele tasumist peegeldavat kokku 38 202,61 eurost käibemaksu sisaldavat
47. aasta septembri arvet.. A. H. arvete sisule ei mõelnud, koostas nende põhjal TMK
48. aasta augusti ja septembri käibedeklaratsioonid ning esitas need vastavalt
49. septembril ja
50. oktoobril 2016 interneti teel e-maksuametis. Ka esitas A. H. . Mahlapuu initsiatiivil tagastustaotlused: kõigepealt
51. septembril 2016 ja siis
52. novembril
53. Nende taotluste põhjal maksis MTA TMK-le välja 60 206,70 eurot. Sellest summast on MTA saanud praeguseks tagasi 43 769,91 eurot.
54. Sakkose asjade ja kinnistute TMK-le andmise tõttu ei suutnud Sakkose enam tasuda Swedbanga võlgu. Seda esiteks seepärast, et Sakkose lõpetas ettevõtlustegevuse ega teeninud seetõttu enam midagi. Teiseks ei olnud Sakkosel vara, mille eest võlgu tasuda. Nii näiteks ei olnud Sakkosel raha ei arveldusarvel ega sularahana. Ka ei sobinud võlgade tasumiseks ülal viidatud kinnistud (Sakkose või Kullaaugu), kuivõrd nende väärtus jäi kordades alla Swedbangale võlgu oldava summa.
55. oktoobril 2017 kuulutas Tartu Maakohus välja Sakkose pankroti.
56. Sündmuste sellise käigu tuvastas kohus niisuguste tõendite põhjal.
57. Mitmetes asjaoludes vaidlus puudub. Otsuse põhiosa p-s 11 kajastatud info ilmneb suuresti äriregistrist (kd 1, tl 123 jj.), aga ka mitmete kohtus ütlusi andnud inimeste, sh T. Mahlapuu ütlustest. Vaidlust pole selleski, et Sakkose andis TMK omandisse seadmed, mis on kajastatud otsuse põhiosa p-s 13: sellele viitavad arved (kd 1, tl 108 jj. ning kd 3, tl 185 jj.) ja T. Mahlapuu ning R. Mahlapuu ütlused. Otsuse põhiosa p-s 14 kajastatud TMK juhatuse liikme ja osaniku vahetuse saab tuvastada äriregistri (kd 2, tl 152 jj.) ja T. Mahlapuu, R. Mahlapuu ning J. Mahlapuu ütluste najal. Rendilepingu sõlmimise ja kinnistusraamatusse kandmise (vt otsuse põhiosa p 15) loeb kohus aset leidnuks rendilepingu enda (kd 2, tl 162 jj.), kinnistusavalduse (kd 2, tl 161), kinnistusraamatu (kd 2, tl 153 jj.) ja T. Mahlapuu ning R. Mahlapuu ütluste põhjal. Et A. H. TMK
58. aasta augusti ja septembri käibedeklaratsioonides ülal kirjeldatud arveid, ilmneb deklaratsioonidest endist (kd 2, tl 189 jj.), A. H. T. Mahlapuu ütlustest ning MTA deklaratsioonide esitamist puudutavast andmebaasist (kd 2, tl 211 jj.). Tagastustaotluste esitamise A. H. tuvastab kohus MTA deklaratsioonide esitamist puudutava andmebaasi alusel (kd 2, tl 211 jj.). MTA poolne raha väljamakse TMK-le ja selle maht ning see, et osa rahast on  Selleks ajaks oli Sakkosest saanud Pajuristi Alusmäe OÜ. Tänaseks on Pajuristi Alusmäe OÜ pankrotis ehk äriühingu korrektne nimetus on Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis). Kohus ei pea vajalikuks koormata otsuse põhiosa nende nimemuutustega ja viitab sellele äriühingule läbivalt kui Sakkosele. 8 MTA TMK-lt tagasi saanud, tuleb tuvastada MTA esitatud nõudeavalduse ja MTA esindaja selgituste põhjal. Sakkose pankroti väljakuulutamist tõendab Tartu Maakohtu
59. oktoobri 2017 määrus (kd 2, tl 65).
60. Ülejäänud eelnevalt kirjeldatud asjaolud on sellised, millega polnud nõus vähemalt üks kohtumenetluse pool. Kohus selgitab järgnevalt, mille alusel ta siiski niisuguse sündmustiku tuvastas.
61. T. Mahlapuu Sakkose maksejõuetuks muutmise plaanile viitab terve hulk (eeskätt) kaudseid tõendeid.
62. Kõigepealt on oluline Swedbanga laenudega seonduv. Sakkose oli võtnud Swedbangalt
63. aasta aprillist kuni
64. aasta veebruarini kuus laenu, kokku mitmesaja tuhande euro eest (kd 1, tl 130 jj.). Neid laene oli vaja ositi tagasi maksta. Selle tagasi maksmise lõpetas Sakkose perioodil
65. aasta maist augustini (kd 1, tl 130 jj.; seda tunnistab ka T. Mahlapuu).
66. oktoobril 2016 ütles Swedbank kõik laenulepingud üles (kd 1, tl 130 jj.). Seega eelnes asjade üle andmisele suurte ja pikaajaliste laenude tasumise lõpetamine. Näib loogiline, et T. Mahlapuu andis asjad üle sooviga vältida seda, et Swedbank nende arvelt oma nõudeid rahuldada saaks.
67. T. Mahlapuu, J. Mahlapuu ja R. Mahlapuu selgitused on täis ebaloogilisusi.
68. Suisa absurdiga külgnev on väide, et J. Mahlapuu soovis hakata tegelema puiduettevõtlusega ja investeeris seepärast TMK-sse umbes 500 000–600 000 eurot oma isiklikku raha (kd 6, tl 30, 32 ja 42). Esiteks on sama hästi kui võimatu ette kujutada, et puiduärist (peaaegu) mitte midagi teadev inimene investeerib (peaaegu) kogu oma n-ö vaba raha sellisesse valdkonda – eriti veel, kui tegemist on enam kui poolt miljonit eurot ületava summaga. Seda ei muuda kuigivõrd usutavamaks ka J. Mahlapuu ja R. Mahlapuu väited, et J. Mahlapuu sai toetuda R. Mahlapuu nõuannetele. Sealjuures tuleb tähele panna sedagi, et nii R. Mahlapuu kui ka J. Mahlapuu sõnade kohaselt ei arutanud nad omavahel tulevase äri üksikasju põhjalikult läbi: läbirääkimisi T. Mahalpuuga olevat pidanud J. Mahlapuu üksinda ja hiljem olevat R. Mahlapuu J. Mahlapuule nõu andma asunud. Teiseks tuleb pidada silmas seda, et J. Mahlapuu lahkus peagi pärast asjade üleandmist TMK juhatusest. On kummastav, et puiduettevõtlusse tulla sooviv inimene asub äriühingu juhatuse liikmeks, paigutab sellesse äriühingusse enamiku oma varast (kusjuures see paigutatu on ka objektiivselt ühe inimese jaoks väga suur summa) ja lahkub seejärel juhatusest. Kolmandaks esineb J. Mahlapuu ütlustes ka mitmeid omavahelisi vastuolusid. Nii näiteks ütles J. Mahlapuu kõigepealt, et ta ei mäleta, kas ta TMK arvelduskontolt mingeid ülekandeid tegi (kd 6, tl 42), ent väitis natuke hiljem, et teostas pangaülekandeid (kd 6, tl 43). Niisamuti kinnitas J. Mahlapuu esiteks, et ta ei tea, kas ta mingeid TMK-d puudutavaid dokumente allkirjastas (kd 6, tl 43), aga sõnas mõne aja pärast, et kirjutas alla Sakkosega sõlmitud ostulepingutele (kd 6, tl 44). Peaaegu kohe pärast seda lisas J. Mahlapuu, et tal ei tule meelde, kas TMK Sakkosega mingeid tehinguid tegi (kd 6, tl 44). Niisugused vastuolud on seletatavad sellega, et J. Mahlapuu oli seadud oma sihiks valetada niisuguse valdkonna kohta, millest ta suurt midagi ei teadnud. Seepärast ei osanud ta midagi mõistlikku öelda tehinguid ja ülekandeid puudutavate üldiste küsimuste kohta, aga kuuldes konkreetseid küsimusi selle teema kohta, mille osas valetamiseks ta end ette valmistanud oli, ta ka oma valed esitas. Seda kinnitab ka J. Mahlapuu päevraamat. Sellesse on pandud muu hulgas kirja niisugused sõnumid: „Kas TM Kaubandus läks vara jagamisega VJL lihtsalt mulle üle?“, „Paju kinnistu mõõdistamine, laostan seal materjali“, „Kas lõhume lattu?“, „OMGA + Sõrmjätkliin Gregon Vetra müüsin maha“, „Mis on mu perspektiiv, milleks kõik seadmed, kui ainult immutan ja kuivatan?“, „Ostan höövliteri, mida hööveldan? Saekettad?“, „Ülekandeid teeme mina ja R (kus elab?)“, „Hakkan saematerjali tootma?“, „Mida ma ekskavaatoriga teen?“, 9 „Mis moodi mu laen ettevõtetele on vähenenud?“, „Milliste maksude (käibemaksu) tagastamist ma taotlen“ (kd 4, tl 138–139). On ilmne, et selliseid väiteid ja küsimusi ei kirjuta inimene, kes soovib tõsimeeli mingit äriühingut juhtima hakata ja kes on sellesse äriühingusse investeerinud suure hulga raha. Küll aga on loogiline, et keegi paneb need kirja selleks, et mingi äriühingu juhtimise kohta võimalikult usutavalt valetada. J. Mahlapuu äri alustamise plaani usutavuse kasuks ei kõnele ka see, et TMK oli asutanud just T. Mahlapuu. Sellega seoses on aga veelgi olulisem, et T. Mahlapuu polnud mitte üksnes TMK asutaja, vaid esimesed tehingud seadmetega toimusid veel ajal, mil T. Mahlapuul oli igas mõttes täielik kontroll TMK üle: J. Mahlapuu sai TMK ainuosanikuks
69. juulil 2016 ja ainuke TMK juhatuse liige oli J. Mahlapuu alates
70. juulist
71. Viimaks ei saa vaadata kuidagi mööda sellest, et J. Mahlapuu väitis end mitmel korral küsitut mitte mäletavat. Sealjuures peab pidama silmas, et selliselt vastas ta ka küsimustele, mida ta tema versiooni paika pidamise korral ei oleks ta kuidagi saanud ära unustada – eriti võttes arvesse, et tema ülekuulamine leidis aset
72. aasta mais ehk vähem kui aasta pärast jutuks olnud sündmusi.
73. Täiesti ebaloogiline on ka väide, et investeerimiseks kasutatud raha sai J. Mahlapuu T. Mahlapuult abielulahutusest tingitud vara jagamise käigus. Kõigepealt muudab sellise väite ebausutavaks tõik, et kumbki endine abikaasa (või keegi muu) pole esitanud vara jagamise kohta ühtegi dokumenti. Nimelt ei ole võimalik uskuda, et niisuguses olukorras annab üks inimene teisele sadu tuhandeid eurosid ilma mingitki kirjalikku jälge jätmata. Pealegi väitis T. Mahlapuu sõnaselgelt, et mingi dokument tehti, ent ta ei tea, kus see asub, aga võiks selle üles leida (kd 6, tl 29). Seega paistab juba seetõttu loogiline, et T. Mahlapuu J. Mahlapuule sadu tuhandeid eurosid ei andnud. Lisaks on läbinisti mõistetamatud selgitused selle raha n-ö liikumisteekonna kohta. Nagu eelnevast ilmneb, olevat TMK ostnud süüdistatavate väidete kohaselt seadmed Sakkoselt selle raha eest, mille investeeris TMK-sse J. Mahlapuu. J. Mahlapuu aga olevat selle raha saanud T. Mahlapuult abieluvara jagamise käigus. Samas aga olevat T. Mahlapuu saanud hiljem J. Mahlapuule antud raha Sakkose asjade müügist (kd 6, tl 24 pöördel–25). On formaalloogiliselt hoomamatu, kuidas saab A osta B-lt asja X selle raha eest, mille ta sai B-lt, kes sai selle omakorda asja X A-le müües.
74. Selgeid viiteid valetamisele on T. Mahlapuu muudeski ütlustes.
75. Näiteks korrutas T. Mahlapuu väidet, et kunagise hinnangu kohaselt olevat Sakkose kinnistud väärt 860 000 eurot. Sellest tulenevalt polevat Sakkose mitmesaja tuhande euroste võlgade tagasi maksmise jaoks seadmete ära müümine probleem. Ent küsimusele, kas see 860 000 eurone hind hõlmas ka masinaid, ei osanud T. Mahlapuu vastata (kd 6, tl 29 pöördel). Ei ole mitte kuidagi võimalik uskuda, et aastaid ettevõtlusega tegelenud T. Mahlapuu ei teadnud, kas hind hõlmas ka viitsadat kuni kuutsadat tuhandet eurot väärt olevaid masinaid. Kinnistud on praegu – st kellelegi teisele kuuluvate masinatega, kinnistusraamatusse kantud rendilepinguga ja seal aset leidva tegevusega – väärt alla 100 000 euro. See ilmneb Sakkose pankrotihalduri selgitustest, mille järgi on proovitud kinnistuid viimasel ajal korduvalt müüa, aga ostjad pole leitud ei 200 000 ega isegi mitte 100 000 euro eest.
76. Ebausutavad on ka ütlused, mis puudutavad kinnistute rentimist. T. Mahlapuu väitel olevat ta pakkunud kinnistuid mitmetele äriühingutele, aga lõpuks olevat ikkagi saadud kokkuleppele TMK-ga (kd 6, tl 26). Kohus ei usu, et äriühing üritab majanduslikult põhjendatud viisil rentida oma kinnisvara avaliku pakkumise raames ja lõpuks osutub ratsionaalselt hinnatuna kõige paremaks rentnikukandidaadiks äriühing, kelle esindaja on ilma igasuguste ettevõtluskogemusteta ja lisaks sellele rendile andja esindaja pikaaegne elukaaslane. Peale selle on loomulikult väga oluline, et renti ei makstudki. Tõsi, esmapilgul näib, et ühe aasta rent tasuti:
77. augustil 2016 kandis TMK Sakkosele üle 5760 eurot, viidates selgituses arvele nr 16138 (kd 2, tl 118 pöördel). See arve kajastas 12 kuu rendi maksmist (vt otsuse põhiosa p 16). See 10 makse siiski ei kujutanud endast rendi tasumist: makse tehti riigi petmiseks, nagu ka maksed, mis puudutasid seadmeid (vt otsuse põhiosa p 32 jj.). Ka ei saa kuidagi vaadata mööda rendi suurusest: 400 eurot kuus. T. Mahlapuu ja R. Mahlapuu väitsid, et see ei olnud väike summa, kuivõrd TMK ostis Sakkose seadmed endale. Et otsusega näidatakse, et ostmist ei toimunud, ei saa viimati viidatud väidet asjakohaseks pidada. Rendileping sõlmiti ja kanti kinnistusraamatusse hoopis seepärast, et muuta kinnistute müümine võimalikult raskeks. Nimelt oleks 400 eurone kuine renditulu äärmiselt väike ega ajendaks ühtegi majanduslikult ratsionaalselt mõtlevat isikut maksma kinnistute eest sadu tuhandeid eurosid (nagu T. Mahlapuu väitis: vt kd 6, tl 28 pöördel). Sellise ostu muudaks väheatraktiivseks ka tõik, et kinnistutel (osaliselt statsionaarselt) paiknevad tootmisseaded kuuluvad kellelegi teisele ehk ostja ei saaks ise kinnistutel puiduettevõtlusega tegeleda.
78. Samuti väärib tähelepanu see, mis puudutab J. Mahlapuule tehtud pangaülekandeid, mille selgituseks oli märgitud „kinnistu müük“. Nimelt väitis T. Mahlapuu, et ta ei mäleta, millise kinnistu ta müünud oli (kd 6, tl 29 pöördel). On võimatu uskuda, et mingite sündmuste kohta kohati väga detailseid ütlusi andev inimene ei mäleta nende sündmuste jaoks sellise keskse tähtsusega asjaolu: oli ju tegemist kõnealusel perioodil aset leidnud väga suurte summade üle kandmisega. Mingist mitte mäletamisest kõneleda ei saa: muidu väga paljude asjade kohta valetanud T. Mahlapuu ei osanud mingil põhjusel sellele küsimusele ühtegi valet välja pakkuda ja oli seetõttu sunnitud viitama unustamisele. Asjaolusid, mille mitte mäletamisele T. Mahlapuu tugines, ent mille meelest minemine pole T. Mahlapuu mõnede igati üksikasjalike selgituste valguses usutav, on veel teisigi.
79. Ilmselt on võimalik esitada veel muidki süüdistusversiooni kasuks kõnelevaid argumente. Kohus ei pea seda aga vajalikuks, sest juba ülal märgitu põhjal on ilmne, et aset leidis n-ö vara väljakantimine Sakkosest: T. Mahlapuu soovis Sakkose varad TMK-le üle anda või vähemasti muuta Sakkosele jääva vara võimalikult väheatraktiivseks, et Swedbank neid varasid kuidagi endale ei saaks või neid maha ei müüks.
80. Eelnev kinnitab suuresti ka seda, et TMK Sakkosele seadmete eest midagi ei maksnud. Nagu öeldud, ei investeerinud J. Mahlapuu TMK-sse mingit raha. Seega ei saanud TMK osta Sakkoselt mitmesaja tuhande euro eest seadmeid juba seepärast, et TMK-l ei olnud raha.
81. Tõsi, rahaülekanded toimusid. Need aga tehti mitte vastutasuna Sakkosele selle eest, et too andis TMK-le üle asjade omandi (st asjade eest maksmiseks), vaid ostu-müügi teesklemiseks ja maksupettuse läbi viimiseks. Selle valguses tuleb vaadata ka T. Mahlapuu väidet, et kui ta oleks tahtnud midagi segamini ajada, ei oleks ta teinud pangaülekandeid (kd 6, tl 29): pangaülekanded tegi T. Mahlapuu seepärast, et tal oleks võimalik lisada kaalu riigilt raha välja petmise käigus esitatud väitele, et TMK ostis Sakkoselt asju.
82. Sellele viitab kõigepealt juba korduvalt öeldu: TMK-l asjade ostmiseks raha ei olnud.
83. Lisaks kinnitab seda ka viis, kuidas rahaülekanded toimusid. Leidis aset n-ö ringliiklus: T. Mahlapuu kontolt J. Mahlapuu kontole, J. Mahlapuu kontolt TMK kontole, TMK kontolt Sakkose kontole, Sakkose kontolt T. Mahlapuu kontole, T. Mahlapuu kontolt J. Mahlapuu kontole jne (kd 2, tl 117–122). Kõik ülekanded ei olnud varasemaga alati täiel määral korrespondeerivad, st alati ei kantud edasi täpselt samasugust summat, nagu oli äsja kontole saabunud (ehkki mitmel puhul leidis ka see aset). Suuresti siiski peegeldas ülekanne seda ülekannet, mis oli natuke varem kontole jõudnud. Niisugune majanduslikult mõttetu „ringmäng“ on hõlpsasti selgitatav: see võeti ette riigilt raha välja petmiseks. Nimelt sooviti selle abil tõendada oma väidet, et Sakkose müüs TMK-le terve hulga asju ja TMK maksis Sakkosele nende asjade eest nende väärtuse ja lisaks sellele käibemaksu. 11
84. Ülekannete segadust tekitama pidanud iseloomule viitab ka see, kuidas ülekanded algasid. Suuremahulised ülekanded läksid lahti
85. augustil
86. Esimeseks neist oli viimati viidatud kuupäeval TMK poolt Sakkosele 50 000 euro maksmine. Enne seda aga sai TMK ise ühelt isikult kahe ülekandega kokku ligi 50 000 eurot (39 000 ja 9500). Selle raha üle kandjaks oli kontoväljavõtte kohaselt „MSH MASCHINENHANDEL + SERVICE GMBH“ (kd 2, tl 134 pöördel). Niisiis on äärmiselt tõenäoline, et sel moel saigi T. Mahlapuu raha, mida ta hiljem „keerutama“ hakkas (ükski ülekanne ei ületanud 50 000 eurot).
87. Süüdistust kinnitab ka see, mis sai Sakkosest pärast „raharingluse“ lõppu. T. Mahlapuu korraldas asjad nii, et Sakkose juhatuse liikmeks sai „tankist“: Valgevenes elav Valgevene kodanik, kellega ei ole võimalik ühendust saada ja kes ei ole äriühinguga midagi peale hakanud. Sel viisil üritas T. Mahlapuu ennast Sakkosest distantseerida (ilmselt sooviga mitte osaleda Sakkose suhtes toimetatavas kriminaal- või maksumenetluses).
88. Järgnevalt selgitab kohus, miks ei ole võimalik lähtuda süüdistuses püstitatud hüpoteesist, et maksuhaldurile tõele mitte vastavate andmete (vt andmete sellise sisu kohta otsuse põhiosa p 66 jj.) esitamisel oli nii oluline kui ka tahtlusest kantud roll ka J. Mahlapuul.
89. Kõigepealt tuleb sellega seoses pidada meeles KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reoprintsiipi: kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Otseseid tõendeid J. Mahlapuu (tahtlikule) osalemisele ülal kirjeldatud skeemis ei ole. Tõsi, nagu märgitud juba otsuse põhiosa p-s 21, pole ka (kuigivõrd) T. Mahlapuud otseselt süüstavaid tõendeid. Küll aga oli T. Mahlapuu juba enne menetluse esemeks olevaid tegusid nii Sakkose kui ka TMK-ga väga tugevasti seotud, Sakkosega kestis see seotus terve asjasse puutuvate tehingute tegemise perioodi ja TMK-gagi oli seos vähemalt esimeste tehingute ajal väga tihe. Samuti on üheselt selge, et T. Mahlapuu teadis suurepäraselt mõlema äriühingu tegevusest, puidutöötlusest, ettevõtlusest jms. Seepärast oli võimalik tuvastada, et T. Mahlapuu oli ülal kirjeldatud skeemi välja töötaja ja läbi viija. J. Mahlapuuga on aga olukord teistsugune.
90. Esiteks kinnitasid nii J. Mahlapuu ise kui ka T. Mahlapuu ja R. Mahlapuu, et J. Mahlapuu ei teadnud suurt midagi ettevõtlusest üldiselt, saati siis spetsiifiliselt puiduärist. Neid sõnu kinnitab kõigepealt J. Mahlapuu taust: J. Mahlapuu ei olnud varem ettevõtlusega tegelenud. Samuti annavad Mahlapuude selle väite uskumiseks aluse mitmete tunnistajate ütlused: tunnistajate väitel ei osalenud J. Mahlapuu kuidagi ettevõtlustegevuses. Muu hulgas kinnitas seda Sakkose ja TMK raamatuid pidanud A. H. , kelle sõnul sai tema teada sellest, et J. Mahlapuu oli saanud TMK juhatuse liikmeks, alles siis, kui MTA pöördus tema poole andmete saamiseks ja J. Mahlapuu soovis temalt saada pearaamatut; rohkem ta J. Mahlapuuga ei suhelnud ja tal ei olnud isegi J. Mahlapuu telefoninumbrit (kd 6, tl 10 pöördel–11).
91. Asjakohane on tuletada meelde ka seda, mida leidis kohus ülal J. Mahlapuu väidetesse tehingute ja ülekannete tegemise kohta (vt otsuse põhiosa p 24). Nimelt viitavad J. Mahlapuu ütlused ja päeviku sissekanded selgelt sellele, et J. Mahlapuu üritas üksnes esineda inimesena, kes oli soovinud puiduärisse siseneda ja oligi seda teinud. Ühtlasi saab aga nende tõendite põhjal öelda, et tegelikult midagi sellist aset leidnud ei olnud: J. Mahlapuu vastused politsei küsimustele on paljuski ebaloogilised ja vastuolulised ning süüdistatava päevik viitab valetamisele üheselt. Väga tõenäoliselt valetas J. Mahlapuu politseile T. Mahlapuu palvel: viimane soovis panna riiki uskuma, et midagi ebaseaduslikku toimunud ei olnud, vaid et J. Mahlapuu oli sisenenud igati korrektselt ettevõtlusse. Seega ei saa kohtu hinnangul teha J. Mahlapuu ütluste alusel sellist järeldust, mille on teinud prokurör: ei ole võimalik leida (mh pidades silmas KrMS § 7 lg 3), et J. Mahlapuu ütlused TMK nimel mitmete tegude 12 sooritamisele on tõesed. (Mõneti ehk) paradoksaalsel kombel tähendab asjaolu, et J. Mahlapuu võis selles osas valetada, seda et ta ei pruukinud osaleda valeandmete esitamises.
92. J. Mahlapuu vastutust ei saa tuletada ka tõigast, et terve hulk rahaülekandeid tehti J. Mahlapuu pangakontolt. Nimelt ei tähenda see automaatselt, et raha üle kandjaks oli J. Mahlapuu. Tõsi, täielikult ei saa välistada, et J. Mahlapuu seda oli. Aga siingi tuleb pidada silmas, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt saaks J. Mahlapuule raha üle kandmise omistada vaid siis, kui kohus oleks selles täiesti kindel. Seda aga kohus ei ole: loogiline näib hoopis see, et raha üle kandjaks oli T. Mahlapuu. Kõigepealt tuleb tähele panna, et J. Mahlapuu hiljem ülekanneteks kasutatud arvelduskonto SEB-pangas avati
93. augustil 2016 (kd 2, tl 110). Konto avamise aeg viitab sellele, et konto loodi Sakkose seadmetega seotud ülekannete tegemiseks, sest ülekanded algasid
94. augustil
95. Järgnevalt tuleb siingi meelde tuletada, et J. Mahlapuu ei teadnud asjade Sakkoselt TMK-le andmisest suurt midagi (vt ülal). Juba seepärast ei ole usutav, et raha ülekandjaks oli J. Mahlapuu. Lisaks on vaja pidada silmas seda, et nelja konto vahel toimus ülekannete „karusell“ (vt ülal). Sellist karuselli on käigus hoida seda kergem, mida vähem inimesi sellega tegeleb ehk ideaalis opereerib „karuselli“ üks inimene. Nimelt teab see inimene sellisel juhul täpselt, milliselt kontolt millisele ja kuna mingi ülekanne tehti ja saab teha kiiresti uusi oma plaani elluviimiseks vajalikke ülekandeid. Pole võimalik teha kindlaks, kuidas täpselt T. Mahlapuu J. Mahlapuu arveldusarvele ligi pääses: nt võis ta J. Mahlapuult saada tolle ID-kaardi ja end selle kaardi abil J. Mahlapuuna internetipanka logida või võis ta ka olla J. Mahlapuu poolt konto kasutamiseks volitatud, nagu ta oli J. Mahlapuu Swedbanga arvelduskonto osas (kd 2, tl 123) (SEB-pank ei säilita kehtetute volituste kohta infot (kd 2, tl 102)). See ebaselgus aga oluline ei ole. Seega tuleb J. Mahlapuu kontolt tehtud ülekannete osas märkida kokkuvõtvalt järgmist. Tõenäoliselt tegi need ülekanded T. Mahlapuu. Päriselt ei saa siiski välistada, et üle kandjaks oli J. Mahlapuu. Selline kahtlus aga ei võimalda mõistetavalt (J. Mahlapuu jaoks ebasoodsalt) väita, et J. Mahlapuu tõepoolest ülekanded tegi. Samuti ei saa üheselt pidada raha üle kandjaks T. Mahlapuud, sest millegi tõenäoline olemist ei saa samastada kindla teadmisega. Seega ei saa T. Mahlapuu süüd tuletada J. Mahlapuu kontolt tehtud ülekannetest. See aga ei tähenda mõistetavalt, et tuvastada pole võimalik T. Mahlapuu mingeid muid tegusid: vt selle kohta ülal.
96. Eelmärgituga suuresti sama tuleb tõdeda ka TMK pangakontolt (samuti SEB-pangas) tehtud ülekannetega seoses: on tõenäoline, et need ülekanded tegi T. Mahlapuu. Õigemini on see tõenäosus veelgi suurem sellest, et T. Mahlapuu tegi ülekandeid J. Mahlapuu arvelduskontolt (vt otsuse põhiosa eelmist punkti). Nimelt oli
97. novembril 2016 TMK arvelduskonto kasutamise õigus T. Mahlapuul, aga mitte J. Mahlapuul (kd 2, tl 102). Tundub loogiline, et kui T. Mahlapuul oli selline õigus
98. aasta novembri lõpus, oli tal see ka
99. aasta suvel ja septembris. J. Mahlapuul aga
100. novembril 2016 TMK pangakonto kasutamise õigust ei olnud. Näib väga tõenäoline, et J. Mahlapuul ei olnud sellist õigust ka
101. aasta suvel ja septembris. Niisugune olukord aga viitaks ülimalt tugevasti sellele, et J. Mahlapuu TMK arveldusarvelt ülekandeid ei teinud. Tõsi, esineb siiski mõningane võimalus, et J. Mahlapuu
102. aasta suvel ja septembris TMK pangaarvet kasutada sai ja ülekanded tegi. Olgu meelde tuletatud, et SEBpank ei säilita andmeid kehtetute arve kasutamise volituste kohta (vt otsuse põhiosa eelmist punkti). Niisiis on võimalik, et SEB-pank lõpetas pärast seda, kui J. Mahlapuu oli ülekanded ära teinud, mingil põhjusel J. Mahlapuu volitused TMK arveldusarve kasutamiseks. Kui aga polnud võimalik tuvastada J. Mahlapuu poolset ülekannete tegemist tema enda nimel avatud kontolt (vt otsuse põhiosa eelmist punkti), ei saa seda enam tuvastada seda, et J. Mahlapuu kandis üle raha TMK kontolt: selle stsenaariumi tõenäosus on veel väiksem.
103. Küll aga pole mingit alust kahelda (ja seda ei väida kohtu arusaamise päraselt ka ükski kohtumenetluse pool) selles, et ülekanded T. Mahlapuu ja Sakkose pangakontodelt tegi T. Mahlapuu. 13
104. Järgnevalt selgitab kohus, miks ei saa J. Mahlapuu vastutust tuletada SEB-panga konto avamisest, TMK-s juhatuse liikmeks hakkamisest ja rendilepingule alla kirjutamisest. Esiteks pole andmeid selle kohta, kuidas SEB-pangas konto avamine välja nägi ja mil moel toimus avalduse esitamine äriregistri pidajale J. Mahlapuu TMK juhatuse liikmeks vormistamiseks. Näib tõenäoline, et mõlemad sammud võttis ette J. Mahlapuu: nii avas pangakonto kui ka esitas avalduse äriregistri pidajale. Samas ei saa kohtu hinnangul täielikult välistada, et seda tegi T. Mahlapuu: vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et T. Mahlapuu kasutas internetti ja J. Mahlapuu ID-kaarti. Aga isegi kui needki sammud viis – lisaks rendilepingule alla kirjutamisele – ellu J. Mahlapuu ise, ei ole võimalik KrMS § 7 lg 3 jaoks tarviliku kindlusega öelda, et J. Mahlapuul oli kuigivõrd teadlik T. Mahlapuu plaanist. On võimalik, et T. Mahlapuu ei pühendanud J. Mahlapuud oma plaani rohkem, kui see tingimata tarvilik oli. Seepärast ei pruukinud T. Mahlapuu J. Mahlapuule selgitada ei Sakkose „tühjaks kantimist“ ega maksupettust puudutavat. Mõeldav on, et T. Mahlapuu ütles J. Mahlapuule üksnes seda, et too peab lähimal ajal mõned allkirjad andma ja mingid avaldused esitama. Kuivõrd J. Mahlapuu oli T. Mahlapuu pikaaegne elukaaslane ja suisa abikaasa, võis ta anda oma nõusoleku selleks, et T. Mahlapuule vastu tulla. Selle stsenaariumi tõenäosust kinnitab ka J. Mahlapuu isik. Nagu öeldud, oli tegemist inimesega, kes ettevõtlusest suurt midagi ei teadnud ja kes võis seepärast anda n-ö blankolubaduse kergemalt kui seda oleks andnud inimene, kes selle valdkonnaga kursis olnud oleks ja sellest lähtuvalt T. Mahlapuult täpsustavaid küsimusi küsida võinuks. Et niisugune olukord on võimalik, tulebki see juhinduvalt KrMS § 7 lg-st 3 tuvastada: J. Mahlapuu oli „tankist“, kes võttis teda ära kasutanud T. Mahlapuu mahitusel ette mõningad sellised sammud, mille sisust ta ise kuigivõrd aru ei saanud.
105. Eelöeldust tuleneb seegi, et valeandmeid sisaldavad dokumendid esitas A. H. . Mahlapuu. Eeskätt saab seda öelda seepärast, et kogu plaani töötas välja ja viis ellu T. Mahlapuu. Lisaks tuleb võtta arvesse, et T. Mahlapuu oli juba aastaid A. H. andnud. See toimus arvete ühte Sakkose kontoris asuvasse sahtlisse panemise teel, kust A. H. kaasa võttis; seal sahtlis ei olnud üksnes Sakkose, aga ka TMK arved (vt T. Mahlapuu ja eeskätt A. H. ).
106. Viimaks on eeltoodu põhjal selge seegi, et käibemaksu tagastamise taotlused esitas A. H. . Mahlapuu initsiatiivil. Et kogu maksupettuse plaani kontrollis T. Mahlapuu, ei saanud A. H. esitamise mõtet panna pähe keegi teine, saati ei tulnud sellisele mõttele A. H. . Pole küll võimalik teha kindlaks, kuidas T. Mahlapuu A. H. esitamise korralduse andis, aga see teadmatus oluline ei ole. Õiguslik hinnang
107. Kohus analüüsib kõigepealt T. Mahlapuu süüdistust

§ 384lg 1 järgi.

Selle karistusseaduse alusel heidetakse T. Mahlapuule ette seda, et ta kahjustas juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmena teadvalt kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit ja põhjustas sellega võlgniku maksejõuetuse.

1. Sakkose oli juriidiline isik. T. Mahlapuu oli selle isiku juhatuse ehk juhtorgani liige.
2. T. Mahlapuu kahjustas Sakkose varalist seisundit.
3. Esiteks andis ta ära Sakkose äritegevuseks vajalikud asjad. Seepärast ei saanud Sakkose ettevõtlusega ega raha teenimisega jätkata. Oluline on seegi, et Sakkose ei saanud nende asjade eest midagi vastu. Vastutasuks ei saa pidada raha, mida T. Mahlapuu korduvalt TMK arvelduskontolt Sakkose arveldusarvele kandis. Tõsi, Riigikohtu seisukoha järgi sai Sakkose tema pangakontole makstud raha omanikuks. Seda seepärast, et nn kontoraha ehk nõue panga 14 vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus (RKKKo) 3-1-1-89-11, p 19.1). Tähele tuleb aga panna, et seda raha ei saanud Sakkose TMKle antud asjade eest. Ta sai raha üksnes seepärast, et T. Mahlapuul oli soov tsementeerida oma valeväiteid müügitehingute kohta. Lisaks oli T. Mahlapuu raha TMK kontolt Sakkose omale üle kandes teadlik, et ta kannab selle peagi Sakkose arveldusarvelt edasi.
4. Teiseks muutus Sakkose varaline seis varasemast halvemaks ka kinnistute välja rentimise tõttu. Ka kinnistute rendile andmine tähendas, et Sakkose ei saanud enam ettevõtluse ja raha teenimisega jätkata. Seda kaotust ei kompenseerinud Sakkosele ükski vastusooritus. Teoreetiliselt võiks vastusooritusena tulla kõne alla rent. Seda renti aga ei makstud (vt otsuse põhiosa p 28). Lisaks ei oleks 400 eurone kuurent kuidagi tasandanud äsja välja toodud kaotust ehk tõsiasja, et Sakkose ei saanud enam toimetada suhteliselt mahukat ehk küllaltki suure käibega puiduettevõtlust.
5. Sakkose varalist seisundit eelkirjeldatud moel kahjustades käitus T. Mahlapuu kohustustevastaselt.
6. Esiteks rikkus ta äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustust. On ilmne, et kuidagi ei olnud Sakkose huvides ei vallasasjade tasuta ära andmine ega kinnistute tasuta teise isiku kasutada andmine.
7. Lisaks olid tehingud kohustusevastased tulenevalt Swedbanga kui Sakkose võlausaldaja huvide rikkumisest. Sellega seoses on oluline pankrotiseadus (PankrS). PankrS § 110 kohaselt tunnistab kohus ajutise pankrotihalduri (ajutise halduri) nimetamise korral mõningad enne ajutise halduri nimetamist tehtud võlausaldajate huve rikkuvad tehingud kehtetuks. Nõuded tehingute kehtetuks kuulutamisele on seda leebemad, mida lühem aeg eraldab neid ajutise halduri nimetamisest. Margo Normann nimetati Sakkose ajutiseks halduriks
8. septembril 2017 (kd 2, tl 65 pöördel).
9. Eelnevast lähtuvalt saab viimased 8 otsuse põhiosa p-s 13 kirjeldatud tehingut (
10. septembril, kolm
11. septembril,
12. septembril,
13. septembril,
14. septembril ja
15. oktoobril 2016 tehtud) kuulutada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Esiteks tehti need vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Teiseks tuleneb otsuses märgitust üheselt, et need tehingud kahjustasid Swedbanga huve. Kolmandaks on vaja otsustada, kas tehingu teine pool oli sellest huvide kahjustamisest teadlik või pidi sellest teadlik olema. Tehingute teine pool oli TMK. TMK kui juriidilise isiku teadlikkuse selgeks tegemisel on mõõduandev J. Mahlapuu kui TMK juhatuse liikme teadlikkus. Nagu otsuses eelnevalt märgitud, pole võimalik öelda, et J. Mahlapuu oli tehingute sisust ja Swedbanga kahjustamisest teadlik. Küll aga oleks ta pidanud seda olema: ta oli TMK juhatuse liige ja oleks pidanud välja uurima, et TMK abil tehakse selliseid (Swedbanka kahjustavaid) tehinguid, nagu tegi T. Mahlapuu.
16. Ülejäänud otsuse põhiosa p-s 13 nimetatud tehingud on võimalik kuulutada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel. Esiteks tehti need rohkem kui aasta, aga vähem kolm aastat enne ajutise halduri nimetamist. Teiseks tuleneb otsuses märgitust üheselt, et neid tehes kahjustas Sakkose teadlikult Swedbanga huve – seda seetõttu, et teadlikult kahjustas neid huve Sakkose juhatuse liige T. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadmine tuleb omistada Sakkosele. Kolmandaks tuleb siingi küsida tehingu teise poole ehk TMK teadlikkuse kohta Swedbanga huvide kahjustamise osas. Kahe esimese,
17. juunil ja
18. juulil 2016 tehtud tehingu puhul oli TMK-l selles osas kindel teadmine: TMK juhatuse liige oli T. Mahlapuu, kes oli Swedbanga huvide kahjustamisega suurepäraselt kursis ja T. Mahlapuu see teadmine tuleb omistada TMK-le. 15 Ülejäänud tehingute puhul kehtib otsuse põhiosa eelmises punktis öeldu: J. Mahlapuu küll polnud Swedbanga huvide kahjustamisest teadlik, aga oleks seda pidanud olema.
19. Lisaks saab tehingute kehtetuks tunnistamise aluse tuletada PankrS §-st 111, mis reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist. Nimelt oligi nende tehingute näol tsiviilõiguslikus mõttes tegemist kinkega VÕS § 259 lg 1 tähenduses: Sakkose andis asjad TMK-le tasuta üle. Otsuse põhiosa ps 55 nimetatud tehingud on võimalik tunnistada kehtetuks PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel. Ülejäänud tehingute puhul rakendub PankrS § 111 lg 1 p
20. Nimelt oli TMK Sakkose lähikondne. Ilmselt saab lähikondsuse tuletada juba PankrS § 117 lg 2 p-st
21. Kindlasti aga rakendub PankrS § 117 lg 3: juriidilise isiku A lähikondseks peab lugema juriidilist isikut B, kui i) B ainuke juhatuse liige on sama inimene, kes on A ainuke juhatuse liige ja ii) B ainuke juhatuse liige on inimene, kes on A ainukese juhatuse liikme abikaasa või elukaaslane või endine abikaasa või endine elukaaslane, kes lävib endiselt A juhatuse liikmega ja lubab viimasel teha B-ga seda, mida too soovib.
22. T. Mahlapuu tegevuse tagajärjeks oli Sakkose maksejõuetus. On selge, et pärast T. Mahlapuu eelkirjeldatud sammude astumist ei suutnud Sakkose rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine (vt PankrS § 1 lg 2).
23. Eelöeldu tähendab, et T. Mahlapuu realiseeris

§ 384lg 1 objektiivse koosseisu.

60. T. Mahlapuul oli tahtlus kõigi koosseisuelementide osas. On ilmne, et T. Mahlapuu teadis end olevat Sakkose juhatuse liige. Ka selle osas, et tema teod kahjustavad Sakkose varalist seisundit, oli T. Mahlapuul kindel teadmine

§ 16

lg 3 mõttes: süüdistatav mõistis selgelt, et tema tehtu tõttu Sakkose seadmete ja Sakkose kasutuses olnud kinnistutega ei saa Sakkose enam raha teenida ja et seda kaotust ei kompenseeri ükski vastusooritus. Niisamuti oli T. Mahlapuul otsene tahtlus selle osas, et ta käitub kohustuste vastaselt: ta mõistis, et tema teod ei olnud Sakkose huvides ja tal oli ka tahtlus asjaolude suhtes, mille najal kohus tuvastas PankrS § 110 lg 1 p 2, § 110 lg 1 p 3, § 111 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 p 2 rikkumised (vt otsuse põhiosa pd 54–57). Viimaks sai T. Mahlapuu aru sellestki, et pärast tema tegusid ei suutnud Sakkose rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine. 61. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 62. Et 2. oktoobril 2017 kuulutas Tartu Maakohus välja Sakkose pankroti, on täidetud ka

§ 384lg-s 2 sätestatud karistatavuseeldus.

63. Eeltoodu tähendab, et T. Mahlapuu on vaja

§ 384lg 1 järgi süüdi tunnistada.

64. Järgnevalt vaeb kohus süüdistust

§ 3891järgi.

Sellegi süüdistuse puhul alustatakse T. Mahlapuust. 65.

§ 3891

lg 1 sätestab vastutuse maksuhaldurile valeandmete esitamise eest tagastusnõude suurendamise eesmärgil, kui sellega suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule vastava summa võrra või enam. T. Mahlapuu maksuhaldurile vahetult andmeid ei esitanud, sest deklaratsioonid saatis e-maksuameti kaudu maksuhaldurile A. H. . Seepärast kontrollib kohus, kas õige on süüdistaja väide, et T. Mahlapuu vastutab maksuhaldurile valeandmete vahendliku esitamise eest

§ 21lg 1 alt 2 mõttes.

66.

§ 3891koosseisuobjekt on valeandmed.

Valed on andmed, mis ei vasta tegelikkusele. 16

1. Süüdistuses tuletatakse TMK
2. aasta augusti ja septembri käibedeklaratsioonides olevate andmete tegelikkusele mitte vastavus ettevõtte üleandmise instituudist. Kohtu hinnangul ei saa vähemalt praeguses asjas niisuguse argumentatsiooni alusel süüdimõistvat otsust teha. Iseenesest on tõesti võimalik esitada valeandmeid mitte üksnes puutuvalt faktilistesse asjaoludesse, aga ka õiguslikesse küsimustesse (vt Sarv –

. Kommentaar. 4. trükk, § 3891/7.2.3). Niisiis võib ettevõtte üleandmise korral, mil juriidilises mõttes käivet ei teki (vt KMS § 4 lg 2 p 1), käibedeklaratsioonis käibele viitamise näol tõepoolest olla tegemist valeandmete esitamisega

§ 3891tähenduses.

Samas aga eeldab isiku vastutusele võtmine

§ 3891

järgi tulenevalt

§ 15

lg-st 1, et andmete esitajal on andmete tegelikkusele mittevastavuse osas tahtlus. Juriidilist ebakorrektsust sisaldavate andmete esitamise puhul saab tulenevalt

§-st 16 kõneleda tahtlusest vaid siis, kui isik teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et tema õiguskäsitlus ei vasta tõele. Kui ta seda ei tee, langeb tema vastutus ära (nii on see ka nt Saksa maksukaristusõiguses (vt nt Jäger. Abgabenordnung. Klein.

1. Auflage, § 370/44)). Seega eeldaks T. Mahlapuu vastutusele võtmine viidatud alusel (lisaks sellele, et ettevõtte üleandmine tõepoolest toimus) seda, et T. Mahlapuu teadis või vähemasti pidas võimalikuks, et ettevõtte üleandmise korral käivet ei teki. Kohtu hinnangul puuduvad igasugused viited sellele, et T. Mahlapuul sellised juriidilised teadmised olid. Esiteks ei ole T. Mahlapuul juriidilist haridust. Ka ei ole viiteid sellele, et tal oleks muidu piisavaid teadmisi maksuõigusest. Lisaks tuleb – koostoimes eelöelduga – silmas pidada, et KMS § 4 lg 2 p-s 1 sätestatu kui väga spetsiifiline regulatsioon ei ole midagi sellist, mida võiks keegi teada lihtsalt seepärast, et ta tegeleb ettevõtlusega.
2. Eelöeldu ei tähenda aga, et valeandmetest kõneleda ei saa. Niisuguste andmete esinemist saab jaatada märksa lihtsamal moel kui seda on tehtud süüdistuses. Deklaratsioonides kajastus tänu viitamisele ülal korduvalt märgitud arvetele (konkludentne) väide, et TMK maksis Sakkosele viimaselt saadud asjade eest nii nende endi hinna kui ka käibemaksu. Et aga TMK ei andnud Sakkosele asjade eest mitte midagi, ei vasta käibemaksu tasumise väide tõele ehk tegemist on valeandmetega. Samamoodi on vale ka väide, nagu oleks TMK maksnud Sakkosele mingit renti. Niisugusel moel valetamisest kõnelemist ei välistaks ka see, kui tegemist oleks ettevõtte üleandmisega: väide asjade eest tasumise kohta oleks ka ettevõtte üleandmise korral väär.*
3. Koosseisutegu on esitamine. Nagu juba ülal viidatud, T. Mahlapuu vahetult maksuhaldurile andmeid ei esitanud, kuivõrd deklaratsioonid saatis e-maksuameti kaudu maksuhaldurile A. H. . Seetõttu tuleb küsida, kas T. Mahlapuule saab ette heita maksuhaldurile valeandmete esitamist A. H. . Sellele küsimusele on vaja vastata jaatavalt. Nimelt toimetas T. Mahlapuu A. H. sisaldanud arved. Viimane kajastas neis arvetel oleva väära info käibedeklaratsioonides ja need käibedeklaratsioonid saatis A. H. -maksuameti kaudu maksuhaldurile. Kuivõrd A. H. olnud deklaratsioonides oleva info tegelikkusele mitte vastavusest teadlik, kasutas T. Mahlapuu arveid A. H. ja tingides sel moel nende deklaratsioonides kajastamise ning deklaratsioonide ära saatmise, raamatupidaja sellist teadmislünka ära. Seega kujutab T. Mahlapuu käitumine endast maksuhaldurile valeandmete vahendlikku esitamist.
4. Et valeandmetest lähtuvalt suurenes TMK tagastusnõue alusetult 94 502,61 (56 300+38 202,61) ehk rohkem kui 40 000 euro võrra, saab rääkida tagastusnõude enam kui suurele kahjule vastava summa võrra suurendamisest

§ 121p 2 mõttes.

Siin võib viidata ka MKS § 83 lg-le 4, mille kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse ja kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Praegu oli tegemist näilike tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 mõttes: toimusid mitte müügi-, vaid kinketehingud. Samas ei ole kohtu hinnangul MKS § 83 lg 4 vähemalt

§ 389

1 kontekstis tarvis: isegi kui sellist normi olemas ei oleks, saaks ju tegelikkusele mitte vastava teabe puhul rääkida ikkagi valeandmetest. * 17 71. Ülal öeldust lähtuvalt täitis T. Mahlapuu

§ 3891lg 1 objektiivse koosseisu.

72. T. Mahlapuul oli kõigi objektiivse koosseisu elementide osas tahtlus. Esiteks teadis ta, et käibedeklaratsioonid sisaldavad tegelikkusele mitte vastavaid andmeid, kuivõrd ta oli teadlik, et TMK Sakkosele tollelt saadud asjade eest käibemaksu ei tasunud. Teiseks teadis T. Mahlapuu nii seda, et A. H. ole arvetel kajastuva teabe ebaõigsusest teadlik, kui ka seda, et A. H. arvetel kajastuva väära info käibedeklaratsioonidesse ja saadab need deklaratsioonid maksuhaldurile. Ka oli T. Mahlapuule teada, et valede andmete tõttu suureneb TMK tagastusnõue 94 502,61 euro võrra. Viimaks: T. Mahlapuu pani eelkirjeldatud teo toime seepärast, et soovis suurendada TMK tagastusnõuet ehk tegemist oli valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise eesmärgil. Seega täitis T. Mahlapuu

§ 3891lg 1 subjektiivse koosseisu.

1. Tegu oli õigusvastane ja süüline.
2. Seetõttu tuleb T. Mahlapuu

§ 3891lg 1 järgi süüdi mõista.

75. J. Mahlapuu tuleb seevastu

§ 3891

lg 1 järgi õigeks mõista, sest pole tõendatud, et ta oleks kuigivõrd maksupettusega seotud tegusid toime pannud (vt otsuse põhiosa p-d 38–42). Nende mõne üksiku teo puhul, mille toime panemist tuleb (ilmselt) jaatada (vt otsuse põhiosa p 44), pole võimalik öelda, et J. Mahlapuul oli

§ 3891lg 1 osas tahtlus.

Isegi kui J. Mahlapuu aimas, et T. Mahlapuu teeb midagi ebaseaduslikku, pole ikkagi võimalik tema tahtlust jaatada. Nimelt peab tahtlus puudutama konkreetse koosseisu konkreetseid koosseisuelemente ehk praegusel juhul

§ 3891

lg 1 elemente, sh seda, et tegemist on käibemaksupettusega, mis baseerub valeväitel, justkui oleks Sakkose müünud TMK-le enam kui 200 000 euro eest (st summa eest, mille puhul ületab käibemaks 40 000 eurot) asju. Sellist konkreetsust pole võimalik tuletada arusaamast, et keegi teeb midagi illegaalset. Valeandmete ettevaatamatu esitamine – mis J. Mahlapuu puhul kõne alla tulla võiks – aga karistatav ei ole.

1. Järgnevalt tuleb küsida, kas J. Mahlapuu vastutuse ära langemine välistab ka TMK vastutuse. Juriidilise isiku vastutus on derivatiivne: talle tuleb omistada mingi inimese tegu (vt nt RKKKo 4-18-5765/24, p 6). J. Mahlapuu õigeks mõistmine kuriteokoosseisu puudumise tõttu tähendab seda, et J. Mahlapuu tegu TMK-le inkrimineerida ei saa. Küll aga kerkib küsimus, kas TMK-le saab ette heita T. Mahlapuu tegu.
2. Esiteks tõusetub sellega seoses menetlusõiguslik probleem. Süüdistuses seotakse TMK vastutus J. Mahlapuu, mitte T. Mahlapuu käitumisega. Samas ei keela seadus kohtul automaatselt heita juriidilisele isikule ette mõne teise inimese tegu, kui heidetakse ette süüdistuses: tulenevalt KrMS § 268 lg-st 5 on oluline vaid see, et selle teise inimese tegu oleks süüdistuses kirjeldatud. Lisaks sellele: ehkki KrMS § 268 lg 6 järgi tuleb anda pooltele võimalus kaitsta end üksnes süüdistusest erineva kvalifikatsiooni eest, on vähemasti väga soovitatav seegi, pooled saaks võimaluse avaldada arvamust ka kvalifikatsiooni mitte puudutava kohtu sellise õiguskäsitluse kohta, mis erineb süüdistuses välja toodust olulisel määral. Viimati viidatud nõue on praegu täidetud: kohus uuris pooltelt, kas TMK süüdi tunnistamine võib tulla kõne alla T. Mahlapuu teo põhjal. Samuti leiab kohus, et T. Mahlapuu teo omistamist TMK-le ei takista KrMS § 268 lg
3. Tõsi, süüdistus on üles ehitatud sellele, et T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu leppisid maksupettuse plaani (võrdlemisi) üksikasjalikult kokku ning mõlemad andsid sellesse oma panuse. Selline versioon (st süüdistusversioon) aga hõlmab kohtu hinnangul suuresti seda, mis tegelikult juhtus. Kokku J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tõepoolest leppisid, aga nad tegid seda süüdistuses öeldust märksa vähemdetailselt: J. Mahlapuu lubas T. Mahlapuul teha TMK nimel mida iganes too soovis. Isegi kui leida (ja ilmselt nii leida tuleb), et selliselt tuvastatud faktilised asjaolud erinevad süüdistuses kirjeldatutest, ei saa öelda, et see erinevus on vähemalt T. Mahlapuu tegutsemist puudutavas osas oluline: nii süüdistuse 18 kohaselt kui ka tegelikult (st kohtu tuvastatu põhjal) oli T. Mahlapuul maksupettuses väga tähtis roll.
4. Teiseks on vaja otsustada, kas T. Mahlapuu käitumise omistamist TMK-le võimaldab materiaalõigus. Täpsemalt tuleb analüüsida, kas T. Mahlapuud saab pidada oma teo toimepanemise ajal TMK organiks, selle liikmeks, juhtivtöötajaks või pädevaks esindajaks

§ 14lg 1 tähenduses.

Ajal, mil T. Mahlapuu toimetas valeandmeid sisaldava dokumentatsiooni A. H. , ei olnud T. Mahlapuu enam TMK-ga kuidagi vormiliselt seotud. See aga välistab T. Mahlapuu pidamise TMK organiks, selle liikmeks või juhtivtöötajaks. Seega jääb järgi pädeva esindaja instituut. Õiguskirjanduses on leitud, et pädev esindaja on selline, kellel olid mingid volitused midagi juriidilise isiku nimel teha (Pikamäe. Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku § 14 mõttes? Juridica I/2010, lk 5). Volituste andjana tulevad kõne alla

§ 14lg-s 1 nimetatud: organ, selle liige ja juhtivtöötaja.

J. Mahlapuu kui TMK juhatuse liige andis T. Mahlapuule (konkludentselt) volituse teha TMK nimel kõike, n-ö mida iganes. Seega hõlmas see volitus ka T. Mahlapuu seda käitumist, mida tuleb karistusõiguslikult hinnata

§ 3891lg 1 pärase teona.

79. Eeltoodu tähendab seda, et TMK realiseeris

§ 3891lg 3 koosseisu.

Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole. Seetõttu tuleb TMK

§ 3891lg 3 järgi maksupettuses süüdi mõista.

1. Nagu märgitud (vt otsuse põhiosa p 7), uuris kohus pooltelt, kas T. Mahlapuu peaks süüdi tunnistama ka dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest. Nimelt nähtub eelmärgitust, et T. Mahlapuu koostas terve rea arveid, mis sisaldavad väära infot. Samuti ilmneb ülal toodust, et T. Mahlapuu andis need arved A. H. , et viimane saaks need esitada MTA-le; seda tegi T. Mahlapuu sihiga saada riigilt raha. Valeandmete kajastamist dokumendis on kohtupraktikas peetud dokumendi nn intellektuaalseks võltsimiseks: vt nt RKKKo 1-165757/65, p
2. Seetõttu näib loogiline, et T. Mahlapuu peaks vastutama ka

§ 344ja § 345 järgi.

Nii see siiski ei ole. 81. Vastutust võltsimistegude eest ei välista prokuröri poolt kohtuistungil välja toodu: maksupettuste puhul võltsimistegusid süüdistatavale ei omistata. On tõsi, et vastutus ühe kuriteo eest võib ära langeda siis, kui see kuritegu eelneb üldjuhul hilisemale (teisele) kuriteole: sellises olukorras kõneldakse üldmõistetena subsidiaarsusest ja konsumeerimisest ning spetsiifilisemalt mittekaristatavast või kaaskaristatavast eelteost (vt Sootak –

. Kommnetaar.

1. trükk, § 63/8.2 ja 8.3; Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
2. Auflage, § 17/791 ja 793–794). Valeandmete esitamine

§ 3891

mõttes eeldab tavaliselt kas nn intellektuaalset või materiaalset võltsimist (vt materiaalse võltsimise kohta otsuse põhiosa p-d 84–86) ehk senise kohtupraktika kohaselt

§ 344järgseks kuriteoks olevat käitumist.

Selliselt mõistetud kuriteost ei saa kõneleda vaid erandjuhtudel: nt on keegi kogemata kajastanud mingil arvel valet infot ehk langeb ära tahtlus nn intellektuaalse võltsimise osas või on keegi kogemata kirjutanud oma allkirja kellegi teise koostatud taotluse alla ehk langeb ära tahtlus nn materiaalse võltsimise osas. Viimati viidatud erandlikes olukordades ei kujutaks dokumendi (hilisem) kasutamine endast ka

§ 345pärast kuritegu.

See oleks nii kasvõi juba seepärast, et

§ 345

saab rakenduda vaid siis, kui eelnevalt on toime pandud

§ 344

pärane tegu – ja niisugusel juhul sellist eelnevat kuritegu võltsimistahtluse puudumise tõttu ei ole. Seega võiks prokuröri seisukoht mittekaristatava või kaaskaristatava eelteo instituudi alusel tõepoolest maksupettuse puhul vastutuse võltsimiskuritegude eest välistada. Olgu siiski märgitud, et kohtupraktikas on omistatud kurjategijatele mitte üksnes hilisemat petmist, vaid ka sellele eelnevat võltsimist või sellega kaasnevat võltsitud dokumendi kasutamist: vt nt RKKKo 3-1-1-4-12, 3-1-1-96-16 ja 1-16-5757/65. Ka tuleb silmas pidada, et kui lähtuda praeguses otsuses esitatavast arusaamast, et nn intellektuaalne võltsimine karistatav 19 ei ole, ei eelne (peaaegu) igale maksupettusele võltsimist – see aga kõneleb selle kasuks, et isikut tuleks karistada nii võltsimise kui ka maksupettuse eest. 82. Põhjus, miks T. Mahlapuud

§ 344

või § 345 järgi karistada ei saa, ongi see, et nn intellektuaalne võltsimine ei ole karistatav (seega polegi võimalik jõuda küsimuseni, kas kedagi saab nn intellektuaalse võltsimise korral karistada nii võltsimise kui ka maksupettuse eest). 83.

§ 344

ja mitmed muud nn võltsimiskoosseisud (nt § 345 või § 299) on põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguslikku määratletuspõhimõtet silmas pidades problemaatilised. Nimelt on koosseisuteoks võltsimine. See termin on väga abstraktne. Abstraktseid termineid peaks aga kuriteokoosseisu kehtestades üritama vältida. Selle asemel tuleks võimalikult täpselt panna paika konkreetsed karistatavad tegevused. Nii näiteks on

§ 199pealkiri „vargus“.

Selle normi tekstis pole aga sätestatud, et kedagi karistatakse „varguse eest“, vaid öeldud piisavalt konkreetselt ära, mida abstraktne mõiste „vargus“ tähendab: võrra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgiga. Sama saab öelda nt

§ 209kohta: normi tekstis täidetakse abstraktne mõiste „kelmus“ konkreetse sisuga.

Kahjuks pole nii toimitud

§ 344puhul.

Selle sätte puhul on teokirjeldus täpselt sama lakooniline ja abstraktne, nagu normi pealkiri: võltsimine. Tagamaks

§ 344

kooskõla põhiseadusega, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et selle sisu oleks arusaadav ja see ei hõlmaks selliseid tegusid, mis karistamisväärsed ei ole. Järgnevalt kohus seda teebki. 84. Alustada tuleb grammatilisest tõlgendusest. Õigekeelsussõnaraamatu järgi tähendab võltsimine „(petuks) järele tegemist“. See tähendab, et m i d a g i peab järele tehtama. Tulenevalt

§ 344sõnastusest peab teo toimepanija tegema järele dokumendi.

Dokumendi järele tegemine hõlmab kohtu hinnangul kahte olukorda (mida on Eesti õiguskeeles kutsutud materiaalseks võltsimiseks).

1. Esiteks tuleb kõne alla, et keegi teeb järgi mingit olemas olevat dokumenti. Näide: A muudab Maanteeameti poolt välja antud juhiloal oma vanust puudutavat lahtrit, kirjutades sinna enda tegelikust sünniaastast väiksema aasta. Siin teeb A algse Maanteeameti koostatud dokumendi järele: dokumendi koostaja ei ole kunagi andnud välja sellist dokumenti, kus A sünniaasta on tegelikust väiksem.
2. Teiseks võib järele teha ka niisugust dokumenti, mida olemas ei ole. Näide: Maanteeamet pole A-le kunagi väljastanud juhiluba. A aga hangib endale plastikkaari tooriku ja kannab sellele spetsiaalseid seadmeid kasutades sellise teabe, mis muudab selle (ära vahetamiseni) sarnaseks Maanteeameti poolt väljastatavate juhilubadega. Sel moel tekib mulje, justkui oleks Maanteeamet väljastanud A-le juhiloa.
3. Seevastu nn intellektuaalse võltsimise puhul mingi dokumendi järele tegemisest rääkida ei saa. Tegemist pole kellegi teise poolt välja antud dokumendi modifitseerimisega. Ka pole tegu uue dokumendi loomisega, milles omistatakse dokumendi loomine kellelegi teisele kui sellele, kes ta tegelikult lõi. Nii käitumine kujutab endast lihtlabast valetamist kirjalikul kujul.
4. Seega ei saa valeandmete esitamist dokumendis pidada dokumendi võltsimiseks juba

§ 344sõnastuse tõttu.

89. Teiseks oleks kirjaliku valetamise „ülendamine“ võltsimiseks ka sisuliselt vastuvõtmatu. Nimelt kujutaks sellisel juhul endast kuritegusid ka sellised teod, mis karistamisväärsed ei ole. Kujutagem endale ette, et äriühingu töötaja soovib teha tööluusi ja otsustab selleks oma ülemusele valetada, et ta jäi haigeks. See valetamine võib aset leida erineval moel: vahetult ülemusega rääkides, helistades, e-kirja saates või paberile kirjutades ning seda paberit ülemuse 20 lauale jättes. Kahe esimese variandi puhul kuriteost rääkida ei saaks: tegemist oleks suulise valetamisega. Seevastu kaks viimast varianti kujutavad endast kirjalikku valetamist ehk valeandmeid sisaldava dokumendi koostamist (kohtupraktika kohaselt tuleb – erinevalt õiguskirjandusest (vt Sootak.

. Kommentaar.

1. trükk, § 344/5) – pidada ka elektroonilisi andmeid dokumendiks: vt asja 3-1-1-96-16, kus lähtuti sellest, et e-kirjaga saadetud info kujutab endast dokumenti). Täidetud on ka kohustustest vabanemise ja õiguste omandamise nõue: oma haigeks olemise kohta valetades sai töötaja õiguse tugineda tööseadusandlusele töölt puudumise kohta ja vabanes ühtlasi kohustusest teha sel päeval tööandja juures tööd. Võib aga tuua veelgi absurdsema näite: A ja B on elukaaslased, kes elavad B-le kuuluvas korteris; ühel õhtul läheb A nt oma armukese juurde või sõpradega alkoholi jooma; koju jõuab ta alles vastu hommikut; B laseb ta korterisse vaid siis, kui A oma ära oleku kohta valetab (nt ütleb, et tal läks auto katki või et teda rööviti vms). Kui A esitab oma vale suuliselt (nt koridoris läbi korteri ukse rääkides), ei ole karistusõigusega midagi peale hakata. Kui aga A saadab B-le valeinfot kandva SMS-i, internetisõnumi või e-kirja, on tegemist nn intellektuaalse võltsimisega; oma valega omandab A õiguse siseneda B korterisse. Need näited annavad selgelt märku, millist äärmuslikku formalismi kätkeb endas nn intellektuaalse võltsimise kontseptsiooni tunnustamine: suuline valetamine karistatav ei ole, aga vale kirja panemine kujutab endast kuritegu. Selline formalism ei ole tänapäeva õigusriikliku karistusõiguse vääriline. Eeltoodut ei saa ümber lükata ka väitega, et seni pole sarnastes olukordades töötajaid või truudusetuid elukaaslasi karistatud: kui jääda seisukohale, et kirjalik valetamine on kuritegu, peaks karistus järgnema. Kindlasti võiks näiteid kirjaliku valetamise kohta tuua sama hästi kui lugematul hulgal. Olgu siiski piirdutud veel vaid ühele hiljutisele ajaleheartiklile viitamisega. Kui kiirabitöötaja, kes soovib, et ilma eriliste terviseprobleemideta vanur saaks viibida öö haiglas (nagu vanur ka ise tahab), kirjutab vanuri haiguslukku mingi olematu meditsiinilise tüsistuse, on tegemist dokumendi nn intellektuaalse võltsimisega: nimelt saab Riigikohtu lahendi nr 3-11-119-13 ja sellele listaud eriarvamuse põhjal järeldada, et norm katab ka juhtumeid, kus mingit õigust (nt viibida öö haiglas) ei soovi omandada mitte valetaja (meedik), vaid see valetaja tahab, et niisuguse õiguse saaks kolmas isik (vanur) (vt Kuulpak. Erakorraline lahendus korralisele probleemile: kiirabi sõidab üksikutele vanuritele tere ütlema. Postimees,
2. detsember 2019).
3. Ülal öeldut kinnitab ka seaduse süstemaatiline tõlgendamine.
4. Esiteks olgu viidatud muudele võltsimiskoosseisudele. Karistusseadustiku
5. peatükk käsitleb peale siin juba kõne all olnute veel mitmeid võltsimisest rääkivaid norme. Nende puhul on kohtu hinnangul selge, et kirjalik valetamine koosseisupärane olla ei saa: vt §-d 333 (maksevahendi ja väärtpaberi võltsimine), 3331 (raha võltsimine), 335 (maksumärgi võltsimine), 337 (postimaksevahendi ja selle jäljendi võltsimine), 339 (proovijärelevalve märgise võltsimine), 341 (riikliku teenetemärgi võltsimine) ja 342 (sõidupileti ja sõidukaardi võltsimine). Pole mingit alust tõlgendada ühte ja sama mõistet viimati viidatud normides ühel viisil ja §-des 344 ning 345 teisel, laiendaval viisil.
6. Teiseks tuleb pidada silmas, et karistusseadustikus on mitmeid koosseise, mille kohaselt on valetamine niikuinii karistatav. Nende normide puhul on aga olulised kaks aspekti. Esiteks ei ole sanktsioneeritud valetamine kui selline: valetamisele peab lisanduma veel n-ö üht-teist (st kitsendavad koosseisuelemendid; nt peab valetamine leidma aset mingis spetsiifilises valdkonnas või sellega peab kaasnema varaline kahju). Teiseks ei lähtuta neis koosseisudes ülal välja toodud äärmuslikust formalismist: muude eelduste täidetuse korral on karistatav nii kirjalik kui ka suuline valetamine. Sellisteks koosseisudeks on eeskätt erinevad kelmused, sh praeguse kriminaalasja esemeks olev

§ 3891

järgne endast sisuliselt maksukelmust kujutav kuritegu (lisaks ka nt kelmuse üldkoosseis (§ 209), soodustuskelmus (§ 210), investeerimiskelmus (§ 211) ja kindlustuskelmus (§ 212)). Tihtipeale on valetamine karistatav ametlikus sfääris: vt nt

§-d 278 (eritalituse vale väljakutsumine), 280 (haldusorganile 21 valeandmete esitamine), 316 (tõendi kunstlik loomine), 319 (valekaebus), 320 (valeütlus ja valevanne), § 321 (vale eksperdiarvamus ja valetõlge) ja 445 (vale teenistusalane ettekanne). Sealjuures võib olla nii, et suuline valetamine kujutab endast pelka väärtegu, aga kirjalik valetamine on tulenevalt

§ 3

lg-st 5 ja lex specialis-põhimõttest (kirjalik valetamine on valetamise kui sellise eriliik) kuritegu: nt alla 200 euro välja petmine suuliselt on

§ 218

järgne väärtegu, aga sama summa kirjalik välja petmine toob kaasa kriminaalkaristuse

§ 344

ja 345 järgi; telefoniga rääkides vale väljakutse tegemisega kaasneb

§ 278

järgne väärteokaristus, aga kui saata valeväljakutse SMS-ga (vähemalt teoreetiliselt mõeldav), järgneb kriminaalkaristus

§ 344ja 345 järgi.

Ka tekivad arusaamatud erisused kriminaalsanktsiooni määra puutuvalt. Miks on kirjalik valetamine väeteenistuses karistatav

§ 445

lg 1 järgi vaid kuni aastase vangistusega, aga väljaspool väeteenistust

§ 345lg 1 järgi kuni kolme aastase vangistusega?

Miks karistatakse inimest haldusorganile kirjalikult valetamise eest

§ 280

lg 2 järgi vaid kuni kahe aastase vangistusega, aga muul juhul (st mittehaldusorganile valetades)

§ 345lg 1 järgi kuni kolme aastase vangistusega?

1. Otsuse põhiosa kahes eelmises punktis välja toodud süüteokoosseisud näitavad kohtu hinnangul selgelt, et puudub vajadus tõlgendada seadust laiendavalt ja karistada kedagi nn intellektuaalse võltsimise eest: olukordades, kus valetamine karistust väärib, on see erinormiga karistatavaks kuulutatud.
2. Ka Eesti napis õiguskirjanduses on asutud (pigem) seisukohale, et kirjalik valetamine ei kujuta endast võltsimist (ehk nn intellektuaalset võltsimist olemas ei ole). Tõsi, põhjendused sellise arusaama kohta on lühidad, lünklikud ja kohati suisa olematud.
3. aasta Eesti NSV kriminaalkoodeksi kommentaaris on toodud välja intellektuaalse ja materiaalse võltsimise definitsioonid ning leitud seejärel (ilma oma väidet põhjendamata), et dokumendi võltsimist kriminaliseeriv paragrahv kohaldub üksnes nn materiaalse võltsimise korral (Rebane. Kriminaalkoodeks. Kommentaar. 1972, § 186/2). Karistusseadustiku viimases kommenteeritud väljaandes leitakse, et kirjaliku valetamise lugemine võltsinguks on vaieldav ja et eradokumenti pole võimalik intellektuaalselt võltsida (miks eradokumenti intellektuaalselt võltsida ei saa, aga ametlikku saab, kommentaaris ei selgitata) (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 344/9).
2. Eelnevat kokku võttes ei ole T. Mahlapuud võimalik

§ 344ega § 345 järgi karistada.

T. Mahlapuu üksnes valetas kirjalikult ja kasutas seda vale sisaldavat teabekandjat. Selline käitumine aga ei kujuta endast dokumendi võltsimist ega seetõttu ka võltsitud dokumendi kasutamist. Karistus 96. T. Mahlapuule tuleb mõista

§ 384

lg 1 ja § 3891 lg 1 järgi üksikkaristused ning

§ 63lg 2 kohane liitkaristus.

Vastavalt

§ 56lg 1 ls-le 1 tuleb seda teha sõltuvalt T.

Mahlapuu süü suurusest. 97. Kohus alustab

§ 384lg-ga 1.

T. Mahlapuu süüd suurendab see, et ta mitte ei vähendanud Sakkose maksevõimet (karistusseaduse esimene alternatiiv), vaid muutis äriühingu suisa maksejõuetuks (sätte teine alternatiiv). Süüd vähendav on see, et võlausaldajate ring oli väike ja peamine võlausaldaja Swedbank on suur äriühing, kelle jaoks T. Mahlapuu käitumine endast mingit tõsist probleemi ei kujutanud. Samuti tuleb T. Mahlapuu kasuks arvesse võtta, et mitmeid aastaid oli ta Sakkose esindajana Swedbangale laene tagasi maksnud – märksa suurema ebaõigussisuga oleks olnud see, kui T. Mahlapuu oleks oma teo pannud toime kohe pärast laenu saamist. Ka on T. Mahlapuu jaoks soodne see, et ta pole varem sarnaseid kuritegusid toime pannud. 22 98. Järgnevalt tuleb otsustada, millise konkreetse karistuse ülal öeldu tingib. Kõigepealt tuleb paika panna, kumb karistusliik kohaldamisele kuulub: näeb ju

§ 384lg 1 ette nii rahalise karistuse kui ka vangistuse.

Prokuröri hinnangul ei sobi rahaline karistus seetõttu, et T. Mahlapuu täpne rahaline olukord on segane ja lisaks sellele tuleb süüdistataval tasuda terve rida muidki kulusid. Ilmselt on tõesti kohtupraktikas üldjuhul leitud, et rahalistes raskustes inimese puhul pole rahaline karistus sobiv meede. Sellega ei saa nõustuda. Esiteks ei tulene seda seadusest. Seadusest selgub hoopis see, et isiku rahaline olukord sanktsiooniliikide vahel valimisel mõõduandev ei ole. Kõigepealt tuleb veelkord viidata

§ 56

lg 1 ls-le 1: selle karistuse mõistmise jaoks keskse normi kohaselt sõltub karistus süüst; mingeid viiteid isiku varalisele seisule selles normis ei tehta. Ka õiguskirjanduses leitakse, et sanktsiooniliigi valikul tuleb lähtuda süüst (Sootak –

. Kommentaar. 4. trükk, § 56/20). Lisaks tuleb pidada meeles, et kui isiku varaline olukord on kehv, tuleb seda võtta arvesse rahalise karistuse konkreetse summa juures. Nimelt nähtub

§ 44

lg-test 2 ja 3, et erineva rahalise positsiooniga inimesed maksavad sama suure süü korral erineva hulga raha. Kolmandaks: inimese rahaline olukord võib küll olla halb, aga see võib edaspidi muutuda. Neljandaks on äärmiselt oluline see, et kui isik rahalist karistust ära ei maksa (nt seetõttu, et tal ei ole raha), ei pääse ta n-ö puhta nahaga. Seda seepärast, et sellisel juhul tuleb tal vastavalt

§-le 70 asendusvangistust kandma minna. Tõsi, küsitavusi tekitab rahalise karistuse ja asendusvangistuse vahekord.

§ 70

lg 2 kohaselt lunastab kurjategija ühe vangistuspäevaga kolm rahalise karistuse päevamäära. Pidades silmas, et maksimaalne rahaline karistus on

§ 44

lg 1 kohaselt kuni 500 päevamäära, võib asendusvangistus kesta kõige rohkem 166 päeva ehk ca viis ja pool kuud. Võttes arvesse, et karistusseaduste kohaselt, mis lubavad rahalist karistust, on võimalik mõista ka kuni kaheksa aastat vangistust (vt otsuse põhiosa p 100), näib

§ 70

lg-s 2 paika pandud vahekord kummastav, et mitte öelda suisa naeruväärsusega külgnev. Samuti ei ole kohtu hinnangul kuidagi positiivne ka see, et asendusvangistuse kohaldamine toimub praktikas tihtipeale alles aastaid pärast rahalise karistuse maksmata jätmist. Oleks märksa loogilisem ja ilmselt ka mõjusam, kui inimest ähvardaks vanglasse saatmine üsna varsti pärast maksmistähtaja möödumist. Seda reaalsust aga ei saa muuta kohus, vaid seadusandja. Küll aga ei tohi selline ebaõnnestunud asjade korraldus väärata rahalise karistuse kohaldamist. Ka ei tohi ära unustada

§ 56

lg 2: primaarne põhikaristus on just rahaline karistus ja vangistus kui äärmuslik meede saab tulla kohaldamisele vaid sekundaarsena. Viimaks ei saa rahalist karistust väärata väide, et süüdistatava varaline seis on segane. Kohtu hinnangul kehtib siingi KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõte: kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei maksa midagi oletused, et süüdistatava rahaline olukord võib olla hea (või väga hea või suurepärane): kui seda n-ö headust tõendatud ei ole, tuleb lähtuda sellest, et süüdistatav on vaene ja kohaldada on vaja

§ 44lg 2 ls-s 4 sätestatud 10 eurost miinimumpäevamäära.

 Ilmselt on reaalsus teistsugune: rahalisi karistusi mõistetakse Eestis kordades vähem kui vangistusi. Mitmetes Lääne-Euroopa riikides on olukord vastupidine: rahalisi karistusi kohaldatakse vangistustest mitu korda enam. Ilmselt on Eesti praktika osaliselt seotud sundraha kui sellisega. Sundraha kujutab endast sisulises mõttes rahalist karistust. Formaalses mõttes ta seda aga ei ole ehk lisaks sundrahale (või õigemini: enne süüdimõistetule sundraha maksmise kohustuse panemist) tuleb isikule mõista ka põhikaristus. Ilmselt jääb mitmel puhul rahaline karistus kohaldamata just seetõttu, et isik peab niikuinii tasuma sundraha – mis muutub igal aastal automaatselt suuremaks – ja seetõttu ei peeta lisanduvat raha maksmise kohustust rahalise karistuse näol sobivaks (sealjuures võib tõenäoliselt just kokkuleppemenetluses süüdistatav ise öelda, et ta eelistab rahalisele karistusele tingimisi vangistust). Sellise olukorra tagajärg ongi see, et Eestis karistatakse väga paljusid kurjategijaid (tingimisi) vangistusega. Et sugugi mitte harva pööratakse tingimisi mõistetud vangistus reaalsele täitmisele, on Eesti vanglates suhteliselt märksa enam vange kui Lääne-Euroopas. Niisugust kohtu hinnangul problemaatilist olukorda saaks vähemalt osaliselt lahendada nii, et sundraha praegusel kujul kaotatakse või vähemasti muudetakse ta kordades väiksemaks – see aga pole mitte kohtu, vaid seadusandja otsustada. Eelöeldu aga ei väära seda, et seaduse järgi on primaarne karistus just rahaline karistus.  Et otsuse põhiosa selles punktis tehakse mitmeid tähelepanekuid praeguse seaduse kitsaskohtade osas, saadab kohus otsuse ka Justiitsministeeriumile kui Eesti karistusõiguse alast seadusandlust kureerivale asutusele. 23 99. Otsuse põhiosa kahes eelmises punktis öeldut silmas pidades ei saa öelda, et T. Mahlapuu süü suurus nõuaks vangistust. Ka ei saa

§ 56lg 1 ls-t 2 silmas pidades jõuda järeldusele, et vangistuse peab tingima T.

Mahlapuust tulenev retsidiivsusoht: uute kuritegude aset leidmist ei saa pidada tõenäoliseks ei tulenevalt käesoleva menetluse esemeks olevatest tegudest (nende maht ei olnud kuigi suur ja nad toimusid võrdlemisi lühikese perioodi kestel), T. Mahlapuu eelnevast elukäigust ega ka sellest, kuidas on T. Mahlapuu end pidanud ülal kuritegude järgselt. Seega tuleb T. Mahlapuud karistada rahalise karistusega. 100. Järgnevalt on vaja panna paika rahalise karistuse päevamäärade arv.

§ 44lg 1 kohaselt võib mõista 30 kuni 500 päevamäärase rahalise karistuse.

Kohtu hinnangul ei saa süü suurusele vastavat karistust paika pannes siiski lähtuda üksnes viimati viidatud normist. Arvesse tuleb võtta ka võimaliku vangistuse pikkust. Nimelt oleks ebaloogiline, kui konkreetset kuriteoliiki arvestades umbes samasuguse raskusastmega kuriteod (nt n-ö keskmised kuriteod) sooritanud kahte sarnast isikut karistatakse ühesuguse määraga rahalise karistusega hoolimata sellest, et ühe kuriteo puhul on ette nähtud nt kuni viie aasta pikkune vangistus, teise puhul aga on laeks vaid aastane vangistus. See poleks kooskõlas põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Seepärast peab lühikest vangistust ette nägeva sätte puhul jääma ka rahalise karistuse määr üldjuhul pigem 30 päevamäära lähedale ja 500 päevamäärale liginev karistus saab olla üksnes tõsine erand, mis eeldab suurt süüd (samas ei saa süü olla ka väga suur, sest sellisel juhul rahaline karistus kõne alla ei tuleks (vt ülal)). Kui aga karistusseadus postuleerib pika vangistuse, peab ka rahaline karistus olema reeglina sanktsioonimäära kõrgemas otsas ehk pigem 500 päevamäära lähedusse jääv – seda ka siis, kui süü kuigivõrd suur ei ole. Mida tähendab lühike ja mida pikk vangistus, tuleb teha selgeks nende karistusseaduste pinnalt, mis näevad ette alternatiivse põhikaristuse. Üldjuhul võimaldavad rahalist karistust sätestavad normid kuni ühe, kolme ja viie aastast vangistust. Mõned paragrahvid sätestavad ka kuni kahe ja nelja aasta pikkuse vangistuse. Siiski on üks erand:

§ 3331

lg 1 kohaselt on raha võltsimine karistatav rahalise karistuse või kuni kaheksa-aastase vangistusega. Nagu öeldud, on selline sanktsioon (peaaegu) naeruväärsusega külgnev. Seetõttu ei võta kohus seda sätet rahalise karistuse „õige kaalu“ paika panemisel arvesse. Niisiis tuleb lähtuda sellest, et üldjuhul peab rahaline karistus olema 500 päevamäära lähedane juba siis, kui alternatiivsena nähakse ette kuni viie aasta pikkune vangistus. 101.

§ 384lg 1 kohaselt võib vangistuse pikkus olla kuni kolm aastat.

Seega on tegemist normiga, mis on rahalist karistust ette nägevate hulgas keskmise raskusastmega. Seetõttu saab

§ 384

lg 1 järgi mõista rahalise karistuse sõltuvalt üksnes süü suurusest, ilma seda alternatiivse vangistuse sanktsioonist lähtuvalt üles või alla korrigeerimata. Arvestades seda, et esinevad mitmed T. Mahlapuu süüd vähendavad asjaolud, tuleb T. Mahlapuud karistada 150 päevamäärase rahalise karistusega. 102. Kohtule pole esitatud andmeid, mis võimaldaks lähtuda suuremast kui minimaalsest päevamäärast. Seepärast tuleb võtta aluseks

§ 44lg 2 ls-s 4 postuleeritud 10 eurone päevamäär.

Seega on T. Mahlapuu karistus Sakkose maksejõuetuse põhjustamise eest 1500 eurot. 103.

§ 3891lg 1 puhul on süüd suurendavaks see, et T.

Mahlapuu ei piirdunud ühe valeandmeid sisaldava deklaratsiooniga, vaid esitas neid kaks. Pettuse ulatus aga viitab pigem väiksele süüle. T. Mahlapuu üritas välja petta summat, mis ületas suure kahju määra mõneti üle kahe korra. Samas on

§ 3891

lg 1 järgi karistatavad ka seda määra suisa kümme korda ületavad petmiskatsed: vt

§ 3891lg 2 ja § 121 p 3.

Ka kõneleb T. Mahlapuu kasuks see, et ta oli eelnevalt aastaid korrektselt äri ajanud (ebaõigus oleks olnud suurem siis, kui T. Mahlapuu 24 olekski n-ö puiduettevõtlusse sisenenud üksnes riigi petmise sooviga) ega olnud maksupettusi toime pannud. 104. Otsuse põhiosa eelmises punktis öeldu tähendab kõigepealt seda, et T. Mahlapuu süü ei tingi maksupettusegi puhul vangistust: esineb mitmeid süüd vähendavaid asjaolusid, millest kõige olulisem on pettuse suhteliselt tagasihoidlik maht. Ka ei saa vangistust tuletada T. Mahlapuust lähtuvast uute kuritegude ohust: siin kehtib sama, mida öeldi otsuse põhiosa p-s 99 maksejõuetuse põhjustamise kohta. Seega tuleb T. Mahlapuud karistada rahalise karistusega. Puutuvalt selle karistuse suurusse võiks ehk esmapilgul leida, et karistus peaks olema umbes sama suur, nagu maksejõuetuse põhjustamise eest: on ju mõlemal juhul täheldatavad mitmed süüd pisendavad asjaolud. Siin aga tuleb meeles pidada otsuse põhiosa p-s 100 öeldut: rahalise karistuse mõistmisel tuleb võtta arvesse ka alternatiivse vangistuse määra.

§ 3891lg 1 sätestab kuni viie aastase vangistuse.

Selline range vangistus tähendab seda, et mitmest pehmendavast asjaolust hoolimata tuleb kohaldada sanktsiooni keskmist määra ületavat karistust. Sellest lähtuvalt karistab kohus T. Mahlapuud 350 päevamäärase ehk 3500 eurose rahalise karistusega. 105. Viimaks peab otsustama, kas

§ 63

lg 1 järgne liitkaristus tuleb mõista vastavalt

§ 64

lg 1 esimesele alternatiivile (üksikkaristustest raskema suurendamine) või teisele alternatiivile (kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemine). Tuleb nõustuda kirjanduses esitatud seisukohaga, et kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist tuleb vältida, kui raskem karistus ei ole mõistetud sanktsiooni ülemmääras – vastasel juhul pääseks isik kuriteo eest sisuliselt karistuseta (Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 64/2.1). Seega tuleb kohaldada

§ 64lg 1 alt 1: maksupettuse eest mõistetud karistust tuleb karmistada.

Sellise sammu kasuks kõneleb peale äsja välja toodud üldise kaalutluse ka see, et T. Mahlapuu kuriteod olid suunatud erinevate õigushüvede vastu. Seetõttu mõistab kohus T. Mahlapuu liitkaristuseks 450 päevamäärase ehk 4500 eurose rahalise karistuse. KrMS § 417 lg 2 kohaselt tuleb see karistus maksta ära kuu aja jooksul otsuse jõustumisest alates. 106. TMK-d tuleb juhinduvalt

§ 44lg-st 8 karistada 4000 kuni 16 000 000 eurose rahalise karistusega.

On ilmne, et selline sanktsioonivahemik (ja tõsiasi, et sanktsioonimäär on konkreetsest karistusseadusest sõltumatu) ei võimalda lähtuda karistuse mõistmisel samasugustest alustest, nagu seda on vaja teha inimese puhul. Kohtu hinnangul tuleb juriidilise isiku karistuse puhul lähtuda eeskätt juriidilise isiku varalisest seisust ja varalise mõõtega kuritegude puhul ka tekitatud või kavandatud kahju suurusest. TMK on väike äriühing: on ilmne, et ta pole kuidagi sisuliselt võrreldav nt Microsofti või Apple´ga (kelle puhul oleks rahalise karistuse ülemmäär hoolimata nende triljonit USA dollarit ületavast väärtusest samuti 16 miljonit eurot) ega isegi mitte nt Swedbanga, Telia, Tallinna Kaubamajaga või mõne muu Eestis tegutseva tuntud äriühinguga. 2016. majandusaasta aruande järgi oli TMK-l varasid kokku ligi 600 000 eurot (kd 4, tl 150 pöördel). Käesoleva asja põhjal saab öelda, et suuresti baseerus see väärtus Sakkoselt saadud asjadel. TMK 2016. aasta kasum oli 2016. majandusaasta aruande põhjal ca 100 000 eurot. See on umbes sama suurusjärk, nagu praegu TMK riigilt raha välja petta üritas. Neist asjaoludest lähtuvalt peab kohus prokuröri taotletavat 90 000 eurost rahalist karistust sobivaks ja selle ta TMK-le mõistabki. KrMS § 417 lg 2 kohaselt tuleb see karistus maksta ära kuu aja jooksul otsuse jõustumisest alates. Tsiviilhagi 107. Sakkose on esitanud asjas tsiviilhagi T. Mahlapuu, J. Mahlapuu ja TMK vastu. 25 108. J. Mahlapuu vastu esitatud hagi tuleb jätta KrMS § 2962 lg 1 p 2 ja § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata: esiteks võttis Sakkose selle hagi tagasi (kd 6, tl 95 pöördel) ja teiseks mõistab kohus J. Mahlapuu õigeks. Juhinduvalt KrMS § 2631 lg-st 2 ja § 2962 lg-st 3 selgitab kohus Sakkosele, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras. 109. Primaarse nõude on Sakkose esitanud TMK vastu. Nimelt soovib Sakkose, et TMK annaks talle tagasi asjad, mis T. Mahlapuu TMK-le andis (st asjad, mis on kajastatud otsuse põhiosa ps 13). Kuivõrd asjade üleandmise tehingute puhul on tagasivõitmise eeldused täidetud (vt otsuse põhiosa p-d 55–57), tuleb need tehingud PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 111 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kehtetuks tunnistada. See tähendab esiteks seda, et Sakkose saab uuesti nende asjade omanikuks. Teiseks tähendab see, et TMK peab tulenevalt PankrS § 119 lg-st 1 tagastama asjad koos dokumentatsiooniga (nt juhendid, skeemid, garantiidokumendid jms) Sakkose pankrotivarasse. Kui need asjad on andnud vilju või muud kasu, tuleb seegi Sakkosele anda (samuti PankrS § 119 lg 1). Seda tuleb teha viivitamatult pärast otsuse jõustumist, aga mitte hiljem kui 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 445 lg 1 ja Sakkose taotluse alusel kohustab kohus TMK-d võimaldama Sakkose pankrotihaldurile või tema volitatud esindajatele ning nendega kaasas olevatele isikutele ligipääsu viidatud asjadele. Kui nimetatud asjad on hävinud või kahjustunud või kui asjade väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab TMK vastavalt PankrS § 119 lg-le 3 hüvitama Sakkosele asjade väärtuse, st 563 704 eurot. Ka taotleb Sakkose viivist selle summa maksmisega venitamise eest. VÕS § 113 lg 1 ls 1 alusel tuleb see nõue rahuldada. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 ls-le 2 on viivise suuruseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viimaks tuleb otsustada, millisest ajast alates seda viivist maksta tuleb. Sakkose on leidnud, et viivist tuleb hakata arvestama otsuse jõustumisest. Seda pole võimalik teha. Nimelt on kahju hüvitamise kohustus sekundaarne. Esmane kohustus on asjade tagasi andmine. Kahju hüvitamist saab nõuda alles siis, kui asju pole võimalik tagasi anda. Seetõttu pole õige siduda viivist otsuse jõustumise hetkega, vaid see tuleb panna sõltuvusse momendist, mil selgub, et asju tagasi anda ei saa. Ilmselt saab seda tõdeda siis, kui

1. a)TMK jätab asjad Sakkosele tagasi andmata ja
2. b)Sakkose esindaja (nt pankrotihaldur) läheb asjade eeldatavasse asukohta ja tuvastab, et asju tõesti tagasi anda ei saa (nt on nad kuhugi minema viidud). Viivist peab T. Mahlapuu maksma VÕS § 113 lg 1 ls 1 kohaselt kuni hüvitise tasumiseni. 110. T. Mahlapuult nõuab Sakkose samuti 563 704 eurose kahju hüvitamist ja viivist selle hüvitise maksmisega venitamise eest. Kahju näeb Sakkose selles, et T. Mahlapuu andis tema asjad TMK-le üle. Kohtu hinnangul tuleb T. Mahlapuu sellises käitumises näha ÄS § 187 lg 1 rikkumist: on ilmne, et korralik ettevõtja sellisel viisil äriühingu vara äriühingust välja ei „kandi“. Nii toimides tekitas T. Mahlapuu Sakkosele kahju. Sakkose vara väärtus vähenes TMK-le antud esemete võrra. Need esemed olid väärt 563 704 eurot. Mingit kompensatsiooni Sakkose selle eest ei saanud: nagu ülal öeldud, andis T. Mahlapuu asjad ära tasuta. Seega tekitas T. Mahlapuu Sakkosele 563 704 eurose kahju. VÕS § 127 lg 1 kohaselt peab T. Mahlapuu niisiis maksma Sakkosele 563 704 eurot ja sellise summa kohus T. Mahlapuult välja mõistabki. See raha tuleb T. Mahlapuul täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 1 kohaselt maksta ära ajaks, mil otsus jõustub. VÕS § 113 lg 1 ls 1 alusel rahuldab kohus ka Sakkose nõue mõista T. Mahlapuult välja viivis hüvitise maksmisega viivitatud aja eest. Siingi on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ls-st 2 viivise suuruseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivist peab T. Mahlapuu maksma VÕS § 113 lg 1 ls 1 kohaselt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni. Avalik-õiguslik nõudeavaldus 26 111. MTA esitas taotluse mõista T. Mahlapuult ja J. Mahlapuult solidaarselt välja 50 732,7 eurot TMK 2016. aasta augusti käibemaksuna ning 0,06% päevaintress selle kohustuse tähtaegselt tasumata osalt (maksimaalselt siiski maksusumma ulatuses). 112. Kuivõrd kohus mõistab J. Mahlapuu õigeks, tuleb tema vastu esitatud nõudeavaldus jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Vastavalt KrMS § 2631 lg-le 2 ja § 2962 lg-le 3 selgitab kohus MTA-le, et avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama avalduse esitamist halduskohtumenetluse korras. 113. MTA T. Mahlapuu vastase nõude rahuldamine eeldab kõigepealt, et TMK-l oleks tekkinud nõudes näidatud maksukohustus. Selle maksukohustuse tuletab MTA käesolevas otsuses kirjeldatud tehingutelt: tulenevalt Sakkoselt asjade hankimisest tekkis TMK-l kohustus tasuda 94 502,61 eurot käibemaksu; et riik on TMK-lt saanud tagasi 43 769,91, on vaja veel tasuda 50 732,7 eurot. Kohtu hinnangul maksukohustust sellisel viisil tuletada ei saa. 114. Esiteks ei ole see võimalik MTA argumentatsiooni alusel, mis tugineb ettevõtte üleandmisele. MTA viitab õigesti KMS § 4 lg 2 p-le 1, et ettevõtte üleandmisel käivet ei teki. See aga muudab võimatuks käibemaksu nõudmise KMS § 1 lg 1 p 1 alusel, mis eeldab selgelt just käibe olemasolu. Kohtu hinnangul ei tule kõne alla ka KMS § 1 lg 1 p-d 2–5. 115. Küsima peab siiski, milline oleks olukord siis, kui
3. a)vale oleks väide, et tegemist oli ettevõtte üleandmisega või
4. b)kui mõnikord võiks sõltuvalt ettevõtte üleandmise täpsest viisist ettevõtte üleandmise korral siiski käive tekkida. Nimelt võib vähemalt teoreetiliselt väita, et praegu peaks lähtuma hoopiski sellest, et Sakkose ja TMK sõlmisid kinkelepingud. Kohtu hinnangul aga ei tekiks kingisaajal sellisel juhul käibemaksu tasumise kohustust. Tõsi, maksukohustuslane (nagu TMK) peaks KMS § 29 lg 1 ja § 12 lg 3 kohaselt tasuma kinkelt kingitu väärtusest tuleneva käibemaksu. Samas aga on juhul, kui kinkija on samuti käibemaksukohustuslane (nagu Sakkose), kingisaajal võimalik KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel kinkelt tasumisele kuuluv käibemaks tema poolt tasutavast käibemaksust sisendkäibemaksuna maha arvata. Niisiis ei peaks kingisaaja sellisel juhul (lõppastmes) käibemaksu tasuma ehk ka sellises olukorras ei saaks isikult käibemaksu välja nõuda. Sellest lähtuvalt ei pea kohus vajalikuks hinnata, kas
5. a)väide, et tegemist oli ettevõtte üleandmisega, on vale või
6. b)mõnikord võiks sõltuvalt ettevõtte üleandmise täpsest viisist ettevõtte üleandmise korral siiski käive tekkida: nimelt ei saaks ka sellisel juhul praegu TMK-le (ega sellest lähtuvalt ka kellelegi teisele) käibemaksu tasumise kohustust panna. 116. Ka pole TMK-lt (ega T. Mahlapuult) võimalik nõuda 50 732,7 eurot MKS § 92 lg 1 p 3 alusel, nagu väitis MTA esindaja kohtuvaidlustes. Viimasena viidatud norm postuleerib, et maksuhaldur määrab maksukohustuse suuruse juhul, kui maksukohustuslane on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt arvutatud või tema esitatud andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Nimetatud säte on üksnes menetlusliku iseloomuga: ta paneb paika selle, kuna peab maksukohustuse suuruse määrama kindlaks maksuhaldur. MKS § 92 lg 1 aga ei ütle, millistest sisulistest (materiaalõiguslikest) alustest maksuhaldur maksukohustuse määramisel juhinduma peab. Need sisulised alused on toodud maksuseadustes: käibemaksu puhul nt käibemaksuseaduses. Seega ei vasta tõele MTA esindaja väide, et MKS § 92 lg 1 p 3 alusel on saavutatav see, et kui keegi üritab riigilt välja petta summat X, mõistetakse täpselt seesama summa (X) välja hoopiski riiki petta üritanud isikult. Kui asi oleks tõesti nii, peaks mõistma välja n-ö käibemaksu ka selliselt isikult, kes on koostanud müügiarve mingi täiesti olematu tehingu kohta ehk olukorras, kus on ilmne, et mingit tegelikku käivet kunagi toimunud pole. Sellisel puhul pole käibemaksuõiguse alusel võimalik petturilt midagi välja nõuda; riiklik reaktsioon tuleneb karistusõigusest (karistuse näol). 27 117. Võimalik pole viidatud 50 732,7 euro nõudmine ka KMS § 38 lg 1 ls 2 alusel, mis sätestab, et maksukohustuslane peab tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Riigikohus on tõesti selgitanud, et arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 3-17-2005/23, p 12). Samas saab selline maksukohustus puudutada vaid vale sisuga arve koostajat: seadus räägib maksukohustuslasest, kes on arvele väära infot kandnud. Selleks pole praegu mitte TMK, vaid müügiarved väljastanud Sakkose. 118. Küll aga saab maksunõude rajada sellele, et TMK sai valeandmeid sisaldanud deklaratsioonide esitamise tõttu riigilt 60 206,7 eurot, millest viimasel (st riigil) on seni tagasi saamata 16 436,79 eurot (60 206,7–43 769,91). See 16 436,79 eurot kujutab endast maksuvõlga MKS § 32 p 3 tähenduses ja seepärast on riigil võimalik see TMK-lt välja nõuda. T. Mahlapuult kui maksualase kuriteo toimepanijal tuleb see summa nõuda välja MKS § 41 lg 1 alusel. Selle raha peab T. Mahlapuu maksma ära otsuse jõustumise ajaks MTA arvelduskontole nr EE351010052031000004 (SEB Pank) EE522200221013264447 (Swedbank). 119. Lisaks 16 436,79 eurosele põhisummale peab T. Mahlapuu tasuma MKS § 115 lg 2 alusel sellelt summalt kuni selle tasumiseni intressi. Intressi suurus on tulenevalt MKS § 117 esimesest lõikest 0,06% tasumata maksusummalt päevas (nt täisvõla ehk 16 436,79 euro pealt on päevase intressi suurus 9,86 eurot). Siiski ei tohi intressisumma ületada 16 436,79 eurot (MKS § 119 lg 1 p 5). Vastavalt MKS § 115 lg-le 2 tuleb intressi arvutada alates 3. oktoobrist 2016, mil MTA maksis TMK-le lõviosa 60 206,7 eurost (kd 2, tl 195). Intress tuleb tasuda otsuse põhiosa eelmises punktis nimetatud arveldusarvele. Menetluskulud 120. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lg-ga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad. 121. Kohtueelses menetluses on prokuratuur 17. augustil ja 28. septembril 2018 lugenud menetluskuludeks 690 eurot, mida taotles vandeadvokaadi abi Andres Veski T. Mahlapuule riigi õigusabi osutamise eest (kd 6, tl 1–8). 122. Kohus pidas 21. oktoobril 2019 menetluskuluks tunnistaja Priit Haldma taotletud 228,6 eurot seoses kuludega, mida tunnistaja kandis kohtuistungil osalemise tõttu. 123. Praegu peab kohus otsustama kolme kuluartikli arvamise menetluskulude hulka: A. Veski tasutaotlus seoses T. Mahlapuu kaitsmisega ja Piret Pallo tasutaotlused seoses J. Mahlapuu ning TMK kaitsmisega. 124. A. Veski esitas T. Mahlapuu määratud kaitsjana taotluse 1627,20 euro (sh käibemaks) menetluskulude hulka arvamiseks. See taotlus on põhjendatud ja taotletud summa tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 ja Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-te 5 ja 10, § 2 lg 1, § 6 lg-te 1 ja 3, § 151 lg 1 p 2 ja § 17 lg 2 alusel menetluskulude hulka. 28 125. J. Mahlapuu valitud kaitsja P. Pallo esitas taotluse talle makstud 2385,97 eurose (sh käibemaks) tasu J. Mahlapuule hüvitamiseks. Ühe töötunni hinnaks on 120 eurot (sh käibemaks), mida tuleb pidada mõistlikuks. Ka leiab kohus, et põhjendatud on kaitsmiseks tehtud toimingutele kulunud aeg. Seepärast tuleb P. Pallo taotletav 2385,97 eurot lugeda mõistliku suurusega tasuna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulu hulka. 126. Kohtu hinnangul pole tarvis võtta seisukohta TMK valitud kaitsjale P. Pallole makstud kulude menetluskulude hulka kuuluvuse osas. Seda seetõttu, et tulenevalt KrMS § 180 lg 1 lsst 1 jäävad need kulud niikuinii TMK kui süüdi mõistetava isiku kanda. Lisaks sellele: erinevalt määratud kaitsjale makstavast tasust, mille peab kaitsjale maksma esialgu riik (kes selle hiljem süüdimõistetult välja nõuab), pole valitud kaitsja kliendi süüditunnistamise korral riigil vaja kellelegi mingit raha tasuda. Tõsi, kirjanduses (Sarv – KrMS. Kommenaar, § 175/2.6.2) on viidatud Riigikohtu praktikale (RKKKo 3-1-1-100-09) ja märgitud, et selle lahendi kohaselt on kaitsjatasu mõistlikkust vaja siiski ka niisugusel juhul hinnata, sest kõrgema astme kohus võib süüdimõistva otsuse tühistada ja sellel juhul tekib riigil kohustus hüvitada kaitsjale mõistlik osa temale kliendi poolt tasutust. Samas aga tuleb tähele panna, et Riigikohtu pideva praktika kohaselt mõjutab tasu mõistlikkuse määra (ehk seda, kui suur osa kaitsjale makstust kujutab endast menetluskulu) ka kaitsja esitatud argumentide asjalikkus: Riigikohus on tihtilugu jätnud osa kaitsjale makstud tasust või suisa kogu tasu menetluskuluks pidamata, viidates sellele, et kaitsja esitatud argumendid alama astme kohtu otsuse tühistamist ei tinginud (vt nt RKKKo 418-6507/42, p 34 või 4-19-1132/31, p-d 11–13). Seda arvestades ei ole maakohtul süüdimõistva otsuse tegemisel mõtet hakata vaagima, kui suur osa valitud kaitsjale makstud rahast otsuse tühistamisel menetluskulude hulka kuuluks. On ju kõigiti võimalik, et maakohus leiab kaitsja argumendid olevat sedavõrd küündimatud, et loeb menetluskuluks vaid väikest osa sellest, mis süüdi mõistetav klient kaitsjale maksis. Samas aga võib ringkonnakohus (või Riigikohus) asuda seisukohale, et küündimatu oli hoopiski maakohtu otsus, aga kaitsja argumendid olid igati kohased. Niisugusel juhul peaks kõrgema astme kohus niikuinii tühistama maakohtu otsustuse ka menetluskulude suuruse osas. Seega ei ole maakohtul sellises olukorras mõtet hakata valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust analüüsima, mistõttu kohus seda ka ei tee. 127. Viimaks kuulub menetluskulu hulka ka sundraha – seda aga üksnes süüdi mõistetavate jaoks (vt KrMS § 179 lg 1). Seega on vastavalt

§ 3891

lg 1 sanktsioonile,

§ 4lg-le 3, Kr

MS § 179 lg 1 p-le 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 nii T. Mahlapuu kui ka TMK sundraha 876 eurot.

1. Süüdi mõistmise korral hüvitab menetluskulud vastavalt KrMS § 180 lg 1 ls-le 1 süüdimõistetu. Õigeks mõistmise korral jäävad menetluskulud KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda (kulude riigi kanda jäämine võib väljenduda muu hulgas selles, et riik maksab kellelegi mingit raha). Selleks et KrMS § 180 lg-st 1 ja § 181 lg-st 1 tulenevad raha maksmise kohustused paika panna, tuleb teha kindlaks, millised menetluskulud millise süüdistatavaga seotud on. Enamike kulude puhul on selle kindlaks tegemine kerge. T. Mahlapuuga on seotud kohtueelses menetluses tekkinud 690 eurone riigi õigusabi tasu, kohtumenetluses tekkinud 1627,20 eurone riigi õigusabi tasu ja 876 eurone sundraha. J. Mahlapuuga on seotud 2385,97 eurone valitud kaitsjale makstud tasu. TMK-ga on seotud 876 eurone sundraha. Sedavõrd selge pole olukord aga puutuvalt P. H. ,6 euro suurusse tunnistajatasusse. P. H. puudutasid kõiki süüdistatavaid. Seega võiks ehk esmapilgul öelda, et osa sellest tasust peaks lugema seotuks J. Mahlapuuga (mis tähendaks lõppastmes seda, et see jääks riigi kanda ja T. Mahlapuu ning TMK peaksid selle võrra vähem maksma). Sellega siiski nõus olla ei saa. P. H. oleks olnud samasugune ka siis, kui süüdistatavad oleksid olnud üksnes T. Mahlapuu ja TMK ehk niisugusel juhul oleks pidanud 228,6 eurot igal juhul T. Mahlapuu ja TMK vahel ära jagama. Pole põhjust öelda, et praegu peaks olema olukord teistsugune: mõistetaksegi ju T. Mahlapuu ja TMK süüdi. Teisiti 29 võiks ehk talitada siis, kui õigeks mõistetud isikust lähtuvalt oleks tunnistajatasu suurenenud: nt kestis tunnistaja küsitlemine kauem kui ta oleks kestnud siis, kui hiljem õigeks mõistetut poleks süüdistatud (nt küsitles hiljem õigeks mõistetu kaitsja tunnistajat pikalt), ja see kauem kestmine väljenduks ka tunnistajatasu suuruses (nt soovis tunnistaja oma pika küsitlemise tõttu suuremat teenistuse kaotusega seotud kompensatsiooni, kui ta oleks küsinud oma lühema küsitlemise korral). Praegu millegi sellisega tegemist pole: Tallinnast Tartusse tulnud P. H. (muu hulgas) kompensatsiooni päevateenistuse kaotuse eest. Niisiis tuleb 228,6 eurot jagada T. Mahlapuu ja TMK vahel. Seda ei tule teha mitte võrdselt, vaid vastavalt süüdistuse ja süüdi tunnistamise mahule. Et T. Mahlapuu tunnistatakse süüdi kahes kuriteos, TMK aga vaid ühes, kuulub viidatud 228,6 eurost T. Mahlapuu menetluskulude hulka 152,4 eurot, TMK menetluskulude sekka aga 76,2 eurot. Niisiis on T. Mahlapuu menetluskulud kokku 3345,6 eurot, J. Mahlapuu omad 2385,97 eurot ja TMK puhul on see summa 952,2 eurot (sisuliselt ka kaitsjale makstu, aga formaalselt ei ole see otsuse põhiosa p-s 126 märgitust tulenevalt asjasse puutuv). T. Mahlapuult ja TMK-lt mõistab kohus nimetatud kulud KrMS § 180 lg 1 ls 1 alusel välja. Need tuleb maksta ära kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates (vt KrMS § 423 ja § 417 lg 2). J. Mahlapuule aga peab riik menetluskulu hüvitama ehk riigilt tuleb J. Mahlapuu kasuks mõista välja 2385,97 eurot. Arestitud asjad ja asitõend
2. KrMS § 306 lg 1 p 13 paneb kohtule kohustuse otsustada, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses arestitud muude objektidega.
3. Tartu Maakohus arestis
4. septembri 2017 määrusega J. Mahlapuule kuuluva kinnistu registriosa numbriga xxxxxxx (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxx (tootmismaa 3,63 ha) xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxx (tootmismaa 4,77 ha)). Seda tegi kohus avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Et J. Mahlapuu vastu jääb nõudeavaldus läbi vaatamata, tuleb see kinnistu aresti alt vabastada.
5. Tartu Maakohtu
6. augusti 2018 määrusega arestiti Sakkose tsiviilhagi tagamiseks lõviosa otsuse põhiosa p-s 13 märgitud TMK asju, v.a optimeeriv järkamisliin Omga T920NC. Et TMK vastu esitatud tsiviilhagi rahuldatakse ja Sakkose saab uuesti nende omanikuks, tuleb asjad jätta aresti alla, et Sakkose need ära viia saaks.
7. Asitõend on J. Mahlapuu märkmik. See tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel J. Mahlapuule tagastada. /alla kirjutatud digitaalselt/ 30