1-20-5786 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. september 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-5786 (20730000212) Kohtunik Pavel Gontšarov Vai

ei piira kuriteoteate esitajate ringi, kuid edasikaebeõiguse realiseerimiseks õigustatud isikute ring on piiratud -

§ 38lg 1 p 1 ja § 207 lg 2 kohaselt võib 1

§ 207

lg 3 kohaselt võib kannatanu esitada Riigiprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest alates kümne päeva jooksul. Seda korda selgitati kaebuse esitajale ka kaevatavas menetlusotsuses. Määrus edastati Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt X ja CC esindajale Kaarel Kaisile elektrooniliselt tema poolt avaldatud meiliaadressile QQQ12.06.

1. a kell 16:
2. Põhja Ringkonnaprokuratuurile ei laekunud veateadet, teadet adressaadi eemalolekust ega e-posti ümbersuunamisest, millest saab järeldada kirja probleemideta jõudmist kaebajate esindaja meiliserverisse. Kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata expressis verbis millal loetakse elektronposti teel edastatud menetlusdokument kättesaaduks. Erinõuded dokumentide saatmisviisi suhtes on kehtestatud ainult kutsele (

§-d 164-165).

§ 165

lg 4 kohaselt, kui kutse saadetakse isikule elektrooniliselt, siis võib selle saata kas isiku poolt menetlejale avaldatud või tema tööandja või tema isiklikul veebilehel avaldatud elektronposti aadressil. Kuigi seadus sätestab, et elektronpostiga edastatud kutse peab igal juhul sisaldama märget kutse kättesaamise elektroonilise kinnitamise kohustuse kohta, toob õigusliku tagajärje kaasa üksnes see, kui isik ei kinnita kutse kättesaamist juhul, kui menetleja on ise elektronposti välja selgitanud (RKKK 3-1-1-11-13 p 12; 31-1-137-13 p 11). Kui aga kutse saadetakse isiku enda avaldatud e-posti aadressile, eeldatakse selle kättesaamist saatmise päeval. Tallinna Ringkonnakohus on mitmes lahendis (kriminaalasjades nr 1-14-7472 p 14, 1-15-7809 p 11) leidnud, et eeltoodut saab analoogia korras kohaldada ka menetlusdokumendi kättesaamise kinnituse kohta ning hiljutises lahendis nõustus sellise käsitlusega ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.06.

1. a otsus nr 1-19-8852, p 25). Antud juhul on Kaarel Kaisi näol tegemist X ja CC esindajaga, kes on kaebajaid käesolevas menetluses läbivalt esindanud ning kasutanud menetlejatega suhtlemisel e-posti aadressi QQQ. Samalt e-posti aadressilt edastati kaebused nii Põhja Ringkonnaprokuratuurile kui ka Riigiprokuratuurile. Seetõttu oli Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt igati põhjendatud saata kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade just viidatud e-posti aadressile. Vandeadvokaat Kaarel Kais on kinnitanud viidatud teate kättesaamist vastava e-kirja saatmisega Põhja Ringkonnaprokuratuurile 16.06.
2. Kinnituse saatmine võib, kuid ei pruugi kokku langeda ajaga, mil isik koopia kätte saab. Seadus seob kaebetähtaja alguse aga just viimase, s.o koopia saamisega. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 12.06.2020 kriminaalmenetluse nr 20730000212 alustamata jätmise teade saadeti esindajale e-posti teel samal päeval. Ehkki esindaja dokumendi kättesaamist ei kinnitanud, oli määrus talle siiski nõuetekohaselt kättesaadavaks tehtud ning tal oli võimalik selle sisuga tutvuda juba sellel kuupäeval (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.06.
3. a otsus nr 1-19-8852, p 27). Järelikult tuleb

§ 208lõikes 1 sätestatud kaebetähtaja algust arvestada alates 12.06.2020.

Seega tuleb X ja CC esindajale Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt edastatud kaebuse rahuldamata jätmise määrus lugeda kaebaja poolt kättesaaduks hiljemalt 12.06.2020. a.

§ 207lõikes 3 2

§ 171lg 1 järgi alates 15.06.2020.

a ja lõppes 25.06.

1. a, mistõttu 26.06.
2. a Riigiprokuratuurile adresseeritud kaebus on esitatud

§ 207lõikes 3 nimetatud tähtaega rikkudes.

Eeltoodut ei muuda asjaolu, et Kaarel Kais saatis Põhja Ringkonnaprokuratuurile 16.06.

1. a kinnituse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise kättesaamise kohta. Kaebuses ei ole põhjendatud, miks esitati kaebus kaebetähtaega ületades ega ole taotletud kaebetähtaja ennistamist. Kuivõrd kaebetähtaeg on mööda lastud, puudub Riigiprokuratuuril seaduslik alus kaebuse sisuliseks lahendamiseks. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
2. 17.08.
3. a esitas Riigiprokuratuuri määrusele kaebuse X ja CC esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 16.07.
4. a määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri lahendama X ja CC 26.06.
5. a kaebus sisuliselt. Kaebuse esitaja märgib, et Riigiprokuratuur tugineb oma põhjendustes, mille kohaselt X ja CC ei ole antud asjas kannatanuteks,

§ 37

lg 1 kehtetule redaktsioonile.

§ 37

lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud (vt

§ 37lg 1 esimene lause).

Teiseks viitab Riigiprokuratuur Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile asjas nr 3-1-1-97-10 valikuliselt, jättes viitamata samas lahendis sisalduvatele seisukohtadele, mis Riigiprokuratuuri seisukohta antud kriminaalasjas kannatanute ringi määramisel ei toeta. Eelviidatud lahendi p-s 15 on Riigikohus märkinud: “…Kahju tekitamist

§ 37

lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki….” Seega ei oma antud asjas isikute kannatanuteks lugemise mõttes tähtsust, et kaebajate tsiviilõiguslik kahjunõue tulenevalt elamus tehtud ebaseaduslikest ehitustöödest on suunatud eelkõige C kui ehitustööde teostajate vastu, mitte niivõrd XXX vastu. Kuriteokaebusest nähtub kaebajate arvates üheselt, et XXX asjassepuutuvad ametnikud on riiklikku järelevalvet ebaseaduslikult teostades vähemalt aidanud kaebajatele kahju tekkimisele kaasa. Et kaebajatele on kahju tekkinud, on väljaspool mõistlikku vaidlust, muu hulgas on see üheselt tõendatud kuriteokaebuse lisaks nr 6 ja lisaks nr 7 olevate ekspertarvamustega. Veel enam, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelviidatud lahendi (3-1-1-97-10) p-s 20 märgib Riigikohus: “Tingimus, mille kohaselt peab kannatanu kahju (

§ 37

lg 1 mõttes) tulenema kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumisest ei tähenda kõikidel juhtudel seda, et kannatanuks saab pidada üksnes kahjustatud õigushüve vahetut kandjat.” Sama lahendi p-s 23 märgib Riigikohus: „...Siiski on oluline silmas pidada, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (nt KarS § 151 lg 2, § 263 p 1; § 2681 jt).“ Nimetatud seisukohtade valguses ei ole asjakohane väita, et avaliku võimu korrakohast toimimist kaitsva kuriteo toimepanemisega ei saa kahjustada konkreetse isiku individuaalhüve. Kuriteokaebuses toodud asjaoludel on kaebajate õigushüved (eelkõige vara ja tervis) saanud kahjustada tulenevalt XXX ametnike poolt riikliku järelevalvemenetluse kohustuse ebaseaduslikust täitmisest (täitmata jätmisest). Kui riiklikku järelevalvemenetlust oleks teostatud nõuetekohaselt, ei oleks saanud tekkida olukorda, kus kaebajate vara väärtus oluliselt väheneb ja elamistingimused halvenevad tulenevalt nende naabrite ebaseaduslikust, oskamatust ja hoolimatust ehitustegevusest. XXX pidanuks läbi haldusmenetluse kutsuma P korrale ja nõudma kaebajatele kahju tekitanud ebaseadusliku ehitustegevuse osas endise olukorra taastamist või tagama kaebajatele tekitatud kahju hüvitamise muul viisil. Seda aga XXX ametnikud teinud ei ole. On väljaspool mõistlikku vaidlust, 3

§ 37

lg 1 mõttes ning Riigiprokuratuur ei saanud jätta kriminaalmenetluse alustamata jätmisele esitatud kaebust läbi vaatamata põhjendusel, et kaebajatel ei ole antud asjas kaebeõigust. Kaebaja ei nõustu ka Riigiprokuratuuri väidetega, et kaebus Riigiprokuratuurile on esitatud kaebetähtaega ületades. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 12.06.2020 teade saadeti kaebajate lepingulise esindaja e-postile 12.06.2020 tööpäeva lõpus (kl 16:20), seejuures oli kirja lõpus punasega rasvaselt trükitud märkus: “Palume kinnitada dokumendi kättesaamist (dokumendi saamise kuupäev, saadud dokumendi pealkiri ja/või number ning kinnituse saatja andmed).” Nõustudes Riigiprokuratuuri käsitusega, et kaebetähtaeg algas niikuinii teate saatmise päeval, puuduks sellise märkuse lisamisel mis tahes mõte ja selgitus, sest kättesaamise kinnitamine ei omaks sellisel juhul õiguslikult tähendust. 12.06.2020 oli reede ja juuni on üldiselt teadaolevalt kuu, mil väga paljud inimesed (sealhulgas advokaadid) puhkavad. Ka kaebajate esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais puhkas nii

1. nädalal (08.06.-14.06.) kui
2. nädalal (15.06.-21.06.). Asuda seisukohale, et advokaat peab isegi puhkuse ajal pidevalt kontrollima oma e-posti, on selgelt ebamõistlik. Samas, isegi kui vandeadvokaat Kaarel Kais ei olnuks 12.06.2020 puhkusel, on ilmselt ebamõistlik esindajalt eeldada oma e-posti kontrollimist reedese tööpäeva absoluutsetel lõpuminutitel. Lähtudes Riigiprokuratuuri käsitusest jääks seadusandja poolt ette nähtud kümnepäevasest kaebetähtajast tegelikkuses järele 6 tööpäeva, sest esimene aeg, millal advokaadilt reede õhtul saadetud teate lugemist saaks ehk tõesti eeldada, olnuks antud juhul esmaspäeva 15.06.2020 hommik ja lugedes kaebetähtaja alguseks 12.06.2020, tulnuks kaebus Riigiprokuratuurile esitada hiljemalt 22.06.
3. Seega muudaks Riigiprokuratuuri käsitusega nõustumine seadusandja poolt ette nähtud kaebetähtaja oluliselt lühemaks. Advokaatidele paneks sellise praktika kinnistumine ebamõistliku kohustuse kontrollida sisuliselt ööpäevaringselt oma eposti. Suure tõenäosusega tooks sellise praktika kinnistumine kaasa olukorra, kus advokaadid ei avalda enam meelsasti kohtutele ja prokuratuurile oma e-posti aadresse, et mitte ise lühendada oma klientide jaoks kaebetähtaegasid. Selline praktika oleks aga otseses vastuolus kriminaalmenetluse ja kohtumenetluse ühe fundamentaalse eesmärgiga toimida ökonoomselt. Oluline on ka märkida, et Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebuses on vandeadvokaat Kaarel Kaisi e-posti aadress märgitud teiste kontaktandmete hulgas ja vandeadvokaat ei ole kusagil märkinud, et soovib endale dokumentide kättetoimetamist e-posti teel. Ehkki e-posti teel menetlusdokumentide saatmine advokaadile on kahtlemata mõistlik ja ökonoomne, ei tohiks selle läbi sisuliselt lühemaks muutuda kaebetähtajad, mis seadusandja on ette näinud. Kaebajate hinnangul on ebaõige lugeda nende kaebus Riigiprokuratuurile esitatuks tähtaega ületades ning vastaval alusel kaebust läbi vaatamata jättes on Riigiprokuratuur toiminud ebaseaduslikult. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri poolt kaebuse läbi vaatamata jätmine kaebetähtaja rikkumise tõttu on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus vaidlustatava määruse tühistamiseks. 4

§ 207

nähtuvalt võib kannatanu esitada prokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate koopia saamisest alates kümne päeva jooksul. Käesoleval juhul sellist kaebust Riigiprokuratuurile 10 päeva jooksul ei esitatud, mistõttu prokuratuuril oli alus käsitleda esitatud kaebust kaebusena, mis ei olnud esitatud tähtaegselt. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 119-8852, mis on ka Riigiprokuratuuri määruses välja toodud, loeb kaebetähtaja alguse puhul see, millal isikule teate koopia nõuetekohaselt kättesaadavaks tehtud on. Antud juhul edastati kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate koopia M. ja CC lepingulisele esindajale tema poolt kaebuses välja toodud e-posti aadressile 12.06.2020. a. Seega sisuliselt oli tal alates sellest ajast võimalik teatega ka tutvuda ja see oli talle nõuetekohaselt kättesaadavaks tehtud. Kuigi kaebaja viitab, et see edastati tööpäeva lõpus, ei oma see tähtaja arvutamise osas sisulist tähendust. Kuigi

§ 171

näeb ette, et kui tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev tööpäev. Tähtaja alguse arvutamise osas sellist erisust

aga ette ei näe. Seega tuli tähtaega hakata arvutama alates 13.06.

1. a. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et riigiprokurör on ekslikult pidanud tähtaja kulgemise alguseks 15.06.
2. a ja märkinud seega, et tähtaeg lõppes 25.06.
3. a.

ei näe ette mingit erisust sellest, et tähtaja algust peaks lugema tähtaja alguse saabumisel nädalvahetusel sellele järgenvast esimest tööpäevast. Tulenevalt

§-st 171 lõppes kaebuse esitamise tähtaeg seega 22.06.

1. a. Samuti, kohtupraktika kohaselt loetakse kutsetegevuses e-kiri kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist serverisse, mitte aga järgmisel tööpäeval pärast e-kirja saabumist serverisse. Seega tuleb antud juhul tõdeda, et X. ja CC lepinguline esindaja sai koopia hiljemalt 12.06.
2. a. Seega ei olnud 26.06.
3. a Riigiprokuratuurile edastatud kaebus esitatud tähtaegselt ja Riigiprokuratuur jättis kaebetähtaja rikkumise tõttu kaebuse õigesti läbi vaatamata. Seejuures tuleb märkida, et tegemist ei ole pelgalt riigiprokuröri käsitlusega tähtaegade küsimusele, nagu seda leiab kaebaja, vaid Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukohad on kinnistunud vastavas kohtupraktikas. Seetõttu puudub ringkonnakohtul alus seadusliku ja põhjendatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks.
4. Eeltoodut ei väära ka kaebuses märgitu sellest, et olukorras, kus prokuratuur palub kinnitada edastatud määruse kättesaamist, muutub see sisutuks, kui arvestada kaebetähtaja algust määruse edastamisest alates. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et kinnituse saatmine võib, kuid ei pruugi kokku langeda ajaga, mil isik koopia kätte saab. Seadus seob kaebetähtaja alguse aga just viimase, s.o koopia saamisega (RKKK 1-19-8852). Kaebaja väide sellest, et ta viibis perioodil 08.06-21.06 puhkusel, ei anna samuti alust riigiprokuröri määruse tühistamiseks. Olukorras, kus advokaat puhkusel viibib, teavitatakse praktikas sellest e-postkastis seadistatud automaatse vastusega, mille saamisel oleks prokuratuuril olnud võimalus edastada määrus ka advokaadibüroole. Vastavat teadet pole prokuratuurile aga edastatud. Isegi, kui advokaat puhkusel viibis, on ta ometi kinnitanud määruse kättesaamist puhkuse perioodil, mis annab kinnitust sellest, et tal oli võimalus tutvuda määrusega ka juba 12.06.
5. a. Asjaolu, et advokaat viibib puhkusel, ei peata tähtaja arvutamist, mistõttu on kliendi huvidest lähtuvalt advokaadi kohustus korraldada oma puhkuse ajal töö nii, et kliendi huvid kaitseta ei jääks, näiteks suunata puhkuse ajaks oma e-kirjad büroo üldisele e-posti aadressile. Kaebaja väide sellest, et ta ei ole avaldanud soovi, et talle dokumendid e-posti teel kätte toimetataks, on asjassepuutumatu. Ka selles osas on Riigikohus juba eelnevalt korduvalt viidatud lahendis märkinud, et AdvS § 44 lg 6 järgi peab igal advokaadil olema talle menetlusdokumentide kättetoimetamiseks elektronposti aadress. Praegusel juhul avaldas advokaat ise menetlejale selle aadressi kui kontakti, mille kaudu on võimalik temaga suhelda ning seda aadressi on kasutatud kogu menetluse jooksul. Seega kehtib kolleegiumi arvates eeldus, et advokaadi avaldatud aadressil on temaga võimalik põhjendamatu viivituseta ühendust saada ja talle vajalikke dokumente edastada (RKKK 1-19-8852).
6. Kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et riigiprokurör on jätnud kaebuse seoses tähtaja rikkumisega põhjendatult läbi vaatamata, ei käsitle kohus täiendavalt kannatanu küsimust, kuna selles küsimuses seisukoha võtmine eeldaks, et kaebus on esitatud tähtaegselt. 5

§-dest 207, 208 ja 385 p 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 16.07.2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6