TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-1289 Otsuse kuupäev 29. juuli 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla 30.04.2019.a kä

) § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kohus mõistab otsuse punktis 6 toodud kaebaja avaldust vastuväitena kohtu 29.05.2020.a määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 2, millega kohus otsustas jätta kaebaja taotluse tunnistajate üle kuulamiseks rahuldamata ning vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. 8. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et puudub alus kaebaja nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kaebaja on nii kaebuses kui vaidemenetluses ära toonud tema öeldu täistekstina. Poolte väidetes ei ole määrava tähendusega vastuolusid selles, mida kaebaja ütles. Sel juhul ei ole asjaolude väljaselgitamiseks vaja koguda täiendavalt tõendeid, sh üle kuulata tunnistajaid. Kohus jääb ka istungi korraldamise osas oma varasemate põhjenduste juurde. Kohus selgitab veelkord, et eristada tuleb faktiliste asjaolude kindlakstegemist ja õigusliku hinnangu andmist. Faktiliste asjaolude üle pooled olulises osas ei vaidle (vt otsuse punkti 11). Poolte kirjalikud seisukohad kaebaja käitumisele hinnangu andmise osas olid kohtu hinnangul piisavad ning nende kordamine kohtuistungil ei oleks asja lahendamisele midagi juurde andnud. 3

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastuväite Tartu Halduskohtu 29.05.2020.a määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 2 rahuldamata. Kohtuasja lahendamine
2. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 alusel võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. VangS § 67 p 1 paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju. Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kohtupraktikas aktsepteeritakse laialdaselt seda, et distsiplinaarsüüteoks VangS § 63 lg 1 tähenduses on ka vangla kodukorra nõuete rikkumine.
3. Kaebaja on vaidlusaluses juhtumis tema poolt öeldut kirjeldanud järgmiselt: - distsiplinaarmenetluses antud seletuses (tl 37): kas see on provokatsioon. Mida direktor soovib sellega saavutada, kas seda, et hommikul tuleb mõni sibul ütlema, et sinu pärast võeti vool ära ja ma tambin ta siia ära. Või mida ta soovib niimoodi provotseerides saavutada? Kui välja lähen, siis hakkan alles direktorile elu ehitama; - vaides (tl 13): mida direktor selle provokatsiooniga soovib saavutada, kas seda et hommikul tuleb mingi sibul ja süüdistab mind, et vool oli minu pärast kella 22.00 ja siis ma tambin ta siia ära. Kas seda soovib või mis? Ja kui välja saan hakkan direktorile elu ehitama; - kaebuses (tl 1 pöördel): mida direktor sellise provokatiivse käitumisega soovib saavutada? Kas seda, et keegi sibul tuleb hommikul mind süüdistama, et sinu pärast võeti vool kell 22.00 ära ja ma ta selle eest siia külili löön? Või mida direktor soovib? Tahab karistagu mind mitte ärgu õhutagu vaenu minu vastu kinnipeetavate seas. Valvuri ettekande (tl 36) põhjal ütles kaebaja, et see (elektri äravõtmine) on provokatsioon direktori poolt, „kui homme tuleb mingi sibul mölisema, et minu pärast oli vool 22.00, siis ma tambin ta siinsamas ära“ ning kuu aja pärast saab ta välja ja hakkab direktorile elu ehitama. Eeltoodust on vastustaja lähtunud ka vaidlustatud käskkirjas.
4. Otsuse punktis 11 toodu põhjal ei ole olulisi vastuolusid kaebaja ja vastustaja versioonides, mida kaebaja ütles. Kohus peab tõendatuks, et kaebaja avaldas valvurile oma pahameelt elektri väljalülitamise üle ning viitas võimalusele, et kaaskinnipeetavad võivad seoses sellega teha etteheiteid kaebajale ning kaebaja võib sel juhul kasutada vägivalda. Kaebaja kasutas inimese kohta väljendit „mingi/keegi sibul“ ning pidas võimalikuks, et ta võib kedagi „ära tampida“ või „külili lüüa“. Kaebaja ei ole eitanud talle ette heidetud väljendite kasutamist. Erinevus kaebaja ja vastustaja versioonide vahel seisneb selles, et kaebaja väitel oli tema öeldu sõnastatud küsimusena, kuid valvur oma ettekandes seda välja toonud ei ole. See ei oma aga määravat tähendust. Küsilauset saab kasutada ka seisukoha avaldamiseks, rõhuasetuse tegemiseks, etteheite tegemiseks jms. Kaebaja küsimust, kas vangla juhtkond otsustas elektri välja lülitada eesmärgil saavutada, et kaaskinnipeetav heidab seda ette kaebajale ja kaebaja kasutab tema suhtes vägivalda, ei saa kuidagi mõista tõsiselt võetava soovina saada teavet. Tegemist oli retoorilise küsimusega, mis väljendas kaebaja seisukohta. Lisaks ei sõltu viisaka käitumise reeglid sellest, kas isik esitab väite või küsimuse. Ka küsimuse vormis möönis kaebaja võimalust, et talle etteheidete tegemisel võib tema reaktsiooniks olla vägivalla kasutamine.
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja öeldu kujutas endast kodukorra p 1.6.3 rikkumist 4 ehk kas vastustaja õigesti leidis, et kaebaja ei olnud vangla teenistujatega viisakas. Viisakusnormid (sotsiaalsed normid) ei ole üheselt defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas, on alati mingil määral subjektiivne. Kui ebaviisakat käitumist heidetakse kinnipeetavale ette distsiplinaarsüüteona, siis peab see kohtu hinnangul ületama teatava intensiivsuse astme. Kohus nõustub, et kaebaja öeldut ei saa pidada viisakusreeglitega kooskõlas olevaks. Esiteks olid ebaviisakad kaebaja kasutatud väljendid. Öelda inimesele viidates „keegi/mingi sibul“ on pahatahtlik ja solvav. Väljendid „ära tampima“ või „külili lööma“ (ei ole olulist vahet, kumba neist kaebaja kasutas) kujutavad endast slängi ning nende kasutamist suhtluses ametnikuga peetakse üldiselt ebaviisakaks. Teiseks saab kohtu hinnangul pidada ebaviisakaks viitamist võimalusele, et kaebaja võib talle etteheidete tegemise korral kasutada vägivalda, olenemata sellest, kas kaebaja väljendab sellist kavatsust viisakaid või ebaviisakaid väljendeid kasutades. Kohus märgib, et vastustaja positsioon erinevates kohtuasja dokumentides on mõnevõrra segane küsimuses, kas kaebajale heideti ette ähvardamist, ähvardavate ja solvavate väljendite kasutamist või ebaviisakat käitumist, mis seisnes ähvardavate ja solvavate või sellise iseloomuga väljendite kasutamises. Näiteks on vaideotsuses öeldud, et kaebajat ei karistatud ähvardavate väljendite kasutamise eest, vaid ebaviisaka käitumise eest. Kohus lähtub eelkõige vaidlustatud käskkirjast, milles vastustaja leidis, et ebaviisaka käitumise alla kuulub solvava / ähvardava sisuga väljendite kasutamine. Kohus nõustub sellega.
6. Kaebaja väitel on vastustaja tema öeldu kontekstist välja rebinud, kuna vastustaja pööras tähelepanu üksnes tema kasutatud väljenditele, mitte öeldu sisule. Kohus selgitab kaebajale, et ebaviisakas käitumine võibki seisneda sõnades või väljendites, mida kaebaja kasutab. Vastustajal ei oleks olnud põhjust teha kaebajale etteheiteid, kui kaebaja oleks sama seisukohta esitanud viisakalt ja avaldanud rahumeelseid kavatsusi, näiteks öelnud „See / elektri äravõtmine ei ole põhjendatud / õiglane“ või „Teised võivad selles süüdistada mind ja see võib tekitada tüli / pahanduse“. Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja on piiranud kaebaja õigust avaldada oma arvamust. Kinnipeetavale kehtestatud kohustus olla vanglaametnike, kaaskinnipeetavate ja muude isikutega viisakas ei keela kaebajal arvamuse avaldamist, vaid seab üksnes nõude teha seda viisakalt (vt eelmise lõigu viimast lauset). Sellist piirangut vanglas peetakse kohtupraktikas õigustatuks, kuna kinnipeetavale täieliku käitumisvabaduse andmine võib raskendada vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamist (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-3-15 p 24). Kokkuvõttes on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja oli ebaviisakas sel määral, et tegemist oli distsiplinaarsüüteoga.
7. Kaebaja arvates oli vaidlustatud käskkirja aluseks ainult ühe valvuri subjektiivne hinnang ning tunnistajate (kaebaja kambrikaaslase ja teise sündmuse juures viibinud valvuri) ärakuulamisel oleks distsiplinaarmenetluse tulemus olnud teistsugune. Kohus sellega ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse §-st 6 tuleneb haldusorgani kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tõendite kogumise vajaduse üle otsustamisel on vastustajal kaalutlusõigus. Kohus näitas eespool, et ei esine olulisi vastuolusid selles, mida kaebaja ütles tema enda väitel ja valvuri ettekande põhjal. See tähendab, et faktilised asjaolud olid selged ning distsiplinaarasja lahendamiseks ei olnud vaja koguda täiendavaid tõendeid, sh teise valvuri ja kaebaja kambrikaaslase ütlusi. 5 Tunnistajad ei oleks saanud anda hinnangut sellele, kas kaebaja käitumist sai pidada ebaviisakaks või kasutatud väljendeid ähvardavaks või solvavaks. Sellise hinnangu andmine on osa vastustaja kaalutlustest vaidlustatud käskkirja andmisel ning kaalutlusõiguse teostamine oli vastustaja ülesanne. Kui kaebajale oleks ähvardamist ette heidetud süüteomenetluses karistusseadustiku § 120 lg 1 alusel, siis omaks tähendust, kas ähvardus näis kannatanu jaoks usutav ja reaalselt teostatav. Praeguses asjas see olulist tähendust ei oma.
8. Kaebaja ei ole esile toonud muid asjaolusid või põhjendusi, miks pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kohtu hinnangul on vastustaja distsiplinaarmenetluse läbi viinud menetlusreegleid järgides, selgitanud välja olulised asjaolud ning toonud vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega välja kaalutlused, mille alusel kaebajale määrati karistuseks noomitus. Kaebajal oli võimalus esitada oma seisukoht, tema vastuväiteid on vaidlustatud käskkirjas käsitletud. Kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohus vaidlustatud käskkirja ei tühista, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused 17.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 18. Kohus vabastas kaebaja 26.08.2019.a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 19.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 6