← Eesti

1-18-6791/141

Obsah (7)§ 1572§ 344§ 209§ 64§ 65§ 76§ 213

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 17. august 2020 Kohtuasja number 1-18-6791 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi Rait Aidla (isikukood 39309262013) v

) § 213 lg 2 p 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

§ 1572

järgi 4 kuu pikkuse vangistusega,

§ 344

lg 1 järgi 5 kuu pikkuse vangistusega ning

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 5 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja R.

Aidlale mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 65lg 1 alusel loeti mõistetud karistus omakorda kaetuks Pärnu Maakohtu 1.

oktoobri 2018 otsuse alusel mõistetud 4 aasta 9 kuu ja 12 päeva pikkuse vangistusega. R. Aidla karistusaeg algas

  1. juunil 2017 ja lõppeb
  2. aprillil
  5. aprillil 2020 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid R. Aidla tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud.
  6. Tartu Maakohus jättis
  7. juuni 2020 määrusega R. Aidla vangistusest ennetähtaegselt vabastamata.
  8. Maakohus luges positiivseks, et R. Aidlal on vabanemise korral olemas kindel elukoht Samaaria Eesti Misjon MTÜ turvakodus. Samas ei kaalu toodu üle tema varasemast elukäigust tulenevat ohtu, et R. Aidla jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kokku on R. Aidlat karistatud kuuel korral ja vanglas viibib isik teistkordselt. R. Aidla varasem ennetähtaegne vabastamine elektroonilise järelevalve ei pannud teda kuritegelikest toimimisviisidest loobuma. R. Aidlat on korduvalt karistatud kelmuste ja võltsimiste eest. Kahel korral on teda karistatud ka seksuaalsuunitlusega teo toimepanemise eest. Kõik teod on toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. R. Aidlal on puudulik probleemide lahendamise oskus. Ühtlasi on R. Aidla varasemalt lubanud edasiselt õiguskuulekat elu elama hakata ja jätka haridusteed. Hoolimata antud lubadustest hakkas R. Aidla siiski uuesti kuritegusid sooritama. Vanglas on R. Aidla toime pannud distsiplinaarrikkumisi, mis näitab maakohtu hinnangul, et isik ei soostu reeglitest kinni pidama. Toodu võib aga viia kriminaalhooldustingimuste rikkumise või uute kuritegude toimepanemiseni. Ka toetavad lähedased ja kindla töökoha olemasolu ei veena maakohut, et R. Aidla hoiduks kuritegude toimepanemisest. Lähedased olid tal ka enne käesolevat vangistust ning kõik tema töökohad on olnud lühiajalised ega ole pakkunud piisavat motivatisooni püsimaks õiguskuulekal teel. Maakohus on seisukohal, et R. Aidla allutamine käitumiskontrollile ja kriminaalhooldusametniku järelevalve ei maandaks temast lähtuvat retsidiivsusriski.
  9. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. Aidla, kes palub kohtumääruse tühistada ja ennast tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada. Kaebaja märgib järgmist.
  10. Kuigi R. Aidalt on kriminaalkorras kokku karistatud kuuel korral, on karistuste koguarv suur seeõttu, et tema viimaseid kriminaalasju ei liidetud ühiseks menetluseks. Tema esimene elektroonilise järelevalve all viibimine küll ebaõnnestus, ent sellest on möödas juba neli aastat. Vangistuses viibitud kolm aastat on muutnud R. Aida elustiili ja eesmärke, käitumismalle ning suhtumist kuritegudesse. Kui kolme aastaga isiku väärtushinnangud ei muutu, ei muutu need ilmselt ka edasise karistusaja vältel. Samas, kui isikus on toimunud aga positiiivne muudatus, puudub vajadus teda jätkuvalt kinnipidamiskohas hoida, kuna see ei oleks enam motiveeriv.
  11. R. Aidla ei nõustu maakohtuga, et tal on puudulik probleemide lahendamise oskus. R. Aidla on kinnipidamiskohas õppinud seadusandlust, tegelenud enda probleemkohtadega ja läbinud sotsiaalprogrammi, mis tema suhtumist ja maailmavaadet muutis. On arusaamatu, miks ei ole maakohus arvesse võtnud läbitud sotsiaalprogrammi ja vangistuses R. Aidlas toimunud positiivseid muudatusi. R. Aidlal puudub igasugune tahe jätkata kuritegude toimepanemist. R. Aidla soov omandada kutseharidus ei ole samuti lihtsalt formaalne. Tema õpitulemused on väga head (suuremalt jaolt neljad-viied), mis iseloomustab teda kui sihikindlat ja eesmärgipärast õpilast. Õppetööle pühendumine, millest on tingitud ka tema distsiplinaarkaristused, peaks kohut veenma, et ta soovib ka vabaduses jätkata õiguskuulekat elu. Inimesel, kelle sooviks on omandada keskeriharidus, on edaspidiselt väiksem tõenäosus valede valikute tegemiseks kui hariduse ja elukutseta inimesel.
  12. Maakohus on lubamatult viidanud kehtetutele distsiplinaarkaristustele, näidates R. Aidlat tegelikust halvemas valguses. Esiteks on tal vaid üks kehtetu distsiplinaarkaristus ja teiseks on antud karistusest möödas rohkem kui 1,8 aastat. Arhiivi kantud distsiplinaarkaristusel puudub aga igasugune õiguslik tähendus.
  13. R. Aidla on halduskohtus vaidlustanud
  14. detsembril 2019 määratud distsiplinaarkaristused. Tegemist on ühel päeval ühe sündmuse raames määratud karistustega ja on arusaamatu, miks ei menetletud neid ühe sündmusena. Ühtlasi on R. Aidla poolt esitatud kaebusest ja selle juurde esitatud lisadest arusaadav, et R. Aidla hinnangul jäeti ta ennetähtaegselt vabastamata üksnes temale määratud distsiplinaarkaristuste tõttu. See distsiplinaarkaristus on aga alusetu (vt 2

(5)määruskaebuses olevad „üldised selgitused“ ning määruskaebuse juurde esitatud täiendavad seisukohad).
  1. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb ennetähtaegse vabastamise menetluses tugineda isiku poolt viimati toime pandud kuriteo asjaoludele. Ometi on maakohus arvesse võtnud R. Aidla poolt kuus aastat tagasi toime pandud kuritegusid. Eeltoodu on aga ebaproportsionaalne. Lisaks olid
  2. aastal toime pandud kuriteod tingitud R. Aidla varasemast hasartmängusõltuvusest.
  3. Maakohus ei ole positiivsena asjaoluna arvesse võtnud R. Aidlat vabaduses ees ootava kindla töökoha olemasolu. Vastab küll tõele, et kõik kolm ametliku töökohta, mis R. Aidlal olnud on, on olnud lühiajalised. Samas on R. Aidla näol tegemist noore inimesega, kes käis enamuse ajast koolis. Oli ka periood, mil ta töötas Inglismaal. Viimasest seitsmest aastast on R. Aidla viibinud viis kinnipidamiskohas. 19-aastaselt jäi tal kutsehariduse omandamine kuritegude tõttu pooleli, 21-aastaselt oli ta juba vanglas, 22-aastaselt viibis vabaduses ning 23-eluaastast alates kuni tänaseni on ta vanglas olnud. Sellest tulenevalt ei saa talle ette heita, et ta on elus vaid natukene üle aasta ametlikult töötanud ja ülejäänud ajal üritanud haridust omandada. Ühtlasi ei ole maakohus arvesse võtnud seda, et R. Aidla on ka kinnipidamiskohas olles tööhõives osalenud, mis on tema tööharjumust süvendanud.
  4. Arusaamatuks jääb ka maakohtu seisukoht, nagu ei aitaks R. Aidla käitumiskontrollile allutamine ja lisakohustuste määramine maandada tema retsidiivsusriski. Selline seisukoht seab kahtluse all kriminaalhooldussüsteemi tervikuna, kuna toodu on rajatud eeldusele, et läbi käitumiskontrolli ja lisakohustuste aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. Kuigi R. Aidla ainus kriminaalhooldusel viibimine kulges keskmiselt, ei esitatud tema suhtes kordagi ühtegi erakorralist ettekannet. Ühtlasi on võimalik määrata R. Aidlale käitumiskontrolli ajaks lisakohustusi.
  5. Maakohus leidis, et R. Aidla poolt kohtus antud ütluste põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et temas on ka tegelikkuses aset leidnud olulised muudatused seaduskuulekuse suunas ja et isik soovib ka edasises elus muudatusi teha. Toodu näitab, et maakohus ei ole lugenud R. Aidla poolt kohtule edastatud motivatsioonikirja. R. Aidla on ennetähtaegse vabastamise menetluses osalemises kogenematu ega suutnud enda kavatsusi ning temas toimunud positiivseid muudatusi selles osas avaldada, kuna taolisi küsimusi kohus talle ei esitanud.
  6. Maakohtu hinnangul võib kinnipidamiskohas edaspidiselt läbivate rehabiliteerivate tegevuste järgselt R. Aidla ennetähtaegne vabastamine tulla kõne alla. R. Aidla on temale koostatud individuaalse täitmiskava täies mahus läbinud ja talle ei võimaldata enam täiendavaid rehabiliteerivaid tegevusi. Kuna järgmise ennetähtaegse vabastamise menetluse raames oleks olukord sisuliselt sama, mis käesolevalt, kuna halduskohus suure tõenäosusega tühistab R. Aidla distsiplinaarkaristused, oleks põhjendatud, kui ringkonnakohus neid määruskaebuse lahendamisel arvesse ei võtaks.
  7. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Tartu Vangla seisukohta, milles viimane ei toeta R. Aidla ennetähtaegset vabastamist. Tartu Vangla peab R. Aidla ohutaset „ohtlikuks“, mitte aga „kõrgohtlikuks“. Samuti on vangla hinnanud R. Aidla uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse „keskmiseks“. Otseselt küll maakohus toodud riskihinnangule tuginenud ei ole, kuid on arusaadav, et maakohtu siseveendumust see siiski mõjutanud on. Samas on vangla ohuhinnang, mis tugineb koostatud riskiprotsentidel, juriidiliselt tühine. 16.

§ 76

lg 4 kohaselt tuleb ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvesse võtta ka osalemist uue kuriteo toimepanemise riske vähendatavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes edaspidiselt. Ometi ei ole maakohus arvesse võtnud vestlusi, mida R. Aidla 3

(5)on pidanud majandusliku toimetuleku osas ja sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ edukat läbimist. Lisaks ei ole arvestatud ka motivatsioonikirjas antud nõusolekut osaleda taolistes tegevustes ka käitumiskontrolli ajal. Maakohus ei ole arvestanud ka elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib R. Aidla ennetähtaegne vabastamine kaasa tuua. Nimelt vabaneks R. Aidla MTÜ-sse Samaaria, kus tuleb järgida korda ja kus on nõustajad, kes aitavad tal resotsialiseeruda. Samuti asuks ta omandama keskeriharidust ning tasuma võlgasid. R. Aidla taotleb enda ennetähtaegset vabastamist ka põhjusel, et saaks vabaduses hakata omandama haridust, mida talle vanglas ei võimaldata.
  1. R. Aidla on täies ulatuses ära kandnud
  2. aastal mõistetud kahe aastase vangistuse, mis mõisteti talle 2016–
  3. a toime pandud kuritegude eest. Kuigi liitkaristus ei ole osadeks jagatav, ei ole välistatud selle arvesse võtmine ennetähtaegse vabastamise kontekstis. Teiseks on ta ära kandnud juba kaks kolmandiku mõistetud karistusest ehk kolm aastat vangistust, mistõttu on R. Aidlal õigustatud ootus ennetähtaegselt vabaneda.
  4. R. Aidla esitas pärast määruskaebuse esitamist ja mitmeid täiendavaid seisukohti, mille eesmärgiks on eeskätt näidata, et R. Aidlale määratud distsiplinaarkaristused on alusetud. Ringkonnakohtu seisukoht 19.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Määruskaebuse kohaselt on maakohus eksinud

§ 76

lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ja jätnud arvesse võtmata R. Aidlat iseloomustava positiivse teabe. Eeltoodust tulenevalt on R. Aidla aga jäänud ebaõigesti vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.

  1. Kaalutlusviga, mis võiks anda aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks, maakohus kohtukolleegiumi hinnangul teinud ei ole. Ei saa eitada, et R. Aidlat on võimalik määruskaebuses toodud viisil ka positiivselt iseloomustada. Nimelt on R. Aidla tõepoolest täitnud täies mahus temale koostatud individuaalse täitmiskava. Sealjuures on ta läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ ja temaga on läbi viidud vestlus vabanemisjärgsest majanduslikust toimetulekust. Viimane on oluline, kuna isik on kuritegusid toime pannud peaasjalikult majandusliku kasu saamise eesmärgil. Ühtlasi on tal ka vabanemise korral olemas elu- ja töökoht ning isik rõhutab, et soovib igal juhul vabaduses jätkata õpinguid ja omandada keskerihariduse.
  2. Samas ei kaalu toodu üle R. Aidla ennetähtaegset vabastamist välistavaid aspekte ning ka maakohus on süüdimõistetu retsidiivsusriski hindamisel õigesti omistanud olulisema tähenduse just neile. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21). Nimelt on R. Aidlal karistusregistri andmetel kuus kehtivat karistust väga paljude kuritegude eest. Samuti on ta varasemalt vanglas viibinud, ent jätkanud pärast vabanemist kuritegude toimepanemist. Seega ei ole varasem vangistus R. Aidlat õiguskuulekale teele suunanud ja sellest lähtuvalt pole põhjust eeldada, et seda teeks käesolev vangistus. Ühtlasi ei ole teda varasemalt eripreventiivselt mõjutanud ka vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine. R. Aidla vabastati Tartu Maakohtu
  5. mai 2016 määrusega vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla. Tema katseaeg pidi kestma kuni
  6. detsembrini
  7. Seega anti R. Aidlale võimalus kanda ülejäänud osa vangistusest vabaduses. R. Aidla aga võeti
  8. juunil 2017 vahi alla, kahtlustatuna 4

(5)taas majandusliku kasu saamisele suunatud kuriteo toimepanemises. Hiljem mõisteti R. Aidla Pärnu Maakohtu 28. märtsi 2018 otsuse alusel süüdi erinevate varalise kasu saamisele suunatud kuritegude toimepanemises (

§ 213lg 2 p 1, § 346, § 344 lg 1, § 199 lg 2 p 4, § 178 lg 11 järgi).

Äärmiselt kõnekas on, et otsuse kohaselt alustas R. Aidla kuritegude toimepanemist kõigest mõned kuud pärast vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. R. Aidla oli seejuures veel elektroonilise järelevalve all. Seega asjaolu, et tema suhtes ei esitatud küll ühtegi erakorralist ettekannet, ei tähenda, et tema kriminaalhooldus oleks kulgenud laitmatult. Vastupidi, R. Aidla pani toime katseaja kõige raskemad rikkumised, s.o uued kuriteod. Kokkuvõtvalt tuleb R. Aidla n-ö aktiivset kuritegelikku karjääri silmas pidades öelda, et usaldus süüdimõistetu vastu on kadunud: R. Aidla varasem käitumine ei võimalda karta midagi muud, kui seda, et kuriteod jätkuvad edaspidigi.

  1. Mõningal määral kinnitab ka R. Aidla käitumine vangistuses, et süüdimõistetu juures ei ole toimunud positiivseid muudatusi õiguskuulekuse suunas. Nimelt on isiku edasise õiguskuulekuse hindamisel oluline seegi, kuidas ta on ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid (vt
  2. aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 20). R. Aidla üritab määruskaebuses ja selle juurde esitatud lisades ringkonnakohtule selgeks teha, et teda on distsiplinaarkorras karistatud alusetult. Ringkonnakohus ei pea aga vajalikuks käesoleva määruskaebemenetluse raames ümber hinnata määratud distsiplinaarkaristuste aluseks olevaid asjaolusid. Nimelt ei oleks R. Aidlat võimalik ennetähtaegselt vabastada isegi olukorras, kus tal ei oleks kehtivaid distsiplinaarkaristusi (vt ülal).
  3. Ka suhtub ringkonnakohus äärmise skepsisega R. Aidla lubadustesse omandada elukutse ja teenida elatist seaduslikke vahendeid kasutades. Kõigepealt on õige maakohtu märgitu, et R. Aidla töökogemus on katkendlik või suisa puudulik. Vabaduses viibitud perioodil soovis R. Aidla hetkelise heaolu nimelt kiiresti raha teenida, arvesse võtmata selle negatiivseid tagajärgi. Seega on tema poolt vabaduses ametlikule töökohale asumine tema kannatamatut meelt arvestades pigem ebatõenäoline. Teiseks aga ei saa kuidagi mööda vaadata sellest, et R. Aidla on kelm ja võltsija. See tähendab, et talle on omane valetamine ning tema lubadused võivadki olla vaid igati läbi kalkuleeritud valed. Niisiis püsib tõsine risk, et R. Aidla asub uuesti kuritegelikule teele – eriti veel siis, kui tal tekivad mingid rahalised probleemid.
  4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  5. juuni 2020 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkiri) (allkiri) (allkiri) Erkki Hirsnik Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.