Obsah (7)

§ 2172§ 209§ 344§ 354§ 320§ 81§ 10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 03. september 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-20-5524 (1973000015) Ivi Keskü

§ 2172

tunnustel selle kohta, et OÜ O (XXXXXXXX, pankrotis alates 11.06.2014, endised ärinimed OÜ O, OÜ O) pankrotihaldur CC on rikkunud oma kohustusi OÜ O pankrotimenetluse toimetamisel, mis seisneb selles, et pankrotihaldur ei esitanud kohtule hagi kahe OÜ O võõrandatud sõiduki tagasivõitmiseks ja aktsepteerib pankrotimenetluses Q OÜ (XXXXXXXX) nõuet, mis avaldaja arvates on võltsitud.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 22.04.
2. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 19730000115 jäeti kriminaalmenetlus alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
3. 03.05.
4. a esitas X OÜ kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele kaebuse Riigiprokuratuuri. Riigiprokuratuuri 17.05.
5. a määrusega jäeti X OÜ kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X OÜ esindaja, milline Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.
6. a määrusga rahuldati. Ringkonnakohus kohustas Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama.
7. Politsei- ja Priirivalveameti 01.04.
8. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega lõpetati kriminaalas KrMs § 199 lg 1 p 1 ja KrMS § 200 alusel.
9. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis rahuldamata X OÜ esindaja 07.04.
10. a taotluse kriminaaltoimikuga tutvumiseks ning kaebetähtaja pikendamiseks, kuivõrd ringkonnaprokuratuur leidis, et X OÜ ei ole kannatanu.
11. X OÜ esindaja esitas 13.04.2020 kaebuse PPA 01.04.2020 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, milles taotleti nimetatud määruse tühistamist ja 1 menetluse jätkamist. Lisaks taotleti sama isiku suhtes samalaadsete kuriteokahtluste osas läbiviidavate kriminaalmenetluste üheks kriminaalmenetluseks liitmist kaebuse põhjendavas osas esitatud teabe alusel, kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna D, viia asjas läbi põhjalik kriminaalmenetlus ja võtta kriminaalmenetluse juhtimine Riigiprokuratuuri menetlusse ning anda kaebuse lahendamine riigiprokurörile, kes ei osalenud käesolevas asjas ringkonnakohtu poolt tühistatud määruse koostamisel.
12. Riigiprokuratuuri 11.05.
13. a määrusega rahuldati X OÜ 13.04.
14. a kaebus osaliselt. Riigiprokuratuur leidis, et X OÜ on kriminaalasjas nr 19730000115 kannatanu, mistõttu tuleb kaebajale esmalt tagada tutvumine kriminaaltoimiku materjalidega ning alles seejärel on võimalik lahendada kriminaalmenetluse lõpetamist puudutavaid küsimusi.
15. X OÜ esindaja esitas 02.06.
16. a Riigiprokuratuurile kaebuse täienduse ja taotluse, milles palutakse võtta taotluses täiendavalt esitatud teave ja õiguslik analüüs kannatanu poolt 13.04.
17. a esitatud kaebuse juurde ja arvesse 13.04.
18. a esitatud kaebuse sisulisel lahendamisel ning viia läbi kriminaalmenetlus

§ 2172tunnustel.

Samuti taotleti kriminaalmenetluse alustamist või kriminaalmenetluse osalist uuendamist taotluses kirjeldatud asjaoludel

§ 209

lg 2 p 3, 4,

§ 344

lg 1,

§ 354

lg 1 ning

§ 320

tunnustel, mis vajadusel suunata kontrollimiseks ja lahendamiseks Keskkriminaalpolitseile. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

1. Riigiprokuratuuri
2. juuli
3. a määrusega jäeti X OÜ esindaja kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud ajaolud ei anna alust varasema menetlusotsuse tühistamiseks.
4. Riigiprokuratuur on seisukohal, et kriminaalasjas nr 19730000115 uuritavate kuriteofaktide kohta on asjaolusid arvestades kogutud võimalikud tõendid ja lisatõendite kogumise vajadus puudub. Eeltoodust lähtuvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasjas nr 19730000115 on võetud vastu õige otsus menetluse lõpetamise osas kuriteotunnuste ehk kriminaalmenetlusega jätkamiseks vajaliku aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur nõustus lõpetamise määruse põhistustes esitatud järeldustega ja lisas neid toetavalt seonduvalt Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega järgmist.
5. Riigiprokuratuur, tuginedes kriminaalasja materjalidele ja kaebusele märkis, et menetletava kuriteosündmuse asjaolud seisnevad kontsentreeritult selles, et äriühingu OÜ O pankrotihaldurina CC ei vaidlustanud OÜ Q nõuet OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot, mistõttu see nõue tunnustati ja kinnitati 28.04.
6. a kohtumäärusega võlausaldaja nõudena ning hiljem CC pankrotihaldurina ei võimaldanud võltsitud andmetele põhineva nõude vaidlustamiseks korraldada uut nõuete kaitsmise koosolekut. Sellise tegevusega võis CC panna toime

§ 209

järgi kelmuse või

§ 2172järgi usalduse kuritarvitamise kuriteo.

Kaebuses viidatakse ka

§ 344

lg 1,

§ 354

lg 1 ning

§ 320sätestatud kuritegudele.

1. Riigiprokurör märkis, et vaidlust ei ole selle üle, et 30.04.
2. a võlausaldaja Q OÜ esitas OÜ O ajutisele haldurile avalduse nõude vastuvõtmiseks ja registreerimiseks. Nõudeavalduse kohaselt oli OÜ-l Q nõue OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot. Küll on hiljem seatud kahtluse alla nimetatud nõude põhjendatus, mille kohta nähtub põhjendusi nii kaebuses kui kriminaalasja materjalides.
3. Pankrotiseadusest tulenevalt pidanuks CC hiljemalt pärast pankrotihalduriks saamist kontrollima eelnimetatud nõude põhjendatust ja vajadusel sellele nõuete kaitsmise koosolekul 2 vastu vaidlema ning selle tegematajätmine pankrotihalduri poolt saaks olla käsitatav

§ 2172

lg 1 kolmanda alternatiivina sätestatud teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena. Alusetu nõude esitamist, selle mittevaidlustamist ja kohtule jaotusettepanekuga kinnitada laskmist on võimalik käsitada ka kelmusena

§ 209järgi.

Riigiprokuratuuri hinnangul olid need lõpule viidud hiljemalt 28.04.2015, mil Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-50251 kinnitas Osaühing O pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku. Kohtu kinnitatud jaotusettepanek põhines võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekutel 12.11.2014 ja 15.12.2014, kus tunnustati 10 võlanõuet kogusummas 1 449 504,72 eurot. Juba tunnustatud nõuet on alates

1. a kehtiva PankrS § 106 lg 2 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nimetatud asjaolu ilmnemisel saab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi vaadata. Käesoleval juhul on kõnealuse nõude osas seega määrava tähendusega see, kas tegemist on võltsitud andmetel põhineva nõudega.
2. Kaebaja leiab, et OÜ-l Q tegelikult ei olnud nõuet OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot ning see põhines teadvalt ebaõigelt esitatud, so võltsitud andmetel. Nimelt OÜ Q arvele laekusid nii OÜ O tulud kui ta kandis ka OÜ O kulud seoses hotellipidamisega, kusjuures kulud ei ületanud tulusid. OÜ Q esitas aga nõude kulude osas koos manipuleeritud kontoväljavõttega, kus tulude laekumise kohta jäeti andmed esitamata. Kaebaja viitab, et selle kohta on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.
3. a otsuse p-s 14 antud põhjalik sellekohane analüüs. Samuti viitab kaebaja, et kriminaalasjas nr 18730000278 on prokuratuur 20.02.
4. a koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses üheselt tuvastanud JJ poolt

§ 344tunnustele vastava teo ehk dokumendi võltsimise objektiivse külje.

1. Riigiprokuratuur märkis, et kaebaja on kriminaaltoimiku ja muid talle teadaolevaid andmeid analüüsides toonud välja mitmeid asjaolusid, mis viitavad võimalikele kuriteo tunnustele, kuid kriminaalasja lahendamisel ei saa mööda vaadata andmetest, mida on võimalik ja tulebki käsitada KrMS § 7 lg-le 3 vastava asjaoluna. Riigiprokuratuur leidis, et olukorras, kus pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõudeavalduses esitati ainult ühepoolsed andmed ja osad nõuet puudutavad andmed jäeti esitamata, ei saa siiski üheselt väita või vähemalt saab olla vaieldav, et kas tegemist on võltsitud andmetel või hoopiski ebaõigetel andmetel põhineva nõudega. Selline vahetegemine on käesoleva kriminaalasja lahendamisel otsustava tähtsusega, kuna pärast nõuete kaitsmist ja jaotusettepaneku kinnitamist saanuks nõude tunnustamise (ja selle muude tagajärgede) osas õiguslikke meetmeid rakendada üksnes juhul, kui nõue põhineks just võltsitud andmetel. Ebaõigete, kuid mitte võltsitud andmetel põhineva nõude osas on pankrotiseaduse regulatsioon pidanud vajalikuks tagada õiguskindluse selliste nõuete püsimajäämiseks ilma vaidlustamise võimaluseta. Taolise eristuse kui seadusandja valiku olemasolu saab järeldada ka seadusandlikus menetluses (Riigikogus II lugemisel) oleva PankrS muutmise eelnõus 195 SE ja selle seletuskirjas esitatud PankrS § 106 lg 2 muudatusettepanekust ja selle põhjendusest. Seega saanuks CC õiguspärane käitumine seisneda võltsitud andmetel põhineva nõude vaidlustamiseks uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumine, mis tähendab seda, et kui nõuet ei saa käsitada võltsitud andmetel põhinevana, siis ei saaks CC-le tegevusetust ette heita.
2. Kuigi CC oli kriminaalmenetlusse kaasatud kahtlustatava asemele tunnistajana, on siiski kriminaalasja materjalidest nähtav temapoolne õiguslik positsioon, mille kohaselt ta käsitab 30.04.
3. a võlausaldaja Q OÜ poolt ajutisele haldurile esitatud nõuet OÜ O vastu summas 3 1 126 775,86 eurot kui vaieldavat nõuet, mitte võltsitud andmetel põhineva nõudena koos sellega pankrotimenetluses kaasnevate järelmitega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli OÜ Q esitanud pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mis oli koostatud pangakonto väljavõtte alusel ning seejuures esitati ainult kulude osa kajastavaid andmeid, kuid tulude laekumise kohta jäeti andmed esitamata. Nõudeavalduses esitatud nõude aluseks olevaid andmeid kulude kohta ei ole kahtluse alla seatud ehk neid võib käsitada iseenesest õigetena ja eeldada, et kulud olid tõepoolest sellised. Nõudega seonduvate kulude arvestamata ja esitamata jätmise tõttu saab küll nõue olla alusetu ja põhjendamatu, kuid Riigiprokuratuuri hinnangul ei tulene sellest vältimatut ja ühest järeldust, et nõudeavalduses esitatud andmed olid võltsitud ja sellest lähtuvalt nõude tunnustamine põhinenuks võltsitud andmetel PankrS § 106 lg 2 tähenduses, vaid võimalikuks saab pidada ka tõlgendust, et nõue oli alusetu ebaõigete andmete tõttu. KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tulenevalt peab kriminaalasja menetleja sellist võimalust tõlgendama CC kasuks. Ebaõigetel andmetel põhineva, kuid juba tunnustatud alusetu nõude vaidlustamiseks ei näe PankrS § 106 lg 2 ega muu säte ette võimalust ega pane ka pankrotihaldurile kohustust kutsuda kokku uut nõuete kaitsmise koosolekut. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Riigiprokuratuuri hinnangul pärast nõude tunnustamist CC-l pankrotihaldurina enam kohustust ega õiguslikku alust OÜ Q esitatud nõuet vaidlustada ning selle mittetegemist või selle korraldamise mittetoetamist ei saa käsitada kelmuse või usalduse kuritarvitamise koosseisu täitmisena.
4. Kuigi nii kriminaalmenetluse materjalidest kui ka kaebaja poolt esile toodud asjaoludest võiks CC tegevuses alates OÜ Q nõude esitamisest kuni hiljemalt kohtu poolt jaotusettepaneku kinnitamiseni sedastada kelmuse või usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnuseid, siis kriminaalmenetluse jätkamine selles osas on välistatud võimaliku kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu.
5. Võlausaldaja Q OÜ poolt esitati 30.04.
6. a ajutisele haldurile nõue OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot. Tulenevalt nõude alusetusest saanuks CC-le nõude esitamisest kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ette heita pankrotihaldurina usalduse kuritarvitamist

§ 2172

järgi, kelmust

§ 209

järgi, dokumendi võltsimist

§ 344

lg 1 või võltsitud dokumendi kasutamist

§ 354

lg 1 järgi, mis kõik on II astme kuriteod.

§ 81lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat.

Viimane nõuete kaitsmise koosolek toimus 15.12.2014 ja Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-50251 kinnitas koos tunnustatud nõuetega Osaühing O pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku 28.04.2015. Seega on käesolevaks ajaks mõlemast eelnimetatud kuupäevast möödunud rohkem kui viis aastat. Riigiprokuratuuri määrusest nähtub, et CC tegevus pankrotihaldurina pärast nõude tunnustamist ja jaotusettepaneku kinnitamist ei ole käsitatav tegudena, mis täidaksid

§ 2172

,

§ 209

,

§ 344

lg 1 või

§ 354

lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu ja moodustaksid osa varasemast jätkuvast kuriteost. Kuriteo aegumine on käsitatav absoluutse menetlustakistusena, mis välistab kuriteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil. Riigiprokuratuuri hinnangul järeldub eeltoodust, et CC ega võimalike teiste Q OÜ nõude koostamise või esitamisega seotud isikute tegevuse osas, mis jäi ajaliselt enne nõuete tunnustamist või jaotusettepaneku kinnitamist, ei saa kriminaalmenetlust alustada või jätkata aegumise kui KrMS § 199 lg 1 p-s 2 sätestatud kriminaalmenetlust välistava asjaolu tõttu. 20. Kaebuse 02.06.2020 täienduses on märgitud, et CC olla 11.12.2019. a tunnistajana ülekuulamisel ise üles tunnistanud, et omas teadmist nõude alusetusest, ning peetud kahetsusväärseks, et teo toimepanemise ülestunnistused ei ole vormistatud mitte kahtlustatavana, vaid tunnistajana ülekuulamise protokollis. Kaebaja arvates on pankrotihaldur 4 täiendavalt toime pannud valeütluste andmise ehk

§ 320järgi kvalifitseeritava õigusemõistmise vastase kuriteo.

Riigiprokuratuur ei pidanud võimalikuks alustada kriminaalmenetlust CC suhtes § 320 tunnustel. 21. Riigiprokuratuur märkis, et

§ 320objektiivne koosseis eeldab erisubjekti kannatanu või tunnistaja näol.

Riigiprokuratuur nõustub kaebajaga selles osas, et kuigi CC kuulati kriminaalmenetluses üle tunnistajana, toimetati seda kriminaalmenetlust siiski kuriteo osas, mille toimepanemises olnuks alust kahtlustada CC ja seetõttu olnuks põhjendatud tema ülekuulamine kahtlustavana. See aga tähendab, et CC-le laienesid ka kõik kahtlustatava menetlusõigused. Üheks selliseks on enese mittesüüstamise privileeg, mida Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on selgitanud 08.11.2017 kohtuotsuse nr 4-16-6037 p-des 17 ja 18 ning seejuures märkinud, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lgst 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve. Riigiprokuratuur leiab, et eelkirjeldatud põhimõte on kohaldatav ka CC tunnistajana ülekuulamise suhtes ja sellest tulenevalt ei oleks võimalik CC suhtes toimetada kriminaalmenetlust ega karistada teda käesolevas kriminaalasjas tunnistajana ütluste andmise eest

§ 320järgi. 22. Kr

MS § 211 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Riigiprokuratuuri hinnangul on menetleja kriminaalmenetluses kogunud andmeid ulatuses, mis võimaldavad teha järeldusi ja hinnata kriminaalasja lahendamise perspektiive ning seda ka kriminaalasjas süüdistuse esitamise osas. Seetõttu on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine ilma tõendite kogumise jätkamiseta või seni kogutud andmete ülekontrollimiseta täiendavate tõendite kogumisega. 23. Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole kinnitust leidnud, et CC tegevus pankrotihaldurina täitnuks

§ 2172

,

§ 209

,

§ 344

lg 1 või

§ 354lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu.

Esitatud kaebusest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu Riigiprokuratuuri hinnangul fakte, mille pinnalt oleks võimalik sedastada, et kõnealune kriminaalmenetluse lõpetamine oli alusetu või ennatlik. Seetõttu on kriminaalmenetluse lõpetamine olnud seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUS

1. Riigiprokuratuuri
2. juuli
3. a määrusele esitas määruskaebuse X OÜ esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja, kes taotleb Riigiprokuratuuri
4. juuli
5. a määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks kaebuses kirjeldatud tegemata jäetud menetlustoimingute tegemiseks.
6. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et Riigiprokuratuur on jätnud täitmata juhised, millised andis Tallinna Ringkonnakohus
7. juuli
8. a määruses.
9. Kaebuses viidatakse uurimistoimingutele, millised on prokuratuur jätnud tegemata ning milliste tegemist taotletakse. 5 26.
10. Käesolevas kriminaalasjas on jäetud välja nõudmata pankrotimenetluse põhiline ja keskne dokumentatsioon – halduri toimik. Kuriteokaebuses kirjeldatud kahtluste kontrollimine ilma halduri toimikuga tutvumata on kannatanu esindaja hinnangul mõeldamatu. Kannatanu on esitanud küllaldaselt dokumente, mida tal oli võimalik omal käel koguda, kuid halduri toimikule kannatanul juurdepääs puudub, samas uurija saaks selle haldurilt välja nõuda. Kannatanu on taotlenud, et pankrotimenetlust kajastavat põhidokumentatsioon halduri toimiku näol käesolevas asjas välja nõutaks ning seda uuritaks ning on esitanud selleks taotluse prokuratuurile esitatud kaebuse punktis
11. Halduri toimiku pidamise nõue on kehtestatud PankrS §-s 60 ning selle sisu täpsustab justiitsministri määrus ”Pankrotihalduri toimikule ja pankrotimenetluses koostatavatele dokumentidele esitatavad nõuded“. Nimetatud määruse § 4 lg 1 p 2 ja lg 2 p 6 kohaselt peab nimetatud toimik muuhulgas sisaldama ajutise halduri ja pankrotihalduri saadetud kirju, päringuid ning nende vastuseid. Kannatanu on prokuratuurile esitanud tõendi, mille kohaselt pankrotihaldur nõudis asjassepuutuva äriühingu raamatupidamise dokumendid välja alles pärast seda, kui ta oli käesolevas kriminaalasjas keskset võltsitud ja alusetut nõuet tunnustanud, esitanud võlausaldajate üldkoosolekule kinnitamiseks ning teinud ettepaneku kohtule jaotusettepaneku kinnitamiseks. Kannatanu hinnangul on see üks paljudest tõenditest, mis viitab enam kui 800 pankrotimenetlust läbi viinud halduri otsesele tahtlusele või kavatsusele panna toime

2172 või

209 kuritegu. Halduri toimiku abil oleks võimalik kontrollida, milliseid halduri poolt teostatud päringuid ning mis kuupäevaga on selles kajastatud. Samuti võimaldaks halduri toimikuga tutvumine üle kontrollida kannatanu esitatud tõendeid selle kohta, hiljemalt mis kuupäevast alates sai haldur teadlikuks nõude tuginemisest võltsitud andmetele PankrS § 106 lg 2 tähenduses. Halduri toimiku väljanõudmine kriminaalmenetluses mis puudutab pankrotihalduri kutsetegevuse kohta esitatud kuriteoavalduse kontrollimist, on niivõrd elementaarne toiming, ilma milleta on üldse mõeldamatu vähegi kriminaalmenetluse seadusele vastav sellist liiki kuriteo kohtueelne uurimine. 26.

1. Samuti on kannatanu esindaja taotlenud kannatanu ja pankrotihalduri vastastamist KrMS § 77 kohaselt, mis on möödapääsmatult vajalik põhimõtteliste ja asjas tähtsust omavate vastuolude kõrvaldamiseks pankrotihalduri ütlustes. Ka nimetatud toiming on jäetud tegemata, samuti on keeldutud selle läbiviimisest ka pärast kannatanu sellekohast taotlust. 26.
2. Kannatanu on kaebuse punktides 41.1-41.9 ja 42-45 (Lisa 10 - 20200601 X kaebuse täiendus ja taotlus 19730000115) kirjeldanud ka arvukalt muid uurimistoiminguid, mille läbiviimine on halduri poolt tunnistajana antud ütluste kontrollimiseks möödapääsmatult vajalik ja uurimistaktikaliselt elementaarne. Kui menetlejal on kõrvaldamata kahtlusi kannatanu esitatud tõendite massiivi paikapidavuse osas, siis kannatanu poolt osundatud uurimistoimingud võimaldaksid selliste kahtluste kohta kas saada kinnitust või need kõrvaldada. Sisulise uurimise asemel on menetleja jätnud kõik nimetatud elementaarsed ja möödapääsmatult vajalikud uurimistoimingud tegemata ning tuginenud menetlusotsuse tegemisel pealiskaudselt üksnes tunnistajana üle kuulatud pankrotihalduri vastuolulistele, kannatanu poolt esitatud tõenditega vastuolus olevatele, paljasõnalistele ning segastele ennastõigustavatele väidetele.
3. Riigiprokuratuur on vaidlustatud määruses tuginenud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsioonile, täpsemini in dubio pro reo põhimõttele, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 27.
4. Seejuures viitab kannatanu esindaja, et prokurör on tuginenud sellele, et ei „saa siiski üheselt väita või vähemalt saab olla vaieldav, et kas tegemist on võltsitud andmetel või hoopiski ebaõigetel andmetel põhineva nõudega“ (määruse punkt 3.8), „ei tulene sellest vältimatut ja ühest järeldust, et nõudeavalduses esitatud andmed olid võltsitud“. 6 27.
5. Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruses kirjeldatud kujul in dubio pro reo põhimõttele tuginemine on kannatanu esindaja hinnangul esiteks õiguslikult väär. Nimelt on Riigikohus 07.12.2015 lahendi nr 3-1-1-66-15 punktis 13 asunud seisukohale, et kõrvaldamata kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peavad esinema tõsiseltvõetavad viited ning in dubio pro reo põhimõte ei tähenda seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse lahendamisel võtta aluseks süüdistatava või menetlusaluse isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad tõenduslikult veenvad toetuspunktid. Käesoleval juhul on aga prokuratuuri määruses seda tehtud. Kriminaalmenetluse mittejätkamise alusena on in dubio pro reo põhimõte käesoleval juhul kunstlikult otsitud uus ettekääne, sest nagu on põhjalikult põhistatud käesolevas kaebuses, on jäetud tegemata elementaarsedki uurimistoiminguid väidetud kahtluste kõrvaldamiseks ning tuginetud on üksnes pankrotihalduri muude tõenditega vastuolus olevatele ennast õigustavatele pealiskaudsetele ning seejuures tunnistajana antud ütlustele. Lisaks on Riigikohus 20.06.2006 lahendi nr. 3-1-1-6-06 punktis 6.
6. asunud seisukohale: ”Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik.“ Kaebuses kirjeldatu kohaselt on ilmselge, et pole tehtud minimaalseltki nõutavat pingutust väidetud kahtluste kõrvaldamiseks ning seetõttu on in dubio pro reo põhimõttele tuginemine vaidlustatud määruses põhimõtteliselt väär ka nimetatud Riigikohtu lahendi kohaselt. Lisaks eelnevale on KrMS § 7 lg 3 in dubio pro reo põhimõtet kohaldatud täiesti vales kriminaalmenetluse staadiumis. Riigikohus on 07.05.2007 lahendi nr 3-1-1-12-07 punktis 8 asunud seisukohale, et alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Reeglina toimubki in dubio pro reo põhimõtte kohaldamine pärast kriminaalasja kohtulikku uurimist ja alles kohtuotsuse tegemisel. Samal seisukohal on KrMS kommentaaride autorid, kes on leidnud et in dubio pro reo põhimõte on suunatud eeskätt just kohtuotsusele. Juhul, kui kõrvaldamata kahtlused on ilmselged, mida nad käesolevas asjas ei ole, on äärmisel juhul mõeldav in dubio pro reo põhimõtte kohaldamine ka prokuratuuri poolt, kuid seda kõige varem alles pärast minimaalsetele standarditele vastava kohtueelse uurimise läbiviimist ning alles siis, kui pärast kohtueelse uurimise lõpuleviimist hakatakse koostama süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt. Mitte mingil juhul ei ole in dubio pro reo põhimõte kohaldatav enne nõuetekohase kohtueelse uurimise läbiviimist. Kohtueelse uurimise läbiviimisel prevaleerib in dubio pro reo asemel hoopis kuritoekahtluse kontrollimise põhimõte. Kohaldades in dubio pro reo põhimõtet enne kohtueelse uurimise läbiviimist või uurimise algusfaasis enne elementaarsetele nõuetele vastava uurimise läbiviimist on põhimõtteliselt võimatu, väär ja isegi absurdne, sest sel juhul oleks üldse ette välistatud mistahes kuriteo uurimine. 27.
7. Käesoleval juhul on KrMS §-le 7 lg 3 tuginemine ka formaalselt ebaõige, sest pankrotihaldur ei ole käesolevas asjas kahtlustatav ega süüdistatav, vaid on menetlusnorme rikkudes üle kuulatud hoopis tunnistajana. KrMS § 7 lg 3 nimetab selle sätte subjektid ning tunnistajat nende hulgas ei ole.
8. Kannatanu on 13.04.
9. a kaebuse punktis 38 tsiteerinud ka prokuratuuri sellekohast määrust: Prokuratuuri poolt 20.02.2019 koostatud kriminaalmenetluse nr 187300000278 lõpetamise määrusega tuvastati üheselt dokumendi võltsimine, menetlus lõpetati Q juhatuse liikme JJ tegevuses nõude võltsimisel subjektiivse koosseisu väidetava puudumise tõttu, kuid prokurör tuvastas üheselt süüteo objektiivse koosseisu: „Seega oli tegemist fiktiivse dokumendiga, ehk intellektuaalse võltsinguga.“ 7
10. Kannatanu on esitatud kaebustes esitanud tõendid ka selle kohta, et lisaks prokuratuuri määrusele on nõude võltsitusele halduri poolt nimetatud prokuratuuri määrusega tutvumisele eelnevalt ja järgnevalt aastate jooksul nii suuliselt kui kirjalikult pankrotihalduri tähelepanu juhtinud korduvalt ka kannatanu X OÜ esindajad, nõudes haldurilt tema pädevuses oleva PankrS § 106 lg 2 kohase toimingu teostamist.
11. Kannatanu on Riigiprokuratuurile 13.04.2020 esitatud kaebuse punktis 57 juhtinud tähelepanu samuti sellele, et lisaks kõigele eelnevale tuvastati nõude sisuline võltsitus ka kohtuotsusega, mis jõustus Riigikohtu 30.03.
12. a menetlusotsusega. Pankrotihaldur on ka nimetatud kohtuotsusest teadlik, sest ta oli ise selle kohtumenetluse osaline.
13. Kannatanu esindaja hinnangul ei ole Riigiprokuratuur vaidlustatud määruses järgmisi asjaolusid üldse põhistanud. 31.
14. Miks on Riigiprokuratuur lugenud kõik kannatanu esitatud arvukad tõendid selle kohta, mis üheselt kinnitavad halduri teadlikkust nõude võltsitusest, ebausaldusväärseteks. Prokuratuur ei ole nimetatud tõendeid ja väiteid üldse oma määruses käsitlenud. See omakorda kujutab endast Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.
15. a määruses nimetatud põhjendamiskohustuse rikkumist. 31.
16. Isegi kui prokuratuuril oleks olnud alust kahelda kannatanu esitatud tõendite massiivi usaldusväärsuses, mis kinnitavad halduri teadlikkust nõude võltsitusest (ehk tahtlust süüteokoosseisu suhtes), siis pidanuks prokuratuur juhendama uurijat tegema minimaalseid ja elementaarseid uurimistoiminguid väidetavate kahtluste – kui need esinevad – kontrollimiseks ja kõrvaldamiseks, mida ei ole tehtud. 31.
17. Riigiprokuratuur on jätnud täielikult adresseerimata kannatanu poolt kaebuse punktides 7-15 esitatud põhjalikud õiguslikud argumendid selle kohta, et võltsitust PankrS § 106 lg 2 tähenduses kvalifitseeritakse pankrotimenetlusele kohalduva TsMS vastavate sätete järgi ning et mitte mingil juhul ei ole PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks vajalik võltsimise kui kuriteo subjektiivse koosseisu realiseerimine kolmanda isiku poolt, ammugi mitte kellegi võltsimiskuriteos eelnev süüdimõistmine. PankrS § 106 lg 2 kohaldamise kohustuse tekkimiseks ei ole nõutav ka võltsimiskuriteo objektiivse koosseisu realiseerimine ükskõik kelle poolt. Vastupidise tõlgenduse korral muutuks PankrS § 106 lg 2 ja seeläbi kogu pankrotimenetlus ainetuks. Kannatanu esitab Paul Varuli kirjaliku seisukoha, mille on kannatanu ka menetlejale esitanud.
18. Kannatanu esindaja hinnangul on kriminaalmenetluse läbiviimisel leidnud aset veel hulgaliselt materiaal- ja menetlusseaduse rikkumisi. 32.
19. Riigiprokuratuur on täielikult jätnud käsitlemata kannatanu esitatud argumendid selle kohta, et isegi kui tegu ei oleks olnud võltsitud nõudega, siis kuritegu

§ 2172

või

209 järgi ei ole sellele vaatamata aegunud, sest tegu on vältava kuriteoga mille toimepanemine kestab tänase päevani. Kohtueelne menetleja ei ole samuti kasutanud mitte ühtegi temale seadusega antud vahendit jätkuva ja kestva õiguserikkumise ja kuriteo katkestamiseks või tõkestamiseks. Kannatanu on oma kaebustes põhjalikult selgitanud, et kaebuses kirjeldatud juhtumi lahendamiseks puuduvad mistahes toimivad tsiviilõiguslikud vahendid ning ainus võimalus kõikidele ilmselge võltsitud ja alusetu nõude kõrvaldamiseks, samuti sellise rikkumise toimepannud isiku mõjutamiseks, on kriminaalmenetlus. 32.

1. Prokuratuur on vaidlustatud määruse punktis 3.13 esitanud mahuka põhjenduse, miks on käesolevas asjas välistatud kriminaalmenetluse läbiviimine kannatanu poolt esitatud kahtlustuse kontrollimiseks, mis puudutab tunnistaja poolt valeütluste andmist. Kannatanu saab asjast aru nii, et kõigepealt kuulati pankrotihaldur menetlusnorme rikkudes üle tunnistajana, mitte kahtlustatavana. Seejärel on Riigiprokuratuur selle asemel et nimetatud viga kõrvaldada 8 ning and anda juhis isiku ülekuulamiseks vormis mis tema õigused tagab, leidnud põhjalikud selgitused miks vales vormis isiku ülekuulamine välistab tema suhtes valeütluste andmise kahtluse kohta uurimise läbiviimise. 32.
2. Kannataja esindaja hinnangul on vaidlustatud määruses täielikult jäetud hindamata kannatanu esitatud tõendid selle kohta, et pankrotihaldur CC, pankrotitoimkonna liige MM ning JJ võisid tegutseda algusest peale ühtse kuritegeliku grupina eesmärgiga panna toime kelmus

§ 209

järgi eriti suures ulatuses, tegutsedes alates aastast 2014 kuni tänaseni kooskõlastatult ning vältavalt jadamisi toiminguid tehes saavutamaks võltsitud nõude alusel suurt varalist nõuet pankrotivõlgniku vastu. Kannatanu väidab jätkuvalt, et isegi kui tegu ei oleks olnud võltsitud nõudega, pole usalduse kuritarvitamine või kelmus sellele vaatamata aegunud, sest kuriteo toimepanemine ühtse tahtlusega hõlmatud vältavas vormis kestab tänaseni. 32.

1. Riigiprokuratuur on vaidlustatud määruse punktis 3.
2. nõustunud täiel määral kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes esitatud järeldustega. Kannatanu esindaja on omakorda Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kõikide kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistuste kohta esitanud põhjalikult argumenteeritud vastuväited. Nimetatud põhistuste käesolevas kaebuses ülekordamine ei ole kaebuse juba niigi suurt mahtu arvestades enam mõistlik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 19730000115 materjalide, sh Riigiprokuratuuri
4. juuli
5. a määrusega leiab, et X OÜ esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel süüteo aegumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodu ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja seal toodust erinevale seisukohale jõudmiseks. Siinjuures selgitab ringkonnakohus, kuivõrd Riigiprokuratuuri
6. juuli
7. a määruses on sisuliselt lahendatud küsimus kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel ehk aegumise tõttu, on ringkonnakohtul pädevus lahendada vaid nimetatud küsimust. Seega kaebuses toodud sisulised väited KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise ning PPA 01.04.
8. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse osas jäävad ringkonnakohtu poolt tähelepanuta. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.
9. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur on
10. juuli
11. a määruses põhjendatult leidnud, et

§ 2172

,

§ 209

,

§ 344

lg 1 ja

§ 354

lg 1 etteheidetavat teod on

§ 81lg 1 p 2 kohaselt aegunud.

34.

1. CC-le heidetakse ette seda, et tema, äriühingu OÜ O pankrotihaldurina ei vaidlustanud OÜ Q nõuet OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot, mistõttu see nõue tunnustati ja kinnitati 28.04.
2. a kohtumäärusega võlausaldaja nõudena ning hiljem CC pankrotihaldurina ei võimaldanud võltsitud andmetele põhineva nõude vaidlustamiseks korraldada uut nõuete kaitsmise koosolekut. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri arutluskäiguga, mille kohaselt oleks saanud CC-le nimetatud tegude toimepanemist ette heita kuni viimase nõuete kaitsmise koosolekuni, milline toimus 15.12.
3. a või hiljemalt jaotusettepaneku kinnitamiseni kohtu poolt. Ehk teisalt tuleb lugeda, et tegu on lõpule viidud hiljemalt 28.04.
4. a kui kohus kinnitas koos tunnustatud nõuetega OÜ O pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku. 9 34.
5. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses tooduga, mille kohaselt on CC-le etteheidetava teo puhult tegemist vältava kuriteoga, mille toimepanemine kestab tänase päevani. Kaebuses on vältava kuriteo iseloomustamiseks märgitud, et alates
6. aastast kuni tänaseni on CC tegutsenud kooskõlastatult ning vältavalt jadamisi toiminguid tehes saavutamaks võltsitud nõude alusel suurt varalist nõuet pankrotivõlgniku vastu. Kannatanu väidab jätkuvalt, et isegi kui tegu ei oleks olnud võltsitud nõudega, pole usalduse kuritarvitamine või kelmus sellele vaatamata aegunud, sest kuriteo toimepanemine ühtse tahtlusega hõlmatud vältavas vormis kestab tänaseni. Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et otsustada, kas CC-le süüksarvatav tegu on aegunud, tuleb esmalt määratleda kuriteo toimepanemise aeg, s.o aeg, millest

§ 81lg 1 kohaselt aegumistähtaega arvestatakse.

Teo toimepanemise aega reguleerib

§ 10

, mis sätestab: "Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata."

§ 209

näeb ette vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Seega tuleb kelmuse toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Varalise kasu saamine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal

§ 10teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole.

Ringkonnakohus, olles tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega leiab, et CC poolt toimus eeldatavasti pettusliku teo toimepanemine viimasel nõuete kaitsmise koosolekul 15.12.2014 või kõige hilisemalt siis, kui ta esitas kohtule kinnitamiseks jaotusettepaneku, milline kinnitati kohtu poolt 28.04.2015.

§ 2172

näeb ette vastutuse suure varalise kahju tekitamise eest teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus selgitab, et tegu on toime pandud hetkel, mil on rikutud teise isiku varaliste huvide järgimise kohustust. Suure varalise kahju tekkimine on tagajärg, millisel ei ole aegumise seisukohalt tähtsust. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul CC-le võimalik

§ 2172

alusel etteheidetav tegu toime pandud siis, kui ta pankrotihaldurina jättis 12.11.2014. a nõuete kaitsmise koosolekul Q OÜ nõudele vastuväite esitamata ning allkirjastas tunnustatud nõuete nimekirja, sh Q OÜ nõude summas 1 140 281 eurot. Kuivõrd

§ 344

lg 1 ja

§ 354

lg 1 sätestatud teod on olemuslikult seotud eespool analüüsitud süütegudega on ringkonnakohtu hinnangul ka nimetatud tegude puhul kriminaalmenetluse jätkamine

§ 81lg 1 p 2 kohaselt aegumise tõttu välistatud.

Eeltoodus tulenevalt on kriminaalmenetluse edasine toimetamine välistatud KrMS § 199 lg 1 p 2 järgi viidatud kuritegude aegumistähtaja möödumise tõttu. 34.3. Seoses CC-le

§ 320

alusel etteheidetava teo osas märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

§ 320

alusel CC-le etteheidetava teo sisu tuleneb sellest, et CC on eelnevalt tunnistajana ülekuulamistel korduvalt andnud valeütlusi selle kohta, et talle ei ole O OÜ raamatupidamise dokumente üle antud. Kaebuse esitaja hinnangul nähtub 19.05.2016. a allkirjastatud O OÜ raamatupidamise dokumentide üleandmise aktist, mille on allkirjastanud DD ja MM, et CC on nimetatud dokumendid kätte saanud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nimetatud akti on allkirjastanud DD ja MM, mistõttu viide nimetatud dokumendile kui asjaolule, milline tõendaks valeütluste andmist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendiks, millisele tuginedes saaks eeltoodud väidet täielikult kinnitada. 10 Siinjuures peab ringkonnakohus möönma samaselt Riigiprokuratuuriga, et CC on tunnistajana üle kuulatud ajal, mil isiku tegelik menetluslik seisund oleks pidanud olema kahtlustatav. Tulenevalt kriminaalmenetluse asjaoludest ei ole antud kuriteokoosseis kahtlustatava puhul kohaldatav. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur põhjendatult tuginenud Riigikohtu lahendi nr 4-16-6037 p-s 18 toodule, mille kohaselt õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuivõrd CC kuulati formaalselt üle tunnistajana, kuigi sisuliselt oli isiku menetluslikuks seisundiks kahtlustatav, ei ole ringkonnakohtu hinnangul CC-le võimalik

§ 320sätestatud teo toimepanemist ette heita. 35. Eeltoodu alusel ning juhindudes Kr

MS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri

1. juuli
2. a määruse muutmata ja X OÜ esindaja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11