1-20-2879 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. august 2020, Narva kohtumaja Kriminaalasja arutati 12.06.2020, 10.07.2020 ja 16.07.2020 avalikel kohtuist

§ 121

lg 2 p 2 järgi, üldmenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Kõrgmaa Süüdistatav Aleksei Iljin ringkonnaprokurör Jaanika isikukood 36208052253; elukoht XXX; määratlemata kodakondsus; XXX; emakeel vene keel; töökoht puudub; tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja Aleksei Forstiman RESOLUTSIOON 1. Mõista Aleksei Iljin

§ 121lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

1. Jätta seoses Aleksei Iljini õigeksmõistmisega riigi kanda menetluskulu summas 1132 eurot ja 80 senti ehk määratud kaitsjale Aleksei Forstimanile määratud tasu.
2. Jätta ülejäänud osa menetluskulust ehk A. Iljini poolt valitud kaitsjale makstud 240 eurot Aleksei Iljini kanda.
3. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus mõista Eesti Vabariigilt välja Aleksei Iljini kasuks valitud kaitsjale makstud summa 240 eurot.
4. Jätta asitõendina käsitletud DVD-R plaat häirekeskuse kõne ja politsei rinnakaamera videosalvestusega KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Edasikaebamise kord Otsusele võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. MENETLUSE KÄIK 1 1-20-2879
5. Aleksei Iljini süüdistatakse selles, et ta pani 31.07.2019 oma elukaaslase X X suhtes toime

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. 30.04.2020 koostatud süüdistusakt saabus Viru Maakohtu Narva kohtumajja samal päeval ja kriminaalasi nr 1-20-2879 jagati kohtute infosüsteemi (KIS) kaudu kohtunik Heili Sepp menetlusse. 14.05.2020 toimunud eelistungil prokurör ja kaitsja taandusi ei esitanud ning kaitsjal puudusid vastuväiteid ka A. Iljini kohtu alla andmisele. Viru Maakohtu 15.05.2020 määrusega andis kohus A. Iljini kohtu alla.
2. Kohtuistungil seletas süüdistatav A. Iljin, et süüdistus on talle arusaadav ning tunnistab end kuriteo toimepanemises süüdi, kuid lisas, et jalgadega ta kannatanut ei kägistanud ja hammast tal välja ei löönud. Hiljem märkis süüdistatav siiski, et perevägivallas ta end süüdi ei tunnista.
3. Prokurör leidis, et kohtulikul uurimisel on A. Iljinile esitatud süüdistus

§ 121

lg 2 p 2 järgi tõendamist leidnud ning palus ta süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust, millest kandmata on 5 kuud ja 28 päeva. Prokurör taotles karistusest vabastamist

§ 74alusel 1-aastase katseajaga ühes kohustusega mitte tarvitada alkoholi.

1. Kaitsja leidis, et A. Iljini süü ei ole tõendatud ning palus ta õigeks mõista.
2. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu X X (I kd, tl 37-41), tunnistajad X X (I kd, tl 32-35), X X (I kd, tl 41-43) ja X X (I kd, tl 44-45) ning süüdistatav Aleksei Iljin (I kd, tl 51-56, lisaks tema koostatud skeem tl 60). Kohtus uuriti asitõendi vaatlusprotokolli koos lisaks oleva DVD-ga (I kd, tl 36), millel on häirekeskusesse 31.07.2019 tehtud kõne audiosalvestus ja patrullpolitseiniku rinnakaamera videosalvestus (II kd tl 12-20; DVD salvestustega ümbrikus tl 21). Videolt on nähtav politseiametniku isikukood 49704043735; videolt nähtava ja kuuldava (sh politseiametniku enesetutvustuse), lähisuhtevägivalla infolehel olevate andmete ning asjas vormistatud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli ja indikaatorvahendi kasutamise protokolli alusel (II kd, tl 4, 6-10) saab järeldada, et videosalvestus on tehtud patrullpolitseinik X X rinnakaamerast. Kohus käsitleb otsuses veel ka järgmisi prokuröri ja kaitsja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid, mida uuriti kohtuistungitel (I kd tl 35p-36, tl 44 ja tl 56p): - Kannatanu esialgse 31.07.2019 ülekuulamise protokolli lisaks olnud fototabel (II kd tl 1-3); - 31.07.2019 indikaatorvahendi kasutamise protokoll A. Iljini kohta (II kd tl 4); - Lähisuhtevägivalla 31.07.2019 infoleht (II kd, tl 5); - A. Iljini kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (II kd, tl 6-11); - 15.03.2016 süüdistusakt ja 10.05.2016 Viru Maakohtu kohtuotsus X. X süüdistusasjas nr 1-162193

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 8. Vastavalt Kr

MS §-le 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuulanud 2 1-20-2879 ära kohtumenetluse pooled ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatav tuleb talle etteheidetud süüdistuses õigeks mõista. Alljärgnevalt põhjendab kohus sellisele seisukohale asumist, käsitledes kõigepealt faktilisi asjaolusid ja hinnates selle käigus tõendeid (I), kusjuures esmalt puudutab kohus vastuvaidlematult tuvastatud asjaolusid (1.1.), seejärel annab oma hinnangu kannatanule ja süüdistatavale tõendiallikatena (1.2.), käsitleb fakte muude tõendite alusel (1.3.) ja teeb kokkuvõtte tuvastatud faktilistest asjaoludest (1.4.). Järgnevalt analüüsib kohus tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt teo objektiivset (II) ja subjektiivset (III) koosseisu ja õigusvastasust (IV) ning annab viimaks lõpliku hinnangu süü küsimuses (V). Jaotises VI käsitleb kohus menetluskulusid ja jaotises VII asitõendi käitlemist. I. Faktilised asjaolud ja hinnang tõenditele 1.

1. Vastuvaidlematult tuvastatud asjaolud
2. Kõigepealt sedastab kohus asjaolud, milles pole vaidlust.
3. Vastuvaidlematult olid (ja on) Aleksei Iljin ja X X elukaaslased ja viibisid 31.07.2019 ajavahemikul kella 01:00-02:03 korteris aadressil XXX. Nad olid mõlemad alkoholijoobes. Need asjaolud nähtuvad nii nende endi kui ka väljakutsele vastanud patrulli koosseisus sellele aadressile saabunud politseiametniku, tunnistaja X X ütlustest. Sama ilmneb häirekeskusesse tehtud kõnest (asitõendi vaatlusprotokoll) algusajaga 31.07.2019 kell 02:03, milles X. X kutsub politseid just sellele aadressile ja telefonikõnes osalevad mõlemad elukaaslased. Politseiametniku rinnakaamera salvestuselt (asitõendi vaatlusprotokoll) ilmneb, et kui politsei jõudis 31.07.2019 kell 02:22 kõnealusesse korterisse, olid mõlemad isikud korteris ja ka videosalvestuselt on selgelt sedastatav mõlema alkoholijoobele omased tunnused (ebakindel seisak, segane jutt). A. Iljini joovet ja kinnipidamist kinnitavad ka kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja indikaatorvahendi kasutamise protokoll (alkoholi 0,98 mg/l väljahingatavas õhus, mõõdetuna alkomeetriga AlcoQuant 6020 Plus, mis vastab alkoholijoobele ka liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 tähenduses).
4. Samuti saab lugeda kõhkluseta tõendatuks, et X. X olid vahetult politsei saabumise järel sedastatavad verejäljed näo mõlemal poolel, samuti punased jäljed kaela piirkonnas. Need jäljed on nähtavad fotodelt, mis tehti politseis samal öösel (II kd, tl 1-3) ning politsei rinnakaamera videol (protokollis vastavalt II kd tl 16 – ekraanipilt ja märge: „parempoolne näoosa ja suunurk on verised.“; videol nähtavad kuivanud nirede sarnased verejäljed nt kell 2:32-2:33, sh meelekohal näo küljel ning suunurgas). Seda, et X. X näol oli veri, kui politsei saabus sündmuskohale, kinnitab oma ülekuulamises ka politseiametnikust tunnistaja X. X (I kd tl 33-34). Sama kinnitas ülekuulamisel ka kohal käinud kiirabiarst X X , kes kohtus üle kuulati (I kd tl 42-43). Asitõendi vaatlusprotokollist ja sellele lisatud salvestisest on näha, et kiirabi käis kohal tol ööl kell 02:2502:
5. Lähisuhtevägivalla infoleht, mille oli koostanud X. X , kajastab, et kannatanul on nägu, kael, pea verine, konkreetseid vigastusi pole märgitud; lähisuhtevägivalla infolehele on ta märkinud ka, et kannatanul on alkoholijoobe tunnused.
6. Vaidlus on selles, kuidas kõnealused punetused ja verejäljed X. X näo ja kaela piirkonda tekkisid ning kas ja millist vägivalda kasutas tema suhtes Aleksei Iljin. 1.
7. Kannatanu ja süüdistatav tõendiallikatena
8. Aleksei Iljini kohtus antud ütlustest nähtuv versioon toimunust on järgmine. Ööl vastu 31.07.2019 tarvitasid nad elukaaslase X. X alkoholi ja hakkasid veidi riidlema. Kuna X. X ei tahtnud temaga koos magada, tegi süüdistatav talle elutoas magamiseks lahti tugitool-voodi. N. X tahtis aga minna vannituppa vanni magama, kus ta magab purjuspäi tihti. Teel sinna koperdas naine purjuspäi uksepiidal ja kukkus peaga vanni alla, jalad vannitoast välja. Pea jäi vannijala ja mustapesukasti vahele. Süüdistatav tiris ta vannitoast välja, pani diivanile istuma. Kuna kannatanu polnud täielikult teadvusel ja pea oli ripakil, andis talle toibutamiseks mitu (hiljem täpsustas: kolm) kõrvakiilu. X. X toibus ja hakkas riidlema. Naine hakkas tahtma tänavale, aga süüdistatav ei tahtnud teda lasta ja pani ukse lukku, sest „huligaanid ja narkomaanid võivad purjus naisterahvaga 3 1-20-2879 teha mida iganes.“ Siis tahtis X. X , et kutsutaks välja politsei, süüdistatav valis 112 ning kutsutigi välja politsei. Verd ja kehavigastusi A. Iljin X. X tähele ei pannud, küll aga oli naise nägu üleni punane.
9. Oma ütlustes kasutas A. Iljin X. X toibutamise kohta mitmeid eri väljendeid, mis eesti keeles tõlgiti vastu nägu patsutamiseks või kloppimiseks; Iljin vaidles vastu, kui seda nimetati löömiseks. A. Iljini sõnade kohaselt teostas ta löögid lahtise käega. Kaitsja küsimusele „Miks te teda lõite?“ (I kd, tl 53) vastas ta: „Et ta toibuks.“ Prokuröri küsimusele vastas Iljin (I kd, tl 54p-55), et talle tundus, et ta lõi kergelt, kuigi mõnele teisele ehk võib tunduda, et kõvasti, löökide tugevust ei osanud täpsemalt kirjeldada ja selgitas oma hinnangut sõnadega: „Aga nägu tal ju terve, ei ole vigastatud.“ Seda, miks ta kasutas toibutamiseks just vastu põski löömist, selgitas ta järgmiselt: „Ma ei löönud. Ma kloppisin vastu põski. Ei tea, kuidas teine inimene oleks samas olukorras käitunud. /…/ Ei tea, issand küll, kõik teevad nii. Ma ei löönud teda ju, lihtsalt patsutasin teda, et ta toibuks, aga tema toibus ning kutsus välja politsei. /…/ Mõtlesin, et kui ta ei toibu, kutsun välja politsei./…/ Ma osutasin talle esmaabi nii nagu oskasin.“ Kui kaitsja küsis talt, kust sai kannatanu kõik vigastused, mis on fotodelt näha, vastas ta: „Millised vigastused? Tal ei olnud mingeid vigastusi. Oli see, et tal oli nägu punane nagu tomat ja juuksed olid sassis. Nähtavaid vigastusi polnudki“ (I kd, tl 53p). Kui prokurör viitas istungil vaadatud videol nähtud verele kannatanu näol, vastas ta: „Räägin ausalt, mina ei näinud. Miks ta võis tekkida? Kukkumise tõttu. Ta oli mitu korda kukkunud. Võib-olla kõrvakiiludest, mis aga vähe võimalik.“
10. Kannatanu X. X andis ristküsitlusel toimunust sarnase versiooni. Ta rääkis, et olles tol õhtul purjus, läks ta tüdinuna vannituppa magama (seal magab ta siis, kui tahab vaikust) ja A. Iljin kandis ta sealt tagasi tuppa. Iljin üritas teha nii, et X saaks „tagasi tundesse“: „Seetõttu ta kandis mind üle ja lõi mind mitu korda vastu põske, et ma tuleksin mõistusele. Ma kainenesin ja reageerisin õigesti./…/ Et ma kaineneksin ja tuleksin mõistusele. /…/ Lahtise käega vastu põskesid. Tavaliselt selleks, et tunded tuleksid tagasi.“ Prokuröri küsimustele, mida ta löökide ajal tundis, vastas ta, et ta tundis lööke, kuid ei oska öelda, mida ta siis tundis: „See ei ole valu, see on võõra käe tunne, mingi võõra eseme tunne, et midagi võõrast puutub kokku minu näoga.“ Prokuröri küsimustele, kuidas ta näole sai veri, mida on salvestusel näha, vastas ta: „Sest kui ma tõusin üles tugitoolist ja üritasin minna vannituppa, siis ma kõikusin ja mitu korda kukkusin.“ Kukkumise kohta selgitas, et ta oli väga purjus, autopiloodil ja kaotanud koordinatsiooni; esmalt kukkus tugitoolilt, korteris on remont ja seal on palju nurki, ta lõi end vastu vanni äärt ja võimalik, et ka vastu vanni jalga. Ta võis kukkuda ühe või rohkemgi kordi. Kindlasti kukkus ta näoga, aga ilmselt lõi kukkudes ära kõik kehaosad. Täiendavalt vastas kannatanu prokuröri küsimustele oma vigastuste päritolu kohta, et kui ta pärast näo ära pesi, ilmnes, et tal oli üks hammas lahti ja kõikus suus ja sealt see veri tuligi, mille ta oli mööda nägu laiali hõõrunud; nähtavatest kehavigastustest oli tal vaid paistes huul. Seda, et süüdistatav üritas talle lahtise käega vastu nägu lüües teda toibutada, kinnitas ta ka kaitsjale (I kd, tl 41). Lisaks vastu põski lahtise käega löömisele Aleksei raputas teda õlgadest, kuid ta ei kägistanud teda ega astunud jalgadega kaela peale (I kd, tl 38). Ka rääkis kannatanu, et ta oli saanud paar nädalat varem jalatrauma ning tal oli tol õhtul peal ka langett-side, mis mõnevõrra takistas liikumist.
11. Seega langevad X. X ja A. Iljini ütlused kohtuistungil kokku osas, mis puudutab nende füüsilisi kontakte ööl vastu 31.07.2019 ja võimalikku viisi, kuidas tekkisid X. X näole punased jäljed ja veri. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi X. X ütlustena protokolliti: „Kui Aleksei tiris mind vannist välja, siis ma olin lamanud põrandal“ (I kd, tl 37p) ja „Ta üritas tõsta mind vannist välja“ ( I kd, tl 37) , A. Iljin oma ütlustes aga X. X vannis olemisest ei räägi, pole siin ilmset vastuolu. Vann ja vannituba on vene keeles sõnaraamatu kohaselt sarnase kõlaga sõnad; venekeelse kaitsja sõnul (tl 53) kasutatakse vanni ja vannitoa kohta lausa sama sõna, mis tekitas istungil pisut segadust A. Iljini ütluste tõlkimisel. Kokkuvõttes on võimatu tagantjärgi tuvastada, kas eelviidatud kohtades ütles X. X „vannist“ või „vannitoast“, kuna vene keeles kõlavad need 4 1-20-2879 eristamatult ja istungi salvestuselt pole kuulmise järgi võimalik vahet teha (vrd из ванной vannitoast, из ванны – vannist).
12. X. X ja A. Iljin on ainukesed võimalikud otsese tõendi allikad X. X vigastuste tekkemehhanismi ja A. Iljini tegude kohta. Kui juhinduda nende ütlustest, siis ei saa väita, et A. Iljin lõi X korduvalt rusikaga näkku ja pea piirkonda, astus jalaga ta kaela peale ning kägistas teda, st pani toime teod, mida on talle süüdistuses ette heidetud. Prokurör taotles aga mõlema isiku ütluste tõendikogumist väljajätmist, leides, et need ei ole usaldusväärsed.
13. Kohus nõustub, et X. X ja A. Iljini ütlused ei ole usaldusväärsed. See hinnang laieneb kõigile ütlustele, mida nad on selles kriminaalmenetluses andnud.
14. X X ütluste usaldusväärseks pidamist takistab asjaolu, et kohtul ei ole võimalik veenduda, millised tema poolt menetluse vältel esitatud väited on tõesed ja millised valed. Prokurör esitas kohtule tõendina Viru Maakohtu 03.07.2020 otsuse asjas nr 1-20-4583, millega X. X mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi

§ 320lg 1 järgi teadvalt valede ütluste andmises käesoleva kuriteosündmuse kohta.

Otsuses sisalduvast süüdistusest nähtub, et ta kuulati üle 31.07.2019 kell 03:03-03:50, 08.01.2020 ja 03.02.

1. Esimesel ülekuulamisel kajastas ta toimunut sarnaselt praeguses A. Iljini süüdistuses märgituga, kahel hilisemal ülekuulamisel aga selliselt, nagu ta kohtuistungil rääkis, sh ütles ta 03.02.2020 ülekuulamisel, et tal tuli vannis kukkumise tagajärjel välja üks hammas, A. Iljini toibutamise ajal ta valu ei tundnud. 08.01.2020 ülekuulamisel ütles ta, et mäletab toimunut halvasti. Süüdistuse kohaselt, mille alusel kohus X. X süüdi mõistis, „on tegemist omavahel diametraalses vastuolus olevate ütlustega, mille puhul oma vastuolulisuse tõttu ei saa vähemalt üks versioon tõele vastata.“ Seega ei suutnud prokuratuur tõendada ega ka kohus hinnangut anda, kas tõele vastavad need kannatanu ütlused, mis langevad kokku süüdistusega, või need, mis süüdistuse kummutaksid. Ka praegusel kohtul pole paremaid eeldusi võtmaks seisukohta, kumb versioon on tõesem, sest mõlemal juhul on võrdsel määral poolt ja vastuargumente.
2. Valeütluste süüdistuse (otsuse) kohaselt põhjendas X. X esimesel ülekuulamisel A. Iljini süüdistamist sellega, et ta oli mehe peale vihane. Käesoleva asja kohtuistungil avaldas prokurör mitmel korral X. X varasemaid ütlusi vastuolude tõttu ning kannatanu ütles ka istungil, et valetas esimesel ülekuulamisel. Ta põhjendas seda sellega, et ta oli „julmalt purjus“ ja vastas seda, mis pähe tuli, samuti selgitas ta valeütlusi selliselt: „Kui inimene on tugevalt purjus, siis talle meenub mingid pisisolvangud ning kurjuse tõttu võib rääkida väga palju ebaõiget ja mittevajalikku, mõtlemata tagajärgedest teise inimese jaoks. Minu arvates purjus inimene ei ole võimeline vastutama oma sõnade eest.“ Selles, et X. X oli esimese ülekuulamise ajal väga purjus, ei ole istungil kahtlust olnud, sest vaid mõnikümmend minutit varem tehtud rinnakaamera videol on ta selgelt purjus (vt ka otsuse p-d 10-11).
3. Samas ei ole aga üheselt ilmne, et õiged on just 08.01.2020, 03.02.2020 ja kohtuistungil antud ütlused. Prokurör neid ei uskunud, rõhutades, et kannatanut ei saa ütluste andjana uskuda, kuna ta on andnud valeütluste andmise eest hoiatatud isikuna juba varem (eeluurimisel) valeütlusi. Kohus nõustub, et isikut, kes on nii ütluste andmisel käitunud, on tõepoolest raske uskuda ka ristküsitlusel, iseäranis kui ta annab hämmastavalt detailseid vastuseid küsimustes, mida ta enam kui pool aastat tagasi väitis halvasti mäletavat. Pole välistatud, et kannatanu süüdistatavat soosivad ütlused kohtuistungil ei vasta tõele seepärast, et ta soovib tagada nö kodurahu. Nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest nähtub, et nad on elanud koos kolmteist aastat, suhtuvad üksteisesse soojalt ja kavatsevad ka edaspidi koos elada (I kd, tl 36p, 38p, 40p, 41, 51p, 53p). Sellisel juhul on inimlikult mõistetav, et üks ei soovi, et teine „tema pärast“ kriminaalkaristuse saab. Samuti pole välistatud, et X. X tunneb end ise juhtunus süüdi – ta rõhutas, et tema iseloom pole mingi kingitus, st et ta ise kipub tüli kiskuma, ja ka kõnealuses peres mitu korda patrullpolitseinikuna kohal käinud tunnistaja X. X märkis: „Ei saa öelda, kes neist on ohver ja kes on agressor. Nad on mõlemad võrdsed vastased“ (I kd, tl 35). Seda, et X. X võib olla ka ise agressiivne ja äkiline, viitab ka tema 5 1-20-2879 süüdimõistmine 10.05.20216 selle eest, et ta lõi 2014.a kodus tekkinud tüli käigus ja purjuspäi keset päeva A. Iljinile noaga kõhtu, tekitades talle eluohtliku tervisekahjustuse (II kd, tl 25-29). Samuti on küsitav, kui palju X. X üldse mingil ajahetkel tegelikult toimunust mäletas, arvestades, et ta oli purjus – 03.07.2020 kohtuotsusest nähtuvalt väitis ta 08.01.2020 ülekuulamisel, et mäletas sündmust halvasti, kohtuistungil rääkis ka A. Iljin sellest, et X X ei mäletanud tollest õhtust hiljem peaaegu midagi (I kd, tl 56). Kokkuvõttes ei ole kohtul võimalik jaatada X. X mistahes sisuga ütluste usaldusväärsust ega eelistada ühtesid ütlusi teistele, mistõttu neile tugineda ei saa.
4. Sama vähe usaldusväärsed on ka A. Iljini ütlused. Nagu kohtuistungil tuvastati, andis A. Iljin kohtus suhteliselt detailseid ütlusi, kuigi kohtueelsel uurimisel ta nii head mälu ei ilmutanud (I kd, tl 55). Seejuures andis A. Iljin oma kohtueelsete ütluste usaldusväärsusele väga halva hinnangu, rõhutades, et tal oli suhkruhaigusest tingitud halb terviseseisund, talle ei antud vett, ta oli ebaadekvaatses seisundis ja seetõttu andis ülekuulamisel misiganes ütlusi, et välja saada. (Seda, et A. Iljinil on tervisega tõsiseid probleeme ja ta vajab pidevat meditsiinilist abi, saab järeldada ka politseipatrulli rinnakaamera videolt (ajal 2:25:25), kust nähtub, et korteris on sektsioonkapil suurelt ajakava erinevate A. Iljini meditsiiniliste läbivaatustega). Kohtuistungi kohta ütles Iljin, et tal on olnud aega toimunut meenutada, aga kõike ta siiski ei mäleta. Eriti suure küsimuse alla paneb aga A. Iljini ütluste usaldusväärsuse see, et ta tunnistas, et tema mälestused tuginevad sellel, mida ta eelmisel kohtuistungil „telekast“ nägi (st asitõendiks oleva salvestuse vaatlusel – vt I kd, tl 55) ja et nad on kahekesi koos kannatanuga asjast rääkides pannud kokku ühise mälupildi „Midagi mäletasin, midagi mitte, aga pärast olime koos sellest rääkinud. Midagi mina lisasin, midagi tema lisas“ (I kd, tl 55p). Samuti viitab A. Iljini mälu ebausaldusväärsusele see, et tema sõnul polnud X. X näol verd, kuigi ka videolt on näha, et see seal siiski oli. Samuti on tähelepanuväärne, et 08.07.2020 allkirjastas A. Iljin kohtule esitamiseks taotluse, et ta soovib kannatanuga leppida ja lepitusmenetluse läbiviimist; 10.07.2020 kohtuistungil aga ütles selle kohta: „Põhimõtteliselt ma ei ole temaga riielnud, et ära leppida. Ütleme nii, et see on tehtud seaduse jaoks, et trahvi oleks antud vähem ja et vanglasse ei pandaks istuma.“ Sellest kõigest koos saab järeldada, et A. Iljin ega X. X ei võta kriminaalmenetluses tõe rääkimise kohustust ega tõe tuvastamist paraku kuigi tõsiselt. Tuleb tõdeda, et neile soodsa eesmärgi saavutamiseks on nad valmis mida tahes ütlema või millele tahes allkirja andma, isegi kui nad selles sisalduvat tõde kinnitada ei saa. Selle tagajärg on aga see, et kohus ei saa nende kummagi ütlusi uskuda.
5. Kuigi prokurör pidas süüdistatava ja kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks, leidis ta, et tuleks usaldada mõlema esmaseid selgitusi, mis on kajastatud asitõendi vaatlusprotokollis ja sellele lisatud salvestustel (st kõne häirekeskusesse ja vestlus, mis kajastub patrullpolitseiniku rinnakaamera videol).
6. Tutvudes 31.07.2020 kell 02:03 tehtud kõnega häirekeskusesse, saab sellelt tuletada kuriteosündmuse kohta järgmisi kannatanu väiteid. X. X ütleb üsna kõne alguses: „olen läbipekstud“ ja veidi hiljem, et tal on hambad välja löödud. Kui ametnik küsib, kas peksti kätega, vastab ta jaatavalt; kui küsib, kas mingite esemetega ka, siis ütleb, et jah ja jalgadega ka. Politseipatrulli rinnakaamera salvestus on korteris tehtud samal ööl kell 02:21:04 kuni ca 02:
7. Videolt on näha, et X. X vastab küsimusele, kas tal on tervise osas kaebusi, eitavalt, aga lisab siis, et ta nägu on läbi pekstud, arstiabi ta aga ei taha. Samuti ütleb ta (ilmselt alkoholijoobe tõttu) segaselt: „Vat te öelge, miks ta jalgadel… Jalgadega kõnnib mööda nägu.“ Lisaks vastab ta politseiametniku küsimusele, kas tihti toimub kätega löömisi, et tihti. Toimunu põhjusena toob N. X joomise ja küsimusele, kas ta ise provotseeris, vastab, et ei tea. Kokkuvõttes on X. X mõlemal salvestusel konkreetse tarvitatud vägivalla osas väga ebamäärane ja ei vasta süüdistuses kirjeldatud detailidele.
8. X. X väljaütlemised salvestusel ei ole usaldusväärsed ega oma tõenduslikku väärtust. Prokurör leidis, et kannatanu nö vahetud väited on usaldusväärsed, sest tal polnud põhjust valetada. Kohus on teistsugusel seisukohal ja leiab, et kannatanu, keda polnud põhjust usaldada ütluste andjana politseile ja kohtule, on vähemalt sama ebausaldusväärne olnud tõendiallikana juba algusest peale. 6 1-20-2879 Ei saa nõustuda, et kannatanul polnud põhjust häirekeskuse ja patrullpolitseinikuga rääkides valetada. Kannatanu ise ütles kohtus, et ta oli kuri, tahtis vaid korterist välja saada ja oli ka purjus, mistõttu valetas vägivalla kohta. Kohtul tuleb siinkohal nõustuda kannatanu endaga, kelle nimetatud põhjus valetamiseks (soov mistahes vahenditega korterist välja saada) leiab salvestustel väga usutavalt kinnitust.
9. Kõigepealt on kõnest häirekeskusesse aru saada, et kannatanu esimene, peamine ning tungiv soov oli see, et keegi (politsei, kiirabi) tuleks kohale ja laseks ta korterist välja. Nagu kannatanu ja süüdistatav on kohtus selgitanud, pani süüdistatav ukse lukku, et purjus kannatanu ei läheks (alasti) tänavale. Süüdistatav tõi ülekuulamisel esile ka mitmeid värvikaid näiteid sellest, kuidas kannatanu on purjuspäi hulkumas käinud (I kd, tl 51p). Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et purjus inimesed tahavad sageli hulkuma minna ja siis on neid raske kontrollida ja kaitsta. See, et korteri uks oli lukus, nähtub ka videosalvestuselt, kus süüdistatav keeras selle politsei jaoks lukust lahti. Häirekeskuse kõnest on kuulda, et nii kannatanu kui ka süüdistatav seletavad, et kannatanu on alasti ja tahab sellisena tänavale minna, mida süüdistatav ei taha lubada. Kannatanu esimene ja ainus selge soov häirekeskusele tehtud kõnes on: „Soovin väljuda korterist.“. Kahel korral, kui häirekeskuse ametnik hakkab küsima võimaliku vägivalla kohta, ei taha kannatanu sellest rääkida, vaid üritab jutu ikka viia selleni, et ta saaks korterist välja („Kes tegi seda?“ – „Teeme nii, et teie esialgu talutate mind sellest korterist välja…“ „Kes tegi seda?“ „Palun, aidake mul sellest väljuda.“ ; veidi hiljem: „Teeme nii, et ei hakka seletama. Ma palun teilt abi.“). Samas ei ole mingeid indikatsioone, et süüdistatav oleks takistanud tal kuidagi häirekeskusega rääkimast, st tegemist polnud olukorraga, kus kannatanul pidi kartma vägivallast rääkida. Seega on raske ümber lükata kannatanu sõnu kohtus, et ta üritas häirekeskusega manipuleerida selle nimel, et saavutada mis tahes vahenditega korterist väljasaamine. Samuti ilmneb häirekeskuse vestlusest (asitõendi vaatlusprotokollist), et vägivallast räägib ta ainult pinnimise peale, mis viitab sellele, et see polnud tema esmaeesmärk. Seetõttu on usutav, et kannatanu vastas nii, nagu etteantud küsimused teda juhatasid, ilma et ta oleks seadnud eesmärgiks tõtt rääkida. Ühtlasi oli ta pahane ka süüdistatava peale, mis on nähtav muuhulgas ka hilisemalt politseipatrulli videolt (02:33:37 ja edasi).
10. Sama olukord on politseiametniku rinnakaamera salvestusel oleva jutuga. Kui politseinik ja kiirabiarst hakkavad kannatanuga suhtlema, siis keeldub ta igasugusest abist ja kordab mitu korda, et tahab lihtsalt välja saada ja mitte midagi muud (02:27-02:28). Lisaks on mõlemal salvestusel ilmselge, et ta on nähtavalt purjus, mida kannatanu, süüdistatav ja politseiametnikust tunnistaja kinnitasid ka kohtuistungil. Ka see asjaolu vähendab X. X ütluste usaldusväärsust. Samuti tuleb rõhutada, et kui prokurör ja kohus ei pea kannatanut usaldusväärseks isegi olukorras, kus ta annab ütlusi kaine peaga uurimisasutuses või kohtus, olles vahetult hoiatatud valeütluste eest, siis on ülimalt küsitav, miks peaks arvama, et ta räägib tõtt ilmses joobes, kui ta on alkoholijoobest tingitud „rändamistungi“ mõju all. Seejuures väärib tähelepanu, et kõnes häirekeskusesse rääkis X. X oma kehavigastustest liialdatult, st kujul, mis hiljem kinnitust pole leidnud (üleni läbi pekstud, peksti esemetega, hambad (mitmuses) suust välja löödud). Seega saab öelda, et osa kannatanu esialgseid seletusi osutusid ebatõeseks. Need asjaolud annavad alust väita, et tema väited 31.07.2020 öösel kella 2 ja 3 ajal oli purjus inimese jutt, millest tõde otsida on tulutu. Kokkuvõttes ei pea kohus X. X väiteid, mis kajastuvad asitõendi vaatlusprotokollis ja sellele lisatud salvestustel, usaldusväärseks.
11. Asitõendi vaatlusprotokollis on ka A. Iljini sõnad, mida on võimalik tõlgendada vägivalla tarvitamise omaksvõtuna. Kui häirekeskuse ametnik vahendab, et helistaja ütles, et mees lõi teda, vastab Iljin „ну маленко побил, да“, st „no veidi peksin jah.“ Kui patrullpolitseinik mõni minut hiljem videol A. Iljini küsitleb, siis ütleb A. Iljin „я еи в пятак дал ий всё“, mis on asitõendi vaatlusprotokollis tõlgitud: „Andsin vastu nina ja kõik.“ Küsimustele vastates selgitab ta, et tegi seda, sest naine keeldus temaga seksimast ja ütles talle ropusti. Kohtul pole põhjust teha neist ütlustest usaldusväärseid järeldusi selle kohta, et A. Iljin pani toime süüdistuses kirjeldatud teod. Esmalt on oluline, et neist fraasidest ei nähtu, millist vägivalda A. Iljin kasutas. Maksimaalselt 7 1-20-2879 võib järeldada, et ta võtab omaks mingisuguse jõu kasutamise X. X suhtes, aga sama hästi võib see vastata sellistele toibutavatele löökidele, nagu ta kirjeldas kohtuistungil.
12. „Veidi peksin“ on ebakonkreetne. Selle lause juures ei saa ignoreerida ka mõningast (kohatult) muhedat tooni, mis viitab sellele, et isik ei anna endale päris täpselt aru, et asi on tõsine. Mis puudutab aga väljendit „в пятак дал“, siis leiab kohus, et asitõendi vaatlusprotokollis kasutatud tõlge on eksitavalt konkreetne. Tegemist on kujundliku kõnekeelse väljendiga, mida näiteks veneeesti veebisõnaraamatus vägivalla tarvitamise kontekstis polegi. Erinevad teised sõnaraamatud (nt https://context.reverso.net; https://en.kartaslov.ru ) annavad väljendi vasteks mistahes kujundliku vägivalla, mis eelistatult on suunatud näo piirkonda, aga ei pruugi. Vastena võib eesti keeles kasutada ilmselt näiteks väljendeid: „andma kolki“, „andma molli“, „andma lõuga“ vms. Kohtutõlk tõlkiski selle sõnadega „andis pasunasse“ (I kd tl 55).
13. Kohtuistungil rõhutas süüdistatav ise, et kindlasti ei öelnud ta seda konkreetse mõttega, et andis vastu nina, vaid mõtles selle all, et patsutas vastu põske (I kd, tl 55). Mis puudutab seksist keeldumist kui konflikti põhjust, siis väitis süüdistatav, et ütles, mis esimesena pähe torkas; kuna 10 aastat tagasi neil tõesti oli sel teemal tüli ja nii ta politseile siis ütles, tegi ta seda ka seekord. (Siinkohal langevad süüdistatava ütlused kokku kannatanu omadega, kes vastas kohtu sellekohasele küsimusele: „Ta ütles lollust. Miks tal selline asi pähe tuli, et nii öelda, ma ei tea.“ – I kd, tl 41). Kaitsjale vastates rääkis süüdistatav: „ Politseinik küsis mult, mis juhtus, mina ütlesin, et vot, andsin talle pasunasse. Ma ütlesin, et andsin talle pasunasse, kuna mul on sõbrad autojuhid, siis meile meeldivad sellised naljad. Ma ei mõelnud seda, et andsin talle rusikaga ninna, seda ei olnud. Muidugi ei olnud.“ Iljin selgitas öeldut prokurörile vastates: „ Jumal küll, mis esimesena pähe tuli, seda ütlesingi. Ma olin ju ka ebakaine.“ Prokuröri küsimusele, kas ta valetas politseile, vastas ta: „Ei, ei valetanud. Ütlesin, mida ütlesin, kurat teab, mida ütlesin.“ Kohtuniku küsimusele, mida ta ikkagi pidas silmas fraasi „в пятак дал“ all, vastas ta: „Jumal küll, mul on selline seltsimees, kellele meeldivad sellised naljad ning ütlesingi seda, mis mul esimesena pähe tuli. /../ Iga normaalne inimene, kes saab huumorist aru, peab aru saama, et see ei ole tõsiselt võetav. Ma ei mõelnud, et kõik tuleb nii tõsiselt (I kd, tl 56)“.
14. Eelnevat (sh p-s 22 öeldut) arvestades tuleb kohtul tõdeda, et ilmselt alkoholijoobe mõjul (mille tunnused on ka videol selgelt näha – silmad ei püsi lahti, jutt on veniv ja segane) ei võtnud A. Iljin 31.07.2020 öösel valitsenud olukorda tõsiselt. Tema rahvalikule väljendile, mille kohtutõlk tõlkis „pasunasse andmiseks,“ ei saa anda määravat tähendust temapoolse jõukasutamise iseloomu kohta, veelgi vähem saab aga sellest järeldada, et ta lõi kannatanule konkreetselt rusikaga näkku. Tuleb ka rõhutada, et kuigi sisuliselt oli A. Iljin sellal, kui politseiametnik X X teda toimunu kohta küsitles, juba kahtlustatav, ei selgitatud talle tema õigust ütluste andmisest keelduda ega tagatud kõiki kahtlustatava õigusi (sh õigust teada, et ta ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu), mistõttu juba sellel põhjusel ei saaks A. Iljini ütlusi kasutada süüdistuseks tema vastu. Kuna nende sisu on aga juba niikuinii ebausaldusväärne tema joobe ja kohatu huumorimeele tõttu, siis jäävad tema poolt politseiametnikule kahtlustatavana kinnipidamisel oma kodus öeldud sõnad tõendite hulgast välja. Seejuures pole mingit sisulist tähendust sellel, et sõnad „pasunasse andmise“ kohta ütles A. Iljin kell 02:23, kahtlustatavana kinnipidamist hakati aga lugema algusega kell 02:25 (
15. kd, tl 6) – küsitlejaks oli sama uurimisasutuse ametnik X X , kes koostas ka kinnipidamise protokolli.
16. Kokkuvõttes on X X ega Aleksi Iljini ütlused ning asitõendi vaatlusprotokollis ja sellele lisatud salvestustel kajastatud väljaütlemised, mis puudutavad A. Iljini jõukasutust X. X suhtes 31.07.2020, tervikuna ebausaldusväärsed. Kohus ei saa eelistada ühtegi kannatanu ja süüdistatava väljaütlemist teisele, sest ükski neist pole usaldusväärsuselt teisest parem. Tuleb nõustuda tunnistaja X , kes vastas prokuröri küsimusele, kas korteris olnud kannatanu ja süüdistatava joove võimaldas nende juttu uskuda: „Ma ei saa vastata sellele küsimusele, sest inimesed ka tugevas joobes räägivad tõtt ja kained inimesed valetavad.“ Siiski ei saa kohus ignoreerida A. Iljini kaitseversiooni, mis langeb kokku tema ja X. X kohtus antud ütlustega, mille kohaselt A. Iljin lõi 8 1-20-2879 üksnes mõnel korral X. X toibutamiseks lahtise käega vastu nägu, kehavigastused sai X. X aga seoses kukkumistega vannitoas vastu erinevaid nurki. Seda versiooni tuleb sarnaselt süüdistusversiooniga kontrollida ja ülejäänud tõendeid selle valguses analüüsida. 1.
17. Faktide tuvastamine muude tõendite abil
18. Kuna A. Iljini ja X. X ütlused ja salvestustel kajastuvad selgitused jäävad nende ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale, jääb kohtul hinnata kaudseid tõendeid.
19. Kohtus üle kuulatud kiirabiarstist tunnistaja X X , kes oli politseiametniku rinnakaamera videost nähtuvalt ka sündmuskohal, kuulati kohtuistungil üle. Kui prokurör teda X. X näost samal ööl tehtud fotode kohta küsitles, ütles ta, et on võimatu öelda, kas fotol nähtav punetus on tekkinud kukkumise või peksmise tagajärjel, kukkuda võidi ka mitu korda; sama ütles ta võimaliku löökhaava kohta (I kd, tl 43). Fotol olevad verelaigud võisid kaitsjale antud vastustest nähtuvalt olla tekkinud sellest, et kui suust tuli verd, hõõruti see näo peale laiali. Ei videosalvestusel ega kohtus ülekuulamisel ei öelnud X. X midagi enamat võimalike vigastuste ja vägivalla kohta.
20. Politseiametnikust tunnistaja X X , kes käis tol ööl kohal patrulli koosseisus, kuulati samuti istungil üle. Ta rääkis, et mõlemad isikud olid väga tugevas joobes ja visuaalselt olid naisel vigastused. Samas selgus küsimustele vastates, et vigastused fikseeris naisel tema paarimees (st X X – vt otsuse p 6). Tunnistaja ütles, et talle oli korteris arusaadav, et mees peksis naise läbi, aga täpsustatavatele küsimustele vastas ta, et järeldas seda sellest, et naise näol oli veri ja naine oli teatanud, et teda peksti. Vere olemasolu kohta korteris vastas ta: „Ma ei mäleta, et saaks väita, et nägin.“ Tunnistaja rääkis ka, et oli ka varem selles korteris väljakutsel käinud, ükskord oli sama meest lõigatud noaga. Tookord oli mees agressiivne, seekord oli normaalne. Käitumise järgi ei saanud öelda, kes oli ohver, kes oli agressor. Mõlemad olid rahulikud, aga eeskätt põhjusel, et olid väga purjus.
21. Kaitsja tunnistajana kuulati istungil üle ka X X , kes sai kinnitada, et kui ta nägi 01.08.2019 ehk kuriteole järgneval päeval X. X näost-näkku, siis ei olnud tal vähemalt näos mingeid punetusi ega hematoome. Sellest saab järeldada, et 31.07.2020 toimunud jõukasutamisel polnud tõsiseid tagajärgi, mis oleks veel päev hiljem väliselt näos avaldunud.
22. Asitõendi vaatlusprotokollil ja sellele lisatud salvestusel (sh politseiametniku rinnakaamera videol) ei ole näha vannitoa sisu, sealhulgas ammugi seda, kas vannitoas on verd. Küll aga on näha videol (02:25 minutil) elutoas lahti tehtud tugitool-voodit. Kaitsja poolt esitatud fototabelil on erinevad fotod korterist, mis on kõigi tunnuste ja korteriplaani kohaselt sama, mis rinnakaameraga tehtud videol, st pole alust kahelda, et see on kannatanu ja süüdistatava ühine elukoht. Fotod vannitoast (II kd, tl 37-38) näitavad, et ruum on üsna kitsas ja vannil on tõesti all teravate servadega jalad. Vanni ja ruumi ühes otsas paikneva kasti (mustapesukasti) vahel on piisav ruum, et sinna võib inimene peadpidi kukkuda. Samuti on ruumis pesumasin. Vannil endal on nurgeline serv. Seega pole välistatud, et joobes ja kipslahases jalaga inimene võib tasakaalu kaotades end sellises ruumis mitme koha vastu ära lüüa.
23. Juhul kui keegi 31.07.2020 vannitoas ennast näiteks vannijala vastu ära lõi, võinuks olla vannitoa põrandal verd, aga selle kohta puuduvad nii kinnitavad kui ümberlükkavad tõendid. Samuti pole esitatud tõendid selle kohta, et kusagil mujal korteris oleks olnud verd. Samuti ei ole kohtuni jõudnud tõendeid selle kohta, kus täpselt pärines X. X näol olev veri, kuna fotodel ega videol ei ole näha konkreetseid naharebendeid ega muid kohti kehal, kus veri võib olla pärit. Tuleb rõhutada, et KrMS §-s 88 sätestatud menetlustoimingut ehk isiku läbivaatust, mida seadus näeb ette justnimelt tervisekahjustuse laadi, vigastuse paiknemise ja vigastuse muude tunnuste selgitamiseks ja fikseerimiseks, tehtud ei ole. See ahendab ka võimalike tõendite ringi.
24. Selle kohta, et X. X oli 17.07.2019 jalatrauma, esitati kohtule kiirabikaart nimetatud päevast (II kd, tl 30). Sellelt on näha, et tuvastati turses vasak pekse, diagnoosigakanna- ja jalapiirkonna liigeste ja sidemete luksatsioon, tistorsioon ja distensioon ning kannadistorsioon ja -distensioon. 9 1-20-2879 X. X oli hospidaliseeritud. See koos politseiametniku rinnakaamera videol nähtuvaga (2:34-2:35, samuti video lõpp, kus kannatanu läheb koridoritrepist alla) tõendab usutavalt, et X. X oli tol õhtul lisaks joobele liikumine ja tasakaaluhoidmine raskendatud ka jalavigastuse tõttu. 1.
25. Kokkuvõte faktiliste asjaolude osas
26. Kõigi eelloetletud usaldusväärsete tõendite (otsuse p-d 10-11, 34-39) najal ei ole võimalik tuvastada, et Aleksei Iljin oleks 31.07.2019 ajavahemikul kella 01:00-02:03 korteris aadressil XXX, löönud X X korduvalt rusikaga näkku ja pea piirkonda ning kui kannatanu kukkus, siis astunud jalaga kannatanu kaela peale ning teda kägistanud. Teoreetiliselt ei ole see välistatud, aga kohus ei saa isiku süüdimõistmisel tugineda sellele, mis on teoreetiliselt võimalik, vaid sellele, mis on tõendatud.
27. Olemasolevate tõendite najal on vähemalt samavõrra tõenäoline, et X. X näo ja kaela piirkonnas olevad hematoomid (punetused) tekkisid just selliste kukkumiste tulemustena, nagu A. Iljin ja X. X kohtus kirjeldasid. Selle tõenäosuse hindamisel võtab kohus arvesse ka seda, et A. Iljin on varem karistamata (prokuratuur ei esitanud kohtule andmeid, et ta oleks kasvõi mõne väärteo toime pannud). Pole alust eeldada, et ta on vägivaldne inimene. Kuigi X. X mälupilt varasemast ajast (I kd, tl 35p) meenutas talle, et A. Iljinist oli kunagi õhkunud agressiivsust, tuleb käesolevas asjas olevat videot vaadates tunnistada, et A. Iljin oli vähemalt politsei saabudes väga rahulik. Agressiivsust ei ilmnenud ka häirekeskusesse tehtud kõne salvestuselt. Samuti ei ole ei audio- ega videosalvestusel mingeid märke sellest, et kannatanu oleks hirmunud, vastupidi, videosalvestuse vahemikus 02:33:37 – 02:34:14 (samuti 2:35:25-35) on näha, kuidas süüdistatav ja kannatanu korterist lahkumisel suhtlevad, kusjuures kannatanu kurjustab süüdistatavaga.
28. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtulikul uurimisel ei jõudnud kohtu ette tõendeid selle kohta, et A. Iljin pani toime süüdistuses kirjeldatud tegevuse – rusikaga löömise, jalaga kaelale astumise või kägistamise. Prokurör leidis oma kõnes, et kui lähtuda sellest, et süüdistatav väidetavalt tiris kannatanut vannitoast välja ja viis diivanile, siis oleks pidanud olema ka süüdistatav verega määrdunud, kuid videosalvestiselt nähtub, et süüdistatav kannab nähtavate verejälgedeta valget särki. Kohtu hinnangul ei välista valge särk kaitseversiooni tõesust ega kinnita süüdistusversiooni tõesust. Ei ole teada, millal veri hakkas jooksma (kuivõrd kannatanu on seda seostanud hambaga, siis pole välistatud, et algul neelas kannatanu vere alla ja alles hiljem jooksis see suust välja), ega ka see, kuidas täpselt süüdistatav kannatanut kandis. Süüdistatava valge särk on tõesti silmatorkavalt puhas ja plekitu, mistõttu on võimalik, et ta pani selle selga justnimelt politsei saabumiseks. Nimelt saab järeldada süüdistatava ja kannatanu ütlustest ning häirekeskuse kõnest, et kannatanu oli häirekeskuse kõne ajal alasti, politsei saabudes aga (nagu näha ka videolt) oli tal seljas jakk (mis paistab olevat palja ihu peal), teksapüksid ja kott üle õla. Järelikult pandi ennast politsei saabumiseks ette valmistades riidesse ja pole ebaloogiline eeldada, et seda tegi ka süüdistatav. Kohtuistungil ei küsinud keegi süüdistatavalt, mis tal „toibutamise“ ajal seljas oli ja kas ta muutis öösel oma riietust, seega ei saa välistada, et ta pani särgi selga pärast jõu kasutamist. Ka juhul, kui vastaks tõele süüdistuse versioon ja süüdistatav oleks põhjustanud verejooksu süüdistuses kirjeldatud vägivallaga, oleks sama küsitav, kuidas saab tema särk nii absoluutselt puhasvalge olla. Kohtu hinnangul on seega kõige loogilisem selgitus puhtale valgele särgile see, et süüdistatav pani puhta särgi selga politseid oodates. Kas ja mis tal oli enne seljas, ei tea (arvestades, et kannatanu oli alasti, siis võimalik, et ka süüdistatav). Ka selles küsimuses peab kohus tõlgendama kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Ristküsitlusel oli võimalus selles küsimuses selgust luua, aga seda võimalust keegi ei kasutanud.
29. Kuigi A. Iljinile ei ole esitatud süüdistust kehavigastuste ja valu tekitamises X. X lahtise käega vastu nägu löömisega (süüdistus räägib konkreetselt rusikaga löömisest), palus prokurör kohtukõnes alternatiivina A. Iljini süüdimõistmist seoses X. X antud kõrvakiiludega. Kohus käsitleb ka seda lähenemist, sest see ei ole vastuolus KrMS § 268 lg-ga
30. Lahtise käega löömine 10 1-20-2879 ei erine oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ja seda on menetluses arutatud kui kaitseversiooni.
31. Esmalt peab kohus rõhutama, et kuna prokurör taotles ise süüdistatava ja kannatanu ütluste tõendikogumist väljajätmist nende ebausaldusväärsuse tõttu ja kohus seda ka tegi, siis ei ole kriminaalasjas tõendeid, millele tuginedes saaks kohus lugeda kõrvakiilud tõendatuks. Ükski muu tõend peale kannatanu ja süüdistatava ütluste neid lööke ei kajasta. Prokurör ise pidas usaldusväärseks kannatanu ja süüdistatava sõnu asitõendiks oleval audio- ja videosalvestusel, aga seal polnud kõrvakiiludest juttu. Seega tuleb ka selles osas jääda seisukoha juurde, et kuriteo toimepanemine pole kahtlusteta tõendatud. Kohus ei saa isikut süüdi mõista põhjendusega, et süüdistuses kirjeldatu võis aset leida. Kohtul peavad olema ülekaalukad objektiivsed tõendid, mille pinnalt saab öelda, et kõik toimus süüdistuses kirjeldatud viisil. Kohus ei või täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg 3 põhimõttega tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.
32. Siiski peab kohus võimalikuks analüüsida järgnevalt seda, kas juhul, kui kohus siiski loeks kannatanu ja süüdistatava kohtus antud ütlused (vastupidiselt prokuröri taotlusele) usaldusväärseks, vastaks süüdistatava ja kannatanu kirjeldatud tegevus kuriteo koosseisule. II. Teo objektiivne koosseis 46.

§ 121

lg 2 p 2 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. Vaidlust pole selles, et A. Iljini ja X. X suhe on lähisuhe nimetatud sätte tähenduses. Küll aga on küsitav see, kas A. Iljin kahjustas X. X tervist või tekitas talle valu. 47. Kannatanu ja süüdistatav väitsid mõlemad järjekindlalt, et A. Iljin lõi mitmel järjestikusel korral X. X lahtise käega vastu põski selleks, et teda toibutada (täpsemalt otsuse p-d 13-15). Nagu võis näha kohtusaalis, aga ka asitõendiks olevalt videolt, on süüdistatav kannatanust märkimisväärselt suurem inimene. Ka kannatanu ütlustest ilmnes, et kui tema on 164 cm pikkune 54-kilogrammine väike naine, siis A. Iljin on 178 cm pikkune 130-kilone kogukas mees. Seega pole vaidlust ka füüsilises jõuvahekorras ehk A. Iljini võimekuses X. X jõuga üle käia. 48.

§ 121

vägivallakuriteo objektiivse koosseisu täitmiseks ei piisa aga üksnes süüdistatava jõu kasutamisest. Kuriteoga on tegu siis, kui jõukasutusega kas kahjustatakse teise inimese tervist või tekitatakse valu. Süüdistatava ega kannatanu ütlustest ei ilmne, et nende löökidega oleks tekitatud kehavigastusi – kannatanu eitas seda täielikult (I kd, tl 37-38) ja süüdistatav ei pidanud tõenäoliseks (I kd, tl 54p). Nagu kohus juba eespool p-des 34-40 analüüsis, ei ole ka muid ülekaalukaid tõendeid, mis viitaks sellele, et X. X sai süüdistuses kirjeldatud vigastused justnimelt nende toibutamis-löökidega (või ka õlgadest raputamisega), aga mitte vannitoas või mujal joobe ja jalavigastuse tõttu kukkudes. Ülekaalukad ja veenvad tõendid puuduvad ning sellekohased kahtlused on kummutamata. Seejuures, kuigi verejäljed kannatanu näol on videolt näha ja verest oli istungil ka palju juttu, ei ole tegelikult süüdistuses A. Iljinile kordagi ette heidetud lahtise verega seotud kehavigastuste tekitamist (hematoomid näol ja kaelal sellised pole). Seega võib järeldada, et ka uurimisversiooni kohaselt ja prokuröri hinnangul võis X. X vigastada oma keha ka muul viisil peale A. Iljini vägivatta.

1. Samuti eitas kannatanu X. X , et löögid oleks talle põhjustanud valu (vt otsuse p 15). Teoreetiliselt võib pidada võimalikuks, et ta ei tundnud valu joobe tõttu, kuigi nö mõistlikul keskmisel kainel inimesel oleks neist löökidest valus olnud. Samas on aga küsitav, kas selles olukorras peab tooma võrdluse kaine inimesega, sest just sel põhjusel süüdistatav väidetavalt kannatanule vastu põski lõigi, et ta oli väga purjus ja nö ära vajunud (st tema teadvus oli hägustumas). On üldteada, et mida enam purjus inimene on, seda tuimemaks ta meeled lähevad. Kuna kannatanu joobeastet ei tuvastatud, siis ei saa ka öelda, kui tuim ta taju (sh valutundlikkus) oli ja needki kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtul on võimatu 11 1-20-2879 tõsikindlalt tuvastada sedagi, kas keskmine purjus inimene oleks neist löökidest valu tundnud. X. X ehk ainus purjus inimene, kes neid lööke koges, ütleb, et tal valus ei olnud – seda väidet subjektiivse taju kohta kohus kummutada ei saa.
2. Isegi kui pidada valu võimalikuks, tuleb süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel arvestada, et mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes. Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust. Kehalise väärkohtlemise (

§ 121) puhul on seda tehtud näiteks RKKK 23.10.2017.

a otsuses nr 1-16-10326/51, p 27, ja võimuliialduse puhul 18.06.2020 otsuses nr 1-19-31. Kohtuotsuses nr 1-16-10326/51 rõhutati, et karistatava teona

§ 121

mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos, kui nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-13, p 12, ja nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Praeguse kohtu hinnangul on olukord, kus murettekitava tervise- ja teadvuseseisundiga raskes joobes isiku toibutamiseks antakse talle lahtise käega paar lööki vastu põske, nn piiripealne juhtum, mille puhul on võimalik karistusõigusliku sekkumise vajadust eitada, sest tegemist on vähese intensiivsusega vägivallaga, millega üldjuhul ei kaasne tervisekahjustust või valuaistingut. Kohus arvestab, et purjus inimese valulävi on kõrgemal kui kainel inimesel, mistõttu selline löömine ei mõjuta teda nii, et valu tekitamist saaks eeldada. On üldteada, et teatud joobeastme puhul võib teadvuse hägustumisele järgneda koomasse langemine. Seega pole teadvuseseisundi kontroll ja ergutamine kergete löökide abil, mis eelduslikult tuimenenud tajuga purjus isikule valu ei tekita, mõistetamatu tegevusakt.

1. Selles, et X. X oli väga purjus, pole käesolevas kriminaalasjas kahtlust olnud, kuigi tema joobeastet ei testitud. Tulebki rõhutada, et kui X. X joovet oleks mõõdetud, siis võiks selle väite vastustada, kuid praegu tugineb kohus siin kannatanu ja süüdistatava ning tunnistaja X ütlustele, aga samuti videosalvestuselt nähtuvale. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et arvestades eeltoodut ja kõrvaldamata kahtlusi, pole võimalik tõsikindlalt väita, et A. Iljin tekitas mainitud kõrvakiiludega X. X valu või tervisekahjustusi. Seega ei ole teo objektiivne koosseis täidetud. III. Teo subjektiivne koosseis
2. Sarnastel põhjustel (otsuse p-d 49-51) ei saaks lugeda täidetuks ka teo subjektiivset koosseisu. Kui olla valmis uskuma kannatanu ja süüdistatava väiteid toibutavate käelöökide kohta, siis pole põhjust kahelda, et X. X oli piisavalt purjus, et tema teadvus võis vahepeal nii palju hägustuda, et võis jääda mulje, et temaga pole kõik korras. Kannatanu ütlustest ei jäänud kahtlust, et temal mingeid etteheiteid löömise kohta pole, mh põhjendas ta seda järgmiselt: „Kui te vaatate telekat, siis olete näinud, et kui on vaja, et inimene toibuks, siis teda alati lüüakse vastu põske.“ (I kd, 41). Need ütlused langevad kokku juba ülal tsiteeritud A. Iljini ütlustega, kes muuhulgas vastas küsimusele, kas tema lööke võib nimetada kehaliseks väärkohtlemiseks: „Vähemalt mina selliseid eesmärke endale ei seadnud.“ Küsimusele eesmärgi kohta vastas ta: „Jumal küll, et ta toibuks. Ta niimoodi istub, pea on ripakil. Mõtlete, kas see on esimest korda? Ma olen enne seda mitu korda kiirabi kutsunud.“ (I kd, tl 54). Selles, et X. X (ja ka A. Iljin) on varem korduvalt liigselt alkoholi tarvitanud, nii et see on ühel või teisel moel probleeme tekitanud, pole põhjust kahelda – see nähtub nii kannatanu-süüdistatava ütlustest, tunnistaja X ütlustest kui ka X. X suhtes tehtud kohtuotsusest.
3. Samuti pole alust kahelda selles, et süüdistataval võis tõesti olla kannatanu tervise suhtes siiras mure (vt tema ütlusi, milles korduvalt väljendus hoolimine kannatanust – I kd, tl 51b, 53, 53p, 55). 12 1-20-2879 Ka kannatanu ütles esimese asjana, kui prokurör palus teda süüdistatavat kirjeldada, et ta on hooliv. Süüdistatava sõnul tegi ta tol ööl kannatanule magamiseks lahti tugitool-voodi ja videolt on see tõesti ka sedastatav. Teatav inimlik hoolivus väljendub ka süüdistatava ütlustes, mille kohaselt ta ehmus, kui kannatanu kukkus, sest kartis, et ta võib nii surma saada (I kd, tl 53). Ratsionaalselt võttes võib olla küsitav, kas iga purjus ja teadvust kaotavat purjus inimest on vaja löökidega toibutada või oleks mõistlik kutsuda kiirabi. Arvestades, et ka A. Iljin ise oli purjus, võib kohtu hinnangul aru saada, miks ta mõtteprotsess viis järelduseni, et seda oleks vaja teha. Kiirabi ressursse arvestades pole ka ilmselt mõistlik, kui kõik mõõdutult alkoholi tarvitavad inimesed hakkaks iga kord kiirabi välja kutsuma. Tervemõistuslik on üritada tuttavates olukordades ise toime tulla. Kannatanu ja süüdistatava ütlustest ja teistest tõenditest võib järeldada, et neil on alkoholitarvitamise staazhi piisavalt, et kujundada joominguteks välja teatav toimetulekumuster. Tegu polnud ilmselgelt esimese liigse joomisega selles peres, mistõttu A. Iljin ja X. X omasid piisavalt kogemust väitmaks, et A. Iljini käitumine neid kõrvakiile andes oli adekvaatne. X. X ütlustest saab üheselt järeldada, et teda oli vaja selles olukorras toibutada ning löögid vastu põski ja raputamine olid seetõttu asjakohased. Kokkuvõttes pole põhjust arvata, et A. Iljin soovis nende löökidega midagi halba, sh kehavigastusi või valu tekitada.
4. Arvestades, et X. X oli purjus ja A. Iljini sõnul ka „ripakil peaga“, siis teadvustas A. Iljin tema seisundit. Saab eeldada, et ta mõistis, et selles seisundis ei tunne X. X valu nagu tavaliselt. Vähemalt pole põhjust väita, et A. Iljin pidi eeldama, et ta tekitab valu. 55.

16 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda, ning kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtul pole andmeid, et emb-kumb neist subjektiivse koosseisu tunnustest oleks täidetud. Kui võtta aluseks ainsad andmed nö toibutavate kõrvakiilude kohta (st kannatanu ja süüdistatava ütlused), siis oli tegemist nii madala intensiivsusega jõu kasutamisega, et A. Iljini puhul ei saa kahtluseta tõdeda, et ta oleks pidanud möönma, et ta tekitab X. X valu või kehavigastusi. Seejuures tuleb arvestada, et X. X kinnitas kohtus ise, et ta ei tundnud valu. Kokkuvõttes, kuigi kohus välistas eespool juba teo objektiivse koosseisu täidetuse, pole tegu omistatav ka subjektiivselt. IV. Teo õigusvastasus

1. Viimaks, isegi kui eirata ülalöeldut, et täidetud pole subjektiivne ega objektiivne koosseis, on kohus seisukohal, et tegu poleks ka õigusvastane. Üheks õigusvastasust välistavaks asjaoluks on õigushüve valdaja luba (vt ka RKKKo 3-1-1-89-11, p 16.1; samuti Karistusõiguse üldosa. Jaan Sootak, 2018, p 11.4.). Nii süüdistatav kui kannatanu leidsid oma ütlustes, et purjus inimese toibutamiseks, kes pole meelemärkusel, on adekvaatne vahend lahtise käega vastu põski lüüa. A. Iljin on leidnud, et sellistel asjaoludel löömine ei ole perevägivald (I kd, tl 54). Samal seisukohal oli ka kannatanu, toonitades, et juba telekas näidatakse, et kui on vaja purjus inimest meelemõistusele tuua, siis lüüakse teda vastu põske (I kd, tl 41). Vt ka otsuse p-s 53 öeldu.
2. Vastuväite sellele õigusvastasust välistavale asjaolule võib leida sellest, et kannatanu siiski kutsus kohale politsei ja kiirabi, millest võiks justkui järeldada, et ta polnud jõu kasutamise hetkel sellega nõus, kuigi nõustus tagantjärgi (kui sai kaineks). Samas (vt otsuse p-d 26-27) ei väljendanud kannatanu häirekeskusesse helistades ja hiljem politseiga rääkides esmajärjekorras vastuväiteid vägivallale, vaid hoopis oma korterisse sulgemisele. Vägivallaga seotud argumendid ilmuvad tema juttu hiljem, kui häirekeskuse ametnik ja patrullpolitseinik teda küsitlevad. Kohtu hinnangul on piisavalt usutav kannatanu enda selgitus kohtuistungil: ta tegi vägivallaetteheited selleks, et toast õue saada, sest purjuspäi oli tal tung saada korterist välja; tema ainus võimalus saada korteri uks lahti oli politsei ja/või kiirabi saabumine. Kohtuistungil (ja nagu ilmneb ka tema valeütluste süüdistuses: kahel ülekuulamisel) leidis kannatanu järjekindlalt, et tema toibutamiseks kasutatud jõud oli adekvaatne ja asjakohane. Kokkuvõttes saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et selles peres oli omavahelise madala intensiivsusega jõu kasutamise osas ühine 13 1-20-2879 arusaam ja mõlemad elukaaslased on üksmeelel, et lahtise käega löömine purjus elukaaslase toibutamiseks on lubatav. See, et sellised kokkulepped vähese mõjuga vägivalla tarvitamise küsimuses võivad täiskasvanud ja võrdsete osapoolte vahel toimida, on kooskõlas normaalsete inimsuhtlemise reeglitega (mh teeb see võimalikuks ja legaalseks nii kontaktsete spordialade harrastamise kui ka näiteks BDSM-tunnustega seksuaalsuhted).
3. Kohus toonitab, et sellised kokkulepped ja load on võimalikud võrdsete osapoolte vahel. Tuleb tõdeda, et perevägivallajuhtumid, kus kannatanu loobub esialgsetest süüstavatest ütlustest, on sageli sellised, kus kannatanu on ilmselgelt nõrgemas positsioonis ja süüdistatava mõju all; ta võib olla kaotanud võimaluse enda eest seista ja lähisuhtes oma positsiooni kehtima panna. Sellisel juhul ei pruugi olla tegu võrdsete osapooltega ja päris vaba tahtega.
4. Praeguses asjas pole põhjust arvata, et tegemist on sellise perevägivallajuhtumiga. On tõsi, et kannatanu on väike naine ja süüdistatav kogukas mees. Samas aga pole füüsilised parameetrid ainsad, mille alusel inimeste omavahelisi suhteid ja võimuvahekordi määratleda. Käesolevas asjas ei tekkinud kohtul kahtlust selles, et erinevate ütluste andmine on olnud kannatanu enda otsus, ta suudab ennast lähisuhtes kehtestada ja A. Iljin võtab X. X arvamust arvesse. Asja menetlemisel ei tuvastanud kohus, et süüdistatav oleks kannatanule survet avaldanud või üritanud menetlust ebakohaselt mõjutada. Kohus nõustub tunnistaja X hinnanguga, et „nad on mõlemad võrdsed vastased“, milleni kogenud politseinik jõudis pärast mitmeid „kodukülastusi“ sellesse peresse patrulli koosseisus. Tema ütlused langesid kokku süüdistatava ütlustega, et skandaalide tõttu on sinna varemgi politseid välja kutsutud. Samuti viitab poolte võrdsusele asjaolu, et kannatanu pole varem ise kõhelnud süüdistatavat noaga ründamast ja on selles ka süüdi mõistetud. Kõigest hoolimata elavad nad siiani koos ja nagu süüdistatav kohtus kinnitas, ei kavatse ka lahku minna. Ka on oluline, et kannatanu pole mehest majanduslikus sõltuvuses koduperenaine, vaid on selles peres leivateenija. Asjast nähtub ka, et kannatanu on piisavalt ettevõtlik ja söakas naine, et käia võlgu nõudmas (II kd, tl 30 – kiirabikaardil olevad selgitused, et kannatanu sai jalavigastuse, kui käis võlga tagasi nõudmas; see on kooskõlas kannatanu enda ütlustega I kd, tl 40) ja samuti võlgu võtmas (I kd , tl 40 kannatanu ütlused, I kd, tl 45 – tunnistaja X ütlused, mille kohaselt see, et X. X küsis võlgu, oli tavaline).
5. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on iseloomustanud oma suhet sarnaselt, andes üksteisele sooja hinnangu, märkides samas, et suhte osaks ongi teinekord see, et teineteisele öeldakse halvasti (I kd, tl 41 N. X ütlused, I kd, sh „Oleme üksteisega harjunud. Võib-olla meil on sellised iseloomud, siis võime öelda üksteisele midagi solvavat. Mind kõik rahuldab.“; tl 55p – A. Iljini ütlused, sh tema vastus küsimusele, miks nad ikka veel koos elavad – „Probleemid on kõikidel. /…/Võib-olla armastan““). Ei häirekeskusesse tehtud kõnes ega politseipatrulli rinnakaamera videol ole sedastatav, et kannatanu kardaks süüdistatavat, vastupidi – video minutitel 02:33-34 kannatanu hoopis toriseb süüdistatavaga. Kannatanu ei tundnud kohtuistungi vastu erilist huvi ega soovinud osaleda sellel rohkem kui pidi. Kui ta ütlusi andis, siis tegi ta seda märkimisväärselt intelligentselt, sõnastades oma mõtteid palju osavamalt ja läbimõeldumalt kui süüdistatav. Sellest saab järeldada, et keegi ei pannud talle nö sõnu suhu. Kohtule ei jäänud ka muljet, et süüdistatav oleks suhtes domineeriv ja leidlikum pool, kannatanu aga tema mõjualune. Siinkohal väärib tähelepanu süüdistatava ütlus kannatanu kohta: „Kainena on ta hea inimene, teda austatakse tööl (I kd, tl 51p).“ Selles peegeldub ka süüdistatava lugupidamine kannatanu vastu. Väite tõesusele viitavad ka tunnistaja X. X ütlused, kes pole kannatanu sõber ega tea tema eraelu, kuid peab üsna pikaajalise kolleegina võimalikuks talle raha võlgu anda (I kd, tl 44-45).
6. Kokkuvõttes on kohus veendumusel, et tõendite hindamisega viisil, nagu kohus selles asjas teeb, ei ole jäänud kannatanu huvid kohase kaitseta. Ei saa öelda, et A. Iljini ja X. X suhtes surutaks X. X tahet alla ja tal pole võimalust seda vabalt kujundada. Kannatanu väitis istungil veendunult (I kd, tl 40), et niipea kui ta kainenes, läks ta politseisse, et oma tegelikku ja adekvaatset tahet väljendada (ta kuulati politseis üle ebaadekvaatsena purjuspäi), aga teda ei võetud kohe vastu, kuna väidetavalt oli uurija puhkusel. Nii saigi ta oma muudetud ütlused, mis tema sõnul 14 1-20-2879 väljendasid tegelikku (st kainele arusaamale vastavat) tahet, anda alles jaanuaris. Kokkuvõttes leiab kohus, et antud juhul oli olemas kannatanu nõusolek selleks, et A. Iljin teda toibutamiseks vastu põski lööks ja raputaks.
7. Juhul kui mitte jaatada eelmainitud õigusvastasust välistavat asjaolu, tuleb juhinduda

§ 31

lg-st 1, mis näeb ette, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kohtu hinnangul kujutab A. Iljin ette sellisel juhul ka õigusvastasust välistavat asjaolu otsuse p-des 56-61 nimetatud moel. Seega kui mitte nõustuda, et puudub teo koosseisupärasus või kannatanu nõusoleku tõttu selle õigusvastasus, on tegemist eksimusega õigusvastases asjaolus. Sellisel juhul ei saaks A. Iljin tahtliku teo eest vastutada, aga sama teo eest ettevaatamatuna seadus vastutust ette ei näe. V. Lõplik hinnang süü küsimuses

1. Kokkuvõttes on kohus veendumusel, et pole täidetud kuriteo objektiivset koosseisu (otsuse pd 46-51); kui sellega mitte nõustuda, siis pole täidetud subjektiivne koosseis (otsuse p-d 52-55); kui leida sellegipoolest, et tegu on koosseisupärane, siis pole võimalik sedastada selle õigusvastasust (otsuse p-d 56-62). Kooskõlas KrMS § 7 lg 3 põhimõttega in dubio pro reo tuleb käesoleva juhul kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda kohus antud asjas ka teeb. Vastasel juhul rikutaks süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
2. KrMS § 309 lg 2 näeb ette, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. A. Iljin tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, sest kohtulikul arutamisel ei tuvastatud kuritegu. VI. Menetluskulud
3. Vastavalt KrMS §-le 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et õigeksmõistetu hüvitab menetluskulud, mis ta on põhjustanud eneserõõnaga.
4. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on praeguses asjas menetluskuludeks määratud kaitsja Aleksei Forstimani poolt osutatud õigusabi kulu eeluurimisel summas 96 eurot ning kohtumenetluses summas 1036,80 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel on menetluskuluks ka Aleksei Iljini poolt valitud kaitsjale makstud 240 eurot, kuna advokaat A. Forstiman osales menetluses esialgu kokkuleppel kaitsjana. A. Forstiman esitas kohtule 10.07.2020 taotluse, milles palus A. Iljini poolt Advokaadibüroole Narlex tasutud 240 eurot riigilt A. Iljini kasuks välja mõista (I kd, tl 63-64). Menetluskulud on seega kokku 1372,80 eurot, millest 1132,80 on määratud kaitsja kulu ja 240 eurot valitud kaitsjale makstud tasu. Kohus leiab, et arvestades asjas olnud vaidlust ja lõpptulemust (õigeksmõistmist) on kogu õigusabile kulunud summa olnud põhjendatud ja vajalik.
5. Käesoleval juhul tuleb pöörata erilist tähelepanu KrMS § 181 lg-le 2, sest kohtu hinnangul on A. Iljin tinginud käesoleva kriminaalmenetluse suuresti iseenda käitumisega.
6. Nagu juba ülal öeldud (otsuse p 28-31), väljendus A. Iljin nii kõnes häirekeskusele kui ka vestluses patrullpolitseinikuga ise nii, et tekitas politseis arusaama, et ta on tarvitanud kuritegelikku vägivalda. Nii ütles ta häirekeskuse ametnikule: „Veidi peksin jah.“ Kui patrullpolitseinik mõni minut hiljem videol A. Iljini küsitleb, siis ütleb A. Iljin kahel korral, et andis elukaaslasele pasunasse ja selgitab, et tegi seda seepärast, et too temaga ei seksi. Samuti on sedastatav patrullpolitseiniku rinnakaamera videolt sekundeil 02:24:38-42, et patrullpolitseinik võtab A. Iljini sõnad seejärel ise kokku sõnadega, et „Armukadeduse pinnalt tekkis konflikt ja andsite pasunasse“, mille peale A. Iljin nõustuvalt noogutab. Kohtuistungil ütles A. Iljin, et see kõik oli mõtlematu nali ja autojuhtide huumor, millest iga hea huumorimeelega inimene peaks aru 15 1-20-2879 saama. Kohtu hinnangul pole kriminaalmenetluses sellisele naljale kohta. Selliste sõnadega jaatas A. Iljin patrullpolitseinikule, kes selgitas parasjagu välja kuriteotunnuste võimalikku olemasolu, oma süüd vägivallateos ja andis ise aluse ennast süüdistada. Ta pidi aru saama, et selliselt süvendab ta kahtlust, et pani toime kuriteo, ning tal oli võimalus ennast õigustavad asjaolud kohe välja öelda, aga mitte jaatada, et andis naisele armukadeduse tõttu „pasunasse“. Tegu on eneserõõnaga, mille puhul seadus näeb ette vastavas ulatuses menetluskulude õigeksmõistetu kanda jätmise.
7. Objektiivselt, ilma A. Iljini isikuga seotud asjaolusid arvestamata, peaks kohus õiglaseks jätta A. Iljini kanda pooled menetluskulud, mis vastaks sellele, et eneserõõnaga vastutab ta vähemalt pooleldi läbiviidud kriminaalmenetluse kulukuse eest, kuna menetlust läbi viies tugineti tema kohatutele „naljadele.“ Samas aga võtab kohus siiski arvesse, et õigeksmõistetut ei tohiks kohelda karmimalt kui süüdimõistetut. Nimelt näeb KrMS § 180 lg 3 ette, et süüdimõistmisel arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ning kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jäetakse osa neist riigi kanda. Käesoleval juhul peab kohus võimalikuks arvestada eneserõõnast tingitud menetluskulude määramisel samuti õigeksmõistetu varalist seisundit ja seda, kui jõukohane nende hüvitamine A. Iljinile oleks. Tuleb tõdeda, et XXX ja peres käib tööl tema elukaaslane. A. Iljini XXX ja ka süüdimõistmise korral taotles kaitsja kas osa menetluskulu riigi kanda jätmist või kulude ositi määramist.
8. Arvestades eeltoodut ja A. Iljini majanduslikku seisu ning tuginedes KrMS § 175 lg 1 p-dele 1 ja 4 ning § 181 lg-tele 1 ja 2, leiab kohus, et antud juhul piisab ja on õiglane, kui jätta A. Iljini kanda kulu, mille ta on juba kandnud – so 240 eurot valitud kaitsjale makstud tasu. Riigi kanda jääb kulu, mille riik on juba kandnud (määratud kaitsja tasu). VII. Asitõend
9. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt nähakse menetleja määruses või kohtuotsuses asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Kohus leiab, et asitõendina käsitletud DVD-R plaat häirekeskuse kõne ja politsei rinnakaamera videosalvestusega tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde.
10. Otsuse tegemisel juhindub kohus KrMS §-dest 306, 309 lg-st 2, 311, 312, 314 ja
11. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 16