Obsah (8)

§ 121§ 66§ 16§ 32§ 33§ 2§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2020 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-19-10192 (18244000875) Inna Kirsipuu Merike Erisalu Riina Palmi Ko

§ 121

lg 1 järgi üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Vladimir Jartšuk, isikukood 38012032233, xxx, keskeriharidus, emakeel xxx keel, töökoht xxx, elukoht xxx, varem kriminaalkorras karistamata Tõkendit ei kohaldatud Lepinguline kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev Lepinguline kaitsja Silvi Erro Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 3, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus O T S U S T A S: Vladimir Jartšuk süüdi tunnistada

§ 121lg 1 järgi.

Mõista karistuseks rahaline karistus 50 (viiekümne) päevamäära ulatuses s.o summas 3354 (kolm tuhat kolmsada viiskümmend neli) eurot (arvestades päevamäära suuruseks 67,08 eurot).

§ 66

lg 1, 3 alusel määrata rahalise karistuse 3354 eurot tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahalise karistuse esimene osa Vladimir Jartšukil tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor pangas nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99920400001703 ning selgitus „Vladimir Jartšuk 1-19-10192 rahaline karistus“. 1 Asitõend: - 1 CD plaat häirekeskuse kõnesalvestisega, mis asub toimiku juures- jätta kriminaaltoimiku juurde. Välja mõista Vladimir Jartšuk’it riigituludesse menetluskulud: - 291,60 eurot kaitsjatasu määratud korras kohtueelses menetluses, - 388,80 eurot (291,60 eurot eelmenetluses ja 97,20 eurot kohtulikul arutamisel) kaitstatasu kohtumenetluses määratud korras osutatud õigusabi eest, - 876 eurot sundraha. Menetluskulud summas 1556,40 eurot Vladimir Jartšukil tasuda 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor pangas nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99920700019521 ning selgitus „Vladimir Jartšuk 1-19-10192 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 25.05.2020 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 18.05.2020 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 03.06.2020 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Vladimir Jartšuk on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 22.09.2018 kella 22.20 paiku Jõhvis Rakvere 29 asuvas Maxima parkas lõi auto lahtise akna kaudu kannatanule A. V. kahel korral rusikaga näkku, millest kannatanu tundis valu ja millest tal tekkis verejooks ninast. Seega süüdistatakse Vladimir Jartšuki

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Algul näitab kohus asjaolusid, milles ei tekkinud kohtuliku arutamise käigus vaidlust. 2 / 14 Enne süüdistuses näidatud sündmust viibis süüdistatav ja tunnistaja K. sünnipäevapeol, kus tunnistaja tarvitas aga süüdistatav ei tarvitanud alkoholi. Süüdistatav ja tunnistaja koos läksid Maxima poe juurde. Süüdistatav ja tunnistaja pöördusid poe parklas seisva auto juhi poole palvega sõidutada neid tanklasse. Parklas seisid kaks autot. K. V., kelle ülekuulamisest loobusid kohtuliku arutamisel mõlemad pooled, helistas politseisse ja teatas intsidendist, ta teatas, et kaks kaklevad kahe vastu. Kannatanu jäi peale sündmust kohale ja temaga tegeles kiirabi. Süüdistatav oli toimetatud politseisse ja vabastatud kella 02 paiku öösel. Nüüd analüüsib kohus esitatud tõendeid ja näitab, millised faktilised asjaolud loeb kohus tuvastatuks. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi. Ta andis ütlusi, et süüdistuses näidatud päeval viibis ta restoran Aroma sünnipäevapeol. Ta ei tarvitanud seal alkoholi ja oli kaine. Tema ja tunnistaja K. läksid koos minema. K. oli ebakaines olekus. Nad läksid Maxima kaupluse juurde mõttega osta sigarette. Kuid selleks ajaks oli kauplus juba suletud, aega oli peale 22.

1. Poe parklas seisid kaks autot kõrvuti, vahemaaga umbes 5 meetrit. Tema ja K. läksid ühe auto juurde. Juhi kohal istus neiu. K. pöördus neiu poole, kas ta saaks neid sõidutada Statoili tankla juurde, nad tahtsid osta sigarette. Võimalik, et K. ei suhelnud korrektselt, sest oli purjus. Süüdistatav püüdis selgitada olukorda viisakalt ja pakkus 10 eurot sõidu eest. Neiu ütles umbes nii, et küsige meie sõpradelt, ja näitas teise auto suunas. Selles teises autos istusid noormehed, süüdistatav nägi - üks juhi istmel ja teine kõrval, auto aknad olid lahti. Süüdistatav ei tea, kas nende seas oli kannatanu, ta ei tunne kannatanut ära. Ta sai vastusest aru, et neiu ei ole nõus neid sõidutama. Süüdistatav võttis telefoni välja, otsustas kutsuda kohale takso. Süüdistatav asus sel hetkel auto pagasiruumi kõrval. Tunnistaja K. seisis süüdistatavalt poolteist meetrit kaugusel. Süüdistatav kuulis, et keegi läheneb talle, tõstis pea ja sai ühe löögi nina ja hulle alale, kohe hakkas verd tulema, hiljem oli kõik paistes. Süüdistatav kukkus maha. Süüdistatav tõusis püsti, pani telefoni taskusse, hakkas ringi käima ja nägi, et kaks noormeest tahavad teda kinni võtta, ja otsustas ära joosta. Need kaks noormeest püüdsid teda kinni haarata. Ta jooksis üle sõidutee ja seal nägi juba, et tuleb politseiauto vilkuritega. Ta jäi ootama lootes, et kõik selgub. Kui see noormees, kes lõi teda, oleks kohtusaalis, tunneks süüdistatav ta ära. Kes kutsus politsei, ta ei tea ega näinud, kuid üks neiu jooksis telefoniga ja hoidus seda käes justkui filmides. See oli juhil kohal istunud neiu. Kiirabi tuli hiljem kui politsei. Süüdistatavale pandi käerauad ja sõidutati politseisse, abi ei olnud osutatud. Kannatanu ja tunnistaja süüdistuse poolt valetavad. Süüdistatavale löödi näo katki, seetõttu kartsid, et süüdistatav esitab nende peale avalduse. Kaitsetõendina on kohtule esitatud tunnistaja K. ütlused. Tunnistaja K. kinnitas, et 22.09.2018 õhtul viibis tema ja süüdistatav restoranis sünnipäevapeol ka kella 22 paiku tunnistaja lahkus koos süüdistatavaga. Tunnistaja oli alkoholi tarvitanud - 250 g viina, süüdistatav oli kaine. Tunnistaja ja süüdistatav läksid Maxima poe suunas osta sigarette. Pood hakati kinni panema ja sisse enam ei saanud. Tunnistaja läks ühe auto juurde ja palus juhil kohal istuvalt neiult, et sõidutaks Statoili tanklasse. Autos kõrvalistmel istus veel üks neiu. Eemal 10 m kaugusel seisis teinegi auto. Süüdistatav pakkus 10 eurot sõidu eest. 3 / 14 Neiu ei jõudnud vastata, kui kuskilt ilmusid noormehed. Kolm inimest, kaks jooksid süüdistatava ja üks tunnistaja poole. Tunnistaja läks eemale. Ta nägi kuidas kaks noormeest haarasid süüdistatavast kinni. Süüdistatav ja tunnistaja jooksid minema ja kohale saabus politsei. Tunnistaja nägi, et süüdistataval on põsel verd. Mõned hetked olid, mil tunnistaja ei näinud süüdistatavat, nimelt kui kaks isikut süüdistatava poole suundusid. Jooksid koos süüdistatavaga, tunnistaja nägi süüdistatavat, sest vahemaa ei olnud suur. Millest ja millal tekkis verd süüdistatava põsele, ta ei näinud. Verd ta nägi juba siis, kui oli tee teisel poolel. Võib olla löödi süüdistatavat, kui jooksid üle tee. Kohus, andes hinnangu süüdistatava ja kaitse poolt esitatud tunnistaja ütlustele, märgib, et tunnistaja K. ei kinnita süüdistatava ütlusi selle kohta, et süüdistatav seisis pagasiruumi kõrval ja püüdis kutsuda takso, tunnistaja K. oli temast poolteist meetri kaugusel, üks mees lähenes ja lõi süüdistatavat näkku, mille tagajärjel kukkus süüdistatav maha, tõusus püsti, hakkas ringi käima. Midagi sellest ei ole tunnistaja näinud. Ta nägi, kuidas kaks noormeest jooksid süüdistatava ja kolmas tema poole, hakkas jooksmine. Tunnistaja nägi, kuidas süüdistatavat haarati kinni riietest. Peale seda, kui jõuti jooksuga üle sõidutee, nägi ta süüdistataval verd, mille ilmumist ei oska seletada, vaid oletab, et vist löödi jooksmise kestel. Süüdistatav, vastates kohtu küsimusele, kuidas võimalik, et K., seistes süüdistatava asukohast poolteist meetri kaugusel auto juures, ei näinud, et üks isik lõi süüdistatavat näkku ja selle tagajärjel kukkus süüdistatav maha ja siis tõusis püsti, selgitas, et esiteks noormehed olid pikka kasvu, võib olla varjasid süüdistatavat, ja teiseks – K. oli purjus. Süüdistatav selgitas, et peale lööki oli ta mingi aeg kohal ja nägi kuidas neiu filmib telefoniga, sõnaliselt kontakti ei asunud, kartis, et ei saaks veel pihta. Sel hetkel ei olnud K. tema vaateväljas. Edasi lähevad süüdistatava ja tunnistaja K. ütlused taas kokku, mille sisu on see, et toimub jooksmine, süüdistatav ja tunnistaja jooksevad, neile järgnevad noormehed. Samas ei näe süüdistatav tunnistajat. K. näeb süüdistatavat jooksmisel ja sedagi, kuidas kaks noormeest haaravad süüdistatava riietest kinni. Kohus sedastab, et süüdistatava ja tunnistaja K. ütlused ei ole kooskõlas olulises momendis. Süüdistatava ja tunnistaja kirjeldatud olustikust ei nähtu asjaolusid, miks tunnistaja K., olles süüdistatavalt sisuliselt kõrval ehk poolteist meetri kaugusel, ei näinud rünnet süüdistatavale - löömist näkku, tema mahakukkumist, püstitõusmist, vaid nägi eelnevaid asjaolusid ( vestlus juhil kohal istuva neiuga) ja järgmisena hakkas nägema juba seda, kuidas kaks noormeest hakkasid jooksma süüdistatava poole. Süüdistatava selgitusega, et noormehed olid niivõrd pikka kasvu, et varjasid süüdistatavat ja K. oli lisaks purjus, arvestab kohus mõistlikkuse piirides. Kohus nõustub, et inimese kasvu suurus ja tunnistaja ebakaine olek võivad olla asjaolud, mis teatud määral võisid raskendada asjaolude jälgimist. Näiteks võib isik eksida löökide arvus või mis kohta löök tabas või kes isikute grupist lõi. Ei ole kohtu arvates eluliselt usutav selgitus, et pikk kasv ja tunnistaja ebakaine olek takistas täielikult löömise asjaolude ( löömine, mahakukkumine ja püstitõusmine) nägemist ja seda olukorras, kui tunnistaja seisab kõrval poolteist meetri kaugusel. Süüdistatav ei ole kordagi väitnud, et sel hetkel oleks tunnistaja hõivatud mingi muu tegevusega, näiteks seisis süüdistatavale seljaga ja/või vestles kellegagi või kakles. 4 / 14 Kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et süüdistatava esitatud väide, et süüdistuses näidatud kohas ja ajal löödi hoopis teda, mitte kannatanut, on kaitseversioon, mis on esitatud eesmärgiga luua kunstlik sündmuse olustik, mille sees ei oleks süüdistataval aega ja kohta kontakteeruda kannatanuga. Muid sündmuse pealnägijate ütlusi ei ole kohtule kaitsetõendina esitatud. Süüdistuse poolt on kohtule esitatud kannatanu V. ja tunnistaja K. ütlused. Kannatanu andis ütlusi, et 22.09.2018 kella 22 paiku oli tema seltskonnas kahe autoga. Kaks autot olid pargitud poe Maxima parklas üks teisest ühe meetri kaugusel ehk kõrvuti parkimiskohas. Ühes autos istus tema ise juhi kõrval, juhiks oli J. K. ja tagaistmel H.-K. K.. Teine auto seisis esimesest autost paremal, juhiks oli K. V., autos oli veel L. K. ja üks K.i sugulane. Autode aknad olid lahti, ta suhtles läbi akna teistega. Kohale ilmusid kaks meest, üks nendest süüdistatav (ristküsitluse lõpus kinnitas kannatanu, et teda löönud isik ongi istungil viibiv süüdistatav). Süüdistataval oli seljas pidulik roosalilla värvisärk ja kaelal oli tätoveering. Süüdistatav suhtles kannatanuga, kas saaks viia neid Statoili tanklasse, pakuti isegi raha 5 eurot. Nad soovisid suitsu osta. Rohkem suhtles kannatanuga just süüdistatav. J. K. ei olnud nõus ja kannatanu andis sellest isikutele teada. Isikud seisid akna juures kogu vestluse kestel. Süüdistatava ja kannatanu vahel oli vähem kui meeter, sest isikud seisid kahe auto vahel. Kannatanu võttis kätte telefoni, kus mängis muusika, et vahetada lugu. Kannatanu ütles, kuhu sa helistad ja lõi kannatanut vähemalt kahel korral käe või rusikaga nina piirkonda. Kannatanu tundis valu ja ninast tilkus verd. Peale löömist väljus kannatanu autost ja nägi, et J. K. on autost ka väljunud, on oma auto juures ja süüdistatav suundus J. K.i poole ja J. tõukas ta eemale. Kannatanu palus teises autos istunuid helistada politseisse ja filmida. Kannatanu karjus, et J. K. ka eemalduks. Teine isik üritas läheneda kannatanule, kuid kannatanu kogu aeg püüdis eemalduda. Kannatanu jooksis üle tee, sel ajal saabus kohale politsei ja hiljem kiirabi ka. Kiirabi saabumise ajal oli kannatanu näol verd, talle anti salvrätikuid verd ära pühkida. Tunnistaja K. kinnitas kannatanu ütlusi sisuliselt, selgitades, et ta istus auto tagaistmel, ees olid juhi kohal kas K. V. või J. K., ta ei ole kindel, ja ees kõrvalistmel kannatanu V.. L. K. pidi olema teises autos. Autod oli kõrvuti ja aknad lahti, suheldi omavahel. Ta mäletab, et auto juurde tulid kaks meest, kes rääkisid midagi ja keegi ees istuvatest neile ka vastas. Mehed seisid kõrvalistuja akna juures. Tunnistaja sai aru, et mehed tahavad suitsu. Kannatanut lõi keegi neist kahest mehest, läbi akna. Tunnistaja ise nägi üht lööki, rusikaga, käega. Peale lööki kannatanu ja J. väljusid autost. Tunnistaja väljus autost veidi hiljem ja nägi, kuidas mehed ajasid taga kannatanut ja J.t. Tunnistaja nägi verd kannatanu näol. Kannatanu ja tunnistaja K. ongi need isikulised otsesed tõendid, mis on esitatud süüdistatava vastu ja mille alusel on süüdistus esitatud. Seega tuleb kannatanu ja tunnistaja K. ütlused allutada põhjalikule kontrollile. Siinjuures peab kohus vajalikuks tuletada menetlusosalistele meelde, mis kuulub kontrollile isikuliste (isikute ütlused) tõendite analüüsimisel ja üldse kuidas kohus annab hinnangu tõenditele. Tõendite hindamise teemal on välja kujunenud pikaajaline kohtupraktika ja reeglid ja seega kohtu tegevus tõendite analüüsimisel on teatud määral prognoositav. Riigikohtu lahend 1-18-1247/58 p 37: 5 / 14 „Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-10-17, p 8)… Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1104-16, p 11)… Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku…“ Ülalnäidatud tuleneb, et kohus kontrollib kannatanu ja tunnistaja ütluste loogilisust, vastuolude puudumist, nende järjepidevust; kohus hindab, kas muus olukorras on isik andnud samasuguseid selgitusi, näiteks kuidas ta kirjeldas juhtumit kiirabile; kohus hindab, kas isik on politseisse pöördunud mõistliku ajal jooksul või esinesid viivitusi ja millest see viivitus oleks tungitud. Veel juhitakse tähelepanu tõendite kontrollimisel, kas ütlused on eluliselt usutavad, kuivõrd detailsed ja selged, kuidas isiku ütlused ühtivad teiste tõenditega: Riigikohtu lahend 3-1-1-100-15 p 16: „Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 31-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 13).“ Lisaks, kohus tuletab menetlusosalistele meelde, et kohtupraktikas on pikaajaliselt aktsepteeritud arusaam, et süüdi tunnistada on võimalik ka ainukese otsese tõendi alusel, milleks võib olla isiku ( näiteks ainult kannatanu või ainult tunnistaja) ütlus. Kannatanu ütlus teo toimepanemise ja selle toimepanija isiku kohta on otsene süütõend, mille alusel on võimalik väljakujunenud kohtupraktika kohaselt isik süüdi tunnistada. Seda tingimusel, et tuleb lahendada vastuolusid, ebatäpsusi, kõrvaldada kahtlusi. Kohtul peab olema sel juhul võimalik jõuda tõsikindlalt järeldusele, et tegu on toime pandud ja toimepanija on süüdistatav. Kannatanu kui tõendi allikas peab olema kontrollitud ja tuvastatud tema usaldusväärsus. Kannatanu ütluste analüüsimisel arvestab kohus kõike ütluste usaldusväärsust mõjutada võivaid asjaolusid – motiivid, eluline usutavus, vastuolude puudumine, kooskõla teiste tõenditega. Maakohtu eelöeldut kinnitab konkreetne kohtupraktika. Riigikohtu lahend 3-1-1-114-13, p 9, kohus peab võimalikuks tuua konkreetne tsitaat: “ Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. 6 / 14 Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele….“ Kohtupraktika ei ole selles küsimuses muutunud. Ülalnäidatud seisukohta toetavad jätkuvalt Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16 p 10, 06.10.2017 lahend 1-15-10967/38 p 6, viimati 15.02.2019 lahendis 1-18-1247/58 p
10. Kannatanu V. ütlused on selged, loogilised, vastuolusid ei ole, ta mäletab asjaolusid peaaegu täielikult. Detailide osas on ta võimalusel täpne, niipalju nagu mäletab. Kannatanu pöördus kohe kiirabi poole ja politseisse. Ta avaldas politseile esimesel võimalusel tema suhtes toimepandud vägivaldsest teost. Ütlusteväliselt andis ta kohe selgituse ka kiirabile, et teda rünnati ja sai löögi rusikaga nina piirkonna. Kohus kontrollib kannatanu ütlusi tunnistaja K. ütlustega kõrvutades. Tunnistaja K. ütlused kattuvad loogiliselt, ajaliselt ja ruumiliselt kannatanu ütlustega selles osas, et kaks meest tulid auto juurde, kus kõrvalistmel istus kannatanu ja üks nendest lõi kannatanut käega ninapiirkonda, näol oli verd; kannatanu ja J. K. väljusid autost ja mehed ajasid need taga. Tunnistaja ütlused kinnitavad seega kannatanu ütlusi toimunu kohta ja lükkavad ümber süüdistatava ütlused. Kohus märgib, et palju on selliseid momente, mille kohta avaldas tunnistaja, et ta enam ei mäleta asjaolusid, muuhulgas ka seda, kas ta ise on eelnevalt alkoholi tarvitanud. Ta ei mäleta, mis keeles mehed rääkisid, ei saa kirjeldada meeste välimust, mis marki oli auto, kas autos mängis muusika, ei oska öelda, kas löödi parema või vasaku käega, kas parkla oli valgustatud. Kui vaadata ülalnäidatud asjaolude kataloogi, võib järeldada, et tunnistaja ei mäleta asjaolusid, millel on teisejärguline tähendus. Kohus on arvamusel, et nimetatud asjaolude mittemäletamine ei kahanda kuidagi tunnistaja ütluste kvaliteeti. Seda enam, et vastates kaitsjate küsimustele ristküsitluses jäi tunnistaja kindlalt antud ülluste juurde, selgitades, täiendades neid võimaluse piirides. Nimelt, selgitas tunnistaja, et ta nägi, kuidas mees liikus auto nina juures, mingil hetkel oli talle näha tema kogu keha, mingil hetkel osa sellest; ta nägi meest nii oma aknast kui ka esiakna kaudu, kui mees liikus; ta istus tagaistmel kannatanu taga ja nägi läbi akna kätt löömas. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused läbisid põhjaliku kontrolli ristküsitlusega ja tunnistaja jäi kindlalt oma ütlustele. Tunnistaja K. ütlused on usaldusväärsed ja nendele on võimalik tugineda kohtuotsuse tegemisel. Kaitsel ei õnnestunud ristküsitluse käigus seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Ristküsitluse tulemina saadud tõend, tunnistaja ütlus, kinnitab kannatanu ütlusi. Lähtudes ülaltoodust, kannatanu ütluste sisust ja kohtupraktikast võetud seisukohtadest tõendite hindamise osas ei ole kohtul ühtki alust kahelda kannatanu ütlustes. Menetlusosalised (prokurör ja kaitsjad) loobusid teiste pealtnägijatest tunnistajate ülekuulamisest ( L. K., K. V. ja J. K.). Kohus ei täida süüdistuse või kaitse funktsioone võistlevas protsessis ja sedastab, et sellises olukorras, kui mõlemad pooled soovivad uurida tõendeid valikuliselt, uurib ja 7 / 14 „hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.“ (KrMS § 61 lg 2). Samuti rõhutab kohus, et „ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu“. (KrMS § 61 lg 1). Kohus osutab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt kohus ei tegele reeglina tõendite kogumisega võistlevas protsessi. Kohus võib koguda tõendeid oma algatusel siis, kui see on vajalik teatud kohustuslike küsimuste lahendamisel. Samuti võib kohus koguda omaalgatuslikult eeskätt sellised tõendid, mis võivad suunata menetluspooli. ( 3-1-1-67-06 ja 3-1-1-91-07). Kohus soovib selgitada, et lähtudes kohtupraktikast, ei saa kohtule ette heita, et kohus ise ei alustanud tõendite kogumist. Antud kriminaalasjas on kannatanu ütlused kinnitatud pealtnägijast tunnistaja K. ütlustega. Samas kui süüdistatava ütlused ei lange kaitse enda poolt esitatud tunnistaja K. ütlustega olulises momendis, nimelt süüdistatava esitatud versioonis, et hoopis teda löödi, mitte tema lõi kannatanut. Fakt, et kannatanu ütlus on toetatud tunnistaja ütlusega, ja süüdistatava ütlus ei leidnud kinnitamist tema enda esitatud tunnistaja ütlusega, räägib kannatanu ütluste usaldusväärsuse kasuks. Kohus selgitab, et kannatanu ütlustele ei omista kohus ette kindlaksmääratud jõudu ega eelista neid süüdistatava ütlustele. Kohus on juba selgitanud pikaajalise kohtupraktika seisukohti, et kannatanu ütlus võib olla ka ainuke süütõend, teisisõnu - isik mõistetakse süüdi kannatanu ütluste alusel. Kohus peab vajalikuks kontrollida, kas kannatanul võib olla motiiv valeütluste andmiseks. Süüdistatav avaldas, et nii kannatanu kui ka tunnistaja K. valetavad, sest kannatanu on politseinik ja seega oleksid tal tekkinud probleeme, kui tuleks avalikuks, et süüdistatavale löödi näkku. Kohus ei nõustu, et kannatanul oleks motiiv hakata kohtueelses menetluses valetama süüdistatava peale põhjusel, et süüdistatavale löödi näkku. Süüdistatav ise avaldas, et talle näkku lõi hoopis muu meesterahvas, kes ei ole kannatanu. Süüdistatav ega kaitse ei saanud kohtule mõistlikult selgitada, miks peab siis kannatanu, kes ise süüdistatava enda sõnul ei olnud ründaja ( ehk kannatanut ei ähvardanud mingi uurimine), hakkama välja mõtlema lugu, kuidas süüdistatav lõi teda nina piirkonda. Selline motiiv valeütluste andmiseks kohtus ei ole eluliselt usutav ja kohus sellega ei arvesta. Nüüd kohus annab hinnangu kohtule esitatud dokumentaalsetele tõenditele ja näitab, kuidas suhestuvad esitatud tõendid isikuliste tõenditega ( isikute ütlused kohtuistungil) ja omavahel. Kaitse esitas kohtule süüdistatava meditsiinilised dokumendid ( ravilood kriminaalasja materjalid lk 21-30). Sellest nähtub, et 2015.a esines süüdistatava vasaku õla trauma (kukkumine), vasaku õlaliigeses valulikkus, töö on füüsiline, kannab raskusi. Aprillis 2016 esines süüdistataval vasaku rangluu murd. Oktoober 2016 pöördus süüdistatav arsti poole kaebusega valulikkus vasaku õlaliigse piirkonnas, töö on füüsiline tõstab raskusi. November 2017 pöördus süüdistatav arsti poole kaebusega valulikkus parema õlaliigese piirkonnas, välja kirjutatud valuvaigisti. Saadetud ortopeedi vastuvõtule. Alates november 2017 kuni veebruar 2019 ei ole isik kaebustega pöördunud. Veebruar 2019 kaebas süüdistatav valule paremas õlaliigeses. Mõõdukas artroos, suunatud ortopeedi vastuvõtule. Aprill 2019 pöördus arsti juurde, tööl olles vigastas paremat kätt, marrastused, valulikkus sõrmede piirkonnas, fraktuuri ei ole, raske füüsiline töö ei ole soovitatud 3-4 nädalat, kuu aja pärast on avastatud falangi fraktuur. September 2019 kukkus vasaku käe peale, valulikkus, turse, valuvaigisti. Detsember 2019 vasaku labakäe 8 / 14 tuimus, valulikkus, tööl kasutab rohkem vasakut kätt. Aprill 2020 kaebab vasaku käe tuimusele, õhtul tugev valu, karpaaltunneli sündroom. Kohus märgib siinjuures, et käesoleva kriminaalasja juhtum leidis aset septembris
11. Järelikult, süüdistatava terviseseisundid (õlaliigse valud, käe traumad), mis on fikseeritud arsti juures alates veebruar 2019, ei puutu asjasse kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast. Ei ole vaidlust, et
12. ja
13. a oli süüdistatava vasak käsi kahel korral traumeeritud. Samas nähtub meditsiinilistest dokumentidest, et füüsilise töö tegemine ei olnud peale paranemist arsti poolt keelatud ega piiratud. Novembris 2017 kaebas süüdistatav arstile ka parema õlaliigese valulikkusele, saadetud ortopeedi vastuvõtule. Arsti poolt ei ole määratud piiranguid vasaku ega parema käe kasutamisel füüsiliste tööde tegemisel. Juhul, kui selle tõendiga püüti tõendada süüdistatava füüsilist võimetust kasutada vasakut ja/või paremat kätt korduval löömisel, jääb kaitse eesmärk saavutamata. Kahel korral, 2015 ja 2016 a on dokumendis märgitud, et isik töötab füüsiliselt ja piiranguid füüsilisele tööle ei ole määratud. Esitatud tõendist ei saa järeldada, et septembris 2018 oleks isikul esinenud selline terviseseisund, et ta oleks füüsiliselt võimetu lüüa teist isikut vähemalt kahel korral käega nina piirkonda. Kannatanul ei esinenudki kehavigastust nina piirkonnas, hematoomi, turset ( kriminaalasja materjalid lk 1,2 fotod). Järelikult, ei olnud löök või kaks lööki nina piirkonda tugev(ad). Kannatanu selgitas, et ta tundis löömisel küll valu, tilkus verd, kuid hiljem ei vajanud ta abi ega olnud vigastusi. Järelikult kasutanud süüdistatav tugevat vägivalda. Juhul, kui arsti poolt ei ole füüsilisele tööle piiranguid määratud, on mõõduka ja kerge füüsilise vägivalla kasutamine, näiteks käega löömine, on võimalik. Järgmisena tõendina oli kaitse poolt esitatud kahe tunnistaja, D.i ja R.i, ütlused. Tunnistajad on süüdistatava töökaaslased. Mõlemad kinnitasid, et süüdistatava töötab füüsiliselt, teeb lihtsamaid töid, tal on probleem parema käega 3 aastat, ta peab tegema tööd vasaku käega, vahepeal aitab parema käega ka. Varasemalt oli probleem ka vasaku käega. Tunnistajate ütlused on üldiselt kooskõlas esitatud meditsiiniliste dokumentidega. Tunnistaja ütlused ei lükka esitatud süüdistust ega kannatanu ütlusi. Kooskõlas meditsiiniliste dokumentidega tuleneb tunnistajate ütlustest, et kuigi süüdistataval on tervislikke probleeme nii vasaku kui ka parema käe ja õlaliigesega, töötab ta pikaajaliselt füüsiliselt, meditsiinilistes dokumentides on isiku sõnade alusel tehtud märge, et töö on füüsiline, tõstab raskusi. Muid kaitsetõendeid ei ole kohtul uurida. Prokuröri poolt on dokumentaalsetest tõenditest esitatud kiirabikaart, kriminaalasja materjalid lk
14. Sellest nähtub, et juhtumi teatajaks K. V.. Kiirabikaardis on lahtris „tüüpjuhtum“ kirjeldatud, et kaklus kahe mehe vahel, ühel nina verine, mõlemad joobes teataja katkestas kõnet kl 22:
15. Kohtul ei ole võimalik anda hinnangut eelnimetatud kirjeldusele, sest ei ole selge, kes ja mille alusel on selle koostanud. Samas teatamise ajaks on märgitud kl 22:26 ja kiirabi saabumise ajaks kl 22:42 ehk saabuti enne, kui teataja katkestas kõnet, mis on küsitav. Ilmselt on kellaaeg 22:46 ekslik. Seega suhtub kohus informatsioonisse, mis on kirjas lahtris „tüüpjuhtum“, kriitiliselt ja arvestab sellega osas, mis kattub muu tõendiga ( K. V. salvestatud teatis häirekeskusesse). Kaardi anamneesi on fikseeritud kannatanu kiirabile avaldatud kaebus ja muud avastatud andmed. Kannatanu avaldas, et sai rusikaga löögi nina piirkonda, teadvust ei kaotanud. Kiirabi saabumisel ajal verejooksu ei ole. Kannatanul on iivelduse tunne. Vigastusi, nina turset ei ole. 9 / 14 Kohtuliku arutamise käigus on kaitse seadnud kannatanu ütlusi kahtluse alla, sest kannatanu avaldas kohtuistungil, et tal tuli verd ninast ja seda oli ka kiirabi saabumisel. Kannatanu kinnitas seda ka vastates kaitsja täpsustavale küsimusele. Kannatanu vastas, et ta ei oska selgitada, miks kiirabi niimoodi kirja pani kaardile, et verejooksu ei ole. Kohtu arvates esineb vastuolu kannatanu ja kiirabikaardi andmete vahel. Kuid selline vastuolu ei ole oluline ega kahanda kannatanu ütluste usaldusväärsust. Fakti, et kannatanu nina piirkonnas oli peale lööki näha verd, kinnitas kohtuistungil tunnistaja K.. Kohus juhib tähelepanu, et kiirabikaardis on märgitud, et „verejooksu“ ei ole. See ei välista omakorda, et veriseid jälge nina all või juba laiali määritud verd võis kannatanu näol olla, kuid kiirabikaardi koostaja ei kvalifitseerinud seda verejooksuna. Teine moment, millele kohus juhib tähelepanu - teatamisest kuni kiirabi saabumiseni möödus 16 minutit. Selle aja kestel on algne verejooks tasapisi lakkab. Seda enam, et kannatanu selgitas, et verd tuli nina alla, tilkus, kuid kannatanu ei kirjeldanud seda kui rohket verejooksu. Kannatanu selgitas, et ta ei näinud, et verd sattuks riietele või auto põrandale. Lõplikult leiab kohus, et kaitse poolt esile tõstetud vastuolu kannatanu ja kiirabikaardi andmete vahel on loogiliselt seletatav ja ei anna alust hakata suhtuma kannatanu ütlustesse kui valesse. Kohus möönab, et isikute ütlused on alati subjektiivsed ja seega võivad olla erinevad isegi samade asjaolude kohta, arvestades isikuliste tõendite eripära. Isikul ( süüdistatav, kannatanu, tunnistaja) võib olla motiiv anda teatud sisuga ütlusi eesmärgiga kas vältida vastutust või aidata sõpra. Isikute taju asjaoludest ja oskus edastada andmeid tajutu kohta on erinev. Süütõendiks esitatud häirekeskusesse tehtud kõne salvestis, teataja K. V.. Salvestise kirjalikku varianti ei ole, salvestis oli uuritud vahetult kohtuistungil ja CDkandjal kuulamiseks kättesaadav kriminaalasja materjalide juures. Salvestiselt on kuulda järgmise sisuga teadet: Naisterahvas teatab, et palub politseid Maxima poe juurde, kaklevad, ruttu, sõbrad ja mingid vene rahvusest inimesed; kaks kahe vastu. Vahepeal ütleb teataja vene keeles „ idi“ (mine siit). Edasi vastab teataja, et kahte sõpra ta tunneb ja palub ka kiirabi. Küsimusele, kas kannatanuid on, kellel ja mis täpselt, vastab teataja jaa nina verine; nad on joobes, mõlemad joobes. Teataja vastab, et ta on K. V.. Edasi räägib teataja kellelegi vene keeles „otkuda tõ, idi, idi!“ ( kust sa oled, mine siit). Kõne katkeb, kõne pikkus 1 min 20 sek. Teatest on tuvastatavad järgmised faktid: Maxima poe juures on füüsiline intsident teataja kahe sõbra ja kahe vene rahvusest meeste vahel. Ühel hetkel on teataja arvates vaja kiirabi, sest nina verine. Mõlemad on joobes teataja hinnangul. Kohus märgib, et kohtul ei ole võimalik teha järeldusi, mis tähendab „kaklevad“. Kas mõned isikud või kõik isikud, kas üheaegselt või kordamööda kasutasid vägivalda, või keegi konkreetne lõi konkreetset isikut. Kas kakluse all peab teataja silmas peksmist. Sellele ei ole vastust teate pinnal. Võib lähtuda sellest, et nimetatud kohas toimus teate tegemise ajal füüsiline konflikt, sest sõna kaklus igal juhul osutab füüsilisele tegevusele. Konflikti osalejateks on teataja arvates kaks tema sõpra ja kaks vene rahvusest inimest. See kinnitab süüdistatava ütlusi, et nad olid kohapeal kahekesi koos tunnistaja K.. Samuti kinnitab salvestis ka kannatanu ütlusi, et tema suhtes kasutas üks isik vägivalda ja J. K.ile lähenes teine isik. Kõne salvestis ei kinnita tunnistaja K. ütlusi, et teiselt poolt oli kolm isikut, sellest kaks jooksid süüdistatava suunas ja üks tema juurde. Salvestis kinnitab, et kellelgi ( või mitmel isikul) on nina verine. Seega salvestis annab toetuse kannatanu ütlustele. Samas ei ole salvestise pinnal selge, kas konfliktis on üks või mitu kannatanut. Häirekeskuse töötaja küsib „kas kannatanuid on?“, vastuseks „jaa“ . Kes, mitu, kellel milline vigastus, andmeid ei ole, välja arvatud väljend „nina verine“. Süüdistatav avaldas kohtuistungil, et temagi nägu oli katki löödud. Seega tegelikult ei ole selge, keda on K. V. silmas pidanud. 10 / 14 Süüdistuse ega kaitse ei soovinud võitlevas protsessi K. V. ristküsitlust. Need ongi tõendid, mis on esitatud kohtule selle kriminaalasja lahendamiseks. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistaja K. ütlused on usaldusväärsed ja nendega on süüdistatava kaitseversioon edukalt ümber lükatud. Kohtu arvates ei ole ühtki mõistlikku alust arvata, et kannatanu ja tunnistaja K. oleks andnud kohtus valeütlusi Kannatanu ja tunnistaja K. ütlustega, samuti osaliselt kiirabikaardi ja salvestisega on kohtuliku arutamise käigus leidnud kinnitust, et: 22.09.2018 kella 22.20 paiku Jõhvis Rakvere 29 asuvas Maxima parkas lõi süüdistatav kannatanu A. V. ile kahel korral käega näkku, millest kannatanu tundis valu ja ninast tuli verd. Süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 121

lg 1 järgi, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Tahtlus Kohus on arvamusel, et süüdistatav pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 4 kohaselt, isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatav lõi käega vähemalt kahel korral näkku nina piirkonda. Ninast tuli verd. Kohus on tuvastanud, et arvestades löömise tagajärjel tekkinud valu vähest kestvust ja tugevust, ei olnud löögid väga tugevad. Nina piirkond, eriti selle ninaalune osa, on valutundlik ja ka kerge füüsilise mõjutamise tagajärjel tunneb inimene valu. Nina piirkonda löömisel tekib suure tõenäosusega kas lühiajaline, aga siiski verejooks. Need asjaolud on tavalisele keskmisele isikule arusaadavad. Seega lüües käega nina piirkonda vähemalt kahel korral pidas süüdistatav võimalikuks, et ta tekitab kannatanule valu ja verejooksu ninast. Süüdistatav soostus valu tekitamise ja tervise kahjustamisega, lüües käega nina piirkonda. Nüüd peab kohus vajalikuks vastata kaitsjate poolt kohtuliku arutamise käigus tõstetatud küsimustele. Erinevalt kaitsjatest ei leia kohus, et kohtueelse uurimise käigus rikuti menetlusõigust niivõrd oluliselt, et sellele peaks järgnema õigeksmõistev kohtuotsus. Ühtlasi leiab kohus, et kaitse on põhjendamatult, ebaproportsionaalselt pühendunud kohtueelse uurimise kriitikale, sest iseenesest ei ole kohtueelse uurimise puudulikkus aluseks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtueelse uurimise kriitika, olgugi see mõistlik ja õige, ei vii õigeksmõistmiseni olukorras, kui süütõendid on esitatud võitlevas protsessis. Tõepoolest, KrMS § 211 lg 2 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur selgitavad välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Samas ei näe seadus ette, mis toimub, kui uurija ja prokurör ei selgita välja asjaolusid, kas õigustavaid või süüstavaid, või selgitavad välja puudulikult. Tõepoolest, kohtule ei ole esitatud sündmuse videosalvestist, kuigi ka kannatanu ise tunnistas kohtuvaidluse sõnavõtus, et talle oli üllatuseks, mis probleem, miks uurija ei küsi videosalvestist välja, sest kaamera poe juures olemas ja ta ise liikus selliselt, et olla võimalikult rohkem aega kaamera vaateväljas. Süüdistatava sõnul temagi lootis videosalvestisele. Kohus selgitab, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette, milliste konkreetsete tõenditega tuleb tõendamisesemete hulka kuuluvaid asjaolusid tõendada. Prokurör valib ise, millised tõendid ta kohtule esitab ja, jättes mõned tõendid esitamata, võtab endale õigeksmõistva kohtuotsuse riske, mis ei pruugi olla alati realiseeritud. Kohus juba selgitas, et kohtupraktika kohaselt võib isik süüdi tunnistada ka ainult kannatanu ütluste alusel, 11 / 14 sõltumata sellest, kas kohtule on esitatud sündmuse videosalvestis või mitte. Süüdistataval ja kaitsjatel puudub alus nõuda, et teo toimepanemine oleks tõendatud ainult konkreetse tõendi liigi abil- videosalvestisega. Ühelegi tõendile ei saa omistada ette kindlaksmääratud jõudu, seda ka salvestisele. Videosalvestis on ainult üks tõendiliik tõendite kataloogis KrMS § 63 lg 1 mõttes. Maakohus tugineb antud juhul Riigikohtu praktikale 3-1-1-35-06 p 7.5 , 3-1-1-136 p 12. Mõlemas otsuses on rõhutatud, et ei ole piiranguid kriminaalmenetlusseadustikus, milliste tõenditega tuleb asjaolusid tõendada. Süüdistatav on teo toimepanemises süüdi, sest ta on süüvõimeline

§ 32mõttes ja puudub süüd välistav asjaolu.

Isik on süüvõimeline, kui ta on süüdiv ja vähemalt 14aastane (

§ 33

). Isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid

§ 2.peatüki 2.jao mõttes ei ole tuvastatud.

KARISTUS

§ 56lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus on oluliselt alla keskmise. Tegemist on ühe episoodilise teise astme kuriteoga. Vägivalla kasutamisel ei olnud süüdistataval esemeid, mis suurendaksid löömise mõju ( terariist, tömp ese piiratud pinnaga). Löökide arv on väike, kaks lööki. Löömise intensiivsus on alla keskmise. Kannatanule ei ole tekitatud kehavigastusi. Kõik see vähendab süüdistatava süüd. Kohus arvestab süüdistatava isikut. Teda iseloomustatakse väga positiivselt nii töökohalt, kui ka korteriühistult ja lasteaia poolt. Ta kasvatab alaealist last. Süüdistataval on püsiv töökoht, seega ka sissetulek. Ta ei ole kunagi millegagi eest karistatud. Kõik see on positiivne. 12 / 14 Samas peab kohus vajalikuks sedastada, et vaatamata esitatud süütõenditele ei ole süüdistatav leidnud julgust tegu tunnistada ja väljendada kahetsust. Vastupidi, kohtus väitis ta, et teda ründas hoopis kannatanu. See näitab, et süüdistatava tõekspidamised ja arusaam ühiskonnas aktsepteeritavatest normidest on kohati väärad. Süüdistatavat tuleb karistada, et anda talle signaali, et tema tegu on ühiskonnas hukka mõistetud ja edaspidi ta peab hoiduma süütegude toimepanemisest. Süüdistatav on põhjendatud karistada rahalise karistusega ja seda keskmisest määrast väiksemal määral.

§ 44lg 1 alusel on rahalise karistuse vahemik alates 30 kuni 500 päevamäära.

Seega keskmine rahaline karistus on 235 päevamäära.

§ 44

lg 2 alusel arvutatakse päevamäär isiku päevasissetuleku alusel, teole eelmisel aastal. Süüdistatava päevasissetulek aastal 2017 - 67,08 eurot , kriminaalasja materjalid lk 9. Kohus arvestab, et kuriteo toimepanemisest, september 2018, on möödunud 1 aasta 8 kuud. Süüdistatav ei ole uusi süütegusid toime pannud. Seega peab kohus võimalikuks karistada isikut peaaegu minimaalses määras 50 päevamäära ulatuses, mis on, isiku päevasissetulekut arvestades ( 67,08 X 50), summas 3354 eurot. Kohus leiab, et summa on oluline isegi keskmise sissetulekuga isikule ja on põhjendatud lubada tasuda rahalise karistuse summa 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. ASITÕENDID Asitõendiks on CD-plaat häirekeskusele tehtud kõne salvestisega, mis asub kriminaalasja materjalides, tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. KRIMINAALMENETLUSE KULUD Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1,4, 9 on kuludeks tasu valitud kaitsjale, kaitsjatasu õigusabi eest määratud korras, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Seega valitud kaitsjatele tasutud õigusabikulusid kogusummas 2200 eurot kannab süüdistatav ise ja nende hüvitamiseks alust ei ole. Menetluskulud on kriminaalasjas tekkinud järgmised: 291,60 eurot kaitsjatasu riigi õigusabi korras kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest. 291,60 ( kohtulik eelmenetlus) ja 97,20 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab eelloetletud menetluskulusid süüdistatav ise. Teise astme kuriteo puhul on sundraha 876 eurot. Vladimir Jartšukilt tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 97,20, 291,60 ja 291,60 eurot kaitsjatasu määratud korras riigi õigusabi eest, 876 eurot sundraha. 13 / 14 Väljamõistetud menetluskulude kogusumma on 1556,40 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 14 / 14