Obsah (10)

§ 107§ 91§ 100§ 78§ 40§ 95§ 104§ 105§ 28§ 21

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-1

) § 91 lg 2, kuid tsiteeris § 91 lg-t

1. Asjaolu, et töötaja soovib saada suuremat vanemahüvitist, ei anna alust muuta töölepingu tingimusi töötasu suuruse osas ega õigusta töö tegemisest keeldumist.
2. Ebaõige on kostja väide, nagu oleksid pooled kokku leppinud tunnitasus. Töölepingus sellist kokkulepet ei olnud. Ebaõige on ka väide, nagu ei oleks hageja töötasult makse maksnud. Kokkulepitud töötasult on kõik seadusega ettenähtud maksud tasutud. Lisaks tasuti kostjale igakuiselt heade töötulemuste eest preemiat. Ka preemiana makstud summadelt on arvestatud ja tasutud kõik riiklikud tööjõumaksud. Lisaks tasus hageja kostjale töölähetuse päevarahasid, millelt sotsiaalmaks tasumisele ei kuulu.
3. Isegi kui kostjal oleks esinenud alus töölepingu ülesütlemiseks, ei esitanud ta avaldust mõistliku aja jooksul alates väidetavast rikkumisest. Kostja sai esimese täiskuu töötasu 01.01.2018 ja oleks ülekande selgitusest pidanud aru saama, et laekunud summa kajastab nii töötasu kui ka päevarahasid ning pöörduma selgituste saamiseks hageja poole. Kostja ei küsinud kunagi mingit selgitust. Kostja sai arvestatud ja tasutud maksude suurusega tutvuda ka Maksu- ja Tolliameti andmebaasis ja veebruaris tuludeklaratsiooni esitades.
4. Töölepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja keeldus tööle tulemast, kuid jättis hoolimata lubadusest lahkumisavalduse esitamata ja ka töölepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastamata. Kostja käitumine on vastuoluline ja pahatahtlik ning ajendatud üksnes soovist saada suuremat vanemahüvitist.
5. Tööleping tuleb

§ 107lg 2 alusel lõpetada kohtu poolt.

Kostja ütles, et ta rohkem tööle ei tule, lubas esitada lahkumisavalduse ja ei ilmunud alates 08.07.2018 enam tööle. Kostja oli seega avaldanud soovi lõpetada leping etteteatamistähtaega järgimata. Kui 16.07.2018 ülesütlemisavaldus oleks olnud kehtiv, siis oleks töösuhe lõppenud 16.07.

1. Järelikult on hagejal õigus nõuda töösuhte lõpetamist alates 16.07.
2. KOSTJA VASTUVÄITED
3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4. Pooled sõlmisid 20.11.2017 töölepingu, mille kohaselt oli kostjale makstav põhipalk Eesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalk ning hageja pidi maksma kostjale ka preemiat ja lisatasu. Kostja töö tegemise koht oli Rootsi Kuningriik, kuigi lepingu p-s 1.2 lepiti kokku, et töö tegemise koht on Eesti.
5. Palgalehtede järgi töötas kostja 2017 novembris 72 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 416 eurot, laekunud 966 eurost olid seega päevarahad 550 eurot; 2017 detsembris 152 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 864 eurot, laekunud 1806 eurost olid seega päevarahad 942 eurot; 2018 jaanuaris 176 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 936 eurot, laekunud 2070 eurost olid päevarahad seega 1134 eurot; 2018 veebruaris 157 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 504 eurot, laekunud 984 eurost olid seega päevarahad 480 eurot; 2018 märtsis 168 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 1138 eurot, laekunud 2400 eurost olid seega päevarahad 1262 eurot; 2018 aprillis 168 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 870 eurot, laekunud 1716 eurost olid seega päevarahad 846 eurot; 2018 mais 176 tundi, mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 864 eurot, laekunud 1902 eurost olid seega päevarahad 1038 eurot; 2018 juunis 165 tundi, 3 mille eest sai töötasu, sh preemiat kokku 554 eurot, laekunud 1464 eurost olid seega päevarahad 910 eurot. Päevarahad on hageja seega kostjale tasunud.
6. Hageja ei tasunud kostjale korrektselt töötasu. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) kohaselt ei tohi kostjat jätta ilma kaitsest, mis on talle ette nähtud Rootsi imperatiivsete sätetega, sh Rootsis ehitustöötajatele makstavast miinimumtöötasust.
7. Isegi kui kostja töötasule ei kohalduks Rootsi õigus, jättis hageja kostjale töötasu välja maksmata kokkulepitud ulatuses. Töölepingu sõlmimisele eelnenud lepingueelsetel läbirääkimistel leppisid pooled kokku, et kostja netotöötasu on 12 eurot tunnis, millele pidid lisanduma töölähetuse päevarahad. Tähtsust ei oma, et töölepingus lepiti kokku töötasu miinimumsuuruses. Tasule pidid lisanduma lisatasud ja preemiad, mis on samuti töötasu osa. Asjakohased ei ole hageja viited palgalehtedele, töötasu laekumise selgitusele ja tuludeklaratsioonile. Palgalehed esitas hageja kostjale alles 07.07.
8. Kostja ei pidanud jälgima pangaülekannete selgitusi ega saanud nendest järeldada, et kostja arvestab suure osa päevarahadeks. Oleks mõeldamatu, et kostja oleks nõustunud töötama Rootsis ca 700 euro suuruse töötasuga. Samuti ei saa eeldada, et kostja pidi tutvuma tema töötasu pealt arvestatud maksudega. 2018.a ei olnud kostjal vajadust esitada tuludeklaratsiooni.
9. Hageja pidi tasuma kostjale töötasu 12 eurot × 1234 tundi = 14 808 eurot. Hageja tasus kostjale töötasu 6146 eurot. Hageja võlgneb kostjale seega 8662 eurot. Kuna hageja oli oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, võis kostja töölepingu erakorraliselt üles öelda (

§ 91lg 2 p 2).

Arvestades rikkumise tõsidust ei pidanud kostja lepingu ülesütlemisest ette teatama. Väited kostja käitumise vastuolu kohta hea usu põhimõttega on arusaamatud. Kostja ei pidanud allkirjastama hageja soovitud dokumente. VASTUHAGI

1. Kostja esitas 14.09.2018 vastuhagi ja 05.03.2019 selle täienduse, paludes hagejalt välja mõista 15 578,39 eurot, millest 8662 eurot on saamata jäänud töötasu, 856,39 eurot välja teenitud puhkusetasu ja 6060 eurot hüvitis. Alternatiivselt palus kostja tuvastada, et hageja poolt kostjale ajavahemikul 01.12.2017-03.07.2018 tasutud 13 308 eurot on täies ulatuses töötasu ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 9779,75 eurot, millest välislähetuse päevarahad on 2863,36 eurot, väljateenitud puhkusetasu 856,39 eurot ja hüvitis 6060 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2. Kuna hageja pidi tasuma kostjale vastavalt poolte vahelisele kokkuleppele töötasu tegelikult arvestusega 12 eurot tunnis, s.o 14 808 eurot 1234 töötunni eest, kuid tasus 6146 eurot, võlgneb hageja kostjale 8662 eurot. Isegi kui hageja maksis kostjale töötasuna 12 eurot tunnis, on hageja jätnud tasumata välislähetuse päevarahad.
3. Kuna kostja töö tegemise koht oli Rootsis, ei tohi teda ilma jätta kaitsest, mis on ette nähtud Rootsi imperatiivsete sätetega, sh Rootsis ehitustöötajatele makstavast miinimumtöötasust. Selleks ei pea hageja olema kollektiivlepinguga liitunud, kuid töövõtjal on kohustus liituda, kui Rootsi tellija on kollektiivlepinguga liitunud. Hageja pidi seega tasuma kostjale brutotöötasuna 197 Rootsi krooni tunnis. Hageja arvestuse kohaselt töötas kostja hageja juures 1109 tundi, s.o keskmiselt 138,63 tundi kuus. Seega pidi hageja tasuma kostjale keskmiselt 27 309,13 Rootsi krooni kuus, s.o netotasuna 20 770 Rootsi krooni ehk 1978,04 eurot kuus. Kostja netotöötasu pidi seega olema 14,27 eurot tunnis.
4. Kostjal oli töölepingu lõpetamise päeva seisuga 18 kalendripäeva välja teenitud kasutamata puhkust, mille hageja pidi hüvitama rahas. Vabariigi Valitsuse määrusest nr 91 „Keskmise 4 töötasu maksmise tingimused ja kord“ tulenevalt pidi hageja tasuma kostjale viimasel kuuel kuul töötasu 1010 töötunni eest tunnihinnaga 12 eurot kokku 12 120 eurot. Kuue kuu keskmine töötasu oli seega 2020 eurot ja keskmine päevatasu 67,33 eurot. Seega pidi hageja hüvitama kostjale kasutamata jäänud põhipuhkuse 1212 euro suuruses summas (67,33 eurot × 18 päeva), millest ta on tasunud 355,61 eurot. Hageja võlgneb kostjale 856,39 eurot (1212 eurot – 355,61 eurot)
5. Arvestades kostja keskmist töötasu 2020 eurot, tuleb hagejal maksta kostjale

§ 100lg 4 alusel hüvitisena veel 6060 eurot (3 kuud × 2020 eurot).

21. Hageja tegi kostjale lõpparve väljamaksmisel arusaamatu maha arvamise 131,84 eurot. Selline tasaarvestus on lubamatu vastuolu tõttu

§ 78lg-ga 1.

HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE

1. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada kostjale määratavat hüvitist nullini. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2. Õige ei ole kostja seisukoht, et tema töö tegemise koht oli Rootsi. Töölepingu kohaselt oli töö tegemise kohaks ehitusplatsid Eestis. Kostja teadis, et lepingu p 1.2 sätestas, et töötaja töö võib olla seotud töölähetustega. Kostja tuli pärast igat lähetust Eestisse, kus ootas uute juhiste saamist. Seega kohaldub töösuhtele poolte vahel kokkulepitud õigus, s.o Eesti õigus. Ka Rooma I määruse art 8 kohaselt kohaldub töölepingule õigus, mille pooled on valinud.
3. Õige ei ole ka kostja väide, nagu oleks talle Rootsi õigusega tagatud suurem kaitse kui Eesti õiguse alusel. Igal juhul kohalduks ka Rooma I määruse art 8 lg-te 2-4 kohaselt töölepingule Eesti õigus. Kostja sai oma tööülesanded Eestist. Ta naasis pärast tööülesande täitmist alati Eestisse ja ootas Eestis ka uusi töökorraldusi. Tähtsust ei oma, et mõni objekt asus Rootsis. Töölepingule kohaldub Eesti õigus ka põhjusel, et hageja tegevuskoht on Eestis.
4. Isegi kui töölepingule kohaldub Rootsi õigus, ei ole kostja tõendanud, et tal oleks hageja vastu saamata jäänud töötasu nõue. Kostjal ei ole õigust Rootsi ehitustöötajatele makstavale miinimumtasule. Rootsi kollektiivlepingu sätted ei ole hagejale kohustuslikud, kuna hageja ei ole kollektiivlepingu pool. Ka Rootsis on töötajad seotud lepingus kokku lepitud tasuga. Töötaja saadud lähetusrahad tuleb lugeda töötasu osaks (analoogselt Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse § 5 lg 6). Kostjale makstud lähetuse tasud 7162 euro suuruses tuleb saamata jäänud töötasu nõudest maha arvestada.
5. Poolte vahel ei olnud tunnitasu maksmise kokkulepet. Töölepingu kohaselt tuli kostjale tasuda Eesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtöötasu. Lepingueelsed läbirääkimised ei ole lepingu osa. Tööle asumisega lõppesid tasuläbirääkimised ja kostja aktsepteeris töölepingus pakutud tasukokkulepet. See, et pooled arutasid tasu suurust taandatuna tunnitasu arvestusele, ei tähenda, et tunnitasu alusel tasustamises oleks lõplikult kokku lepitud. Sotsiaalmeedia vestlus ei ole käsitletav töölepingu tingimustena või pakkumusena konkreetsele töötajale. Lisaks avaldas tööandja üksnes seda, et mehed saavad kätte 12 eurot tunnis, mitte seda, et tunnihind on 12 eurot. Lepingueelsete läbirääkimiste raames ei teadnud tööandja, millised on töötaja kutseoskused ja varasem töökogemus ning kas leping sõlmitakse füüsilise isiku või temale kuuluva äriühinguga. Kostja teadis, et talle makstakse miinimumtasu ja ta nõustus sellega. Hageja ei vastuta selle eest, kui kostja ei nõua palgalehti, ei tutvu töötasu ülekannetega ega töölepingus kokku lepitud töötasu suurusega. Kostja pidi hiljemalt 01.01.2018 mõistma, et temale üle kantud summa sisaldab päevarahasid ja teavitama tööandjat sellest, et töötasu ei vasta kokkulepitule. Kuna kostja seda ei teinud, siis kajastab leping ilmselt õigesti poolte kokkulepet. Väide selle kohta, et 5 kostjal puudus 2018.a vajadus tuludeklaratsiooni täita, on otsitud ja paljasõnaline. Kostja väite, et ta eeldas, et laekunud summad sisaldasid mingis osas ka päevarahasid, samas kui tema hinnangul oli kokku lepitud tunnitasus, ei ole loogiline ega usutav.
6. Eksitav on väide, et kostjale ei esitatud palgalehti enne 07.07.
7. Tööandja ei pidanud palgalehti varem esitama, kuna kostja neid ei küsinud. Samas pidas kostja ise tunniarvestust ja tal oli töötatud ajast seega täpne ülevaade ka palgalehtedeta. Palgalehed kajastavad tööpäevade arvule vastavaid normtunde ja hageja maksis lepingus kokku lepitud töötasu, kuigi kostja enda töötundide arvestuse kohaselt töötas ta tegelikult vähem. Õige ei ole väide, et lähetuse päevarahasid ei saa arvestada töötasu osana.
8. Kostja nõue kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna töölepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Alternatiivselt tuleb hüvitist vähendada nullini, arvestades asjaolu, et kostja töötas hageja juures vaid 8 kuud. Arvesse tuleb võtta kostja käitumist hageja suhtes. Kostja nõudis hagejalt võltsitud arve alusel tööriiete hüvitamist ja tekitas hageja töölähetusse ilmumata jätmisega kahju. Ta üritas veenda ka teisi töötajaid hagejaga töösuhet lõpetama. Kostja on näidanud hageja suhtes üles pahatahtlikkust. Ta üritas osutada tööandjale lubamatut konkurentsi. Kostja oli probleemne töötaja ja ei saanud teistega hästi läbi. Kostja nõue on kantud nö madalast motiivist saada riigilt suuremat vanemahüvitist.
9. Töötaja teenis perioodi 20.11.2017-30.06.2018 eest 17, mitte 18 päeva puhkust. Puhkusekompensatsioon on välja makstud.
10. Lõpparve väljamaksmisel tehtud tasaarvestus on kehtiv, alternatiivselt palus hageja teha tasaarvestuse kohtul. Hageja arvestas töötasust maha töölähetusega, kuhu kostja ei ilmunud, seonduvad kulud, s.o lennupiletite hinna 131,84 eurot. Töösuhte lõppemisega 08.07.2018 muutus hageja nõue kostja poolt tahtlikult tekitatud rahalise kahju hüvitamiseks sissenõutavaks ja tal oli õigus see kostja töötasu nõudega tasaarvestada.
11. Kostja on asunud töölepingu ülesütlemise avaldust tagantjärele põhjendama. Ebaõige on väide, et töölepingu ülesütlemise aluseks oli oluline viivitamine töötasu maksmisega. Kostja tugines ülesütlemise avalduses asjaolule, et mõlemapoolset huvi arvestades ei saa eeldada, et töösuhe jätkuks. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
12. Maakohus rahuldas hagi. Vastuhagi rahuldas kohus osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kasutamata puhkuse eest tasumata 49,45 eurot. Muus osas jäi vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 99,68% ulatuses kostja ja 0,32% ulatuses hageja kanda.
13. Poolte vahel toimunud lepingueelsete läbirääkimiste (Facebooki vestlused) põhjal on ilmne, et hageja pakkus ja kostja nõustus sellega, et töötaja töötamise koht on Rootsi Kuningriigis Göteborgis (seal asuvad objektid) ning kostja hakkab saama töötamise eest 12 eurot tunnis kätte ja lisaks katab tööandja tema majutus- ja sõidukulud. Tõenditest ei järeldu, et kostja oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus rõhutanud, et see summa peab olema arvestatav töötasuna (s.t et seda läheb vaja hilisemalt võimalikult suure vanemahüvitise saamiseks) või et ta peab saama lähetuse päevarahasid. Kostja tunnistas töölepingu ülesütlemise avalduses (p 4 ja 5), et sellises määras tema kontole raha ka maksti. Samuti kinnitas kostja kohtuistungil vande all, et luges tööandja poolt ettevalmistatud töölepingu teksti enne allakirjutamist läbi ja mõistis, et tegelikult on tema töötasuks miinimumpalk, millele lisanduvad preemiad ja lisatasud. Kostja mõistis kokkuleppe sisu, sai tehtud töö eest 6 tööandjaga kokkulepitud summa ega pööranud tähelepanu sellele, et kontole kandmisel märgiti selgituseks kas töötasu või töötasu ja päevarahad. Vaidlus puudub selles, et lepingujärgselt töötasult on kõik maksud tasutud. Seega ei ole hageja palga ja muude tasude maksmisel rikkunud seadust ega pooltevahelist töölepingut.
14. Kostja töö tegemise koht oli kogu töölepingu kehtivuse aja Rootsis. See oli töökuulutuse järgi kohe teada ja töölepingus märgitu seda ei muuda. Seega puudus vajadus ka töölähetuse päevarahade maksmiseks ja asjakohatu on kostja ülesütlemise avalduse p-s 2 märgitu. Pooled ei vaidle, et kostja Eestis ei töötanud, tema töövahendid ja tööandja tagatud elukoht olid Rootsis. Töölepingule kohaldub seega Rooma I määruse art 8 lg 2 kohaselt Rootsi õigus.
15. Kostja ei tõendanud, et temale kohalduks Rootsi kollektiivlepinguga hõlmatud töötajatele ette nähtud miinimumtöötasu ja lähtuda tuleb seega töölepingus kokku lepitud tasust. Rootsi Töökeskkonna Ameti selgituse kohaselt ei ole Rootsis seadusega miinimumtöötasu kehtestatud. Töötasu maksmine on reguleeritud kollektiivsete lepingutega ja kui tööandja ei ole kollektiivlepinguga seotud, ei saa töötaja nõuda kollektiivlepingus fikseeritud miinimumtasu. Kostja ei ole tõendanud, et tema või hageja oleks olnud lepingulises suhtes ettevõttega, kes on seotud Rootsi kollektiivlepinguga. Asjaolud, et kostja kasutas R AB (edaspidi R) töötajakaarti ja töökorraldused Q tehase platsil näitavad R ettevõtjana kostja suhtes, seda ei tõenda. R ja E AB (edaspidi E) kinnituskirjade kohaselt sõlmis R koostöölepingu hagejaga pärast kostja lahkumist töölt ja E ei ole olnud kollektiivlepinguga seotud.
16. Kuna töölepingu ülesütlemine kostja poolt on tühine, tuleb tööleping lõpetada

§ 107

lg 2 alusel alates 16.07.2018 ehk ajast, mil leping lõppenuks ülesütlemisavalduse kehtivuse korral.

1. Kuna kostjal ei ole töötasust või tasumata päevarahadest tulenevaid rahalisi nõudeid hageja vastu, sest hageja on kõik tasud maksnud vastavalt pooltevahelisele lepingule, jääb vastuhagi põhilises osas rahuldamata.
2. Hageja tunnistas, et on tasunud kostjale puhkusetasu seaduses ettenähtust vähem. Arvestades asjaolu, et tööleping lõpetatakse 16.07.2018, pidi hageja maksma kostjale puhkusekompensatsiooni 681,51 eurot 18,33 päeva eest. Kuna hageja tasus sellest 632,06 eurot, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 49,45 eurot. Kostja ei esitanud hageja arvutusele vastuväiteid. APELLATSIOONKAEBUS
3. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
4. Maakohus leidis õigesti, et pooltevahelise kokkuleppe osaks oli ka lepingueelsetel läbirääkimistel saavutatud kokkulepe selles, et tasu töötamise eest oli 12 eurot tunnis kätte. Sellest tulenevalt ja arvestades

§-des 1 ja 5 sätestatut jääb arusaamatuks järeldus, et kokkulepet ei saavutatud selles, et seda summat tuleb arvestada töötasuna. Kuna kokkulepe saavutati töötasu suuruse osas ja töötasu ei saa sisaldada päevarahasid, ei saanud pooled leppida kokku selles, et 12 eurot tunnis sisaldab midagi muud peale töötasu. Maakohtu järeldus on ka vastuoluline, kuna kohus leidis, et kokkulepe võis sisaldada ka midagi muud peale töötasu, kuid leidis samas, et pooltel puudus kokkulepe päevarahade tasumise kohta. Arusaamatuks jääb, millest siis summa pidi koosnema. 7 41. Tähtsust ei oma see, et kostjale makstigi 12 eurot tunnis. Kostja väitis, et hageja käsitles ebaõigesti osa tasutud summast päevarahadena. Kui aga kogu kostjale kantud summa oli töötasu, on hageja jätnud päevaraha tasumata. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et pooltel ei olnud kokkulepet päevarahade tasumise kohta. Kostja oli kogu töösuhte lähetuses ja pidi saama

§ 40lg 2 alusel päevaraha.

Kui maakohus leidis, et kostjal ei olnud õigust päevaraha saada, tuli kogu makstud raha käsitleda töötasuna ja kostja vastuhagi rahuldada.

1. Maakohus kohaldas ekslikult Rooma I määruse art 8 lg-t 2, mis kohaldub juhul, kui pooled jätavad lepingule kohaldatava õiguse valimata. Antud juhul on pooled Eesti õiguses kokku leppinud. Kostja ei tohi siiski ilma jääda kaitsest, mis on talle ette nähtud Rootsi imperatiivsete sätetega, sh Rootsis ehitustöötajatele makstavast miinimumtöötasust.
2. Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingueelsetel läbirääkimistel saavutatud kokkulepet töötasu kohta muudeti töölepinguga. Töölepingu kohaselt lisandusid kindlaksmääratud töötasule preemiad ja lisatasud, mis kokku pidid moodustama töötasu. Tõlgendades seda koostoimes lepingueelsetel läbirääkimistel saavutatud kokkuleppega, pidigi kostja saama töötasuna 12 eurot tunnis kätte.
3. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et kostja mõistis töölepingu sisu. Kostja mõistiski lepingut koostoimes lepingueelsete läbirääkimistega. Kuna kostjale laekunud summad ühtisid kostja tunniarvestuse ja töötasu kokkuleppega, ei saanud kostjal tekkida kahtlust, et laekunud summad ei ole terves ulatuses töötasu. Kahtlused tekkisid ülekannete selgituste osas, mille kohta küsis kostja ka hagejalt selgitusi.
4. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja maksis töötasult kõik maksud. Hageja ei ole maksnud kõiki seaduses ette nähtud makse töötasult, milleks oli 12 eurot tunnis.
5. Õiged ei ole maakohtu seisukohad Rootsi miinimumtöötasu kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et kui hageja tellijaks oleks olnud R, oleks hageja olnud kohustatud liituma kollektiivlepinguga ja kostja lepingule kohalduks kollektiivlepingust tulenev miinumumtöötasu. Q tehase töökorralduste ja kostjale väljastatud R kaardiga on kostja tõendanud, et hageja tellijaks oli juba enne augustit 2018 R. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Maakohtu järeldused ei ole õiged. Ei kinnituskirjaga ei saa tõendada R-ga lepinguliste suhete puudumist. R kinnitus ei ole tõendina usaldusväärne. Õige ei ole ka seisukoht, nagu ei saaks R kaardi kasutamisega hageja ja R vahelisi suhteid tõendada. Lisaks on Riigikohus leidnud, et kollektiivlepinguga ette nähtud miinimumtasu kohaldub Rootsis töötanud ehitustöötajale sõltumata sellest, kas tööandja on liitunud kollektiivlepinguga (Riigikohtu otsus nr 2-17-458).
6. Maakohus jättis tähelepanuta kostja viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-187-13 töölähetuse kohta ja lahendile nr 2-17-458 Rootsi miinimumtöötasu kohta. Samuti ei võtnud kohus seisukohta kostja väite kohta, et hageja rikkus VÕS § 14 lg-st 1 tulenevat kohustust. VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas osaliselt vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 49,45 euro suuruse puhkusehüvitise. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. 8
9. Kohtuotsus on vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jättis osaliselt vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
10. Esimesena lahendab ringkonnakohus kostja taotluse tõendite väljanõudmiseks C AB-lt ja R-lt selle kohta, kas, kus ja millal on kasutatud R-ga seotud kostjale väljastatud kaarti ID
11. Sama taotluse esitas kostja maakohtule, mille kohus jättis rahuldamata.
12. Kostja soovis nimetatud tõenditega tõendada, et hageja tellijaks oli R. Samas ei ole ta välja toonud faktilisi asjaolusid selle kohta, millal ja millistel R objektidel ta väidetavalt töötas. Tõenditega saab tõendada asjaolusid, mitte neid tekitada. Vaidlust ei olnud maakohtus selle üle, et kostja kasutas ehitusobjektidele sisenemisel nii E kui ka R kaarte. Maakohus leidis õigesti, et kostja kaardi kasutamise andmetega ei saa tõendada hageja ja R vahelist õigussuhet, st asjaolu, et hagejalt tellis töid R. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus kostja taotluse õigesti rahuldamata ja selle rahuldamiseks puudub alus ka ringkonnakohtul.
13. Kostja esitas vastuhagiavalduses muu hulgas alternatiivse nõude - tuvastada, et hageja poolt kostjale perioodil 01.12.2017-03.07.2018 tasutud summa 13 308 on täies ulatuses töötasu. Kostja põhjendas oma tuvastushuvi sellega, et ta soovib siduvat otsust järgneva võimaliku maksumenetluse jaoks (II kd lk 140). Ringkonnakohus leiab, et huvi tõendi saamiseks teise menetluse jaoks ei ole hinnatav eraldiseisva õigusliku huvina TsMS § 368 lg 1 tähenduses. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja eelnimetatud alternatiivse tuvastusnõue TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 sõnastust tuleb täpsustada ja kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt, s.o osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata kostja vastuhagi puhkusehüvitise saamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kostja puhkusehüvitise nõude suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
15. Hageja esitas hagiavalduses nõude tuvastada kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus. Maakohus märkis otsuse resolutsiooni p-s 1 samuti, et tuvastas töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse. 56.

§-s 95 sätestatud töölepingu ülesütlemise avaldus on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 teise lause tähenduses.

§ 95

lg 1 esimese lause kohaselt on töölepingu ülesütlemiseks nõutav kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Hageja ei ole tuginenud hagi esitamisel sellele, et kostja oleks rikkunud avalduse vorminõuet või esitanud tingimusliku ülesütlemisavalduse. 57. Hageja tugines hagi esitades sellele, et ta ei ole kostjaga sõlmitud töölepingut rikkunud, mistõttu ei olnud kostjal lepingu ülesütlemiseks seadusest tulevat alust.

§ 104

lg 1 järgi on seadusest tuleneva aluseta töölepingu ülesütlemine tühine ja kohtule saab

§ 105lg 1 järgi esitada hagi ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

Hagi aluseks olevatest asjaoludest nähtuvalt soovis hageja tegelikult töölepingu ülesütlemise, mitte ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamist, st nõue on sõnastatud ebatäpselt ja sama eksimus kordub maakohtu otsuse resolutsioonis. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 sõnastust ja sõnastab selle järgmiselt: „Rahuldada Y OÜ hagi ja tuvastada XX poolne 20.11.2017 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus.“.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja töötas hageja juures 20.11.2017 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel ehitustöölisena. Töölepingu järgi oli kostja töötamise kohaks Eesti ja 9 põhipalk Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalk, millele lisaks makstakse juhatuse otsuse alusel hea töö eest lisatasusid ja preemiat ning mida koos võetuna nimetatakse lepingus töötasuks (I kd lk 7,8 – lepingu p-d 1.2, 4.1, 4.2). Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja töötas ainult Rootsi Kuningriigis asuvatel ehitusobjektidel. Töölepingu p-des 8.1 ja 8.2 leppisid pooled kokku selles, et vaidlused lahendatakse Eesti seaduste järgi. 08.07.2018 kostja tööle ei tulnud ja esitas 16.07.2018 hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, põhjendades seda sellega, et hageja ei maksnud talle kokkulepitud töötasu ja jättis töötasult maksud maksmata (I kd lk 15 pöördel – 17).
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et asja lahendamisel tuleb kohaldada Rootsi õigust. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks ka tegelikult Rootsi õigust kohaldanud. Praeguses asjas tuli kohalduv õigus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
3. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks artikkel 8, mille esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud, kuid õiguse valik ei tohi põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumise korral artikli 8 lg-te 2, 3 ja 4 järgi. Artikli 3 lg 1 teise lause järgi tuleb õiguse valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Käesoleval juhul on pooled töölepingu p-des 8.1 ja 8.2 selgelt kokku leppinud selles, et töösuhtele kohaldatakse Eesti Vabariigi õigusakte. Samas tuleb asja lahendamisel arvestada seda, et poolte kokkulepe õiguse kohaldamise kohta ei või põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud töö tegemise hariliku koha või tööandja tegevuskoha või lepinguga tihedamalt seotud riigi õiguse imperatiivsete sätetega (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-17-458, p 12).
4. Töö tegeliku tegemise koht Rootsi Kuningriigis on käesolevas asjas oluline seetõttu, et kontrollida, kas Eesti õiguse valik ei põhjustaks kostja ilmajätmist kaitsest, mis oleks talle ette nähtud Rooma I määruse artikli 8 kohaselt õiguse valiku puudumisel. Seega on kostjal, sõltumata sellest, kas ta on tööandjaga töölepingus nendevahelisele õigussuhtele kohalduvas õiguses eraldi kokku leppinud või mitte, igal juhul õigus saada töötasu, mis on võimalikest variantidest suurim.
5. Poolte töösuhte ajal oli Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär 2017.a 470 eurot ja tunnitasu alammäär 2,78 eurot ning 2018.a. vastavalt 500 eurot ja 2,97 eurot. Rootsi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud ja see on reguleeritud kollektiivlepingutega. Maakohus tuvastas Rootsi Töökeskkonna Ameti selgituste alusel õigesti, et juhul, kui töötaja tööandja ei ole kollektiivlepinguga seotud, ei saa töötaja nõuda kollektiivlepingus fikseeritud miinimumtasu. Tõendatud on asjaolu, et hagejaga lepingulistes suhetes olnud E ei olnud kollektiivlepinguga seotud (II kd lk 122). R oli kollektiivlepinguga seotud, kuid kostja ei ole tõendanud asjaolu, et R oleks olnud hagejaga lepingulistes suhetes ajal, mil kostja töötas hageja juures. Tõendatud on asjaolu, et hageja ja R sõlmisid koostöölepingu alles augustis 2018.a (II kd lk 120).
6. Kostja leidis, et ta oleks pidanud saama palka 197 Rootsi krooni tunnis (bruto), mis on 14,27 eurot tunnis (I kd lk 156). Kostja tugineb 01.03.2019 Rootsi ehitustöötajate ametiühingu Lääne piirkonna esindaja e-kirja andmetele, mille kohaselt oleks sellises suuruses brutopalk juhul, kui äriühinguga oleks sõlmitud 2018.a kollektiivleping ( II kd lk 38). Antud juhul ei ole sellise olukorraga tegemist, sest hagejaga lepingulises suhtes olnud E ei liitunud kollektiivlepinguga 2018.a kostja hageja juures töötamise ajal. Seega ei tugine kostja õigele töötasu suurusele. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid selle kohta, kui suurt töötasu ta oleks teeninud Rootsi ehitusfirmas, mis ei ole kollektiivlepinguga seotud. Seega ei saa kostja poolt esile toodud asjaolude alusel teha järeldust selle kohta, et Eesti õiguse valik 10 põhjustas antud juhul kostja ilmajäämise kaitsest, mis on talle ette nähtud Rootsi Kuningriigi õiguse imperatiivsete sätetega. 63.

§ 28

lg 2 p 2 järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingueelsetel läbirääkimistel leppisid pooled kokku selles, et kostja hakkab saama töötamise eest 12 eurot töötunni eest kätte. Kostja kinnitas vande all seletust andes, et ta luges enne allkirjastamist lepingu teksti läbi ja sai aru, et tema töötasuks on miinimumpalk, millele lisanduvad preemiad ja lisatasud (II kd lk 171). Hageja tööaja arvestuse tabeli järgi töötas kostja kogu töötamise perioodil 1109 tundi (I kd lk 70). Kostja palgatõenditega on tõendatud, et talle arvestati ja maksti igal kuul välja töötasu töölepingus kokku lepitud suuruses ja lisaks sellele preemiat (I kd lk 9 pöördel – 13), mis andsid kokku summa, mille maksmises lepingueelselt kokku lepiti (1109 x 12 = 13 308 eurot neto). Tähtsust ei ole asjaolul, et hageja märkis kostja pangakontole üle kantud summade selgituseks „töötasu“ või „töötasu/päevarahad“ (I kd lk 9). Lähtuda tuleb palgatõenditele märgitud andmetest. 64. Kuna hageja harilik töötamise koht oli Rootsis, ei saanud olla tegemist töölähetusega

§ 21

tähenduses ja hageja ei pidanud kostjale päevarahasid maksma (vt Riigikohtu lahendit nr 2-17-458, p 13). Pooled selle maksmises ka kokku ei leppinud. Selle tuvastas õigesti ka maakohus. Seetõttu on ebaõige kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud maksma talle päevaraha.

1. Kostja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid selle kohta, kui suures summas oleks hageja pidanud kostja töötasult riigile makse tasuma ja kui palju ta tegelikult maksis. Seega ei ole võimalik käesolevas asjas tuvastada, kas hageja on jätnud kostja töötasult maksud tasumata, millele kostja töölepingu ülesütlemise avalduses samuti tugines.
2. Eeltoodud asjaoludel ei saa teha järeldust, et hageja rikkus töötasu ja maksete tasumisel seadust ja/või töölepingut. Seda leidis lõppjärelduses õigesti ka maakohus. Kostjal puudus seadusest tulenev alus töölepingu ülesütlemiseks, mistõttu on ülesütlemine

§ 104

järgi tühine ja kostja ei ole õigustatud nõudma hagejalt hüvitist

§ 100lg 4 alusel.

Vastuhagi jääb selles osas rahuldamata.

1. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hageja on maksnud kostjale töötasu kokkulepitud suuruses, mistõttu jääb rahuldamata ka vastuhagi saamata töötasu osas. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei olnud kostja Rootsis töölähetuses, mistõttu ei ole tal õigust saada ka päevarahasid ja kostja sellekohane alternatiivnõue jääb rahuldamata.
2. Ringkonnakohtu hinnangul lahendas maakohus ebaõigesti kostja vastuhagi puhkusetasu hüvitise saamiseks. Maakohus leidis õigesti, et kostjal oli 18,33 kasutamata puhkusepäeva, kuid lähtus arvutustes ebaõigesti töölepingujärgsest miinimumpalgast. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kõik hageja poolt kostjale makstud summad on töötasu. Samas on ebaõige kostja vastuhagiavalduses toodud puhkusehüvitise arvestus.
3. Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 „Keskmise töötasu suuruse maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 ja 3 lg 1 järgi liidetakse puhkusetasu arvutamisel arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kuu töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarsete tööpäevade arvuga. Hageja konto väljavõtte ja palgateatistega on tõendatud, et kostja netotöötasu oli perioodil jaanuar – juuni 2018 kokku 10 536 eurot. Samal perioodil oli kalendripäevi
4. Seega on keskmine kalendripäeva tasu 58,21 eurot ja kostjal oli õigus saada puhkusehüvitist 1066,99 eurot (18,33 x 58,21). Hageja maksis kostjale puhkusetasu 355,61 eurot (I kd lk 13) ja tasumata on seega 711,38 eurot. Seega mõistab ringkonnakohus lisaks maakohtu poolt välja mõistetud 49,45 eurole täiendavalt kostja kasuks välja puhkusehüvitise 661,93 eurot (neto). 11
5. Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab vastuhagi suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus ja muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, siis arvestades poolte rahuldatud ja rahuldamata nõuete ulatust jätab ringkonnakohus maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 2% ulatuses hageja ja 98% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks TsMS § 174 lg 4 järgi § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 12