Obsah (15)

§ 143§ 149§ 1§ 44§ 42§ 35§ 396§ 108§ 113§ 142§ 145§ 65§ 69§ 397§ 82

Tsiviilasi nr 2-19-120654 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2020, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-120654 Tsiviil

§ 143

vastav maksimumsumma on hageja ja kostja vahelises lepingus sätestatud.

§ 149

lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seega ei saa kostja esitada vastuväidet, et krediidi kulukuse määr on kostja tarbijaks oleku tõttu liiga kõrge, sest sellist vastuväidet ei saa esitada Rebate50 OÜ. Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, mille kohaselt pidi hageja olema teadlik laenu andmisel, et kostja on sattunud makseraskustesse. Hageja täitis laenulepingu sõlmimisel kohustust kontrollida nii laenusaaja kui ka käendajate maksevõimet ja varasemat maksekäitumist. Maksehäireregistri väljavõtetest ei nähtunud laenusaajal ega käendajatel ühtegi kehtivat maksehäiret. Kuna kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite kinnitamiseks on tegemist paljasõnalise väitega. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostjale on laekunud töötasu XXX XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX (dtl 105-143), seega oli lepingu sõlmimisele (XX.XX.XXXX) eelnenud perioodil kostjal tuvastatav kindel sissetulek ja töökoht. Hageja selgitab, et kostja kui käendaja vastutab käenduslepingu punkti 7 kohaselt laenuandja ees solidaarselt laenuvõtjaga ja kõigi teiste käendajatega, kes tagavad laenuandjale laenuvõtja kohustuste täitmist. Hageja on esitanud oma nõude kõigi solidaarvõlgnike vastu. Hageja selgitab, et ei käsitle kostjaga sõlmitud käenduslepingut ja laenulepingut ühtse lepinguna. Siiski märgib hageja, et käendus- ja laenuleping on olemuslikult seotud, kuivõrd käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 4. 06.04.2020 esitatud seisukohas (dtl 176-179) märgib hageja alljärgnevat. Laenuleping, millest tulenevad käendatavad kohustused, sõlmiti majandustegevuses, sest nii hageja kui ka laenusaaja on ettevõtjad

§ 1

lg 6 tähenduses.

§ 44

kohaselt vaid eeldatakse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutes sisalduvate tüüptingimuste ebamõistlikku kahjustamist, kui tegemist on

§ 42lg-s 3 nimetatud tingimusega.

Kohtumenetluses tuleb majandus- ja kutsetegevuses tegutsejal kui tüüptingimuse kasutajal vaidluse korral ümber lükata

§ 44eeldus.

Eelnevalt peab tüüptingimuse adressaat aga olema põhjendanud vaidlusaluse tüüptingimuse kahjustavat iseloomu, vastasel juhul tüüptingimuse kasutajal kohustust ei teki. Esiteks ei ole kostja selgitanud, milliseid tingimusi käsitleb ta tüüptingimustena ning miks need tingimused on käsitletavad tüüptingimusena

§ 35lg 1 alusel.

Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuste suhtes tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

§ 35lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.

Seetõttu jääb arusaamatuks kostja 3 Tsiviilasi nr 2-19-120654 seisukohas esitatud viide

§ 42

lg-le 1 ja

§ 42

lg 3 p-le 5, kuivõrd kostja ei ole selgitanud seda, millist lepingutingimust ja millistel põhjendustel ta käsitleb tüüptingimusena, ega ka seda, milline on tingimuse kahjustav iseloom. Kostja on tuginenud vaidlusaluse käenduslepingu heade kommete vastasusele. Seejuures on kostja ilmselt lähtunud Riigikohtu 31.01.

1. a otsusest tsiviilasjas nr 2-14-21710, milles kohus on nimetanud asjaolud, mille esinemisel võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus. Nimetatud asjaolud peavad esinema kogumis. Kostja ei ole vastavate eelduste esinemist tõendanud. Kostjal on tõendamata sõltuvussuhe või muu isikliku asjaolu esinemine, millest tulenevalt on käendusleping lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt poolte vaba tahte väljendus. Kostja on käendustaotluse esitamisel kinnitanud digitaalallkirjaga järgmist: „Käendaja kinnitab, et käendusleping sõlmitakse seoses käendaja isikliku huviga Laenusaaja majandustegevuse vastu. Käendaja kinnitab Laenusaajaga seotud isikuna, et Laenusaaja majanduslik seisund ja rahavool võimaldavad konservatiivselt hinnatuna kohustust täita. Käendaja kinnitab, et ta on suuteline käendatavat kohustust täitma, kui Laenusaaja oma kohustusi ei täida. Käendaja kinnitab, et on laenulepingu tingimustega põhjalikult tutvunud ja endale võetud kohustuste sisust ja riskidest aru saanud. Käendaja kinnitab, et Credit.ee OÜ on talle selgitanud laenulepingu ülesütlemisele järgnevat käendaja solidaarvastutuse tähendust ja samuti seda, et Laenuandjal on õigus nõuda kõikide kohustuste täitmist ka ainult käendajalt.“ Seega on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et tal on isiklik huvi laenusaaja majandustegevuse vastu. Kuna eelnimetatud lahendis toodud eeldused on kogumis täitmata, ei saa hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut lugeda heade kommete vastaseks. KOSTJA SEISUKOHT
2. Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata.
3. Kostja hinnangul tuleb tuvastada sõlmitud käenduslepingute tühisus, kuna käenduslepingud on vastuolus heade kommetega. Heade kommete vastasus seisneb selles, et käenduslepingud olid sõlmitud erakordselt ebasoodsatel tingimustel ning hageja teadis või pidi teadma, et laenusaaja Rebaste50 OÜ, kostja ning juhatuse liige Tomas Tšebulkov vajasid laenu, et maksta tagasi oma varasemaid laenuvõlgnevusi. Käenduslepingute sõlmimise ajal oli neil täitmata mitmeid rahalisi kohustusi teiste võlausaldajate ees. Kostja on seisukohal, et sõlmitud käenduslepingu puhul on tegemist

§ 143lg 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga.

Kuna XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingus on krediidikulukuse määr enam kui kolm korda Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidikulukuse määra ületav, on käendusleping sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Samuti viitab kostja, et sõlmis käenduslepingu hagejale teadvalt oma erakorralistest vajadustest lähtuvalt, st omamata püsivat XXX ja XXX, olles suurtes makseraskustes, seega oli hagejale nähtav, et ta pole krediidivõimeline ega suuteline käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma. Samuti ei ole laenuandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodud asjaolud annavad aluse sõlmitud käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks.

1. 08.01.2020 seisukohas (dtl 168-169) on kostja viidanud, et hageja käsitluses on käendusleping ja laenuleping teineteisega seotud, mitte teineteisest sõltumatud lepingud. Juhul kui neid lepinguid käsitleda seotud lepingutega ning ka lepingu tingimused on teineteisega seotud tuleb arvestada ka laenulepingu tingimusi ning nõudmisi. Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Käendaja kinnitab, et ei saa ega ole saanud kasu ettevõttest Rebate50 OÜ. Kostjat ei seo Rebate50 OÜ-ga lepingulised suhted sh ta ei ole ettevõttes tööl, samuti ei ole juhatuse liige ega tee vabatahtlikku tööd laenusaajale. Käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise 4 Tsiviilasi nr 2-19-120654 ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Käendaja käesoleval ajal XXX ning tema sissetulekuks on XXX saadav XXX. Lisaks sellele on käendajal XXX (XXX). Käendaja osaleb hetkel XXX kursustel, et leiaks endale uue püsiva töökoha. Eelmises töökohas kus ta töötas oli tema töötasu XXX eurot kuus (bruto töötasu). Kui arvestada, et käendaja leiab endale töökoha, kus on isegi kuni 20% suurem töötasu (mis on hetkel siiski kaheldav sest käendajal puuduvad erialane kompetents), võib eeldada, et ülalpidamise kohustuste tõttu ja väikese sissetuleku tõttu ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust täita, kuna ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. KOHTU SEISUKOHT
2. Kohus, tutvunud hagiavalduse, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada.
3. Credit.ee OÜ esitas 29.10.2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse Maksim Belomestnõi vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja on esitanud nõude laenulepingust (

§ 396lg 1) tulenevate kohustuste täitmiseks.

Hageja nõuded laenusumma tagastamiseks ja intressi tasumiseks võiksid kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113

lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad täiendavalt

§ 142lg 1 ja § 145 lg 1.

Vastavalt

§ 142

lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 65

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

1. Kostja esitas 26.11.2019 kohtule vastuse, milles palub tuvastada laenu- ning käenduslepingu tühisus ja jätta hagi rahuldamata.
2. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - Credit.ee OÜ ja OÜ Rebate50 sõlmisid XX.XX.XXXX kirjaliku laenulepingu nr XXX (dtl 33-42), milles kokkulepitud tingimuste järgi andis hageja OÜ-le Rebate50 laenu summas 1500 eurot laenuperioodiga 6 kuud. - OÜ Rebate50 poolt laenulepinguga võetud kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja OÜ Rebate50 juhatuse liige Tomas Tšeblukov ning käendaja Maksim Belomestnõi (kostja) samal kuupäeval kirjaliku käenduslepingu nr XXX (dtl 43-51). - Hageja kandis XX.XX.XXXX OÜ Rebate50 arveldusarvele laenu summas 1500 eurot (dtl 53). - Laenulepingu eritingimuste kohaselt oli tagastamisele kuuluv kogusumma 1730,40 eurot (laenusumma koos laenu kasutamise eest arvestatud intressiga), aastane intressimäär 50,9%, krediidi kulukuse määr 65% ning laenu viimase osamakse tähtpäev 17.08.2019 (dtl 41-42). - Hageja täitis talle laenulepingust langeva kohustuse – andis OÜ-le Rebate50 laenu, tehes vastava ülekande OÜ Rebate50 arveldusarvele. 5 Tsiviilasi nr 2-19-120654
3. Pooled vaidlevad praegusel juhul käenduslepingu kehtivuse üle. Kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja käendusleping on tühine TsÜS § 86 lg 2 alusel. Kostja hinnangul on käendusleping tühine, sest see on sõlmitud erakordselt ebasoodsatel tingimustel ning Credit.ee OÜ kui laenuandja teadis või pidi teadma, et laenusaaja Rebate50 OÜ, äriühingu juhatuse liige ning kostja vajavad laenu, et tagasi maksta oma eelmisi laene ehk teisisõnu teadis või pidi hageja teadma, et kostja on makseraskustes. Kostja peab seda ka sõltuvussuhteks, sest laenuvõtja võimalus saada laenuandjalt laenu sõltus käendaja poolsest käenduslepingu sõlmimisest. Tehing oli kostja hinnangul tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kui pidada silmas laenulepingus olnud intressi, mis tarbija jaoks on kindlasti äärmiselt ebasoodne. Lisaks ei kontrollinud laenuandja kordagi käendaja võimet oma kohustusi täita.
4. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et vaidlusalune käendusleping on TsÜS § 86 lg 2 alusel tühine.
5. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Vastavalt TsÜS § 86 lg-le 2 on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus märgib, et tavaliselt ei tule käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86) kõne alla. Erandlikes olukordades võib käendusleping olla siiski tühine põhjusel, et see on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (TsÜS § 86 lg 2 p 1), kui on täidetud ka muud TsÜS § 86 lg-s 2 toodud eeldused, kuid käenduslepingu puhul ei saa tugineda TsÜS § 86 lg 2 p-le 2, kuivõrd käendusleping ei ole vastastikune leping (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. Varul jt. Tallinn 2016, lk 759).
6. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja käendas käenduslepinguga XX.XX.XXXX laenuandja ja äriühingu Rebate50 OÜ vahel sõlmitud laenulepingut XXX, mille laenulepingu eritingimuste kohaselt oli tagastamisele kuuluv kogusumma 1730,40 eurot (laenusumma koos laenu kasutamise eest arvestatud intressiga), aastane intressimäär 50,9%, krediidi kulukuse määr 65% ning laenu viimase osamakse tähtpäev 17.08.
8. Kohtu hinnangul on praegusel juhul täitmata eeldused, mille alusel saaks käenduslepingut pidada vastuolus olevaks heade kommetega. Kostja paljasõnalised väited käenduslepingu sõlmimisest erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte ja kogenematuse tõttu ei ole põhjendatud. Kostja on avaldanud, et tehing oli tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kui silmas pidada laenulepingus olnud intressi, mis tarbija jaoks on äärmiselt ebasoodne. Kohus juhib tähelepanu, et laenuleping ei ole sõlmitud tarbijaga, vaid äriühingute vahel. Seega on kostja väide juba seetõttu asjakohatu. Lisaks ei ole võimalik käenduslepingu ebasoodsust hinnata käendatava kohustuse enda tingimustega. Kostja väited, et tal puudus sissetulek ja vara ning laenuandja ei kontrollinud seda, on ebaõiged. Asja materjalidest nähtuvalt on laenuandja kontrollinud kostja maksejõulisust, hinnates kostja pangakonto väljavõtet ja avalikult kättesaadavat infot (nt maksehäireregistrite infot) (dtl 102 ja 105-143). Käenduse vormistamise avalduses on kostja (dtl 50) kinnitanud, et tema igakuine keskmine sissetulek on XXX eurot, tal puuduvad ülalpeetavad ning tema igakuised kulud kokku on XXX eurot. Kohtu hinnangul ei saa käenduslepingut muuta heade kommete vastaseks kostja praegune majanduslik olukord.
9. Kostja kohustus oli esitada laenuandjale õige ja täielik teave, mis oli vajalik tema varalise seisundi hindamiseks. Samas ei laiene kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on lahendis nr 2-14-21710 märkinud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud 6 Tsiviilasi nr 2-19-120654 kohustust täitma (p 48). Seega ei saa kostja käesolevas asjas tugineda vastutustundliku laenamise põhimõttele. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine ei annaks alust käenduslepingu sõlmimisel pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (vt ka Riigikohtu 18.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).
10. Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: • käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; • käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; • käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; • eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (vt Riigikohtu lahend nr 2-14-2710, p 49)
11. Kostja ei ole kohtule selgitanud, et ta oleks käendajana põhivõlgnikuga isiklikes suhetes ja et käendusleping oleks sõlmitud sellest suhtest tulenevalt. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole Rebate50 OÜ omanik ega ka juhatuse liige, ta ei saa ega ole saanud kasu ettevõttest Rebate50 OÜ, teda ei seo Rebate50 OÜ-ga lepingulised suhted sh ta ei ole ettevõttes tööl, samuti ei ole juhatuse liige ega ta ei tee vabatahtlikku tööd laenusaajale. Lepingu kohaselt oli kostja vastutuse maksimumsummaks 5150 eurot. Kostja on kohtule selgitanud, et käendajal ei ole hetkel muud sissetuleku allikat kui XXX saadav XXX. Käendaja osaleb hetkel XXX kursustel, et leida endale uut püsivat töökohta. Eelmises kohas kus ta töötas oli tema töötasu XXX eurot kuus (bruto). Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kohtule selgitanud, milline oli tema majanduslik seisund ja sissetulekud lepingu sõlmimise ajal. Kostja pole esitanud ka tõendeid, millest nähtuks kostja tollane (käenduslepingu sõlmimise ajal olnud) sissetulek. Riigikohus on asunud seisukohale, et erakorralise vajaduse hindamise aluseks tuleb võtta laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel (vt RKTKm 3-2-1-186-13 p 18). Lisaks ei ole käenduslepingu maksimumsumma (5150 eurot) kohtu hinnangul selline, mis peaks ainuüksi kaasa tooma käenduslepingu heade kommete vastasuse. Kohtu hinnangul ei saa väita, et kostjal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel. Eelnevast tulenevalt ei esine kohtu hinnangul asjaolusid mis annaksid alust asuda seisukohale, et käendusleping oli sõlmitud heade kommete vastaselt. 7 Tsiviilasi nr 2-19-120654
12. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ning kostja vastutab käenduslepingu järgi kohustuste täitmise eest. Kohus selgitab, et

§ 69

lg 2 ja § 152 lg 1 alusel tekib hagi rahuldamise korral kostjal käendajana tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu. 21.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397

lg 1 esimese lause alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Vaidlus puudub, et Rebate50 OÜ on saanud XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingu alusel laenu summas 1500 eurot, intressimääraga 50,9% aastas (230,40 eurot) ja tagasimaksmise tähtajaga 6 kuud. Vastavalt laenulepingule oli põhivõlgnik kohustatud laenusumma 1500 eurot koos intressiga 230,40 eurot tagastama laenuandjale 17.08.2019.

§ 82

lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenulepingust tulenev laenu põhiosa (1500 eurot) tagastamise kohustus muutus seega sissenõutavaks 23.07.2019, kui laenuandja ütles laenulepingu üles ning laenusaajal tuli laenusumma kasutamise ajavahemiku 16.02.2019-23.07.2019 eest tasuda ka intressi summas 220,96 eurot. Lisaks saatis laenuandja põhivõlgnikule nõudekirjad võlgnevuse tasumiseks 13.05.2019 ja 28.05.2019 ning 20.06.2019 lepingu ülesütlemise teatise (dtl 68-74). Üldtingimuste punkt 4.5 kohaselt on laenusaaja või käendaja kohustatud hüvitama laenuandjale võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud ja kulutused kehtestatud hinnakirja alusel. Hageja kehtiva hinnakirja järgi on juriidilistele isikutele posti teel saadetavate võlateatiste maksumus 15 eurot iga viivitatud osamakse eest (dtl 66-67). Seega on hageja kulu võlateatiste eest kokku 45 eurot.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja intressinõue tühine. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest) (vt nt Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17). Käesoleval juhul ei ole laenuandja/hageja jätkanud intressi arvestamist ega nõudnud hagis intressi pärast laenulepingu järgse laenusumma tagastamise tähtpäeva saabumist.
2. Eeltoodust lähtuvalt on kostja poolt jätkuvalt täitmata laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus 1500 euro ulatuses ja intressi tasumise kohustus summas 220,96 eurot. Seega on hageja põhinõue 1500 eurot ja intressinõue 220,96 eurot põhjendatud ning kuulub hageja kasuks kostjalt väljamõistmisele. Samuti on põhjendatud hageja nõue võlateatiste edastamise eest summas 45 eurot.
3. Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja poolt esitatud viivisenõue.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS §le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 8 Tsiviilasi nr 2-19-120654 Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab laenu põhiosalt viivise väljamõistmist ajavahemiku 19.03.2019-29.10.2019 eest summas 562,21 eurot (vt arvutuskäik hagi p-s 3.5.) ja edasi viivist 0,25% põhinõudelt (1500 eurolt) päevas alates 30.10.2019 kuni põhinõude tasumiseni. Laenulepingus on pooled kokku leppinud viivisemääras 0,25% tähtajaks tasumata makselt päevas. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja seisuga 29.10.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 562,21 eurot. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks ka välja viivise 0,25% põhinõudelt (1500 eurolt) päevas alates 30.10.2019 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 2821,82 eurot (5150-1500-220,96562,21-45). 25. Kohus leiab, et antud asjas puudub õiguslik alus hageja viivisenõude tühistamiseks. Kohus selgitab, et

§ 113

lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva

162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine eelnimetatud aluseid nõutava viivise vähendamiseks. Kostja ei ole välja toonud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid.

1. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 1500 eurot, intressi 220,96 eurot, seisuga 29.10.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 562,21 eurot ja viivise 0,25% põhinõudelt (1500 eurolt) päevas alates 30.10.2019 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 2821,82 eurot ning sissenõudmiskulud summas 45 eurot. Kohus märgib, et kostjalt otsusega väljamõistetavad summad ei ületa käenduslepingust tulenevat käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat (5150 eurot). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
3. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda.
4. Hageja on menetluskuludena palunud kostjalt välja mõista 345 eurot. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on riigilõiv summas 325 eurot. Kohtu hinnangul tuleb maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot jätta kostjalt välja mõistmata, kuna selle on kohus juba 15.10.2019 põhivõlgnikult maksekäsuga välja mõistnud. Menetluskulude osas ei ole käesoleval juhul tegemist solidaarkohustusega.
5. Seega määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 325 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 9