Obsah (8)
§ 657§ 652§ 654§ 230§ 171§ 175§ 177§ 178KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-3011 Otsuse tegemise aeg ja koht 29.05.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Too
§ 657lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
43.
§ 652
lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse 8
(11)lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. 44. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses
§ 654lg 6 järgi ei korrata.
Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
- Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui annakutäitja süül on hagejale jäänud üle andmata QQ testamendiga hagejale ja tema vennale annakuna määratud Nordea Finance Estonia AS-ga sõlmitud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh õigus kasutada sõiduautot Honda Civic, ja muudetud annaku täitmine võimatuks seetõttu, et liisinguandja lõpetas liisingulepingu ja võõrandas liisingueseme.
- Annaku üleandmise nõue on Pärs § 56 lg 1 viimase lause järgi võlaõiguslik nõue annakutäitja vastu ja PärS § 72 sätestab, et kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud PärS § 72 järgi kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise välja mõistma.
- Nõude rahuldamiseks pidi hageja
§ 230
lg 1 järgi tõendama, et kostja on kohustust annak üle anda rikkunud ja kostja rikkumise tõttu on annaku ese hävinud. Käesoleval juhul pidi hageja tõendama, et kostja süülise tegevuse või tegevusetuse tõttu on liisinguleping, millest tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist on hagejal õigus annakuna nõuda, liisinguandja poolt lõpetatud. Lisaks tuli tõendada kahju suurus ning põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole liisingulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi annakusaajatele üle andnud, kuid õige on maakohtu järeldus, et annaku täitmata jätmine ei toimunud kostja süül, kuna annaku üleandmist takistas annakusaajate endi tegevusetus liisingulepingu ülevõtmisel. Kostja oli teinud liisinguandjale tahteavalduse, et annakusaajad saaksid liisingulepingu üle võtta, kuid annakusaajad ei ole liisinguandjale lepingu sõlmimiseks tahteavaldusi teinud. Liisinguandja ega kostja ei saanud sundida annakusaajaid lepingut üle võtma.
- Kuigi pärast annaku esemeks olnud liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja poolt ja liisingueseme müümist ei olnud võimalik kostjal enam annakut täita, saab hageja nõuda kostjalt eeltoodu tõttu kahju hüvitamist ainult siis, kui annaku täitmine, s.t liisingulepingu ülevõtmine, muutus võimatuks kostja süül. Kolleegium märgib, et vaidluse lahendamisel ei olnud määrava tähtsusega see, kes liisingulepingu üles ütles. Samas on ebaõige kaebuse väide, et maakohtu otsuse järgi ütles liisingulepingu üles kostja. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 14 tuvastanud, et kostja esitas liisingulepingu ülesütlemiseks 10.06.2014 tahteavalduse liisinguandjale, kuid sellest ei ole maakohus järeldanud, et kostja avalduse alusel ka liisinguleping lõppes. Maakohtu otsuse p-s 4 on maakohus tuvastanud puutuvalt aegumise vastuväite lahendamisega, et liisinguandja poolt lepingu ülesütlemisega seoses sõiduk tagastati liisinguandjale. Seega ei ole maakohus tuvastanud, et liisinguleping lõppes kostja poolt selle ülesütlemisega.
- Ebaõige on apellandi käsitlus, et kostja oleks pidanud jätkama liisingulepingu täitmist, sh ka liisingumaksete maksmist, olenemata sellest, et annakusaajad ei soovinud liisingulepingut üle võtta ja tasutud liisingumakseid kostjale hüvitada ning kostjal 9
(11)puudus võimalus ja ka soov liisitud autot ise kasutada. Annakutäitja kohustus on teha võimalikuks annakusaajatel annaku eseme omandi saamine, kuid kui annakusaajad ei nõustu või viivitavad annaku vastuvõtmisega ja ei ole nõus tehtud kulutusi hüvitama, siis ei saa kostjale ette heita, et ta loobus liisingumaksete maksmisest, mistõttu liisinguleping liisinguandja poolt lõpetati. Maakohus on õigesti esitatud tõenditest tuvastanud, et kostja poolt ei olnud takistatud liisinguandja ja hageja või tema venna vahel liisingulepingu ülevõtmine. Ebaõige on apellandi väide, et ta ei olnud teadlik liisingulepingu ülevõtmisega seonduvast, kuna vastav ettepanek tehti tema vennale. Poolte ja nende esindajate kirjavahetusest seonduvalt liisingulepingu ülevõtmisega tuleneb, et kostja esindaja tegi hagejale sellekohase pakkumise, paludes hüvitada liisingumaksed, mis olid tasutud pärast pärandi avanemist, millele hageja 07.05.2014 vastas, et asjaolusid tuleb veel kontrollida (tl 73). Liisinguandja töötaja CC kirjutas 06.06.2014 kostja esindajale, et ta suhtles lepingu ülevõtmiseks hagejaga, kuid hageja väljendas, et soovib kõik annakud vastu võtta korraga ja näha pärimistunnistust, mille alusel tal palutakse lepingule võtta (tl 75). Seega on eksitav hageja apellatsioonkaebuse väide, et temale ei antud võimalust liisingulepingut üle võtta või et ta ei olnud liisingulepingu ülevõtmisega seonduvast teadlik. Õige on maakohtu järeldus, et pärast kostja ja liisinguandja poolt lepingu ülevõtmise kohta pakkumise tegemist, olid hageja ja tema vend VÕS § 119 lg 1 järgi vastuvõtuviivituses, mis välistab kostja vastutuse annaku üleandmata jätmise eest, välja arvatud juhul, kui kostja rikkus kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tegutsenud liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste hagejale ja tema vennale üleandmisega seonduvalt viisil, millest järelduks tema tahtlus või raske hooletus, kohtu ette toodud ei ole.
- Hageja rõhutab, et maakohus tugines ebaõigesti asjaolule, et liisitud sõiduk oli hageja venna valduses, kuna tegelikkuses asus sõiduk pärandaja ema hoovis ja hagejale teadaolevalt hoiti ka sõiduki võtmeid pärandaja ema elukohas. Kolleegiumi arvates ei ole see, kus täpselt liisitud auto asus, määrava tähtsusega. Vaidlust ei ole selles, et auto ei olnud kostja valduses, mistõttu auto valduse üleandmist kostjalt hagejad nõuda ei saanud. Tsiviilasjas nr 2-14-21828, milles olid samad pooled kui käesolevas asjas ja mille esemeks oli annakute täitmise nõue, 21.11.2016 tehtud otsuse p-s 3 on kohus tuvastanud, et auto viis pärandaja ema juurde Siim Ausmees, kes oli koos hagejaga annakusaaja.
- Seega ei ole kostja rikkunud süüliselt annaku üleandmise kohustust ja kostja tegevuse tõttu ei ole muutunud võimatuks annaku üleandmine ehk siis ei ole täidetud PärS § 72 järgi esitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamise eeldus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.
- Õige on see, et tsiviilasjas nr 2-14-21828 arvestati annakute väärtuste määramisel ka liisingulepingust tuleneva hüve väärtusega, kuid eeltoodu ei anna alust PärS § 72 järgi esitatud kahju hüvitamise hagi rahuldamiseks. Tsiviilasjas nr 2-14-21828 tehtud kohtuotsusest ei saa järeldada, et liisingulepingu lõpetamine, mille tõttu ei olnud võimalik annakut üle anda, oleks toimunud kostja süül.
- Kolleegiumi arvates ei anna apellandi väited alust, et järeldada kostja poolt oma õiguste hea usu vastast kasutamist. Asjaolust, et kostja alustas tsiviilasjas nr 2-14-21828 tehtud 10
(11)kohtuotsuse sundtäitmist, seda järeldada ei saa. Nimetatud kohtuotsusega oli hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis ja kostjal oli õigus pöörduda selle sundtäitmiseks kohtutäituri poole. 54. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud
§ 171lg 1 järgi hageja (apellandi) kanda.
55. Kostja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid koos käibemaksuga 504 eurot (ilma käibemaksuta 420 eurot), mis moodustub esindajatasust 3 tunni töö eest tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 168 eurot tunnis). Hageja palus kohtul kontrollida kostja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust 56.
§ 175
lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt on kostja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma apellatsioonkaebusega ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Kolleegium peab kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu põhjendatuks. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle hüvitada kulud koos käibemaksuga. 57. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu kokku 504 eurot (3x168). Kostja on esitanud ka
§ 177
lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 58.
§ 178
lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
§ 178
lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 11
(11)