Obsah (8)

§ 465§ 405§ 657§ 175§ 174§ 654§ 162§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Villem Lapimaa ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-3567 Kohtuasi XX hagi

§ 465lg 2 p 8 ja § 175 lg 1 nõuete kohaselt.

1. Harju Maakohus rahuldas 28.08.2019 määrusega hageja menetluskulude taotluse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5572 eurot 80 senti ning menetluskuludelt viivise menetluskulusid kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Määruse põhjenduste kohaselt ei esitanud hageja ühtegi menetlusdokumenti, mille puhul saaks leida, et arvestades kehtivaid õigusnorme ja teadaolevat kohtupraktikat, oleks hageja seisukoha või taotluse sisu asjakohatu. Kohus hindas hageja esindaja toiminguid ja nendeks kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust iga toimingu kohta eraldi. 2-17-3567 Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
2. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ning määrata menetluskulud kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei täitnud maakohus ringkonnakohtu juhiseid. Maakohus ei põhjendanud enda määrust. Maakohtu 16.04.2019 ning 28.08.2019 määruste resolutsioonid on identsed. Samuti on identsed määruse kaks esimest lehekülge. Maakohus ei analüüsinud toimingute tegemiseks kulunud aega ning piirdus üksnes üldsõnalise väitega, et peab kõiki hageja esindaja toiminguid ja neile kulunud aega vajalikuks ja põhjendatuks. Väljamõistetud menetluskulu on liiga suur, arvestades hagihinda ning seda, et asja lahendamine toimus lihtmenetluses. Kostja jaoks ei olnud sedavõrd suure menetluskulu hüvitamise kohustus ettenähtav. Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi väljamõistetav menetluskulu üldjuhul ületada hagihinda. Menetluskulu väljamõistmine hagihinnast suuremas ulatuses oleks põhjendatud vaidluse erilise keerukuse ja mahu puhul. Praegusel juhul ei ole tegemist eriliselt keeruka ja suuremahulise asjaga. Hageja nõudis töötasu ning asi vaadati läbi lihtmenetluses. Kostja ei venitanud menetlust ega põhjustanud kulude suurenemist. Kostja ei saanud valida, kas osaleda kohtumenetluses või mitte. Kostja pakkus kompromissina 500 eurot, kuid hageja välistas kokkuleppe. Lisaks eelnevale ei analüüsinud maakohus, kas kolme kohtuistungiga kaasnenud menetluskulu on vajalik ja põhjendatud olukorras, kus asja arutati lihtmenetluses ning

§ 405lg1 p 7 kohaselt ei ole asja suuline arutamine kohustuslik.

Samuti on küsitav hagiavaldusele järgnevalt viie kirjaliku menetlusdokumendi (seisukoha) koostamise vajalikkus ja põhjendatus. Isegi kui dokumendid on koostatud lähtuvalt kohtu nõudest, on selline maht lihtmenetluse asjas ebamõistlik ja põhjendamatu. Maakohus toimis vastuoluliselt ja pahatahtlikult, ta ei teavitanud, et vaatab lihtmenetluse hagi läbi tavapärases menetluses. Maakohtul peaksid selleks esinema kaalukad põhjused. Hageja lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud õigusabi teenuse osutamise aeg oli TVK-s 2,5 tundi ning hagimenetluses 15 tundi. TVK järgselt ei esitatud uusi asjaolusid ning vaidlus ei olnud õiguslikult ega faktiliselt keeruline.

1. Hageja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Vastuse kohaselt saab kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu, mis ületab tsiviilasja hinda. Riigikohus 27.02.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 leidis, et piirata saab tööandja kasuks menetluskulude väljamõistmist. Praegusel juhul nõuab menetluskulude hüvitamist aga töötaja. Tööandja on teinud kõik võimaliku, et töötajale töötasu mitte maksta. Sellisel juhul ei oleks õiglane piirata töötaja õigust menetluskulude hüvitisele, mis ületab tsiviilasja hinda. Taotletav hüve (sissetulek) on hageja jaoks väga oluline. Lisaks sellele oli vaidlus keeruline ja mahukas, sh kauakestev. Kostja esitas palju vastuväiteid ja taotlusi, millele hageja pidi vastama. Kostja tingis asja keerukuse ja mahukuse. Hageja oli nt nõus kirjaliku menetlusega, kuid kostja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil ning tunnistajate ülekuulamist. 2-17-3567 Samuti on arusaamatu, miks kostja leiab, et hageja menetluskulud on põhjendamatud. Kostja esindajal kulus õigusabile 55 tundi. Kostja esindaja õigusabile kulutatud aeg kinnitab, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Kui kostja menetluskulud ületavad hageja menetluskulusid, ei ole põhjendatud kostja esmakordselt pärast lõpplahendi jõustumist esitatud väited hageja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

12. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et maakohus eksis menetluskulude kindlaksmääramisel

§ 175

lg 1 järgi.

§ 174

lg 1 esimese lause järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsustus. Ringkonnakohus saab maakohtu määrust muuta üksnes siis, kui maakohus on enda diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et maakohus ei põhjendanud enda määrust. Maakohus ei piirdunud üksnes üldsõnalise väitega, et hageja esindaja toimingud ning nendeks kulutatud aeg olid vajalikud ja põhjendatud. Maakohus põhjendas määruses, miks oli kohtu hinnangul hageja esindaja iga toiming ning selleks kulutatud aeg

§ 175lg 1 järgi vajalik ja põhjendatud (määruse lk 3–4).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendutega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Kostja väide, et määruse resolutsioon ja kaks esimest lehekülge olid identsed maakohtu varem tehtud määrusega, mille ringkonnakohus tühistas, ei anna alust järeldada, et maakohus ei täitnud enda põhjendamiskohustust. Kohtulahendi kaks esimest lehekülge on sisuliselt määruse kirjeldav osa. 13. Menetluskulude vähendamiseks ei anna praegusel juhul alust väljamõistetud menetluskuludest väiksem tsiviilasja hind. Väljamõistetav menetluskulu ei tohiks üldjuhul ületada tsiviilasja hinda ning tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Maakohtu 21.12.2018 otsuse kohaselt on tsiviilasja hind 1541 eurot 44 senti. Maakohtu määrusega väljamõistetud menetluskulu on 5572 eurot 80 senti. Ringkonnakohtule nähtub, et maakohus arvestas vaidluse keerukusega ning mahuga. Maakohus põhjendas iga menetlustoimingu juures, miks oli konkreetne toiming vajalik ja põhjendatud, sh arvestades vaidluse keerukust ning mahtu. Maakohus tõi mh esile, et vaidlus oli tavapärasest töötasu vaidlusest keerulisem, sest pooled vaidlesid tasu üle, mille suurus oli protsentuaalselt sõltuv töö tulemusest ning pooled vaidlesid töö tulemuse saavutamise üle. Maakohtu määruse põhjendustest nähtub, et esmajoones tingis menetluskulude suuruse tõendite kogumine, hindamine, tunnistajate kohtuistungitel ülekuulamine ja kohtuistungiteks ettevalmistumine. 2-17-3567 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul eksinud, mõistes välja hagihinnast suuremad menetluskulud. Kuigi nõutav hüve (haginõue) peaks olema mõistlikus proportsioonis vaidlemise menetluskuludega, oli praegusel juhul menetluse erilisest mahust tulenevalt põhjendatud hagihinnast suuremate menetluskulude väljamõistmine. Hageja ja kostja väidetest tulenevalt tuli vaidluse õigeks lahendamiseks tuvastada, kas kostjale tekkis hageja väljastatud arvete alusel käive töölepingu p 3.2 mõttes, kas poolte kokkuleppe kohaselt tasuti müügiboonust töölepingu p 3.2 alusel üksnes müügiaruandes märgitud netosumma järgi ning kas hageja täitis enda kohustusi mittekohaselt, mis annaks aluse tasu vähendamiseks VÕS § 679 lg-st 4 tulenevalt (II kd, tl 20). Eelneva tõendamiseks tuli hinnata kostja pangakonto väljavõtteid ja üle kuulata mitmeid hageja ja kostja tunnistajaid. Ainuüksi tunnistajate ülekuulamiseks pidi kohus pidama kaks istungit (I kd, tl 178, 202). Arvestades tõendite mahtu, ülekuulatud tunnistajate ning kohtuistungite arvu ja kestust, ei nähtu ringkonnakohtule, et maakohus ületas enda diskretsioonipiire, mõistes välja menetluskulud, mis ületasid hagihinda. Antud juhul pidi kostjale tulenevalt menetluse erilisest mahust hageja menetluskulude suurus olema ettenähtav. Ringkonnakohus arvestab lisaks eelnevale ka sellega, et hageja on töötaja ning kostjaga võrreldes nõrgemas positsioonis. Töötajatele peab olema tagatud tõhus võimalus panna tööandjate vastu maksma ka väiksemaid nõudeid. Seda ka juhul, kui õigusabile kuluv raha ületab kostja tehtud menetluslike valikute tõttu haginõude rahalist suurust (vt analoogia alusel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2018 otsus asjas nr 2-17-284 tarbija kantud esindajakulu kohta, p 66). Riigikohtu 27.02.2012 määruses asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) on märgitud, et lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega.

Selliseks asjaoluks võib ringkonnakohtu hinnangul olla töötaja poolt õiguse töötasule kui seaduse erilise kaitse all oleva õiguse tõhusa maksmapaneku võimalus. Töötasu sissenõudmise võimalused ja kord seonduvad inimeste elatusvahendite ja sotsiaalse kaitse tagamisega laiemalt, mistõttu pole tavalise võlasuhte puhul kehtivad põhimõtted siin üksüheselt ülekantavad. 14. Samuti ei anna menetluskulude vähendamiseks alust asjaolu, et maakohtul oli võimalik tugineda lihtmenetluse erisustele

§ 405järgi.

Asjaolu, et vaidluse varalise nõude suurus annab kohtule

§ 405

lg 1 järgi õiguse kohaldada lihtmenetluse erisusi, ei tingi menetluskulude väiksemas mahus väljamõistmist. Kostja väidab määruskaebuses, et kohus ei analüüsinud, kas kohtuistungiteks kulunud aeg oli vajalik ja põhjendatud, arvestades, et lihtmenetluses saab kohus

§ 405lg 1 p 7 järgi kohtuistungist loobuda.

Samuti väidab kostja, et hageja esitas pärast hagiavaldust viis seisukohta, mis lihtmenetluses ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus selgitab, et lihtmenetlus ei ole eraldi menetluse liik. Lihtmenetlus annab kohtule üksnes õiguse väikese hagihinnaga varalise nõudega hagi menetlemisel mitte järgida kõiki menetlusnorme (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.11.2010 määrus asjas nr 3-2-1-114-10, p 13). Kohus ei ole lihtmenetluses kohustatud ära jätma kohtuistungeid või küsima vähem seisukohti (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.04.2010 määrus asjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Lihtmenetluse eristustele tuginemise võimalus ei tingi menetlusosaliste esindajate toimingute ebavajalikkust või põhjendamatust. Menetlusosalise esindaja toimingute vajalikkust ja põhjendatust tuleb hinnata

§ 175lg 1 järgi.

Ringkonnakohtule ei nähtu toimikust ega määruskaebuses esitatud väidetest, et hageja esindaja toimingud oleksid olnud ebavajalikud või põhjendamatud, sõltumata sellest, et kohus sai asjas kohaldada lihtmenetluse erisusi. 2-17-3567 Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et kostja heidab maakohtule põhjendamatult ette maakohtu vastuolulist käitumist ja pahatahtlikkust. Kostja väidab, et maakohus oleks pidanud menetlusosalisi teavitama sellest, et lahendab asja üldises korras ning mitte lihtmenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et lihtmenetluse erisustele tuginemine

§ 405järgi on erand ning üldjuhul toimub asja läbivaatamine üldises korras.

Maakohus peaks põhjendama erisustele tuginemist. Maakohus ei tule menetlusosalisi teavitada või neile põhjendada seda, et toimetab menetlust üldises korras.

1. Menetluskulude vähendamiseks ei ole alust ka sel alusel, et kostja pakkus hagejale kompromissi, millest hageja keeldus. Hageja ei ole kohustatud kostja kompromissi vastu võtma. Samuti ei nähtu, et kompromissist keeldumine oli praegusel juhul põhjendamatu ja tingis menetluse venimise ning menetluskulude suurenemise. 19.04.2018 istungi protokollist tuleneb, et kostja pakkus hagejale kompromissi, mille kohaselt saab hageja 500 eurot (bruto) ning poolte menetluskulud jäävad poolte enda kanda (I kd, tl 155). Hageja selgitas, et selline kompromiss on hilinenud, kostja oleks võinud jätta asja TVK tasemele ja menetluse jätkamise tõttu on hageja menetluskulud suureks läinud. Arvestades hageja põhjendusi, ei nähtu kohtule, et kompromissist keeldumine oli pahatahtlik või põhjendamatu.
2. Samuti ei anna menetluskulude vähendamiseks alust kostja väide, et kostja ei venitanud menetlust ega saanud valida, kas osaleda menetluses või mitte. Esiteks nähtub toimikust, et kostja ise taotles asja läbivaatamist kohtumenetluses (I kd, tl 4). Teiseks märgib kohus, et menetluskulud kannab hagimenetluses üldjuhul pool, kelle kahjuks lahend tehakse (

§ 162

lg 1) ja vastaspoole menetluskulud määratakse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (

§ 174

). Hagejal on õigus kohtumenetluses enda õigusi kaitsta ning saada vajalikus ja põhjendatud ulatuses menetluskulude hüvitist, sõltumata kostja soovist menetluses osaleda või sellest, kas kostja venitas menetlust. 17. Hageja väidab vastuses määruskaebusele ekslikult, et kuna kostjal kulus õigusabile 55,6 tundi, siis on põhjendatud ka hageja õigusabile kulunud aeg. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb

§ 175

lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). 18. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel ei hüvitata kulusid (

§ 178lg 4).

19. Kohtunik Liis Arraku ajutise töövõimetuse tõttu asendab teda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p 17 alusel kohtunik Villem Lapimaa. (allkirjastatud digitaalselt)