Obsah (9)

§ 260§ 262§ 38§ 71§ 124§ 43§ 108§ 109§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Määruse tegemise aeg ja koht 16.03.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-387 Haldusasi Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikesku

§ 260

lg 1 p 2 alusel, nõudes SAMAT-ilt ATL-i rikkumisega tekitatud kahju summas 1 367 354,74 eurot hüvitamist. Arvestades seda, et kohus peab kahju hüvitamise kaebuse lahendamiseks võtma seisukoha ka selle osas, kas SAMAT poolt 26.09.2018 ATL-i ülesütlemine on õigusvastane, puudub vajadus esitada eraldi nõue SAMAT-i poolt 26.09.2018 ATL-i ülesütlemise õigusvastasuse tuvastamiseks. 6.2. Vastava kaebuse võib

§ 262

lg 2 alusel esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. ÜTK taotleb juhuks, kui kohus peaks sõltumata sellest, et haldusorganil ei ole üldjuhul vaja nõuete maksmapanekuks kohtu poole pöörduda, leidma, et ÜTK oleks seda siiski pidanud tegema ja on esitanud kaebuse kaebetähtaega rikkudes,

§ 38

lg 5, § 71 ja § 260 lg 3 alusel kaebetähtaja ennistamist mõjuvate põhjuste tõttu. 6.2.1. Haldusasjas nr 3-18-1946 oli vaidluse all küsimus, kas ATL on haldus- või tsiviilõiguslik leping ning kas ATL-ga seotud vaidlused kuuluvad sellest lähtuvalt maa- või halduskohtu pädevusse. Tallinna Halduskohus tagastas 05.02.2019 määrusega haldusasjas nr 3-18-1946 vastustaja kaebuse pädevuse puudumise tõttu. Ka ÜTK oli ATL ülesütlemise, leppetrahvinõude ja 19.11.2018 kahjuhüvitisnõude esitamise ajal lähtunud eeldusest, et ATL on tsiviilõiguslik leping, mille alusel nõuete esitamisele ei rakendu

§ 262lg 2 sätestatud ajalised piirid.

Riigikohus tegi nimetatud asjas määruse 18.06.2019, millega ta otsustas mitte menetlusse võtta määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale. Tallinna Halduskohus võttis SAMAT-i kaebuse haldusasjas nr 3-19-1946 menetlusse 08.08.2019. 6.2.2. Enne seda ÜTK ei teadnud ega pidanudki teadma, et ta peab kahjuhüvitise saamiseks esitama kaebuse halduskohtule kooskõlas

1. peatükiga, mh selles sisalduva kaebetähtajaga. Pärast seda, kui Riigikohtu tasandil oli kinnitust leidnud, et ATL on hoopis haldusleping, pidi ka ÜTK lähtuma sellest, et tema 19.11.2018 esitatud kahjuhüvitisnõue on haldusakt nagu ka tema 01.10.2018 leppetrahvinõue, mis mõlemad on antud ATL-i kui halduslepingu alusel. Pidades silmas, et SAMAT ei olnud 01.10.2018 leppetrahvinõuet ega 19.11.2018 kahjuhüvitusnõuet haldusaktidena kohtus vaidlustanud, võis ÜTK lähtuda eeldusest, 3 3-20-387 et tegemist on kehtivate haldusaktidega ilma et oleks põhjust kiirustada halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisega enne kui kahju lõplik suurus on selgunud. 6.
2. ÜTK on isegi õiguslikult ebakindlas olukorras esitanud kahjuhüvitusnõude

§ 262lg 2 sätestatud 3-aastase tähtaja piirides.

ÜTK leiab, et

§ 262

lg 2 sätestatud 3- kuulise tähtaja põhjendus seisneb selles, et eraõiguslikku isikut ei tabaks haldusorgani poolt esitatav kahjuhüvitusnõue ebamõistlikult pika aja möödudes – käesoleval juhul esitas ÜTK kahjuhüvitusnõude 19.11.2018 ehk ca 1,5 kuud pärast vastustaja õigusvastast ATL ülesütlemisavaldust ja teenuse osutamise katkestamist. ÜTK on läbivalt nii kohtuasjas 3-18-1946 kui ka kohtuväliselt suhtluses SAMAT-iga avaldanud, et nõuab 19.11.2018 avalduses nimetatud kahjude hüvitamist, mistõttu pidi SAMAT teadma juba 19.11.2018 avaldusest kaebaja kahjunõudest tema vastu. Vastustaja seisukohad 7. SAMAT leiab, et ÜTK kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja puudub alus tähtaja ennistamiseks. 7.1. Vastavalt

§ 262

lg-le 2 võib kaebuse (mh halduslepingust tuleneva kohutuse täitmise või kahju hüvitamise nõudes, vt

§ 260

lg 1) eraisiku vastu esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. ÜTK on kahju hüvitamise nõuet põhjendanud sellega, et tulenevalt väidetavast ATL-i rikkumisest, pidi ÜTK ATL-i üles ütlema ning ühtlasi korraldama uue konkursi ja sõlmima uue avaliku liiniveo lepingu vedajaga, kelle pakutud liinikilomeetri maksumus oli kallim, millest tulenevalt on ÜTK-le tekkinud kahju. SAMAT esitas ATL-i ülesütlemise teate 26.09.2018. Seega sai ÜTK SAMAT-i väidetavast kohustuse rikkumisest teada hiljemalt 26.09.2018 ning oleks pidanud

§ 260

lg 1 p-i 2 alusel kaebuse esitama hiljemalt kolme kuu möödudes sellest päevast, st 26.12.

1. ÜTK-le oli piisava varuga enne kaebetähtaja saabumist teada ka kahju täpne suurus, sest leping AS-iga GoBus sõlmiti 04.10.2018 ehk vahetult pärast ATL-i ülesütlemist SAMAT poolt. 7.
2. SAMAT pöördus juba 12.10.2018 kaebusega ATL-i kui halduslepingu alusel halduskohtusse, et tuvastada kaebaja poolt realiseeritud garantiinõude õigusvastasus. Vaatamata õiguslikule vaidlusele haldusasjas nr 3-18-1946 selle üle, kas konkreetne ATL on haldusleping või tsiviilõiguslik leping, olid ÜTK-l olemas kõik teadmised ja võimalused ning puudusid mistahes takistused selleks, et pöörduda kahju hüvitamise nõudega tähtaegselt halduskohtusse. Sel ajal puudus ka Riigikohtu 19.12.2019 otsus asjas nr 3-17-1329, mis oleks avanud võimaluse teoreetiliseks aruteluks, kas antud lahendis ühepoolsele leppetrahvi kohaldamise avaldusele rakendatu on analoogia korras üle kantav kaebaja 19.11.2018 kirjale (milles ÜTK teavitab küll kahju tekkimisest, kuid ei nõua kahju hüvitamist).

§ 262

sõnastuses ja kaebetähtajas ei saanud ÜTK-l kaebetähtaja raames mistahes ebaselgust olla, samuti olid temale piisava varuga enne kaebetähtaja saabumist teada kõik kaebuse esitamiseks vajalikud asjaolud. 7.

1. ÜTK on kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks pidanud asjaolu, et haldusasjas nr 318-1946 oli vaidluse all küsimus, kas ATL on haldus- või tsiviilõiguslik leping ning kas ATL-ga seotud vaidlused kuuluvad sellest lähtuvalt maa- või halduskohtu pädevusse. Selle küsimuse osas saabus selgus 18.06.2019, kui Riigikohus tegi määruse, millega otsustas mitte menetlusse võtta määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale. Seega jäi jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määrus, milles kohus leidis, et vaidlust on pädev lahendama halduskohus. Nende asjaolude valguses jääb arusaamatuks, miks ÜTK on pidanud mõjuva põhjuse äralangemise hetkeks hoopis hetke, mil Tallinna Halduskohus võttis vastustaja kaebuse haldusasjas nr 3-19-1946 menetlusse, s.o 08.08.
2. Kuid isegi kui võtta kaebetähtaja kulgemise alguseks SAMAT jaoks kõige ebasoodsam ajahetk, s.o 08.08.2019, on selge, et kaebus on esitatud

§ 262lg-s 2 sätestatud kolmekuulist kaebetähtaega ületades.

4 3-20-387 7.4. Kindlasti ei saa nõustuda kaebuses esitatud tõlgendusega

§ 262

lg-s 2 sätestatud kaebetähtaegade kohta, st justkui oleks

§ 260

lg 1 p-i 2 alusel esitatud kaebus tähtaegne ka 3-aastase tähtaja piirides.

§ 262

lg 2 sõnastusest on selge, et eraisiku vastu võib kaebuse esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates. Seevastu

§ 262

lg 2 teist lauseosa „[…] kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest,“ tuleb mõista selliselt, et isegi kui haldusorgan sai rikkumisest teada hiljem, kui kolme aasta möödumisel, ei saa õigusrahu huvides

§ 260

lg 1 p-i 2 alusel kaebust esitada, kui kohustuse rikkumine ise toimus varem kui kolme aasta eest. Sellist tõlgendust toetab ka

-i kommenteeritud väljaanne (vt Haldusmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne; K. Merusk, I. Pilving; 2013, lk 710) ning kohtupraktika (vt TlnHKm 3-15-737, p 5.2.). 7.5. Kuigi

§ 71

ja § 124 lg 1 kohaselt oleks teoreetiliselt võimalik eraisiku vastu esitatava kaebuse puhul tähtaja ennistamine, siis tuleb silmas pidada, et haldusorgani esitatud kaebuse puhul on tähtaja ennistamise eelduseks olevate asjaolude ilmnemine erandlik (vt TlnHKm 3-15737, p 5.

1. ja Haldusmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne; K. Merusk, I. Pilving; 2013, lk 710). Arvestades asjaolu, et kaebaja on kogu menetluse vältel kasutanud professionaalset õigusabi, ei saa kaebaja tugineda pärast 18.06.2019 mistahes õiguslikule ebaselgusele halduslepingust tulenevate nõuete esitamise suhtes ning igal juhul on 29.02.2020 kaebus esitatud kaebetähtaega ületades. 7.
2. Kuna kaebaja ei pöördunud kohtusse kolme kuu jooksul arvates väidetava õigusliku ebaselguse äralangemise hetkest, ei saa kaebetähtaja ennistamise taotlust pidada põhjendatuks Riigikohtu 18.06.2019 määruse ning Kaebuse esitamise vahele jäi rohkem kui kaheksa kuud. Sellisele viivitusele ei ole kaebaja andnud mistahes põhjendust. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti, leian, et kaebus on esitatud tähtaega ületades ja kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Seetõttu tuleb käesoleva haldusasja menetlus lõpetada. 9.

§ 260

lg 1 p 2 sätestab, et halduslepingu pooleks olev või teda esindav haldusorgan või füüsilise isiku või eraõigusliku isiku vastu esitatud kaebuses nõuda mh halduslepinguga tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlus puudub selle üle, et ÜTK ja SAMAT vahel sõlmitud ATL on haldusleping ning ÜTK on sellest tulenevalt kaebuse esitamisel tuginenud

§ 260lg 1 ple 2.

10.

§ 262

lg 2 kohaselt võib kaebuse eraisiku vastu esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks oleva kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta jooksul kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates. Juhindudes sellest sättest ning arvestades käesoleva vaidluse faktilisi asjaolusid, leian, et ÜTK kaebus on esitatud

§ 262lg 2 sätestatud kaebetähtaega ületades.

10.

1. Faktilistest asjaoludest nähtuvalt esitas SAMAT 24.07.2018 ÜTK-le ettepaneku ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks kokkuleppel. ÜTK keeldus ettepanekust, misjärel esitas SAMAT 26.09.2018 ÜTK-le ATL ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teavitas kavatsusest lõpetada ATL alusel teenuse osutamine alates 08.10.
2. Seejärel esitas ÜTK 01.10.2018 SAMAT-ile omapoolse ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate alates 08.10.2018 ning sõlmis uue vedajaga lepingu 04.10.
3. 10.
4. Seega tuleb asuda seisukohale, et ÜTK sai SAMAT poolsest lepingu rikkumisest teada hiljemalt 01.10.2018, mil esitas ise SAMAT-ile teate ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate, viidates seejuures SAMAT poolsele lepingurikkumisele. Ilma rikkumist teadvustamata ei oleks ka SAMAT poolsele lepingurikkumisele viitamine loogiliselt võimalik. Hiljemalt 04.10.2018, mil ÜTK sõlmis lepingu uue vedajaga, oli ÜTK-le teada ka ligikaudne kahju suurus. Sellest 5 3-20-387 tulenevalt tulnuks ÜTK-l esitada kahju hüvitamiseks kaebus kohtule hiljemalt kolme kuu möödumisel nimetatud ajast. Kuivõrd ÜTK kaebust ei esitanud, tuleb lugeda kaebetähtaeg möödalastuks. 10.
5. Nõustuda ei saa ÜTK seisukohaga, et

§ 260

lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kaebuse saab lugeda tähtaegseks juhul, kui kaebus on esitatud kolme aasta jooksul alates lepingu rikkumisest teada saamisest. Kaebaja tõlgendus muudaks sättes sisalduva kolme kuu nõude sisutühjaks.

§ 260

lg 2 sõnastusest tuleneb, et kaebus tuleb esitada kolme kuu jooksul alates lepingu rikkumisest teada saamisest ning maksimaalselt kolme aasta möödumisel lepingu rikkumisest. See tähendab, et kui lepingu rikkumisest teada saamine toimus rohkem kui kolm aastat pärast lepingu rikkumist, ei ole kahju hüvitamise nõue enam võimalik. Sellele eelneval perioodil tuleb aga kaebus esitada hiljemalt kolme kuu jooksul alates ajast, mil haldusorgan sai lepingu rikkumisest teada. 11. Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (

§ 71lg 1).

Tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemisest, kuid mitte hiljem, kui 14 päeva möödumisel alates takistuse ära langemisest (

§ 71lg 2).

Kuivõrd

§ 71

lg 1 ei näe ette tähtaja ennistamise võimalike mõjuvate põhjuste loetelu, tähendab mõjuva põhjuse hindamine kohtu kaalutlusotsuse tegemist (TlnRnKo 3-16-1752, p 8; RKHKo 3-3-1-3013 p 12). 11.

1. Nõustun kaebajaga, et käesolevas asjas saab kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks lugeda õiguslikku ebaselgust selles osas, kas käesoleval juhul on ATL käsitletav tsiviilõigusliku lepingu või halduslepinguga ning sellest tuleenvalt ka selles osas, milliseid õiguskaitsevahendeid on lepingu pooltel võimalik teise lepingu poole poolse lepingu rikkumise korral kasutada ning millise kohtu pädevuses on ATL-iga seotud vaidluste lahendamine. Ka ATL ei loo sellekohast selgust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määrus haldusasjas nr 318-1946 p 18). 11.
2. Samas ei ole eelpoolviidatu aluseks kaebetähtaja ennistamisele käesoleval ajahetkel, sest kaebajapoolset viivitust ei saa pidada mõistlikuks. Siinkohal tuleb arvestada, et selgus lepingu olemuse osas saabus juba hiljemalt 18.06.2019, kui Riigikohus tegi määruse, millega otsustas mitte menetlusse võtta määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale. Seega jäi jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määrus, milles kohus leidis, et ATL näol on tegemist halduslepinguga ning vaidlust on pädev lahendama halduskohus. Seega oli hiljemalt 18.06.2019 selge, millistel alustel on ÜTK-l võimalik kahju hüvitamise nõuet esitada. Vaatamata sellele ei esitanud ÜTK kolme kuu möödudes vastavat nõuet halduskohtule. 11.
3. Ka isegi juhul, kui lähtuda ajast, mil Tallinna Halduskohus võttis SAMAT kaebuse haldusasjas nr 3-18-1946 menetlusse ehk 08.08.2019, ei saa see õigustada asjaolu, miks kaebaja esitas kaebuse rohkem kui 6 kuud hiljem. ÜTK ei ole kaebetähtaja ennistamise taotluses sellist hilinemist mingil viisil põhjendanud. Nõustun siinkohal SAMAT-iga, et kuivõrd tegemist on haldusorgani poolse menetlusliku viivitusega, saab tähtaja ennistamine olla pigem erandlik. Seejuures tuleb arvestada ka seda, kui pikk on ajavahemik, mil haldusorgan kaebuse esitamisega viivituses oli. Käesoleval juhul ei saa viivituses oldud ajavahemikku pidada mõistlikuks, sest kaebus esitati rohkem kui 6 kuu möödudes ilma mingisuguse objektiivse põhjenduseta. Viitan siinkohal ka

§ 71

lg-s 2 toodud regulatsioonile, mille kohaselt tuleks tähtaja ennistamise taotlus esitada mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel alates mõjuvast põhjusest tingitud takistuse äralangemisest. 11.

1. Kaebetähtaja määratlemisel ja kaebetähtaja ennistamisel ei oma määravat tähendust küsimus, kas ÜTK poolt SAMAT-ile 19.11.2018 kahju hüvitamise nõue on haldusakt või mitte. 6 3-20-387 19.11.2018 nõude õiguslik tähendus on küsimus, mis omab sisulist tähendust haldusasja nr 3-181946 raames ning kohus võtab selles osas seisukoha lähiajal.
2. Eelpooltoodust tulenevalt tuleb kaebuse lugeda esitatuks tähtaega rikkudes. Kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus.

§ 124

lg 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kuivõrd haldusasja menetlus tuleb lõpetada, jäävad kaebaja taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja menetluse liitmiseks haldusasjaga nr 3-18-1946 läbi vaatamata. Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. Menetluskulud 13. Kaebuse läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108lg 4).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (

§ 109lg 1).

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud (

§ 109lg 6).

1. 13.
2. Vastustaja menetluskulud (kulud õigusabile) on kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt 1932 eurot koos käibemaksuga. Arvest nr 200317 nähtub õigusabiteenuse osutamine kokku 11,5 töötunni ulatuses seonduvalt kaebusega ja esialgse õiguskaitse taotlusega tutvumise, nende osas seisukoha koostamise ja asjaolude selgitamisega. Arvestades asja mahtu ja keerukust, pean põhjendatuks välja mõista kaebajalt vastustaja õigusabikulu kokku 8 töötunni ulatuses ehk 1344 eurot (koos käibemaksuga). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
3. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 765 eurot, mis tuleb kaebajale

§ 104lg 5 p-i 2 alusel tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma MUUDETUD TRK 26.06.2020 MÄÄRUSEGA 7