← Eesti

3-20-387/5

Obsah (15)§ 260§ 262§ 26§ 124§ 108§ 104§ 46§ 207§ 203§ 204§ 261§ 71§ 152§ 43§ 249

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-387 Ha

) § 124 lg 3, § 155 lg 5). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Harju Maavalitsus andis temale ühistranspordi seadusega (ÜTS) pandud ülesanded 23.12.2004 sõlmitud halduslepinguga nr 4.1-37/202 üle Mittetulundusühingule Harjumaa Ühistranspordikeskus (hiljem Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus; ÜTK, kaebaja).
  2. ÜTK avaldas riigihangete registris avaliku hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Avaliku bussiliiniveo korraldamine Harju maakonna lõunasuuna bussiliinidel“ (viitenumber 135691). Hanke tulemusel sõlmisid ÜTK ja Aktsiaselts SAMAT (AS Samat, vastustaja) 18.12.2012 Harju maakonna lõunasuuna bussiliinide teenindamiseks avaliku teenindamise lepingu (ATL) kehtivusega kuni 21.01.
  3. ATL-i p 5 kohaselt esitas AS Samat kaebajale Luminor Bank AS-i väljastatud garantiikirja nr 09T2028592800 maksta nõudmisel välja 605 000 eurot. Seisuga 01.10.2018 oli ATL-i alusel vastustajale makstav korrigeeritud liinikilomeetri maksumus 0,739 eur/lkm.
  4. Seoses liinide kahjumlikkuse ja osalise tasuta maakonnasisese ühistranspordi kehtestamisega kommertsliinidel tegi AS Samat kaebajale 23.07.2018 ettepaneku lõpetada ATL kokkuleppel ennetähtaegselt ja tagastada ATL-i täitmiseks esitatud garantii. Kaebaja keeldus sellest.
  5. AS Samat esitas kaebajale 26.09.2018 teate ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks alates 08.10.2018 ja taotluse garantiikirja tagastamiseks hiljemalt 08.10.
  7. ÜTK esitas 01.10.2018 omapoolse ATL-i ülesütlemise teate koos leppetrahvi nõudega alates 08.10.2018, leides, et vastustajal puudusid alused ATL-i ennetähtaegseks lõpetamiseks.
  8. ÜTK korraldas ÜTS § 21 lg 3 p 2 alusel konkursi uue vedaja leidmiseks ning valis madalaima hinna alusel uueks vedajaks AS-i GoBus, kellega sõlmiti 04.10.2018 uus leping liinikilomeetri maksumusega 1,09 eur/lkm.
  9. ÜTK esitas Luminor Bank AS-le 08.10.2018 nõudeavalduse garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma 605 000 eurot väljamaksmiseks hiljemalt 16.10.
  11. AS Samat esitas Tallinna Halduskohtule 12.10.2018 kaebuse 08.10.2018 kirjaga ATL lõpetamise ja garantii väljamaksmise nõude õigusvastasuse ja tühistuse tuvastamiseks ning garantiikirja tagastamiseks kohustamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi nr 318-1946). Halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas garantiikirja täitmise toimingud 15.10.2018 ja 09.11.2018 määrustega. Halduskohus tagastas 05.02.2019 määrusega AS-i Samat kaebuse, leides, et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest ATL on tsiviilõiguslik leping. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.05.2019 määrusega halduskohtu määruse ja saatis asja tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus oli seisukohal, et ATL on haldusleping, sest kohtupraktikas käsitletud tingimused, mis viitavad halduslepingu tunnustele, olid olemas ka vaidlusaluses ATL-s ning ATL-st ei nähtunud poolte selge tahe käsitada lepingut tsiviilõigusliku lepinguna, mistõttu kehtis halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg 4 ls-s 2 kehtestatud eeldus (määruse p-d 22–24). Määrus jõustus 18.06.2019, kui Riigikohus keeldus ÜTK määruskaebuse menetlusse võtmisest. Halduskohus võttis 08.08.2019 määrusega AS-i Samat kaebuse menetlusse. Haldusasja menetlus on pooleli halduskohtus. 2

(9)3-20-387
  1. ÜTK saatis AS-le Samat 19.11.2018 ATL-i erakorralisest ülesütlemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude (dtl 300–301). ÜTK esitas 19.11.2018 ka Luminor Bank AS-le nõudeavalduse garantiisumma tervikuna väljamaksmiseks.
  2. ÜTK esitas Tallinna Halduskohtule 29.02.2020 kaebuse AS-i Samat tekitatud kahju (1 367 354,74 eurot) hüvitamiseks, millele lisandub kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras arvestatav viivis. AS-le Samat 19.11.2018 esitatud nõuet tuleb käsitada haldusaktina, kuid igaks juhuks esitab kaebaja

§ 260lg 1 p 2 alusel ATL-i rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse.

Kaebaja taotleb kaebetähtaja ennistamist, kui kohus peaks leidma, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebetähtaja ületamiseks oli mõjuv põhjus. Puudus selgus, kas tegemist on tsiviil- või haldusõigusliku vaidlusega. Kaebaja lähtus 01.10.2018 ATL-i ülesütlemise ja leppetrahvi nõude ning 19.11.2018 hüvitamisnõude esitamisel eeldusest, et tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga ning nõude esitamisele ei rakendu

§ 262lg-s 2 sätestatud ajaline piirang.

Selgus saabus alles 18.06.2019, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse kaebaja määruskaebust ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale haldusasjas nr 3-18-

  1. Halduskohus võttis AS-i Samat kaebuse menetlusse alles 08.08.
  2. Enne seda ei pidanud kaebaja teadma, et tal tuleb esitada halduskohtule kahju hüvitamise nõue

§ 26. ptk-i alusel.

Vastustaja ei olnud ka kaebaja 01.10.2018 ja 19.11.2018 haldusakte vaidlustanud, mistõttu võis kaebaja lähtuda eeldusest, et tegemist on kehtivate haldusaktidega ning puudub vajadus esitada kahju hüvitamise nõue enne, kui kahju lõplik suurus on selgunud. Niigi on kaebaja järginud õiguslikult ebaselges olukorras

§ 262lg-s 2 sätestatud kolmeaastast tähtaega.

Vastustaja on teadnud alates 19.11.2018, et kaebaja nõuab temalt kahju hüvitamist. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles kaebaja palus arestida ning kanda liiklusregistrisse enda kasuks käsutamise keelumärge AS-i Samat nimel olevatele sõidukitele ning arestida 1 367 354,74 euro ulatuses muud vallasvara või alternatiivselt seada kaebaja kasuks kommertspant 1 367 354,74 eurot ning kanda see kommertspandiregistrisse esimesele vabale järjekohale ning seada liiklusregistris registreeritud sõidukitele kohtulik registerpant sama summa ulatuses. Kaebaja taotles haldusasja liitmist haldusasjaga nr 3-18-

  1. Kaebaja põhjendas esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et AS-i Samat kehv majanduslik seis võib muuta soodsa kohtulahendi täitmise võimatuks. Vastustaja müük konsolideerimisgruppi kuuluvatele ettevõtetele on kasvanud, mis annab põhjuse arvata, et vastustaja on asunud end varatuks muutma. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu on oluline avalik huvi, sest vastustaja käitumine on tekitanud suure kahju.
  2. AS Samat palus 05.03.2020 vastuses lõpetada haldusasja menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu ning jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks kasutu, sest see ei aitaks saavutada kaebuse eesmärki. Vastustajale ei kuulu vara, mida saaks arestida või millele saaks seada kommertspanti. Kaebus on perspektiivitu, sest selle esitamisel ei ole järgitud kaebetähtaega. Kaebaja sai vastustaja väidetavast kohustuse rikkumisest teada hiljemalt 26.09.
  3. Tulenevalt

§ 260

lg 1 p-st 2 oleks kaebuse pidanud esitama hiljemalt kolme kuu möödudes, s.o 26.12.

  1. Kaebajale oli teada ka kahju suurus, sest leping AS-ga GoBus sõlmiti 04.10.
  2. Vastustaja pöördus kaebaja vastu halduskohtusse juba 12.10.
  3. Isegi kui puudus selgus, kas ATL on haldusleping või tsiviilõiguslik leping, oli kaebajal võimalik pöörduda tähtaegselt halduskohtusse. Puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtu pädevuse osas saabus selgus 18.06.
  4. On mõistetamatu, miks peab kaebaja mõjuva põhjuse äralangemiseks hetke, mil halduskohus võttis menetlusse AS-i Samat kaebuse. Isegi kui kaebetähtaeg hakkas kulgema 08.08.2019, on ületatud

§ 262lg-s 2 sätestatud tähtaega.

Kaebaja seisukoht, et ta on järginud

§ 262lg-s 2 sätestatud kolmeaastast tähtaega, ei ole asjakohane. Sättes 3

(9)3-20-387 nimetatud piirangut tuleb mõista selliselt, et kui haldusorgan saab kohustuse rikkumisest teada rohkem kui kolm aastat pärast selle toimumist, ei saa ta õigusrahu huvides kaebust esitada. Eraisiku vastu esitatava kaebuse puhul on võimalik tähtaja ennistamine, kuid seda vaid erandlikel asjaoludel. Selgus ATL-i õigusliku olemuse osas saabus 18.06.
  1. Kaebus on esitatud kaheksa kuud pärast selguse saabumist ning kaebaja ei ole viivitust põhjendanud. Kaebaja on kogu menetluse vältel kasutanud professionaalset õigusabi. Haldusorgani puhul ei saa ka õiguslikku ebaselgust pidada mõjuvaks põhjuseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu ei ole olulist avalikku huvi, sest Harju maakonna lõunasuuna avaliku liiniveo korraldamine pole ohus. Kaebaja sõlmis uue vedajaga ATL-i.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 16.03.2020 määrusega rahuldamata ÜTK taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 1) ja lõpetas haldusasja menetluse ning tagastas kaebuse selle esitajale (resolutsiooni p 2). Ühtlasi jättis halduskohus läbi vaatamata ÜTK esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 3) ning taotluse haldusasjade nr 3-18-1946 ja 3-20-387 liitmiseks (resolutsiooni p 4), tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 765 eurot (resolutsiooni p 5) ning mõistis ÜTK-lt välja AS-i Samat menetluskulud 1344 eurot (resolutsiooni p 6). Puudub vaidlus, et ÜTK ja AS-i Samat vahel sõlmitud ATL on haldusleping. ÜTK on esitanud kaebuse kahju hüvitamiseks

§ 260lg 1 p 2 alusel.

Kaebus on esitatud

§ 262lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega ületades.

Kaebus tuli esitada kolme kuu jooksul lepingu rikkumisest teadasaamisest arvates ning kõige hiljem kolme aasta möödumisel lepingu rikkumisest. ÜTK sai AS-i Samat poolsest lepingu rikkumisest teada hiljemalt 01.10.2018, kui esitas ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate. Selles teates on osutatud AS-i Samat poolsele lepingurikkumisele. Hiljemalt 04.10.2018 uue vedajaga lepingut sõlmides oli kaebajale teada ka kahju ligikaudne suurus.

§ 262

lg-t 2 ei või tõlgendada selliselt, et kaebus tuleb lugeda tähtaegseks, kui see on esitatud kolme aasta jooksul alates lepingu rikkumisest teada saamisest, sest see muudaks kõnealuse sätte sisutuks. Kohus ennistab kaebetähtaja, kui menetlusosaline ei saanud seda järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks võib pidada õiguslikku ebaselgust ATL-i olemuse osas ning selle osas, millises kohtus ja milliseid õiguskaitsevahendeid on lepingu rikkumise korral võimalik kasutada. Ka ATL ei loo sellekohast selgust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määrus nr 3-18-1946, p 18). Eelnevat ei saa seda siiski pidada kaebetähtaja ennistamise aluseks, sest kaebaja on viivitanud ebamõistlikult kaebuse esitamisega. Selgus lepingu olemuse osas saabus hiljemalt 18.06.2019, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale esitatud määruskaebust. Ringkonnakohus leidis selles määruses, et ATL on haldusleping ja vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Seega pidi ÜTK-le hiljemalt 18.06.2019 olema selge, millistel alustel ta saab kahjunõude esitada. ÜTK ei esitanud halduskohtule kolme kuu jooksul kahju hüvitamise nõuet. Isegi kui võtta kaebetähtaja arvestamisel aluseks 08.08.2019, mil halduskohus võttis menetlusse AS-i Samat kaebuse haldusasjas nr 3-18-1946, ei põhjenda see, miks kaebus esitati enam kui kuus kuud hiljem. ÜTK ei ole hilinemist põhjendanud. Arvestades, et tegemist oli haldusorgani poolse viivitusega, on tähtaja ennistamine erandik. Haldusorgan viivitas enam kui kuus kuud ilma objektiivse põhjenduseta. Kaebetähtaja määratlemisel ja ennistamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kas kahju hüvitamise nõue on haldusakt. See küsimus lahendatakse haldusasjas nr 3-18-1946. Haldusasja menetlus tuleb

§ 124lg 1 alusel lõpetada.

Menetluse lõpetamise tõttu jäävad kaebaja taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja menetluse liitmiseks haldusasjaga nr 3-18-1946 läbi vaatamata. 4

(9)3-20-387 Menetluskulud kannab kaebaja (

§ 108lg 4).

Vastustaja taotleb menetluskulude hüvitamist 1932 eurot 11,50 töötunni eest. Arvestades asja mahtu ja keerukust, on põhjendatud õigusabi kulu 1344 eurot (koos käibemaksuga). Riigilõiv 765 eurot tuleb kaebajale

§ 104lg 5 p 2 alusel tagastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 13. ÜTK palub 26.03.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.03.2020 määrus ning teha uus määrus, millega rahuldada kaebetähtaja ennistamise taotlus ning saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule. Alternatiivselt palub ÜTK tunnistada

§ 262

lg 2 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, kohaldada kaebetähtaja osas

§ 46lg 4 esimest lauset ja saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.

Esinevad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja sai tõepoolest lepingu rikkumisest teada hiljemalt 01.10.2018, kui esitas vastustajale teate ATL-i ennetähtaegse lõpetamise kohta. Sel ajal arvas kaebaja aga, et ATL on tsiviilõiguslik leping ja vaidluse lahendamine on maakohtu pädevuses. Samal seisukohal oli halduskohus 05.02.2019 määruses nr 3-18-1946. Ringkonnakohus leidis samas haldusasjas 20.05.2019 tehtud määruses, et tegemist on halduslepinguga ja Riigikohus otsustas 18.06.2019 mitte võtta kaebaja määruskaebust menetlusse. Selles, et ATL on haldusleping, saabus selgus 08.08.2019, kui halduskohus võttis vastustaja kaebuse haldusasjas nr 3-18-1946 menetlusse. Enne seda ei pidanud kaebaja teadma, et ta peab kahjuhüvitise saamiseks esitama kaebuse halduskohtule

26. ptk-s ettenähtud korras. Pärast 08.08.2019 oli kaebaja seisukohal, et 19.11.2018 hüvitamisnõue on sarnaselt 01.10.2018 leppetrahvi nõudega haldusakt ning ta ei pea pöörduma hüvitise saamiseks kohtusse. Kohtupraktikas on leitud, et halduslepingu alusel esitatud leppetrahvinõue on haldusakt (vt Tartu Ringkonnakohtu 23.02.2016 otsus nr 3-14-431, Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2018 otsus nr 3-15-2815, Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2016 otsus nr 3-15-1811, Riigikohtu 19.12.2019 otsus nr 3-17-1329). Hüvitamisnõue on sarnaselt leppetrahvinõudega ühepoolne nõudeõigus teise lepingupoole suhtes. Vastustaja ei vaidlustanud 01.10.2018 ja 19.11.2018 nõudeid kohtus, kuigi ta oli seisukohal, et ATL on haldusleping. Vastustaja vaidles 19.11.2018 nõudele vastu alles 07.02.2020 dokumendis, st enam kui aasta pärast kahjunõudest teadasaamist. Seega võis kaebaja lähtuda eeldusest, et tegemist on kehtiva ja täitmiseks kohustuslike haldusaktidega, mille kehtivust vastustaja aktsepteerib ning mille täitmiseks puudub vajadus pöörduda kohtusse. Õiguslikult ebaselges olukorras otsustas kaebaja esitada hüvitamiskaebuse, kui kohus peaks haldusasjas nr 3-18-1946 leidma, et 19.11.2018 nõue pole haldusakt. Kaebaja tegutses efektiivselt ja esitas kohtule kaebuse 21 päeva jooksul alates hetkest, mil ta sai teada vastustaja 07.02.2020 seisukohtadest hüvitamisnõudele. Hinnang sellele, kas 19.11.2018 nõue on haldusakt või mitte, on kaebetähtaja ennistamisel seega määrava tähtsusega. Hüvitamisnõue on esitatud

§ 262lg-s 2 sätestatud kolmeaastase tähtaja piirides.

Vastustaja oli kahju nõudest teadlik juba alates 19.11.2018. Arvestades vastustaja teadmist hüvitamise nõudest ja asjaolust, et ta ütles ATL-i üles vaid 10-päevase etteteatamisega, kaalub avalik huvi üles vastustaja huvid. Kaebaja pidi ATL-i ülesütlemise tõttu tasuma uuele vedajale kõrgemat tasu, mida oleks võinud kasutada õpilasliinide ja erivajadustega isikute transpordi doteerimiseks ja liinivõrgu tihendamiseks. ATL-i käsitamiseks halduslepinguna oli määrav HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud eeldus. Vastustajat ei saa olemuslikult pidada nõrgemaks osapooleks, keda tuleb kaebaja eest kaitsta. Kui ATL on käsitatav halduslepinguna, on haldusorganil hüvitamiskaebuse esitamiseks

§ 262

lg 2 alusel aega kolm kuud alates rikkumisest teadasaamisest, samal ajal kui eraisik saab kaebuse esitada kolme aasta jooksul. Kui ATL oleks sõlmitud eraõiguslikus vormis, kohalduks ATL-st tulenevate nõuete esitamisele 5

(9)3-20-387 TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg. Arvestades ATL-dega seotud ebaselgust ja asjaolu, et seda saab sõlmida ka tsiviilõiguslikus vormis, puudub mõistlik põhjendus kohaldada erinevaid tähtaegasid liiniveo lepingute alusel nõuete esitamisele. Nõude aegumise regulatsioon võib omada tähtsust kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel (Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 13). Alternatiivselt tuleb tunnistada

§ 262

lg 2 PS-ga vastuolus olevaks, see kohaldamata jätta ning arvestada kaebetähtaega

§ 46

lg 4 esimese lause alusel.

§ 262

lg 2 riivab kaebaja PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigust ja PS §-s 12 sätestatud õigust võrdsele kohtlemisele. Kaebajaga sarnases olukorras on eraõiguslikud isikud, kes on halduslepingu pooleks, ning haldusorganid ja isikud, kes on sõlminud ATL-i eraõiguslikus vormis, kellel on võimalik pöörduda

§ 46lg 4 ja Ts

ÜS § 146 lg 1 alusel kohtusse kolme aasta jooksul kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates. Praeguses vaidluses ei ole eraisik võrreldes haldusorganiga nõrgemas positsioonis. ATL-i kvalifitseerumisel halduslepinguks oli otsustav muu tahteavalduse puudumine.

§ 262

lg 2 on PS-vastane vähemalt osas, milles see ei võimalda arvestada sellega, et halduslepingu pooled ei ole ebavõrdses positsioonis. Kaebetähtaja regulatsioon on küll eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuid see ei ole mõõdukas. Kaebajal on sarnases olukorras olevate isikutega võrreldes oluliselt lühem tähtaeg ATL-i alusel halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla ebaproportsionaalselt lühikesed (Riigikohtu 11.11.2004 otsus nr 3-3-1-66-04, p 10). Niivõrd lühike tähtaeg pärsib ka vaidluste kohtuvälist lahendamist, sundides haldusorganit kohe kohtusse pöörduma. Kaebetähtaja ebamõistlikkusele osutab mh asjaolu, et

§ 262

lg 2 rakendamise osas on vähe kohtupraktikat, millest enamus puudutab kaebetähtaja kulgemist ja selle ennistamist. Riive intensiivust ei kompenseeri võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. See võimalus on ka vastustajal, kui ta peaks ületama talle ette nähtud pikemat kaebetähtaega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 14. Määruskaebuse saab

§ 207lg 1 alusel menetlusse võtta.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1, § 124 lg 4, § 155 lg 5, § 249 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda määruskaebuse lahendamiseks vastustaja seisukohta, vaid arvestab vastustaja 05.03.2020 esitatud seisukohaga.

  1. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.
  2. ÜTK eesmärgiks on saada AS-lt Samalt halduslepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks 1 367 354,74 eurot, millele lisandub kaebuse esitamisest kohustuse täitmiseni arvestatav viivis. Kaebaja käsitab kahjuna rahasummat, mida tal tuleb ajavahemikul 08.10.2018–21.01.2021 maksta AS-ga GoBus sõlmitud liinilepingu järgi rohkem, kui ta oleks maksnud vastustajaga sõlmitud ATL-i alusel.
  3. Ringkonnakohus märgib alustuseks, et kaebaja poolt vastustajale 19.11.2018 edastatud nõudekirja (dtl 298–301) ei saa käsitada haldusaktina ning oma eesmärgi saavutamiseks on kaebaja õigesti esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Seega on haldusakti üheks tunnuseks regulatiivne toime. 6

(9)3-20-387 Kaebaja teavitas 19.11.2018 nõudekirjaga vastustajat, et ütles vastustajaga sõlmitud ATL-i 01.10.2018 erakorraliselt üles ja esitas leppetrahvinõude, sest vastustaja keeldumine ATL-i täitmisest ja vastustaja poolne ATL-i ülesütlemine on tühised. Kaebaja selgitas 19.11.2018 nõudekirjas, et avaliku liiniveo katkematuks osutamiseks AS-ga GoBus 04.10.2018 sõlmitud lepingu järgi on liinikilomeetri hind kallim kui vastustajaga sõlmitud ATL-i järgi ning hinnavahe (1 124 126 eurot ajavahemiku eest 08.10.2018–07.10.2020) tuleb kompenseerida vastustajal. Nõudekirjas on märgitud, et kuna kahju on tekkinud vastustaja poolsest ATL-i rikkumisest ning ATL-st tulenevad kaebaja nõuded on tagatud panga garantiikirjaga, esitab kaebaja garantiikirja väljastatud pangale taotluse väljamakse tegemiseks eelkirjeldatud kahjunõude ja leppetrahvinõude rahuldamiseks kooskõlas ATL-i p-ga 9.6. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et kaebaja teavitas 19.11.2018 nõudekirjaga vastustajat, et kavatseb pöörduda panga poole ja realiseerida ATL-i tagatiseks antud pangagarantii kooskõlas ATL-i p-ga 9.6, kuna kaebaja hinnangul on vastustaja tekitanud talle kahju. Selles nõudekirjas ei teinud aga kaebaja vastustajale siduvat ettekirjutust kahju hüvitamiseks. Seega ei oma 19.11.2018 nõudekiri iseseisvat regulatiivset toimet ega ole käsitatav haldusaktina. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et PS § 3 lg-st 1 tulenevalt peab avaliku võimu teostamiseks olema seaduslik alus. ÜTS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene kaebajale õigust anda vastustajaga sõlmitud ATL-i õigusvastase ülesütlemisega tekitatud kahju vastustajalt sissenõudmiseks haldusakti. Ka kõnealuses ATL-s on viidatud üldiselt kaebaja õigusele realiseerida ATL-i p-s 5 sätestatud täitmistagatis (suurusega 605 000 eurot), kui ATL lõpetatakse ennetähtaegselt vedajast tingitud asjaolude tõttu, ja nõuda vastustajalt täiendavalt ATL-i ennetähtaegse lõpetamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid ATL-s ei ole märgitud, et kahju hüvitamine toimub kaebaja antava haldusaktiga (vt eeskätt lepingu p 9.6; vrd ka Riigikohtu 19.12.2019 otsus nr 3-17-1329, p-d 14–18). Lisaks ei oleks kaebaja 19.11.2018 nõudekiri täitedokument täitemenetluse seaduse (TMS) § 2 lg 1 mõistes (vt eriti TMS § 2 lg 1 p 21, mille kohaselt on avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks antud haldusakt täitedokumendiks üksnes seaduses sätestatud juhul). Kuna vastustaja ilmselgelt ei soovinud hüvitamisnõuet vabatahtlikult täita, tuli kaebajal kahjunõude maksmapanekuks ja täitedokumendi saamiseks pöörduda kahjunõudega halduskohtusse.

26. ptk-s on avaliku võimu poolt eraisiku vastu esitatud kaebuste tarbeks ettenähtud erimenetlus, mis hõlmab ka halduslepingu pooleks oleva või teda esindava haldusorgani sellise kaebuse eraõigusliku juriidilise isiku vastu, milles nõutakse halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (

§ 260lg 1 p 2).

18.

§ 260

alusel esitatud kaebusele ja selle alusel algatatud halduskohtumenetlusele kohaldatakse

I–V osa ja

  1. ja
  2. ptk sätteid niivõrd, kuivõrd
  3. ptk-s ei ole sätestatud teisiti (

§ 260

lg 3).

§ 261

lg-test 2 ja 3 tulenevad erisused üldisele kaebetähtaja regulatsioonile.

§ 262

lg-s 2 sätestatakse, et kui seadus ei sätesta teisiti, võib kaebuse eraisiku vastu esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. Kaebaja möönab määruskaebuses, et sai kahjunõude aluseks olevast rikkumisest teada hiljemalt 01.10.2018, kui esitas vastustajale ATL-i ülesütlemise teate. Kuna kaebaja pöördus kohtusse alles 29.02.2020, on tema kaebus esitatud tähtaega rikkudes. 19. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist, kuid halduskohus jättis taotluse rahuldamata.

§ 71

lg 1 järgi ennistab kohus menetlusosalise avalduse alusel tähtaja, kui menetlusosaline ei saanud seda järgida mõjuval põhjusel.

§ 71

lg 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes. 7

(9)3-20-387 Ringkonnakohtu hinnangul võib praeguse vaidluse asjaoludel pidada kaebetähtaja möödalaskmise vabandatavaks kuni ajani, mil Riigikohus jättis 18.06.2019 määrusega menetlusse võtmata kaebaja määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale haldusasjas nr 3-18-1946. Edasikaebevõimaluste ammendumisega saabus 18.06.2019 lõplik selgus, et ATL on haldusleping ning pooltevahelised nõuded tuleb lahendada halduskohtus. Sellega langes ära mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal kohtusse pöördumist. Seejärel oli kaebajal kooskõlas

§ 71

lg-ga 2 veel 14 päeva, et esitada kohtule kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebaja viivitas kohtusse pöördumisega kuni 29.02.2020. Kaebaja eksimust enda õiguskaitsevajaduse osas ei saa pidada selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis takistas tähtaja ennistamise taotluse õigeaegset esitamist. Kaebaja on haldusorgan, kellele kehtivad halduskohtumenetluses kõrgendatud hoolsusnõuded. Lisaks kasutas kaebaja professionaalset õigusabi. Kaebajale pidi mh olema alates 18.06.2019 arusaadav, et 19.11.2018 nõudekirja sisu arvestades ei ole sellega tehtud vastustajale siduvat ettekirjutust kahju hüvitamiseks ning kahjunõude maksmapanek ei ole ilma kohtuotsuse või -määruseta võimalik, mistõttu tal tuleb täitedokumendi saamiseks pöörduda

26. ptk-s sätestatud korras kohtusse. Kohtupraktika kohaselt teostatakse huvide kaalumist siis, kui on tuvastatud mõjuv põhjus kaebetähtaja ületamiseks (Riigikohtu 21.06.2013 määrus nr 3-3-1-30-13, p 12).

  1. peatükk ei sätesta selles osas erisusi. Arvestades, et praeguses asjas puudus kaebajal alates 18.06.2019 kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus, ei pidanud halduskohus kaaluma kaebaja ja vastustaja huve. Seega on halduskohus jätnud kokkuvõttes õigesti kaebajatähtaja ennistamata.
  2. Kaebaja leiab määruskaebuses, et kui ringkonnakonnakohtu hinnangul ei ole kaebetähtaja ennistamiseks alust, tuleb tunnistada

§ 262

lg 2 vastuolus olevaks PS §-dega 12 ja 15, sest kaebajat koheldakse kohtusse pöördumise õiguse realiseerimisel ebavõrdselt võrreldes eraõigusliku isikust halduslepingu poolega, samuti isikutega, kes on sõlminud ATL-i tsiviilõiguslikus vormis. Kaebaja arvates tuleb

§ 262

lg 2 jätta kohaldamata ning kaebetähtaja arvestamisel kohaldada

§ 46lg-t 4.

Viimati nimetatud normi järgi võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. PS §-de 12 ja § 15 koostoimes tuleb kohelda kõiki võrdselt oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse pöördumisel. PS § 9 lg 2 järgi laienevad PS-s loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei ole praeguses asjas kohtusse pöördumisel PS §-des 12 ja 15 sätestatud põhiõiguste kandjaks, s.o ei saa selles vaidluses neile põhiõigustele tugineda. ÜTS § 15 lg 1 kohaselt on piirkondlik ühistranspordikeskus omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing, kus riigil ja omavalitsusüksustel on enamusotsustusõigus. ÜTS § 15 lg 2 sätestab, et piirkondlikest iseärasustest ning ühistranspordi otstarbekama korraldamise vajadusest tulenevalt volitavad omavalitsusüksused ja riik piirkondlikku ühistranspordikeskust halduslepingu alusel täitma asjakohaseid ÜTS §-s 16 nimetatud ülesandeid ning võivad volitada täitma ÜTS §-s 13 nimetatud ülesandeid ja ÜTS §-s 16 nimetatud ülesandeid laeva-, väikelaeva-, parvlaeva- ja lennuliikluses ning anda ühistranspordikeskusele nende ülesannete täitmiseks vajaliku raha ja muu vara. ÜTS § 15 lg 3 järgi on piirkondliku ühistranspordikeskuse ülesanne tagada elanikele ühistranspordikeskuse asutajate ettenähtud tegevuspiirkonnas, sõltumata selle territooriumi haldusjaotusest, soodsam ja majanduslikult tõhusam ühistransport, mille aluseks on ühtne liinivõrk, kooskõlastatud sõiduplaanid ning ühtne piletisüsteem. Piirkondlik ühistranspordikeskus ei või täita vedaja 8

(9)3-20-387 funktsioone. ÜTS § 16 järgsed ülesanded hõlmavad mh vedajaga avaliku teenindamise lepingute sõlmimist, riigihangete korraldamist vedajate leidmiseks avalikule liiniveole, avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo rahastamist jms. Kaebaja on küll eraõiguslik juriidiline isik, kuid ta on asutatud omavalitsusüksuste ja riigi poolt oma piirkonnas ühistranspordi korraldamiseks, s.o avalikes huvides. Kaebaja liikmeks saavad olla üksnes riik ja kohaliku omavalitsuse üksused. Riik ja omavalitsusüksused on volitanud kaebajat täitma ÜTS-st tulenevaid ülesandeid, sh sõlmima vedajaga ATL-i (vt ÜTK asutamisleping ja põhikiri ning haldusleping, https://www.ytkpohja.ee/asutamisdokumendid). Kaebaja ja AS-i Samat vaheline ATL on haldusleping, milles kaebaja on haldusorgani rollis. Kaebaja on praeguses asjas pöördunud kohtusse haldusorganina AS-i Samat poolt halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, s.o avalikes huvides, ning tema õigusi ei ole riivanud avaliku võimu kandja, vaid ATL-i teiseks pooleks olev eraõiguslik isik. Ringkonnakohus leiab, et eelnevat arvestades ei vaja kaebaja praeguses vaidluses kohtusse pöördumisel põhiõiguste kaitset, sest see ei oleks kooskõlas kaebaja eesmärkide ning PS §-des 12 ja 15 sätestatud põhiõiguste olemusega. Ausa õigusemõistmise põhimõttest lähtuvalt tuleb küll kaebajat kohelda praeguses kohtumenetluses võrdselt vastustajaga, kuid seda

-s sätestatu piires. Kaebaja ei saa selles asjas kaitsta oma õigusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse abil. Seetõttu jääb kaebaja taotlus

§ 262lg 2 kohaldamata jätmiseks PS-ga vastuolu tõttu rahuldamata.

21. Halduskohus jättis 16.03.2020 määruses rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse, lõpetas menetluse ning tagastas kaebuse (resolutsiooni p-d 1–2). Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse tagastamine ja menetluse lõpetamine on menetluse lõppemise erinevad alused, mille tagajärjed erinevad. Kaebuse tagastamise alused on sätestatud

§-s 121, menetluse lõpetamise alused

§ 152lg-s 1.

Menetluse lõpetamise aluste esinemisel ei ole kaebuse sisuline läbivaatamine lubatav. Menetluse lõpetamisel ei ole kaebajal enam õigust sama nõudega samal alusel kohtusse pöörduda (

§ 43lg 1 p 2).

Kaebuse tagastamisel on kaebajal võimalik samasisulise kaebusega pöörduda uuesti kohtu poole (

§ 43lg 2).

Määruse põhjenduste kohaselt lõpetas halduskohus menetluse

§ 124lg 2 alusel.

Ringkonnakohus muudab selguse huvides halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 sõnastatust. 22. Halduskohus jättis õigesti esialgse õiguskaitse kohaldamata. Halduskohtu määruse resolutsiooni tuleb esialgset õiguskaitset puudutavas osas siiski muuta. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, sest lõpetas haldusasja menetluse. Kuna määrus pole menetluse lõpetamise osas jõustunud, ei saa esialgse õiguskaitse taotlust jätta läbi vaatamata, vaid see tuleb lahendada (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 määrus nr 3-171909, p 17; 19.04.2017 määrus nr 3-17-581, p 15; 04.03.2016 määrus nr 3-16-318, p 10). Esialgse õiguskaitse taotluse võib jätta läbi vaatamata juhul, kui esialgse õiguskaitse vajadus langeb ära esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ajal, nt kui vaidlustatud haldusakt tunnistatakse kehtetuks (

§ 249lg 3 ls 2).

Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada. Esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebuse tagamiseks, mis ei ole lubatav, ei ole põhjendatud. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole selle taotluse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks alust, mistõttu tuleb halduskohtu määrus 15 euro suuruse riigilõivu tagastamise osas tühistada. 23. Eelnevat arvestades jääb ÜTK määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse resolutsiooni punkte 2–3 ning esialgse õiguskaitse taotluse osas ka määruse põhjendusi. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 osas, mis puudutab riigilõivu tagastamist esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Muus osas jääb Tallinna Halduskohtu 16.03.2020 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.