Obsah (5)

§ 121§ 37§ 62§ 47§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-1073 Määruse kuupäev 16. juuni 2020 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Vladimir Fartõgini kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamise

§ 121lg 4, RÕS § 15 lg 8 ja § 204 lg 1).

Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Fartõgin (kaebaja) esitas Tartu Vanglale
2. oktoobril 2019 taotluse kahju hüvitamiseks seoses vangla kaupluse kõrgete hindadega. Kaebaja võrdleb
3. a oktoobri kaupluse tellimislehte
4. a oktoobri omaga ning leiab, et kauplus soovib ebaseaduslikult rikastuda. Juurdehindlus on kaebajat alandav ja diskrimineeriv.
5. Tartu Vangla jättis
6. novembri
7. a otsusega nr 1-13/205-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla saab aru, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega ning põhjendab, et ei ole õigusvastaselt käitunud ega kaebaja väärikust alandanud. 3-20-1073
8. Kaebaja esitas Tartu Vanglale
9. märtsil 2020 hiljem täiendatud kahju hüvitamise taotluse, milles väljendab rahulolematust kaupluses müüdavate kaupade juurdehindlusega. Kaebaja põhjendab, et talle tekitati nii moraalset kui ka materiaalset kahju ajavahemikul
10. märts 2017 kuni
11. märts
13. Tartu Vangla jättis
14. mai
15. a otsusega nr 1-13/41-7 kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi
16. a oktoober kuni
17. a jaanuar puudutavas osas läbi vaatamata ning perioodi
18. veebruar 2019 kuni
19. märts 2020 osas rahuldamata. Vangla märgib, et kuigi kaebaja viitab ka varalise kahju tekkimisele, siis saab vangla aru, et kaebaja nõuab üksnes mittevaralise kahju hüvitamist, arvestades, et kaebaja ei ole esitanud andmeid kahju suuruse kohta ja tõendeid kahju tekkimise kohta. Samuti on kaebaja tuginenud üksnes väärikust alandavale kohtlemisele. 4.
20. Vangla on sisuliselt lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi
21. a oktoober kuni
22. a jaanuar osas juba
23. novembri
24. a otsusega nr 1-13/205-
25. Samasisulise taotluse esitamisega ei saa algatada uuesti samasisulise taotluse uut menetlemist. Kaebaja ei ole tuginenud menetluse uuendamise alustele ning ka vanglale ei nähtu aluste olemasolu. 4.
26. Kehtiv õigus lubab määrata kaupluses müüdavale kaubale kuni 20% juurdehindlust, mistõttu ei ole alust pidada juurdehindlust õigusvastaseks. Samuti ei ole alust pidada õigusvastaseks hinnaerinevust väljaspool vanglat asuvate kaupluste ja vangla kaupluse vahel. Hinnad erinevad ka väljaspool vanglat olevates kauplustes. Kinnipeetavatele tagatakse vanglas kolm korda päevas tasuta toitlustamine, tasuta on ka eluase ja riietus ning vajadusel kindlustatakse kinnipeetav vajalike hügieenitarvetega. Vangla on kaupluse hindade määramisel lähtunud vangistusseaduse (VangS) § 48 lg-s 1 sätestatust. Kaebaja väärikust ei ole alandatud.
27. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule
28. juunil 2020 kaebuse Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja väljendab rahulolematust Tartu Vangla
29. mai
30. a otsusega nr 1-13/41-7 ning märgib, et vangla tekitas talle materiaalset ja mittemateriaalset kahju. Kaebaja hinnangul on kaupluse hinnad ülemäärased, vangla ületas 20% juurdehindlust ning ei saa eeldada, et kaebaja sai end piisaval määral erinevate kaupadega varustada. Kaebaja leiab, et teda hoiti väärikust alandavates tingimustes. Samuti on kaebaja seisukohal, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras peaks hindama 20% juurdehindluse lubatavust. Kaebusele on lisatud Tartu Vangla
31. märtsi
32. a vastus nr 6-24/1644-2 ning kaebaja leiab, et vastus tuleb selles oleva ebaõige teabe tõttu tühistada ja kohustada vanglat esitama kohtule teave tekitatud materiaalsest kahjust ajavahemikul
33. märts 2017 kuni
34. märts
35. Kaebuses on esitatud riigi õigusabi ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlused.
36. Tartu Vangla esitas kohtule
37. juunil 2020 vastuse kohtunõudele ning kohtu nõutud dokumendid. KOHTU SEISUKOHT
38. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus saab aru, et kaebaja nõuab

§ 37lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla ajavahemikul 10.

märts 2017 kuni

1. märts 2020 tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaupluse juurdehindlusega. Kuigi kaebaja märgib ka, et tühistama peab Tartu Vangla
2. märtsi
3. a vastuse nr 6-24/1644-2, millega selgitati kaebajale kaupluse hinnakirjadega seonduvat, ei käsitle kohus seda eraldiseisva nõudena. Kohus mõistab, et kaebaja soovib tõendite kogumist, 2 3-20-1073 s.o kaupluse hinnakirja väljanõudmist, et nii kohus kui ka kaebaja saaksid hinnata kaebajale tekkinud kahju suurust.
4. Kohus on asja lahendamiseks Tartu Vanglalt välja nõudnud mh väljavõtte kaebaja sisseostudest vangla kaupluses ajavahemikul
5. oktoober 2019 kuni
6. märts
7. Ülejäänud ajavahemiku osas, s.o
8. märts 2017 kuni
9. september 2019, nähtub vastav teave kaebajale Tartu Vangla
10. oktoobri
11. a vastusega nr 1-13/205-2 väljastatud väljavõttest, mille kohus võtab

§ 62lg 2 alusel asja materjalide juurde haldusasja nr 3-19-2300 juurest.

Samuti võtab kohus asja materjalide juurde eelnimetatud haldusasja juurest kaebaja

1. oktoobri
2. a kahju hüvitamise taotluse ja Tartu Vangla
3. novembri
4. a otsuse nr 1-13/205-
6. Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul
7. märts 2017 kuni
8. oktoober 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (I) ning seejärel osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul
9. oktoober 2019 kuni
10. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja ajavahemikul
11. märts 2017 kuni
12. märts 2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist (II). Viimaks lahendab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse (III). I
13. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb

§ 121

lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud VangS § 11 lg-s

2. Kaebuse esitamine kohtule juhul, kui isiku kahju hüvitamise taotlus on jäetud läbi vaatamata, on lubatav siis, kui taotlus on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti. Seega peab kohus hindama, kas Tartu Vangla
3. mai
4. a otsus nr 1-13/41-7 on kaebaja kahjunõude läbi vaatamata jätmise osas õiguspärane.
5. Tartu Vangla põhjendab
6. mai
7. a otsuses nr 1-13/41-7, et jätab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, milles on selle varasemalt
8. novembri
9. a otsusega nr 1-13/205-3 sisuliselt läbi vaadanud. Vangla on eksinud aga kuupäevade märkimisel ning jätnud kahjunõude läbi vaatamata ajavahemiku
10. a oktoober kuni
11. a jaanuar puudutavas osas. Kaebaja
12. märtsil 2020 esitatud kahjunõue puudutas ajavahemikku
13. märts 2017 kuni
14. märts
15. Seega ei saa kuidagi olla õige vangla seisukoht, et kahjunõue tuleb jätta läbi vaatamata alates oktoober
16. Samuti on vangla ebaõigesti määranud läbi vaatamata jätmise lõppkuupäeva (jaanuar 2019). Vangla viidatud
17. novembri
18. a otsuses nr 1-13/205-3 käsitleti ajavahemikku kuni
19. a oktoober, mitte kuni
20. a jaanuar. Kohus on seisukohal, et kuna Tartu Vangla
21. novembri
22. a otsusega nr 1-13/2053 jäeti kaebaja
23. oktoobri
24. a kahjunõue rahuldamata ajavahemikku oktoober 2016 kuni oktoober 2019 puudutavas osas, siis tulnuks vanglal jätta uus mittevaralise kahju hüvitamise nõue läbi vaatamata ajavahemikku
25. märts 2017 kuni
26. oktoober 2019 puudutavas osas. Kontrollides kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasust, ei ole kohus seotud vangla menetluslike otsustega. Kui vangla on ebaõigesti vaadanud sisuliselt läbi taotluse, mille ta oleks pidanud jätma läbi vaatamata, saab kohus selle ümber hinnata (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
27. aprilli
28. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 10). 3 3-20-1073
29. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja
30. märtsil 2020 esitatud ja hiljem täiendatud kahju hüvitamise taotlus kattub kaebaja
31. oktoobri
32. a kahju hüvitamise taotlusega osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul
33. märts 2017 kuni
34. oktoober 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla kaupluse juurdehindlusega. Vangla lahendas vastava kahjunõude sisuliselt juba
35. novembri
36. a otsusega nr 1-13/205-
37. Vanglale
38. märtsil 2020 esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, nt uute oluliste tõendite ilmnemine vms, mis tingiksid haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 alusel menetluse uuendamise. Seega esines ajavahemikku
39. märts 2017 kuni
40. oktoober 2019 puudutavas osas alus vangalale esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks ning selles osas ei saa kohustuslikku kohtueelset menetlust lugeda nõuetekohaselt läbituks.
41. Seega tagastab kohus

§ 121lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 10.

märts 2017 kuni

1. oktoober 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. II
2. Vaidlus puudub selles, et osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul
3. oktoober 2019 kuni
4. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, on kaebaja kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud. Samuti tuleb kohtu hinnangul läbituks lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul
5. märts 2017 kuni
6. märts 2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kuigi vangla tõlgendas
7. mai
8. a otsuses nr 1-13/41-7, et kaebaja soovib üksnes mittevaralise kahju hüvitamist, ei saa kohtu hinnangul kaebaja
9. märtsi
10. a kahjunõuet nii kitsalt tõlgendada. Kaebaja viitab
11. aprilli
12. a kahjunõude täienduses varalisele kahjule ning vangla oleks varalise kahju osas pidanud kahjunõude sisuliselt lahendama. Vangla oleks saanud kaebajalt enne kahjunõude lahendamist küsida täiendavat teavet kahju tekkimise ja selle ulatuse kohta. Kuigi kohus loeb eeltoodud osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks, ei ole kaebuse sisuline menetlemine põhjendatud. 16.

§ 121

lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on kaupluse hinnad mõnevõrra kõrged, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Kaebajale tagatakse vanglas toitlustamine vähemalt kolm korda päevas, eluase, riietus, vajadusel vajalikud hügieenitarbed jne. Seega on kaebaja esmavajadused vangla poolt kaetud. Lisaks tagatakse kinnipeetavatele VangS § 48 lg-st 1 tulenevalt sisseostude tegemine vangla kauplusest ning väljavõtetest kaebaja sisseostude kohta nähtub, et kaebaja on seda võimalust ajavahemikul
2. märts 2017 kuni
3. märts 2020 arvukatel kordadel kasutanud, soetades toiduaineid, kontori- ja hügieenitarbeid jne. See, et kaebaja peab sisseostude tegemisel vastavalt oma rahalistele võimalustele valima, mida ta endale osta saab ja soovib, ning et ta ei saa osta endale kõiki meelepäraseid asju, ei saa kaebajale ülemääraseid ebamugavusi põhjustada. Samuti, kaebaja ei ole kohtule ega vanglale teatanud talle tekkinud varalise kahju suurust, kuid see ei saa kaebaja soetatud kaupu ning nende hindu arvestades olla kohtu hinnangul niivõrd ulatuslik, et seda saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
4. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevalt eeldab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine mh avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasust. Vangla kaupluse juurdehindluse lubatav määr on sätestatud VangS § 48 lg-s 1 ning kohus peab hindama, kas vangla tegevus on vastava sättega kooskõlas. VangS § 48 lg 1 kolmanda lause kohaselt võib vangla kaupluses 4 3-20-1073 müüdava kauba hind olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Kohus on ajavahemiku
5. märts 2017 kuni
6. september 2019 osas hinnanud kaebaja soetatud kaupade juurdehindluse õiguspärasust
7. detsembri
8. a määruses asjas nr 3-19-
9. Kohus leidis kaebaja sisseostude väljavõttele tuginedes, et ühegi kaebaja ostetud kauba juurdehindlus ei olnud vaadeldavas ajavahemikus suurem kui 20 protsenti. Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde. Vangla esitas kohtule käesolevas asjas sarnase väljavõtte ka ajavahemiku
10. oktoober 2019 kuni
11. märts 2020 kohta, milles kajastuvad kauba sisseostuhind, müügihind ja juurdehindluse protsendid. Kohus arvestas ise juurde kaupadele kohalduva käibemaksu ning jõudis vastavate arvutuste tegemisel tulemuseni, et ka ajavahemikul
12. oktoober 2019 kuni
13. märts 2020 ei ole kauplus juurdehindluse lubatavat määra ületanud. Seega ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
14. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine, et kontrollida VangS § 48 lg-s 1 sätestatud 20% juurdehindluse lubatavust. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste, mistõttu ei tohi juurdehindlus olla ebaproportsionaalselt suur (Riigikohtu erikogu
15. jaanuari
16. a otsus asjas nr 3-3-1-48-12, p 11). Arvestades, et kaebaja ostab vangla kauplusest regulaarselt erinevaid kaupu, ei ole eelnimetatud säte ja maksimaalselt 20% juurdehindlus tema sisseostude tegemist saanud ebaproportsionaalselt piirata. Vaidlusalune säte ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus ning kohus jätab kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
17. Eeltoodust lähtudes tagastab kohus

§ 121

lg 2 p 21 alusel Vladimir Fartõgini kaebuse osas, milles ta nõuab ajavahemikul

1. oktoober 2019 kuni
2. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja ajavahemikul
3. märts 2017 kuni
4. märts 2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist.
5. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata. III
2. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.
3. Kaebaja on varasemalt korduvalt iseseisvalt halduskohtumenetluses osalenud, sh esitanud erinevaid avaldusi ja kasutanud edasikaebeõigust (nt haldusasjad nr 3-20-668, 3-20-627, 3-19-937, 3-18-356 jne). Ka käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtub kaebuse nõue ja põhjendused. Kuigi kohus tagastab kaebuse, on eelkirjeldatuga tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema. Lisaks, halduskohtumenetluses selgitab menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist 5 3-20-1073 kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6