KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 3. juuli 2020 Tsiviilasja number 2-14-50427 Tsiviilasi XX kohustustest vabastamise

) § 175 lg-tele 1 ja 2, §-le 173 ning asus seisukohale, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Menetluse ajal sai võlgnik töövõimetoetust kuni 243,67 eurot kuus ja peretoetust kuni 79,18 eurot kuus. Tema sissetulekud ei võimaldanud võlgnevusi tasuda.

§ 173

lg 5 kohaselt ei pidanud võlgnik kohustusi täitma toetuste arvelt, sest neile ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik pole võlgnevusi tasunud, kuid see ei ole süüline rikkumine ega võlausaldajate tahtlik kahjustamine. MÄÄRUSKAEBUS

1. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - maakohus ei andnud hinnangut võlgniku käitumisele, kuigi pangakonto väljavõttest nähtuvalt elas võlgnik pillavalt. Võlgnik külastas kohustustest vabastamise menetluse ajal kohvikuid ja restorane ning reisis Helsingisse, Stockholmi ja Antalyasse; maakohus ei selgitanud välja, miks on võlgnik kolmanda isiku kohustusi täitnud, mis kohustustest vabastamise menetluse ajal ei ole lubatud. Võlgniku kontoväljavõttest nähtub, et ta tegi alates
2. septembrist 2015 igakuiselt makseid kolmanda isiku eest; maakohus ei põhjendanud, miks võlgniku käitumine ei ole süüline ega võlausaldajate huve kahjustav, kuigi võlgnik ei otsinud kohustustest vabastamise menetluse ajal tööd. Võlgnik ei ole näidanud üles mingit initsiatiivi, et võlausaldaja nõudeid rahuldada. 2

§ 173

lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: 1) ta on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, 2) ta peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest vm sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule, kes peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. 9.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik rikkus süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Sel alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik: 1) on

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) rikkus neid kohustusi süüliselt ning 3) kahjustas sellega võlausaldajate huve. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud ja tema kohustustest vabastamine ei ole eeltoodud alustel välistatud. 10. Põhjendatud ei ole kaebuse väide, et esile toodud asjaoludel rikkus võlgnik süüliselt

§ 173

lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikult tulutoova tegevuse hindamisel ja selle otsimisel tuleb arvestada konkreetseid juhtumi asjaolusid, st mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks võlaõigusseaduse § 7 mõttes (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p-d 18 ja 19). 10.
2. Käesolevas asjas puudub alus järeldada, et võlgnik oleks kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu
3. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik ei ole oma sissetulekuid põhjendamatult vähendanud või vara varjanud. Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt ei saa talle ette heita ülemäära suurte summade kulutamist. Lisaks ei näe seadus ette, et võlgnik ei tohi viie aasta jooksul kohustustest vabastamise menetluse ajal lubada endale või oma perekonnaliikmetele mingitki meelelahutust. Pillavat eluviisi võlgniku pangakonto väljavõttest ei nähtu. 10.
4. Maakohtule esitatud andmetest nähtuvalt sai võlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal töövõimetoetust kuni 243,67 eurot kuus ja peretoetust kuni 79,18 eurot kuus. Võlgnikul oli Sotsiaalkindlustusameti
5. juuni 2015 otsuse kohaselt perioodil
6. juuli 2015-
7. juuli 2017 töövõime kaotus 70%. Eesti Töötukassa
8. jaanuari 2018 otsuse järgi on võlgnikul perioodil
9. juuni 2017-
10. juuni 2021 osaline töövõime; tal esineb mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on põhjustatud närvihaigusest; mõõdukas tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas, mis on põhjustatud seedeelundkonna haigusest; samuti psüühikahäirest tingitud mõõdukas tegutsemispiirang õppimisel, tegevuste elluviimisel, muutustega kohanemisel, ohu tajumisel ja inimestega lävimisel. 3

§ 173

lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. 11. Riigikohus on selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14, ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11, ja
2. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldajad võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.
3. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ja võlausaldaja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldaja vastuväited ei ole edukad, jäävad võlausaldaja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel tema enda kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 13.

§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. /allkirjastatud digitaalsel/ Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 4