KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26. märts 2020 Kriminaalasja number 1-20-639 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu

§ 20lg 3 ning Kr

MS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 alusel võib KrMS § 344 lg-s 3 nimetatud isik esitada Riigikohtule määruskaebuse viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, millal isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasjas nr 14760000039 alustati
2. märtsil
3. a menetlus kuriteoteate alusel KarS § 3851 tunnustel.
4. oktoobril
5. a ühendati kriminaalasjaga kriminaalasi nr
6. See menetlus eraldati
7. mail 2015 taas, ning lahendati eraldi KarS § 244 ja § 345 järgi.
9. jaanuaril 2015 tunnistati KarS § 3851 kehtetuks ja menetlus kriminaalasjas nr 14760000039 jätkus üksnes KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustel.
11. detsembril
12. a koostas menetleja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, milles selgitas kriminaalmenetluse lõpetamist KarS § 3851 järgi. Menetlus lõpetati ka maksejõuetuse koosseisu osas seoses aegumistähtaja möödumisega (KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 2 järgi).
14. augustil
15. a esitas AA. i, BB. i, CC. i ja DD. lepinguline esindaja vandeadvokaat T. Bekker Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kahju hüvitamise taotluse. Taotleti nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Varaline kahju seisneb kannatanute hagide läbi vaatamata jätmises (saamata jäänud töötasu XXX OÜst, menetluskulud ja viivised). Varalist kahju uurimisasutuse süül sai AA. 10 360,43 eurot, BB. 3351,66 eurot, CC. 767,97 eurot ja DD. 2443,34 eurot. Mittevaraline kahju seisneb sügava nördimuse, õiglustunde riivamise, väärikuse ja au alandamise põhjustamises. AA. ja BB. taotlevad 5000 eurot ning DD. 2000 euro hüvitamist. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
16. oktoobri
17. a määrus
18. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
19. oktoobri
20. a määrusega jäeti taotlus rahuldamata.
21. Kahju nõude hüvitamise aluseks sõltumata süüasja lõpptulemusest saaks olla SHKS §
22. Säte näeb ette isiku õiguse nõuda sellise kahju hüvitamist, mis on tekitatud menetleja süülise menetlusõiguse rikkumise ja seeläbi isikule kahju tekitamisega. Taotluse esitaja heidab menetlejale ette passiivsust kriminaalasja menetlemisel. Seda aga ei saa käsitleda

§-s 7 silmas peetud menetlusõiguse rikkumisena. Kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk õigusvastase menetlustoiminguga. See ei saa olla abstraktne kahju tekitamine.

§ 7jaoks ei piisa menetlusõiguse rikkumisest, vaid see peab olema süüline.

Süülist rikkumist antud juhul ei toimunud.

1. Menetleja tegevus ei ole põhjuslikus seoses taotletava kahjuga. Taotluse kohaselt tekitati AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le kahju EE. i tegevusega, kes XXX OÜ juhatuse liikmena jättis neile tasumata töötasud. Ka võimalikku hüpoteetilist kausaalahelat konstrueerides ei ole võimalik väita, et kui menetleja oleks teostanud teatud menetlustoimingud ja süüdlane oleks vastutusele võetud, oleks kannatanu kasuks kuriteoga tekitatud kahjusumma välja mõistetud ning kuriteo toimepannud isik oleks kannatanule tekitatud kahju hüvitanud.
2. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib

§ 11

. Mittevaralist kahju saab hüvitada üksnes juhul, kui esinevad

§-dest 5-7 tulenevad kahju hüvitamise alused. Praegusel juhul need puuduvad, mistõttu ei ole põhjust mittevaralise kahju hüvitamist põhjalikult käsitleda.

1. Rahuldamata tuleb jätta ka kahju hüvitamise taotluse koostamisega seotud menetluskulude taotlus (iga esindatav 1161 eurot, s.o kokku 4644 eurot). Kuna kahju hüvitamise taotlus jääb rahuldamata, ei ole menetluskulude hüvitamine põhjendatud.
2. Ringkonnaprokurör pidas vajalikuks juhtida taotluse esitaja tähelepanu sellelegi, et Tallinna Halduskohus selgitas
3. juuli
4. a määruses põhjalikult AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le võimalust esitada sama nõue, mis nad esitasid
5. a kriminaalasja juurde, tsiviilkohtumenetluse korras.
6. T. Bekker vaidlustas ringkonnaprokuratuuri määruse, palus see tühistada ja rahuldada kannatanute varalise ja mittevaralise kahju nõuded: AA. (varaline kahju 11 113,12 eurot, mittevaraline 5000 eurot), BB. (varaline kahju 3893,12 eurot, mittevaraline 5000 eurot), CC. (varaline kahju 726,80 eurot, mittevaraline kahju 2000 eurot), DD. (varaline kahju 2496,85, mittevaraline 2000 eurot). Lisaks hüvitada Lõuna Ringkonnaprokuratuurile esitatud taotluse koostamise ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse koostamise eest AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le advokaaditasud igaühele summas 1782 eurot. Kahju hüvitise summad on suurenenud võrreldes
7. augusti
8. a summadega viivise lisandumisega. 2
9. Uurimisasutus rikkus KrMS § 6 ja politsei- ja piirivalveseaduse § 3 lg 1 p 7 ning sellisel juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist

§ 7

lg 1 järgi sõltumata sellest, millist menetlusnormi rikutakse ja kas rikkumine seisneb menetleja passiivsuses või avaldub muul kujul. Praegusel juhul jättis menetleja oma seadusest tulenevad kohustused täitmata. Kuriteo aegumise tõttu jäid kannatanute hagid läbi vaatamata ja sellega põhjustati neile kahju. Selline rikkumine on süüline, kuivõrd prokuratuur ega prefektuur ei ole menetleja süü puudumist tõendanud. 13. Ringkonnaprokuratuuri seisukoht, et kannatanud ei saa mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, ei ole õige. Selline õigus tuleneb põhiseadusest (§ 25) ja

ist (§ 11 lg 2 ja lg 3). Riigiprokuratuuri

1. jaanuari
2. a määrus
3. Riigiprokuratuuri
4. jaanuari
5. a määrusega jäeti AA. i, BB. i, CC. i ja DD. esindaja määruskaebus rahuldamata.
6. Riigiprokurör ei nõustunud väitega, nagu ei oleks kriminaalasjas uurimist läbi viidud. Üle kuulatud on kolm tunnistajat, tehtud päringuid krediidiasutustesse, teostatud väljatrükke registritest ning menetletud lõpuni 2 isiku osas (kohtuotsus, lõpetamine KrMS § 202 alusel) liidetud kriminaalasi 13260102632, tutvutud tsiviilmenetluse materjalidega. Kaebaja pöördumistele on vastatud ning selgitatud viivitusi kriminaalasja menetlemisel. Kriminaalasja materjalidest ja menetlust juhtinud prokuröri selgitustest ei saa teha järeldust, et uurimisasutus oleks tahtlikult menetlenud kriminaalasja selliselt, et see aeguks.
7. Kuigi kaebuses nimetatakse AA. i, BB. it, CC. i ja DD. t kannatanuteks, ei ole neid kannatanuna üle kuulatud. Neile ei ole omistatud ka kannatanu staatust. Kriminaalasja menetleti KarS § 384 tunnustel. Koosseis kaitseb õigushüvena eeldatavat pankrotivara võimaliku vähendamise eest võlausaldajate kasuks. Võlgnik on võlasuhte pool, s.o isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Otsene ja vahetu kahju selle koosseisu puhul on ette nähtud võlgniku varale. Kuigi koosseis omab puutumust võlausaldajate huvidega, ei kaitse see eraldiseisvalt võlausaldajate huve. Sätte eesmärk on tagada võlgniku maksevõime, võlgniku vara kaitse selles osas, et seda ei kasutataks võlausaldajate kahjuks. Käesoleval juhul oli võlgnikuks XXX OÜ, kaebuse esitajatest füüsilised isikud olid XXX OÜ pankrotimenetluses võlausaldajateks. Eeltoodust tulenevalt on KarS § 384 osas võimalik rääkida, et vahetu kahju on tekkinud XXX OÜ kui võlgniku varale. XXX OÜ on KarS § 384 tähenduses kannatanuks, mitte tema vara suhtes huvi omavad võlausaldajad.
8. AA. on kriminaalmenetluses esitanud tsiviilhagi, mis sisaldas talle Tartu Maakohtu
9. juuni
10. a otsusega XXX OÜlt välja mõistetud töötasu, viiviseid ja menetluskulusid (töötasuna välja mõistetud 7184,75 eurost 3115,76 eurot on hüvitanud Töötukassa). CC. i tsiviilhagi summas 641,83 eurot tugineb Tartu Maakohtu
11. jaanuari
12. a samasisulisel otsusel (töötukassa on hüvitanud 1000-eurosest töötasust 977,74 eurot). DD. 1819,88 euro suurune nõue tugineb Tartu Maakohtu
13. mai
14. a otsusel ning BB. i nõue 2873,99 eurot Tartu Maakohtu
15. juuni
16. a otsusel (väljamõistetud töötasust 1150 eurost hüvitas Töötukassa 1128,97 eurot). Kõik isikud on tsiviilhagile lisanud Töötukassasse pöördumisega seotud advokaadikulud ning BB. ja AA. tsiviilasjas 2-1349112 (XXX OÜ pankrotimenetlus) kulud (kumbki 1408, 25 eurot). Kui pankroti algataja AA. i puhul võib kulu seostada avalduse koostamisega, siis BB. i puhul tsiviilhagist samasuguse kulutuse tegemise vajadus ei tulene. Kõik isikud on esitanud kriminaalasjas nr 1470000039 tsiviilhagid summades, mis neile oli varasemalt tsiviilkohtumenetluses välja mõistetud (saamata jäänud töötasu, viivised, õigusabikulud). See tähendab, et 3 tsiviilhagi on esitatud teistkordselt, seekord teiseliigilises menetluses. Ka ei võimalda tunnistaja staatus (AA. , BB. ja DD. ) isikul kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada. Seega polnud kaebajatel selliseid õigusi, mida kriminaalmenetluse lõpetamisega oleks võinud kahjustada. Kuigi tsiviilhagid on lisatud kriminaalasja materjalide juurde, oleksid need menetluse jätkudes jäetud tähelepanuta.
17. SHKS § 7 järgi tuleb tuvastada kas menetleja rikkus süüliselt menetlusõigust ja kas selle tegevusega põhjustati isikule kahju. Praegusel juhul seisneb kaebajate hinnangul rikkumine KrMS § 6 nõude rikkumises, millega riigiprokurör eespool toodud põhjustel ei nõustunud. Kohtueelse menetleja tegevusele ei saa ette heita süülist käitumist. 19.

§ 7

alusel kahju hüvitamise taotluse puhul ei ole oluline mitte menetlusõiguse rikkumise fakt, vaid isikule kahju tekitamine. Kaebuses on kahjuna välja toodud tsiviilhagide läbivaatamata jätmine. Riigiprokurör leidis, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega iseenesest ei saa kahju põhjustada, kuna see ei eelda automaatselt hagi aktsepteerimist ega rahuldamist. Eespoolmärgitud põhjusel oleks hagid jäetud läbi vaatamata ka siis, kui menetlus oleks jätkunud. Kaebusest saab järeldada, et kaebaja eesmärgiks on ka menetlejate korralekutsumine, et välistada olukorda, kus tulevikus lastakse mõnel asjal ära aeguda. Sellise kahju ärahoidmine ei ole

§ 7

kaitsealas, kuna sätte eesmärgiks on kaitsta konkreetset kannatanut talle süüteomenetluse käigus menetleja poolt tehtud süüliselt tekitatud kahju eest.

1. Seonduvalt moraalse kahju nõudega osutas riigiprokurör kohtupraktikale (TrtRKm 1-192184) ja märkis, et ühelgi isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda kriminaalmenetluse läbiviimist, sest kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel, kes ka otsustab, kas, kuidas ja kaua tuleks kuriteo tunnuste ilmnemisel menetleda. Eelmärgitu ei tähenda, et kriminaalmenetluse lõpetamine aegumise tõttu oleks tavapärane ja tingimusteta aktsepteeritav. Samas kannatanul, rääkimata tunnistajast, ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.
2. Taotluse rahuldamata jätmise tõttu jäeti rahuldamata ka advokaadikulud.
4. jaanuaril 2020 esitas AA. i, CC. i ja DD. lepinguline esindaja T. Bekker Tartu Maakohtule kaebuse, milles ta taotles Riigiprokuratuuri
5. jaanuari
6. a määruse tühistamist ning kriminaalasjas nr 14760000039 AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Samuti menetluskulude hüvitamist ja viiviste väljamõistmist. Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a määrus
9. Tartu Maakohtu
10. veebruari
11. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata.
12. Esitatud kaebusest nähtuvalt on XXX OÜ (kustutatud) endised töötajad AA. , BB. , CC. ja DD. esitanud kriminaalasjas nr 14760000039 tsiviilhagid neile õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebusele lisatud tsiviilhagide kohaselt ei olnud XXX OÜ selle juhatuse liikme EE. i (EE. i) tegevusest tuleneva maksejõuetuse tõttu võimeline hagejatele töötasusid välja maksma, mistõttu nad pidid pöörduma töötasu ja hüvitise saamiseks kohtusse ning Eesti Töötukassasse. Samuti pidid nad esitama osaühingu pankrotiavalduse, kuna osaühingu juhatuse liige seda ei teinud. Sellega tekitati tsiviilhagejatele varalist kahju nii saamata jäänud töötasu, kui õigusabiga seotud kulutuste näol.
13. Maakohus leidis, et kõigepealt tuleb lahendada küsimus, kas kaebajaid saab üldse käsitleda kriminaalasjas nr 14760000039 kannatanutena. 4
14. Kriminaalasja menetleti KarS § 384 tunnustel maksejõuetuse põhjustamises. Kuriteokoosseisuga soovib riik ära hoida seda, et füüsilisest isikust võlgnik või tema seaduslik esindaja, samuti juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendavad organi liige ei vähendaks oma kohustustevastase tegevusega oluliselt võlgniku maksevõimet ega põhjustaks maksejõuetust. Kuriteokoosseisuga kaitstakse võlgniku eeldatavat pankrotivara, et seda ei vähendataks võlausaldajate kahjuks, samuti tsiviilkäivet tervikuna. Seega teatud puutumist omavad kuriteokoosseisuga ka võlausaldajate huvid, kuna võlgniku varalise seisundi halvenemise tõttu võivad jääda rahuldamata ka nende nõuded. Samas kaitseb kuriteokoosseis siiski võlgniku varalist seisundit, mitte võlausaldajate varalist seisundit, ning ka vahetut varalist kahju saab kuriteokoosseisu toimepanemisega tekitada vaid võlgnikule endale, mitte selle võlausaldajale. Seetõttu saaks KarS § 384 tunnusel menetletavas kriminaalasjas kannatanuna käsitleda vaid võlgnikku, mitte selle võlausaldajaid, kellele võib kuriteokoosseisust kaudselt küll kahju tekkida, kuid kelle kahju ärahoidmiseks ei ole kõnesolev kuriteokoosseis mõeldud.
15. Kannatanu staatust ei saa kriminaalmenetluses igasugune füüsiline isik, kelle õigusi võib menetletav kuritegu kahjustada, vaid kannatanu on selline füüsiline isik, kelle õigushüve tema vastu suunatud kuriteoga põhjustatakse. Kuritegu peab olema suunatud just konkreetse kannatanu vastu ning määratud kaitsma seda õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tunneb. Kahtlemata võib igasugune kuritegu kahjustada kaudselt kõigi ühiskonnaliikmete õigusi ja huve, kuid see ei saa tuua kaasa olukorda, kus kõigi kuritegude puhul on kannatanuks kõik ühiskonnaliikmed, kes tunnevad, et nende õigusi või huve on kuidagi kahjustatud. Seega ei saa kõigil ühiskonnaliikmetel olla õigustatud ootust, et nende tsiviilhagid vaadataks läbi kriminaalmenetluses, mille esemeks oleva kuriteokoosseisuga tegelikult neile vahetult kahju ei saanud põhjustada ning mis ei ole ka ette nähtud kaitsma just seda õigushüve, mille rikkumisest nad kahju tunnevad.
16. AA. i, BB. it, CC. i ja DD. t ei oleks saanud antud kriminaalasjas kannatanutena käsitleda ning neil ei saanud olla õigustatud ootust tsiviilhagide läbivaatamiseks kriminaalmenetluses. Kuigi esitatud kaebusest ja selle lisadest võib järeldada, et tsiviilhagid võeti kriminaalasja materjalide juurde ja ka menetluse lõpetamise määruses võidi neid käsitleda kannatanutena, ei muuda see asjaolu siiski nende kannatanuna käsitlemist põhjendatuks.
17. KrMS § 37 lg-st 4 tuleb järeldada, et isegi kui isik on kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasatud, tuleb ta siiski hiljem menetlusest kõrvaldada, kui selgub, et kannatanuna kaasamine oli põhjendamatu. Selline olukord oleks menetluse jätkumisel toimunud ka AA. i, BB. i, CC. i ja DD. ga. Kui menetleja seda ei oleks teinud, tulnuks seda teha kohtumenetluses. Seega ei oleks nende tsiviilhagisid kriminaalmenetluses läbi vaadatud, mistõttu ei saanud kuriteo aegumine ja sellest tulenev tsiviilhagide läbivaatamata jätmine neile ka varalist kahju tekitada. Kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses selgub, et isikud ei oleks saanud kriminaalmenetluses kannatanud olla, ei oleks neil saanud olla ka õigustatud ootust tsiviilhagide läbivaatamiseks kriminaalmenetluses. Järelikult ei saanud kuriteo aegumine ja sellest tulenev tsiviilhagide läbivaatamata jätmine neile mingisugust varalist kahju põhjustada. Tsiviilhagisid ei oleks saanud kriminaalmenetluses läbi vaadata ka juhul, kui kriminaalasja oleks menetletud kiiremini ning kuritegu ei oleks aegunud. Seega ei põhjustanud uurimisasutuse tegevus või tegevusetus isikutele varalist kahju. Kuna esitatud kaebuse kohaselt tekkis varaline kahju just tsiviilhagide läbivaatamata jätmise tõttu, siis ei saa kaebuse põhjal järeldada, et kaebajatel saaks olla õigust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. 5
18. Põhjendatud ei ole ka mittevaralise kahju väljamõistmine. Kaebuse kohaselt põhjustati kahju sellega, et uurimisasutus ei viinud läbi menetlust, kuritegu aegus ja tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Selline uurimisasutuste ükskõiksus solvas kaebajate õiglustunnet, alandas nende väärikust ja teotas nende kui seadusekuulekate kodanike au.
19. Eelnevalt leidis kohus, et kaebajaid ei saa käsitleda kannatanutena. Seega ei saa väita sedagi, et pelgalt tsiviilhagide läbivaatamata jätmine põhjustas neile mittevaralist kahju. Üksnes kannatanul on õigus esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Kuna praegusel juhul ei saa kaebajaid kannatanutena käsitleda ega nende tsiviilhagisid läbi vaadata, siis ei saanud uurimisasutuste võimalik tegevus või tegevusetus mõjutada ka kannatanute tsiviilhagide läbivaatamist ega sellega seoses nende õiglustunnet kuidagi solvata, väärikust alandada ega au teotada.
20. Pelgalt menetluse kestuse või vähese aktiivsusega ei ole menetleja kaebajatele mittevaralist kahju põhjustanud. On mõistetav, et igasugune kriminaalmenetluse lõpetamine kuriteo aegumise tõttu võib õiglustunnet riivata, ent see ei anna alust kahju hüvitamiseks. Nagu riigiprokurör õigesti märkis, ei saanud kaebajatel olla subjektiivset õigust nõuda kriminaalmenetluse läbiviimist nende soovitud viisil või ajal ning menetluse lõpetamisest tulenevad võimalikud negatiivsed emotsioonid on paratamatus, millega neil tuleb leppida.
21. Käesoleval juhul väidavad kaebajad, et teotatud on nende au. Kohus seda kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt tuvastatuks lugeda ei saa. Isiku au teotamine on võimalik eelkõige tema suhtes ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega ning see eeldab toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees. Sellistele asjaoludele kaebuses viidatud ei ole. Ka pelgalt uurimisasutuste võimalikku ükskõiksust ei saa pidada selliseks asjaoluks, mis annaks aluse rääkida kaebajate au võimalikust teotamisest. MÄÄRUSKAEBUS
22. T. Bekker palub tühistada Tartu Maakohtu
23. veebruari
24. a määrus, millega jäeti rahuldamata kaebajate kaebused Riigiprokuratuuri
25. jaanuari
26. a määruse peale kriminaalasjas nr
27. Rahuldada riigi eelarvest kahju hüvitamise taotlused järgnevalt. AA. ile varaline kahju 11 113,12 eurot, moraalne kahju 5000 eurot, BB. ile varaline kahju 3893,12 eurot, moraalne kahju 5000 eurot, CC. ile varaline kahju 726,80 eurot, moraalne kahju 2000 eurot, DD. le varaline kahju 2496,85 eurot, mittevaraline kahju 2000 eurot. Hüvitada kaebajatele menetluskulud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, Riigiprokuratuuri ja Tartu Maakohtusse ning ringkonnakohtusse kaebuse koostamise eest igaühele 2268 eurot. Viivised varalise kahju hüvitamisega viivitamise eest on kaebuses arvutatud seisuga
28. jaanuar
29. Mõista kaebajatele järgneva perioodi eest viiviseid 7% aastas nii varalise kui moraalse kahju hüvitamisega viivitamise eest alates
30. veebruarist 2020 kuni kaebajate õiguste rahuldamiseni.
31. Kannatanutele tekitatud kahju seisnes selles, et uurimisasutus, kelle menetluses asi oli kuni
32. detsembrini 2018, ei viinud vaatamata kannatanute korduvale nõudmisele uurimist läbi, venitas uurimise läbiviimisega ning oma tegevusetuse tõttu lõpetas kuriteo aegumise tõttu. Rikutud on KrMS § 6, põhiseaduse § 13, politsei- ja piirivalveseaduse § 3 p 7 ja KrMS § 30 lg-t
34. Maakohtu põhiargument on, et kaebajaid ei saa käsitleda kriminaalasjas kannatanutena.

§ 7

lubab aga nõuda riigilt kahju kõigil isikutel, kellele on süüteomenetluses tekitatud kahju. Seega on eeldus kahju hüvitamiseks tekkinud. Kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et menetlus lõpetati aegumise tõttu, see leidis aset menetleja süül. 6 Aegumise tõttu jäid kannatanute hagid kohtus läbi vaatamata, millega tekitati kannatanutele kahju. Selle tekitajaks oli Lõuna prefektuur.

1. Kaebajatel oli kannatanu staatus ka eelnenud etapil kui
2. märtsil 2014 alustati kriminaalmenetlus XXX OÜ juhatuse liikme EE. i vastu. Varalise kahju tekkimist tõendavad kannatanute poolt prefektuurile
3. ja
4. septembril
5. a esitatud hagid. Nendes esitatud nõudesummad rajanevad Tartu Maakohtu
6. ja
7. a kohtulahenditel, vandeadvokaat T. Bekkeri
8. augusti
9. a tegevusaruandel ja advokaadibüroo
10. septembri
11. a arvetel.
12. Kannatanu on kriminaalmenetluse subjekt. BB. esitas
13. märtsil 2014 kannatanuna avalduse Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamiseks ning kriminaalmenetlus ka alustati. Kannatanu avalduse alusel kriminaalmenetluse alustamine lükkab ümber Tartu Maakohtu määruses avaldatud seisukoha, et kannatanul ei olnud õigust nõuda kriminaalmenetluse läbiviimist seetõttu, et kriminaalmenetlust toimetakse riigi nimel. Uurimisasutus võttis kannatanute hagiavaldused vastu ega lükanud neid tagasi. Kaebajad kasutasid ka KrMS § 38 lg-s 1 ettenähtud õigusi. AA. esitas
14. novembril
15. a Lõuna Ringkonnaprokuratuuri avalduse, milles palus anda politseile korralduse kriminaalasja uurimise lõpuleviimiseks, kannatanud esitasid ka lisaks tsiviilhagidele menetlejale tõendeid ning ajavahemikul
16. märtsist kuni
17. detsembrini 2018 hulgaliselt avaldusi ja kaebusi uurimise venitamise peale.
18. Kaebuse esitajad ei nõustu maakohtuga selles, et nad ei saanud kannatanute staatust, kuna nende õigushüve ei olnud EE. i kuritegudega vahetult kahjustatud. Kohtu väide on ümber lükatud pankrotihalduri aruande p-s 2 avaldatud kinnitusega, et sularaha XXX OÜ pangakontolt on välja võetud 101 495 eurot ning makstud äriühingu pangakaardiga arveid ööklubides ja majutusasutustes. Just sellise tegevusega lõi EE. XXX OÜ maksejõuetuse, mille tagajärjel tekkis kannatanutel kahju.
19. Tartu Maakohtul ei olnud õigust hakata oma
20. veebruari
21. a määruses analüüsima KarS § 384 kuriteokoosseisu tunnuseid. Seda oli uurijal võimalik teha kohtueelse menetluse staadiumis.
22. Kaebajate arvates on neil õigus ka moraalsele kahjule. EE. i teod olid otseselt suunatud kannatanute vastu, kes tundsid, et just nende õigusi ja huvisid on kuriteoga rikutud. Just seetõttu tegi Tartu Maakohtu kohtunik prokuratuurile
23. märtsil
24. a kuriteoteate. Nõustuda ei saa maakohtuga, et menetluse kestuse või vähese aktiivsusega ei saanud menetleja põhjustada kaebajatele mittevaralist kahju. Riik nõuab kannatanutelt kodanikuna seaduste täitmist, vastukaaluks on kodanikel õigus nõuda riigilt oma kohustuste täitmist. Riik KrMS § 6 sätestatud kohustust ei täitnud, sest XXX OÜ juhatuse liige EE. jäi kannatanute välja teenitud palgaraha omastamises karistuseta. EE. muutis tööandja maksejõuetuks. Ainus lootus oli esitada hagi EE. i vastu kriminaalmenetluses, kus kohtumenetluses oleks hagid läbi vaadatud. Menetleja süül lasti aga kuritegudel aeguda. Menetleja ei viinud pika aja jooksul (
25. märtsist 2014 kuni
26. detsembrini 2018) läbi ühtegi menetlustoimingut. Menetleja ükskõiksus ületas igasuguse mõõdutunde. Selline tegevus oli kannatanutele solvav, sest nad teadsid, et kehtiv õigus ei näe ette kannatanute õigust pöörduda kohtusse, et kohustada uurimisasutust uurimist õigeaegselt läbi viima. Jättes kriminaalasja uurimata, süüdlase vastutusele võtmata ja hagid läbi vaatamata, solvas uurimisasutus sellega kannatanute õiglustunnet ja alandas nende väärikust. 42.

§ 11lg 3 järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse.

Õige ei ole maakohtu määruses avaldatud arvamus, et kaebajatel ei saanud selles kriminaalmenetluses olla 7 õigustatud ootust nende tsiviilhagide läbivaatamiseks. Kannatanute hagide aluseks olid Tartu Maakohtu 2013 ja

1. a viies tsiviilkohtumenetluses tehtud otsused. Jõustunud kohtuotsustega tuvastati kannatanute õigus hüvitisele. See tekitas neis õigustatud veendumuse, et nende hagid läbi vaadatakse ja kohtu poolt rahuldatakse. Kui asja oleks kiiremini menetletud, ei oleks hagid aegunud ning kohus oleks läbi vaadanud ka EE. i vastu esitatud hagid. Kohtu soovitus (kannatanute menetlusest kõrvaldamiseks) mida menetlejal tulnuks teha, ei ole täidetav. Uurija ja tema üle järelevalvet teostav Lõuna Ringkonnaprokuratuur ei kõrvaldanud kannatanuid menetlusest, sest selleks puudus alus. Kannatanu saab menetlusest kõrvaldada üksnes läbiviidava menetluse käigus, ent see on menetleja määrusega lõpetatud.
2. Moraalse kahju tekkimist tõendavad päringud, avaldused, järelpärimised, korduvad uurimisasutusele esitatud avaldused, mille esitamise peale tuli kannatanutel ja nende esindajatel raisata oluliselt aega ja energiat hagide ettevalmistamisel ja nende arutamisel Tartu Maakohtus. Kaebajad AA. ja BB. võtsid ette suure töö tsiviilmenetluse algatamisel Tartu Maakohtus ning pankrotimenetluse algatamisel ja pankrotimenetluse kulude tasumisel. Samuti menetluse lõpuleviimisel Eesti Töötukassas. Kaebajatel on õigus nõuda nii varalise kui moraalse kahju hüvitamist (vt kahjude arvestus ja neid kinnitavad tõendid).
3. Lisaks on kaebajatel tekkinud menetluskulud seoses kaebuse esitamisega Tartu Ringkonnaprokuratuuri (vt advokaadi tegevusaruanne, arved). Kaebajad paluvad hüvitada ka advokaaditasud seoses kaebuste koostamisega Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, Riigiprokuratuuri ja Tartu Maakohtusse kokku summas 6048 eurot (igaühe osa 1512 eurot). Kokku esitavad kaebajad Tartu Ringkonnakohtule menetluskulude hüvitamise taotluse seisuga
4. märts 2020 AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le igaühele summas 2268 eurot (756+1512 eurot). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus jätab kaebuse rahuldamata ja määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud kaebajate endi kanda põhjendades oma otsustust järgmiselt.
6. Esmalt taotletakse määruskaebuses süüteomenetlusega AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le tekitatud varalise kahju hüvitamist, mis oli põhjustatud uurimisasutuste tegevusetusest. Vaatamata kannatanute korduvatele nõudmisele ei viidud uurimist läbi, venitati sellega ning lõpetati kriminaalasi kuriteo aegumise tõttu. Rikutud on KrMS § 6, põhiseaduse § 13, politsei ja piirivalve seaduse § 3 p 7 ja KrMS § 30 lg-t
8. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte, pannes uurimisasutusele ja prokuratuurile kohustuse toimetama kriminaalmenetlust, kui ilmnevad kuriteo asjaolud ning puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. KrMS § 30 lg 1 reguleerib prokuratuuri pädevust kriminaalmenetluses. Politsei ja piirivalve seaduse § 3 reguleerib politsei ülesandeid. Põhiseaduse § 13 aga kaitseb igaühe õigust riigi ja seaduse kaitsele. Kaebaja heidab kohtueelsetele menetlejatele ette oma ülesannete täitmata jätmist kriminaalmenetluses ning sellega kahju põhjustamist.
9. Kohtukolleegium märgib, et olukorras, kus isik leiab, et tema õigusi on rikutud süüteomenetluses, tuleb pöörduda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse poole, mis reguleerib menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Praegusel juhul on eelnevad menetlejad õigesti leidnud, et nõude aluseks võib olla üksnes

§ 7. 8 49.

Suur osa määruskaebusest (alapeatükk III) on pühendatud sellele, miks AA. i, BB. it, CC. i ja DD. t tuleks käsitleda kannatanutena. Määruskaebuses sedastatakse õigesti, et

§ 7

alusel võivad riigilt kahju nõuda kõik isikud, kellele on süüteomenetluses kahju tekitatud.

§‑de 4 ning 7 sõnastusest lähtuvalt on nõudeõigus ka menetlusvälisel isikul. (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. detsembri 2017 a määrus nr 3-16-2024). Seega ei ole küsimus, kas kaebajad olid kannatanud või mitte, iseenesest oluline. Tõsi, kaebajate võimalik kannatanustaatus võinuks oluliseks osutuda: vt käesoleva määruse p
2. Et aga nõude rahuldamine langeb niikuinii mitmel põhjusel ära (vt all), ei pea ringkonnakohus vajalikuks lahendada küsimust, millise kriminaalmenetluse subjektiga taotlejate näol tegemist on. Seetõttu esitab apellatsioonikohus üksnes põhjused, miks käesoleval juhul puudub kaebajatel õigus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. 50.

§ 7

lg 1 alusel saab nõuda kahjuhüvitist, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju. Niisiis eeldab see norm, et 1) menetleja oleks rikkunud menetlusõigust, 2) selle rikkumise tagajärjel oleks tekkinud isikule kahju ja 3) rikkumine oleks olnud süüline. Et tegemist on sisuliselt tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõudega, tuleb eeldust 1 ja 2 tõendada hüvitise taotlejal (vt TrtRKm 29. detsembri 2015 määrus asjas nr 1-15-6505/8, p 154). Kui taotleja need eeldused ära tõendab, eeldatakse menetleja käitumise süülisust ja tulenevalt

§ 7lg-st 3 peab selle eelduse ümber lükkama menetleja ise.

51. Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuigi

§ 11

lg 3 esimese lause järgi mittevaralise kahju teket eeldatakse, on see sama seaduse § 7 juhtudel expressis verbis seotud konkreetselt loetletud põhiõiguste riivega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16 p 27).
3. Arvestades seda, et KrMS §-s 211 sätestatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, milliseid menetlustoiminguid ning millises järjekorras on neid vaja kohtueelse menetluse eesmärgi saavutamiseks teha, pole menetleja tegevusetus laiemas mõttes uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu protokolli tutvustamata jätmine vmt) (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri 2013 määrus asjas nr 3-1-1-103-13, p 14).
5. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et

§ 7

järgi saaks kahju hüvitamist nõuda üksnes olukorras, kus kaebaja viitab menetleja tegevusetusele, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega, mille tegemata jätmisega isikutele väidetav kahju põhjustati. Asjaoludest nähtuvalt ei vaidlustanud kaebajad Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ning prokuratuuri sellist tegevusetust, mis oleks seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse menetlustoimingu tegemisel. Ette on heidetud passiivsust kriminaalasja menetlemisel laiemas mõttes: määruskaebuse kohaselt: „Kuriteod aegusid ja uurimine lõpetati just seetõttu, et menetleja ei olnud aktiivne ning pika aja vältel 17.03.2014 - 21.12.2018 ei viinud ta läbi ühtegi menetlustoimingut“. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik leida, et praegu oleks rikutud menetlusõigust

§ 7lg 1 mõttes.

54. Ent isegi kui menetlusõiguse rikkumist jaatada, tähendaks see vaid

§ 7lg 1 esimese eelduse täidetust.

Ei saaks aga öelda, et rikkumisega oleks tekitatud kahju ehk täidetud 9 oleks ka teine eeldus. Ringkonnakohus nõustub ringkonnaprokuratuuriga, et ka hüpoteetilist kausaalahelat konstrueerides ei ole võimalik väita, et kui menetleja oleks teatud menetlustoimingud teostanud, oleks süüdlane vastutusele võetud, temalt oleks kaebajate kasuks mõistetud välja kuriteoga tekitatud kahjusumma ning ta oleks selle summa kaebajatele ka hüvitatud. Sealjuures oleks võinud kahjuhüvitise välja mõistmise väärata ka see, et AA. , BB. , CC. ja DD. ei pruukinud üldse olla kannatanud – nagu riigiprokuratuuri ja maakohtu määruses kaalukaid argumente esitades välja tuuakse.

1. Ent isegi teise eelduse esinemine ei too kaasa hüvitise määramist. Kahju tekitamine menetlusõiguse rikkumisega peab olema süüline (kolmas eeldus). Süülisuse all peetakse silmas mitte konkreetse inimese (ametniku) süülist käitumist, vaid sarnaselt üldise riigivastutusega nn organisatsioonisüüd. Nimelt ilmneb RVastS §-st 9 ja § 13 lg-st 2, et riigivastutus eeldab süülist käitumist – RvastS § 12 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 aga tuleneb, et mõeldud on avaliku võimu kandja süüd (vt ka TrtRKm
2. detsembri 2015 määrus asjas nr 1-15-6505/8, p 194). Ka

-i seletuskirjas märgitakse, et süü väljendub teo etteheidetavuses prokuratuurile või uurimisorganile ja et süü tuvastamisel ei lähtuta mitte menetleja ülesandeid täitnud konkreetse füüsilise isiku tegevuse süülisusest (nt tema teadmistest või kogemustest), vaid hinnang antakse menetleja kui terviku tegevusele (seletuskirja lk 26). 56. Nii ringkonna- kui ka riigiprokuröri välja toodu alusel on võimalik ümber lükata

§ 7

lg 2 pärane eeldus, et kriminaalasi päädis aegumisega menetlejate süülise käitumise tõttu. Riigiprokurör ei nõustunud kaebaja väitega, nagu ei oleks antud kriminaalasjas mingit uurimist läbi viidud osutades kriminaalasja materjalidele, millest nähtuvalt on kuulatud üle kolm tunnistajat, tehtud päringuid krediidiasutustesse, teostatud väljatrükke registritest, menetletud lõpuni kahe isiku osas (kohtuotsus, lõpetamine KrMS § 202 alusel) liidetud kriminaalasi nr 13260102632, tutvutud tsiviilmenetluste materjalidega. Kriminaalmenetlus on kuriteotunnuste ilmnemisel alustatud ja menetlustoiminguid teostatud. Viivitusi kriminaalasja menetlemisel on selgitatud eelkõige ressursi nappusega, mis sunnib eeliskorras menetlema prioriteetsemaid kuritegusid. Kriminaalasja materjalid ja menetlust juhtinud prokuröri selgitused ei võimalda asuda seisukohale, et uurimisasutus oleks tahtlikult menetlenud kriminaalasja selliselt, et see aeguks (Riigiprokuratuuri

1. jaanuari
2. a määrus p 3.2). Olukorras, kus kriminaalasja kohtueelse menetluse venimine on eeskätt tingitud uurimisasutuse ressursiprobleemist johtuvast ülemäärasest töökoormusest, ei saa uurimisasutusele ega prokuratuurile ette heita süülist menetlusõiguse rikkumist. Inimlikult on mõistetav kaebajate pahameel seoses nende huvisid puudutava kriminaalasja aegumisega, ent kriminaalasjade kohtueelset uurimist viiakse läbi uurimisasutustele ja prokuratuurile riigieelarvega eraldatud ressursside tingimustes, arvestades kriminaalpoliitilisi prioriteete. Praeguses olukorras ongi menetlejad põhjendanud kohtueelse menetluse seisakuid just ressursi nappuse ja prioriteetsemate kuritegude menetlemisega. Kohtukolleegiumi arvates on need põhjendused igati asjakohased ega viita süülisele käitumisele. Lisaks on ka kohtupraktikas leitud, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist puudub kannatanul õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Seega on täitmata

§ 7teine vältimatu eeldus: menetleja süüline menetlusõiguse rikkumine.

57. Kokkuvõtvalt ei esine käesoleval juhul

§ 7

lg-st 1 tulenevaid aluseid taotluses/määruskaebuses märgitud varalise kahju hüvitamiseks. 58. Mittevaralise kahju hüvitamist taotletakse määruskaebuses menetleja ükskõiksuse tõttu, mis oli AA. ile, BB. ile, CC. ile ja DD. le solvav. Nende väärikuse alandamine seisnes 10 mittevõrdses kohtlemises teiste kaaskodanikega. Õiglustunde solvamine aga põhjustati mitmeaastase aja ja energia kulutamisega oma õiguste taastamisel kohtus, seejärel kriminaaluurimise tulemuste ootamise ja nende petmisega. Kaebajatel ja nende esindajal tuli raisata oluliselt aega ja energiat hagide ettevalmistamisel ja nende arutamisel Tartu Maakohtus, võtta ette suur töö tsiviilmenetluse algatamisel ja pankrotimenetluse kulude tasumisel ning menetluse lõpuleviimisel Eesti Töötukassas. Samuti esitasid nad päringuid, avaldusi, järelpäringuid ning korduvavaldusi (vt lisad 16a-24a). Sellises olukorras tuleb

§ 11lg 3 kohaselt mittevaralise kahju tekkimist eeldada.

59. Mittevaraline kahju hüvitatakse menetleja poolse süülise menetlusõiguse rikkumise korral üksnes juhul, kui kahju on paigutatav

§ 11lg-s 2 toodud loetelusse.

60. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et menetlejapoolset süülist menetlusõiguse rikkumist antud asjas ei esine. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud sellegi, et praeguses asjas puudub alus (

§ 11lg 2) mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Maakohtule esitatud kaebuses puudusid viited, et kaebajatelt oleks võetud süüteomenetluses vabadus, neid oleks piinatud võib ebainimlikult või alandavalt koheldud, kahjustatud nende tervist, kodu või eraelu puutumatust, rikutud sõnumi saladust või teotatud head nime. Ringkonnakohtu arvates ei ole antud asja kontekstis põhjust rääkida kaebajate alandamisest. Puuduvad viited sellele, et kaebajaid oleks kuidagi solvatud või et nende seaduslike õiguste kasutamist oleks mingil viisil takistatud. Määruskaebuse kohaselt kaitsesid kaebajad oma õigusi tsiviilmenetluses ning Eesti Töötukassas. Samuti teostasid nad õigust esitada päringuid, avaldusi, järelpäringuid ning korduvavaldusi. Puuduvad viited, et kaebajatele kirjalikele pöördumistele oleks jäetud vastamata.

§ 11lg 2 näeb ette mingi konkreetse individuaalhüve kahjustamise.

Asjaolu, et menetluse läbiviimine ei vastanud kaebajate ootustele, ei saa pidada eelviidatud sättes silmas peetud individuaalhüve kahjustamiseks. 61. Viimaks on taotletud menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuna määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud (KrMS § 187 lg 2 I lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11