Obsah (14)

§ 442§ 150§ 5§ 436§ 230§ 231§ 312§ 238§ 162§ 174§ 175§ 4842§ 177§ 178

Tsiviilasi nr 2-17-109359 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-17-109359 Otsuse aeg ja koht 07.07.2020 Tallinn, kohtukantselei kaudu Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik

§ 442

lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja riigilõivu tagastamise taotlus.

1. Hageja esitas 11.06.
2. a toimunud kohtuistungil taotluse enamtasutud riigilõivu 275 eurot tagastamiseks hageja arveldusarvele. Kohus, tutvunud hageja taotlusega, leiab et hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks on põhjendatud ja kuulub tagastamisele. Hageja esitas 26.06.2017 tsiviilasjas 2-17-109359 hagiavalduse, mille hagihind oli 6251,22 eurot (põhinõue 5425,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 392,14 eurot, ühe aasta edasiulatuvad viivised 433,27 eurot), millelt tasus kokku riigilõivu 450 eurot. Hageja esitas 26.06.2017 tsiviilasjas nr 2-17-109360 hagiavalduse, mille hagihind oli 5983,06 eurot (põhinõue 4872,84 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 720,61 eurot ja ühe aasta edasiulatuvad viivised 389,93 eurot), millelt tasus kokku riigilõivu 425 eurot. 21.08.2017 kohtumäärusega liideti tsiviilasjad 2-17-109359 ja 2-17-109360 tsiviilasja nr 2-17109359 alla. Liidetud tsiviilasjadelt kuulus kokku tasumiseks riigilõiv 600 eurot. Hageja on menetlustes 2-17-109359 ja 2-17-109360 tasunud riigilõivu kokku 875 eurot, millest lähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu nõutust enam 275 euro võrra. Riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem (

§ 150lg 1 p 1).

Arvestades asjaolu, et hageja on ekslikult tasunud tsiviilasja nr 2-17-109359 raames riigilõivu 275 eurot nõutust enam, tuleb hagejale tagastada enamtasutud riigilõiv summas 275 eurot hageja arveldusarvele nr xxxx (Xxxx AS). 12.

§ 5

lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (

§ 436lg 7).

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.

Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (RKTKo 3-2-1-62-08, p 11). Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas Tsiviilasi nr 2-17-109359 esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on tuvastatud tõendite alusel (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 231lg 2 esimene lause).

Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (

§ 231lg 4).

Kui kohus sedastab, et mingi asjaolu üle puudub vaidlus, tähendab see seda, et kohtu hinnangul on see omaks võetud ning puudub vajadus seda tõendada.

1. Kohus palus pooltel esitada enda positsioonide terviktekstid kohtu määratud tähtaegade jooksul. Poole nõustusid istungil, et võib lähtuda terviktekstidest. Seega lähtub kohus asja lahendamisel hageja positsioonist 30.09.
2. a menetlusdokumendis ning kostja positsioonist 29.10.
3. a menetlusdokumendis, mida täiendavad poolte selgitused istungil.
4. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude lepingulisel alusel. Hageja nõue üüritasu ja kommunaalkulude nõudes võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koostoimes poolte vahel sõlmitud üürilepinguga. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (VÕS § 271 lg 1). Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 292 lg 1). VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on hageja nõude eeldused järgmised: 1) kehtiv leping poolte vahel; 2) raha maksmise kohustus; 3) sissenõutavus; 4) kohustuse rikkumine; 5) vabandatavuse puudumine.
5. Nõude esimese eelduse osas on hageja esitanud järgmised asjaolud. Pooled sõlmisid kokkuleppe hagejale kuuluva eluruumi aadressil xxxx üürimiseks augustis 2010 üüritasuga 3500 Eesti krooni kuus, millele lisandusid kommunaalteenuste arved v.a remondifondi kulu 720 Eesti krooni kuus, mille tasub hageja. Kostja sai korteriomandi valduse eelmiselt üürnikult 29.08.2020 ning valduse vastuvõtmisel fikseeris elektrienergiatarbimise ja veetarbimise näidud. E-kirjavahetusega perioodil 13.08.2010-18.08.2010 pidasid pooled läbirääkimisi üürilepingu sõlmimise osas ning hageja tegi kostjale lõplikuna ettepaneku üürida hagejale kuuluv eluruum üüritasuga 3500 Eesti krooni kuus, tasudes ka arved, mis jäävad vahemikku 1000 - 2000 Eesti krooni kuus, millele lisandub tasu xxxx teenuste eest summas 468 Eesti krooni kuus. Hageja kinnitas, et tasub remondifondi kulu 720 Eesti krooni ise. Kostja nõustus tingimustega hagejale kuuluva eluruumi valduse ülevõtmisega hageja varasema üürnikult M A, mis toimus 29.08.
6. Valduse üleandmise käigus 29.08.2010 fikseeriti ka elektri- ja veenäidud. 19.12.
7. a saatis kostja e-kirja, kus kinnitab korteri eest esimese makse tegemist ning et teeb järgneval päeval järgmise. Kostja on enda vastuses hagiavaldusele iseenesest võtnud omaks, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping („pooled leppisid küll kokku ajutises üüritasus, paari makse osas“). Ka istungil kinnitas kostja, et vaidlus selle üle puudub, et poolte vahel sõlmiti 28.08.
8. a üürileping (protokoll al 01:01:09). Eelpooltoodust saab kohus lähtuda sellest, et poole vahel pole vaidlust, et poolte vahel oli sõlmitud 28.08.
9. a leping xxxx üürimiseks. Selleks et tuvastada üüri ja kommunaaltasude kohustuse suurus, on vajalik tuvastada ka periood, kui kaua üürileping kehtis. Seoses üürilepingu lõppemisega on hageja tuginenud sellele, et kostja teatas 08.12.2016, et kolis 30.11.2016 hageja korterist välja. Kostja ei olnud sellele kirjalikult otseselt vastu vaielnud ega esitanud omapoolseid väiteid väljakolimise ja ülesütlemise osas. Hageja on nimetatu osas esitanud tõendina kostja 08.12.
10. a e-kirja (hagiavalduse lisa 17). Kostja selgitas istungil, et ta ei vaidle vastu sellele, et ta teatas hagejale 08.12.2016, et ta kolis välja 30.11.2016 (protokoll al 01:02:35). Kumbki pool ei ole tuginenud sellele, et poolte vahel oleks sõlmitud kirjalik leping, mistõttu saab lugeda, et tegemist oli tähtajatu lepinguga (VÕS § 274). Tähtajatu lepingu sõlmimist on ka pooled kinnitanud Tsiviilasi nr 2-17-109359 (protokoll al 01:15:31). Hageja on välja toonud, et kostja ütles üürilepingu üles järgimata etteteatamistähtaega ning kolides korterist välja 08.12.
11. VÕS § 312 lg-st 1 lähtuvalt võib kinnisasja puhul tähtajatu üürilepingu üles öelda kumbki lepingupool teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Mõjuval põhjusel võib tähtajatu üürilepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Kostja ei ole viidanud, et esines VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaolu (mõjuv põhjus) üürilepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Kostja selgitas istungil, et kokku oli lepitud, et leping lõppes 30.11.16 seisuga. Kostja oli hagejale varasemalt teada andnud. Kostja selgitas, et varasemalt teadaandmine oli toimunud telefonivestluses korduvalt, kuid selle kohta kirjalikke tõendeid ei ole ja kirjavahetus on kustunud (protokoll al 01:03:25). Hageja selgitas sellele vastuseks, et see ei olnud nii, kuivõrd kostja soovis saada sissekirjutust ja edasi elada - hagiavalduse lisa 15, kus pooled räägivad 28.10 - sissekirjutusest korterisse. Hageja vastas, et kuni võlgnevused ei ole klaaritud ja 3 kuu üüri ette, sisskirjutuse nõusolekut ei anna. Seejärel tuli üllatuslikult teade, et kostja on välja kolinud. Kohus uuris ka kostjalt, et kui kostjalt on 28.10 küsitud ette kolme kuu üüri, siis kuidas peaks kohus leidma, et oli huvi lepingu lõpetamiseks, millele kostja vastas, et: „Detaile on palju, ajast palju möödas. Kuna kõike ei ole kostja ise detailideni edasi andnud ja kirjalikud tõendid puuduvad, siis ei saa ümber lükata. Kui hageja poolt on esitatud selline tõend, siis tõendile vastu ei vaidle – selline kirjavahetus võis toimuda“. Muid asjaolusid ega tõendeid kostja selle kohta, et leping öeldi üles 30.11.2016, kostja ei esitanud. Alternatiivselt on kostja leidnud, et leping lõppes korterivõtmete üleandmisel järgmistele üürnikele, st E ja M (protokoll al 01:17:45). Hageja selgitas vastuseks, et korterit ei olnud võimalik kohe välja üürida, seda pidi remontima, sest kostja oli kahju tekitanud, mille kohta on esitatud eksperditõendid. Kohus palus kostjal täpsustada asjaolusid ja esitada tõendeid, kuid kostja ei soovinud seda teha. Eespool toodust tulenevalt on lepingu lõppemise osas esitanud tõendeid üksnes hageja, esitades kostja 08.12.
12. a ekirja (21.07.
13. a menetlusdokumendi lisa 17), mille kohaselt on kostja kirjutanud, et „Kuna sa otsustasid mind ähvardada ja teha asju hullemaks, arvates, et ainult sina oled väsinud sellest olukorrast, ma kolisin korterist välja kolmapäeval, 30.novembril. Võtmed jätsin E ja Mle“. Kostja on ka ise viidanud sellele e-kirjale (protokoll al 01:06:08). Kohtu hinnangul ei tulene selle e-kirja sõnastusest (TsÜS § 75 lg 1), et pooltel oleks olnud kokkulepe, et leping lõppeb 30.11.2016, vaid pigem sõnastusest tuleneb, et kostja teatab, et soovib lepingu lõpetada („kolisin välja“). Samuti on sõnastus selline, millest mõistlik isik võis aru saada, et tegemist on esmakordse teatega, st uudse teatega, kuivõrd kostja ei viita varasemale teatele, vaid teatabki väljakolimisest justkui esmakordselt. Muid konkreetseid asjaolusid või tõendeid, et pooltel oleks olnud kokkulepe lepingu lõpetamiseks või et kostja oleks varem teatanud soovist leping lõpetada, kohtule esitatud pole. Kostja väited, et leping lõppes uute üürilistele korteri üleandmisega, on liialt üldsõnaline ja tõendamata. Ka kostja mainitud e-kirjast ei tulene, et tegemist oleks uute üürnikega. Hageja selgitas, et tegemist oli isikutega, kes tegelesid hageja eest korteriga Eestis. Seega lähtub kohus 08.12.
14. a e-kirjast kui kostja tahteavaldusest sooviga lõpetada leping. VÕS § 311 lg 2 kohaselt kui ettenähtud tähtaega ei järgita, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest.

§ 312seab tähtajatu lepingu ülesütlemisele tähtaja kolm kuud.

Seega loeb kohus, et leping lõppes kolme kuu möödumisel 08.12.

1. a e-kirja saatmisest.
2. Nõude teise eelduse osas on vajalik välja tuua, et sätestatud oli raha maksmise kohustus. Raha maksmise kohustus on fikseeritud pooltevahelises kirjavahetuses, mida on välja toodud punktis 4.
3. Hageja poolt kostjale 18.08.2010 saadetud kirjas pakub hageja kostjale eluruumi Tsiviilasi nr 2-17-109359 üürilepingut järgnevatel tingimustel: üüritasu 3500 Eesti krooni kuus, lisanduvad kommunaalkulud vahemikus 1000-2000 Eesti krooni kuus ja tasu Xxxxi teenuste eest summas 468 Eesti krooni kuus. Hageja kinnitab kirjas, et tasub ise remondifondi maksed summas 720 Eesti krooni kuus. Kostja selgitas istungil, et pole vaidlust, et poolte vahel oli kokkulepe üüri tasumiseks sellises summas ning samuti ka kommunaalkulude kandmises, seega saab kohus lähtuda sellest, et poolte vahel oli kokkulepe, et üürilepingu algusest tasutakse üüri 3500 Eesti krooni kuus (223,70 eurot), millele lisanduvad kommunaalkulud, v.a remondifondi maksed. Hageja tugines asjaolule, et alates 01.06.2016 leppisid pooled kokku üüri tõstmises 300 euroni ning kostja võttis selle omaks (protokoll al 01:43:09). Seega saab kohus tuvastada, et poolte vahel oli raha maksmise kohustus üürilepingu algusest 3500 Eesti krooni kuus ja alates 01.06.2016 300 eurot kuus.
4. Nõude kolmanda eelduse täitmiseks on vajalik, et nõue oleks muutunud sissenõutavaks. Hageja toob välja, et nõude aluseks olevad arved on muutunud sissenõutavaks. Selles osas pole vaidlust, et kõik nõude aluseks olevad nõuded on käesolevaks hetkeks sissenõutavaks muutunud. Viivisenõude suuruse kindlaksmääramiseks on vajalik kindlaks teha, millal nõuded sissenõutavaks muutusid. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 294 esimese lause kohaselt kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi, tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pooled ei vaidle selle üle, et üür muutus sissenõutavaks
5. kuupäevast edasi, v.a veebruari
6. kuupäevast. Kommunaalkulude osas on hageja tuginenud erinevatele maksetähtpäevadele, mis seondusid teenusepakkuja tähtaegadega, sh et nõuded muutusid sissenõutavaks järgisetl: S KÜ arved iga kuu alates
7. kuupäevast, AS Xxxx arved iga kuu
8. kuupäevast, E arved alates iga kuu
9. kuupäevast
10. a ja alates
11. kuupäevast
12. a ja E arved alates 30.12.2015 ja 30.12.
13. Kostja ei vaielnud vastu hageja toodud sissenõutavaks muutumise kuupäevadele ega võlaarvestusele (protokoll al 02:04:36). Seega saab kohus tuvastada, et nõuded on muutunud sissenõutavaks hageja poolt toodud kuupäevadel.
14. Nõude neljas eeldus lähtub asjaolust, et kostja on lepinguga võetud kohustust rikkunud. Hageja nõue lähtub asjaolust, et kostja ei ole perioodil 01.01.2015-08.12.2016 täitnud üürilepinguga võetud kohustusi. Poolte vahel polnud vaidlust, et kuni
15. a võlg puudus. Kostja võttis ka omaks, et alates 01.01.2015 ei ole kostja üüri ega kommunaale maksnud (protokoll al 01:52:47; 01:56:56), seega saab kohus tuvastada, et kostja on kohustust rikkunud.
16. Nõude viimane eeldus lähtub asjaolust, et poolte vahel sõlmitud üürilepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise osas esineb vabandatavuse puudumine. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav ning eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg-st 2 lähtuvalt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Raha maksmise kohustuse rikkumine üldjuhul vabandatav pole. Kostja pole soovinud tugineda sellele, et rikkumine oleks vabandatav (protokoll al 01:53:00).
17. Kostja tugines esialgu ka aegumise vastuväitele, kuid loobus sellest istungil (protokoll al 02:11:32). Kostja peamine vastuväide oli, et pooltel olid eraelulised kokkulepped, mille sisu Tsiviilasi nr 2-17-109359 kostja ei soovi täpsustada. Kostja leiab, et on ebaõiglane mõista temalt välja kooselu ajal ühiselt panustatud asju. Pooled ei vaielnud selle üle, et kooselu lõppes
18. a ehk enne kui üürileping sõlmiti. Kostja ei osanud öelda, mis on õiguslik alus, miks peaks hagi jääma rahuldamata. Kohus selgitab veel, et kostja majanduslikud raskused ei anna alust hagi jätta rahuldamata. Samuti ei anna selleks alust ka asjaolu, et kostja ei osanud ette näha hagi esitamist või et üür lepiti kokku teistel põhjustel, mh pidi kostja hakkama hagejat toetama. Istungil arutletu kohaselt võttis kostja võla aluseks olevad asjaolud omaks ega jäänud selle juurde, et kokku lepiti ajutises üüritasus. Kuivõrd kostja väited on üldsõnalised ega pole välja toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et nõuded ei kuulu rahuldamisele, ei saa kohus jätta nende alusel hagi rahuldamata.
19. Kuivõrd kostja ei vaielnud vastu hageja poolt toodud võlaarvestusele (protokoll al 01:58:31), saab kohus lähtuda hageja poolt 30.09.
20. a toodud võlaarvestusest. Nimetatud võlaarvestuse kohaselt on kostjal üüritasu ja kommunaalarvete võlgnevus perioodi
21. a jaanuar –
22. a detsember kokku 9089,76 eurot (4486,73 eurot + 4603,03 eurot), millele lisandub VÕS § 312 alusel lepingu ülesütlemisest kolme kuu üür, mis on 900 eurot. Seega on põhivõlgnevus kokku 9989,76 eurot. Seega tuleb hagi rahuldada põhivõlgnevuse osas.
23. Hageja on esitanud ka viivisenõude (VÕS § 113 lg 1). Kostja selgitas istungil (istungi protokoll 02:05:24), et kostja ei vaidle vastu viivisearvestusele, seega lähtub kohus hageja viivisearvestusest. Viivisemäär on arvestatud seadusjärgne. Hageja viivisearvestuse kohaselt oli sissenõutavaks muutunud viivis kuni 26.06.2017 summas 1113,19 eurot. Alates 27.06.2017 – otsuse tegemise ajani, s.o 07.07.2020 ehk 1107 päeva eest on viivist seadusjärgses määras (8%) kogunenud täiendavalt 2423,82 eurot (((9989,76 eurot × 8%) ÷ 365 päeva) × 1107 päeva). Seega on otsuse tegemise päeval sissenõutavaks muutunud viivis kokku 3537,01 eurot (1113,19 eurot + 2423,82 eurot). Viivis kuulub põhivõla tasumata osalt väljamõistmisele ka alates 08.07.2020 kuni täitmiseni, sest VÕS § 113 lg 1 kohaselt on õigus nõuda viivist kuni rahalise kohustuse kohase täitmiseni. Seega tuleb hagi rahuldada ka viivisenõude osas.
24. Kuivõrd kostja võttis enamus asjaolusid omaks, mis seondusid võlaarvestusega, jätab kohus

§ 238

lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata hagiavalduse lisadena esitatud arved ja ekirjavahetused (tõendid), v.a kirjavahetuse osas esitatud tõendid, mille tõlgendamise üle oli poolte vahel vaidlus ja mida kohus põhjendustes käsitles, millest ei nähtu poolte poolt asjas kohtu ette toodud ja asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Kuivõrd kostja loobus ka aegumise vastuväitest, ei oma tähendust ka hageja poolt esitatud 2-17-108619 otsus. Samas ei oma see tähendust ka seetõttu, et kohus pole seotud teise tsiviilasja otsuse põhjendustes tuvastatud asjaoludega. Menetluskulude kindlaksmääramine 24.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kõik menetluskulud kostja kanda. 25. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. 26. Vastavalt

§ 175

lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline Tsiviilasi nr 2-17-109359 esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Hageja esitas 25.06.
2. a põhjaliku menetluskulude nimekirja, kus toob välja lepingulise esindaja toimingud 26 t ja 10 min ulatuses, mis vastab nõutavale hüvitisele 3925 eurot ilma käibemaksuta ja 4710 eurot koos käibemaksuga (kui tunnihind on 150 eurot ilma käibemaksuta). Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale. Kohus peab kontrollima omal algatusel siiski menetluskulude suuruse põhjendatust. Põhjendatud pole välja mõista esindaja kulusid maksekäsu kiirmenetluse osas rohkem kui 20 eurot (

§ 4842). Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata.

Seega ei võta kohus arvesse menetluskulude suuruse määramisel ja hüvitise väljamõistmisel hageja kulusid summas 460 eurot (menetluskulude nimekirjas toimingud 13.04.2017 – 15.06.2017, kokku summas 480 eurot koos käibemaksuga, millest kohus arvestab maha 20 eurot). Kohus leiab, et ülejäänud osas on hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Menetluskulude nimekirjas toodud toimingud vastavad esitatud menetlusdokumentidele, nende mahule ja sisule ning kohtu poolt nõutule (sh hagiavaldus, hagiavalduste täiendamine, hagiavalduse tervikteksti esitamine). Samuti on põhjendatud kirjavahetused ja kõned seoses kompromissläbirääkimistega, kuivõrd neid peeti käesolevas asjas põhjalikult. Asjas toimus ka istung ning istungiks ettevalmistamise aeg koos istungil osalemise ajaga on põhjendatud ulatuses (kokku 4 t ja 30 min), arvestades et istungiaeg oli kl 13.00 – 15.47 ehk kokku peaaegu 2 tundi. Riigikohus on pidanud advokaadist esindaja puhul mõistlikuks tasumääraks ka veel 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-115-14, p 14 teine lõik ja samas esimeses lõigus viidatud varasem praktika). Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb siiski hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (ibid). Kohus leiab, et hageja esindaja tasumäär on põhjendatud ega ületa oluliselt sarnase õigusabiteenuse keskmist turuhinda kohtupraktika kohaselt. Hageja on füüsiline isik ja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb kindlaks määrata hageja põhjendatud lepingulise esindaja kuludena kokku 4250 eurot koos käibemaksuga (4710 eurot – 460 eurot), mis tuleb kostjal hüvitada. Täiendavalt on põhjendatud menetluskulude suuruses arvestada ka tasutud riigilõiv 600 eurot, mis vastab hagihinnale. Kokku tuleb hageja menetluskulude suurusena kindlaks määrata 4850 eurot. 28. Lähtudes hageja taotlusest ja

§ 177

lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 29.

§ 178

lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seega saab menetluskulude kindlaksmääramisele kaevata ainult kostja. Vastavalt

§ 178

lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Tsiviilasi nr 2-17-109359 (allkirjastatud digitaalselt) Maarja-Liis Lall Kohtunik