← Eesti

1-18-6370/51

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. august 2020 Kohtuasja number 1-18-6370 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi Artur Golovilovi (Golovilov, isikukood 39007212243) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
  2. mai 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Artur Golovilovi kaitsja Silvi Erro, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Tiina Viru Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Viru Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  3. mai 2020 määrus muutmata ja Artur Golovilovi kaitsja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Viru Maakohtu
  5. oktoobri 2018 otsusega tunnistati Artur Golovilov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust A. Golovilovile Harju Maakohtu
  6. novembri 2016 otsusega mõistetud ja kandmata vangistusosa, 7 kuu võrra ning tema liitkaristuseks kujunes 4 aastat 1 kuu 7 päeva vangistust. Lisakaristusena mõisteti talle riigist välja saatmine koheselt pärast vanglakaristuse ära kandmist koos sissesõidukeelu kohaldamisega kolmeks aastaks. A. Golovilovi vangistusaeg algas
  7. aprillil 2018 ja lõpeb
  8. mail
  11. aprillil 2020 edastas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Golovilovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega.
  12. Vangla ega prokuratuur A. Golovilovi vabastamist ei toetanud. 1

(4)
  1. Viru Maakohus jättis
  2. mai 2020 määrusega A. Golovilovi vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. Positiivne on see, et süüdimõistetu läbis vangistuses sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja et vangla peab tema üldist käitumist heaks. Eeltoodule vaatamata ei saa aga öelda, et A. Golovilov oleks end karistuse kandmise ajal ülal pidanud eeskujulikult. Seda põhjusel, et tal on 5 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kolmel korral on teda karistatud korraldusele allumata jätmise ning ühel korral ebaviisaka käitumise eest. Ühtlasi on ta väljendanud subkultuurilisi hoiakuid, sest keeldus majandustöödel koristajana töötamast. Ka selle keeldumise eest on A. Golovilov distsiplinaarkorras karistada saanud. Kuna süüdimõistetu ei ole isegi vanglas suutnud viisakas olla ja korraldusi järgida, ei saa järeldada, et ta seda vabaduses kriminaalhooldaja järelevalve all teeks. Samuti on positiivne, et A. Golovilovil on vabaduses elu- ja töökoht. See ei taga veel aga tema edasist õiguskuulekust. Varasemad majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pandud süüteod näitavad seda, et kiire tulu nimel ning enda majandusliku olukorra parandamiseks võib süüdimõistetu ikkagi eelistada kergemat teed ning teenida tulu kuritegude toimepanemisega. Ka A. Golovilovi varasem elukäik osutab uute kuritegude toimepanemise ohule. Süüdimõistetul on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Oluline on ka, et Harju Maakohus andis
  3. novembri 2016 otsusega süüdimõistetule võimaluse kanda karistust vabaduses kriminaalhooldaja kontrolli all, kuid A. Golovilov näitas oma käitumisega, et ei ole motiveeritud kontrollnõudeid ega -kohustusi järgima. A. Golovilov rikkus käitumiskontrolli ajal korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu, ei läbinud tähtaegselt alkoholisõltuvuse ravikuuri, tal esinesid korduvad registreerimiskohustuse rikkumised ning ta pani katseajal toime uue kuriteo, st narkootilise aine käitlemise grupi poolt ning korduvalt. Eelnev näitab, et A. Golovilov võib vabaduses käitumiskontrolli all taas kontrollnõudeid ja kohustusi rikkuda ning uusi kuritegusid sooritada. Ka on tema puhul täheldatav uue kuriteo sooritamise riskitegur, s.o alkoholi tarvitamine, mida ei saa jätta tähelepanuta vaatamata sellele, et ta läbis vanglas sõltlastele suunatud sotsiaalprogrammi ja on saanud aru vajadusest oma elus midagi muuta.
  4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Golovilovi kaitsja jurist Silvi Erro, kes palub kohtumääruse tühistada ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastada. Kaitsja märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Antud juhul on see tingimus täidetud. Viru Vanglas on A. Golovilovi käitumine olnud hea. See, et ta keeldub tegemast ruumide koristamisega seotud töid, mille eest talle määrati distsiplinaarkaristused, ei saa olla tema vabastamisel takistuseks. A. Golovilovi vabastamine on põhjendatud, kuna karistuse eesmärk on täidetud. Tema maailmavaade ning suhtumine on nüüd teistsugused, ta tunnistab oma vigu ning mõistab, et eluviisi muutmine on otsustava tähtsusega. Elektroonilise valve all olemise aja jooksul oleks A. Golovilovil võimalik leida endale elukoht ja töö Venemaal. Samuti saaks ta enne välja saatmist Eestis teenida raha, millega esialgu Venemaal elada. Otse vanglast Venemaale saatmine ilma elu- ja töökohta ette valmistamata ning materiaalse kindlustuseta oleks ebainimlik. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamist kaaludes tuleb hinnata tema uue kuriteo toimepanemise riski. Kriteeriumid, millest lähtuvalt kohus peab sellise hindamise tegema, on ette nähtud KarS § 76 lg-s
  6. A. Golovilovi kaitsja leiab, et maakohus on teinud vea viidatud normi rakendamisel ning jätnud sellest tingituna tema kaitsealuse alusetult vangistusse. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul nägi esimese astme kohus põhjendatult mitmeid tunnismärke, mis viitavad sellele, et A. Golovilovi kuritegelik käitumine võib korduda. Esimese taolise märgina nimetas maakohus asjakohaselt ära süüdimõistetu korduvad distsipliinirikkumised. Kusjuures tähelepanu väärib, et viimased kaks distsiplinaarkaristust olid A. Golovilovile määratud vaid 2
(4)vähem kui kuu aega enne vangla poolt kinnipeetava iseloomustuse koostamist. Kui süüdimõistetu ei suuda korrakohaselt käituda vanglas, on tõenäoline, et ta pole õiguskuulekuses ka vabaduses. Tõsi, kaitsja märgib, et distsiplinaarkaristused sai A. Golovilov seoses koristustööde tegemisest keeldumisega ning neid ei tohiks tema kahjuks justkui arvestada. Taolise käsitlusega kohtukolleegium ei nõustu. Esmalt olgu mainitud, et kuigi A. Golovilov on tõesti ära põlanud kohustuse teha koristustöid ja saanud selle eest karistada, on tal siiski olnud ka teist laadi rikkumisi. Näiteks on ta saanud noomituse ebaviisaka käitumise eest ning samuti on talle määratud kartserikaristus seoses ravimite manustamisel korraldustele allumata jätmisega (
  1. novembri 2019 Viru Vangla käskkiri nr 6-3/815-1). Teiseks leiab kohtukolleegium erinevalt kaitsjast, et töötamisest ära ütlemine on süüdimõistetu vanglakäitumise hindamisel tähenduslik. Koristustööde tegemisest keeldumine viitab ühelt poolt A. Golovilovi subkultuurilistele hoiakutele, nagu märkis õigesti juba esimese astme kohus, ning teisalt ka tema normikuulekuse üldisele defitsiidile. Olgu veel mainitud, et ka Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, mille kohaselt saab tööle asumise korraldustele mitteallumist pidada raskeks rikkumiseks. Täpsemalt on kassatsioonikohus märkinud, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja vangistusseaduse § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri 2017 otsus nr 3-15-3133/29, p 17 ja
  3. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26)
  4. Järgmiseks nägi maakohus ohumärke veatult ka A. Golovilovi varasemat elukäiku vaadates. Nimelt omistas kohus siin esmalt õigesti olulise tähenduse neile asjaoludele, et A. Golovilovit on kriminaalkorras karistatud varemgi (kehtivaid karistusi on kaks) ja et viimase kuriteo – suures koguses narkootilise aine käitlemise – pani ta toime katseajal. Kusjuures olgu mainitud, et A. Golovilovi käitlemistegu ei olnud ühekordne ega juhuslik, vaid ta tegutses mitme kuu jooksul ning tema tegevus seisnes amfetamiini omandamises, hoidmises, doosideks jagamises ja pakkimises, samuti levitamises erinevatele isikutele. Eelnev annab alust arvata, et kui A. Golovilovit ei hoidnud uutelt kuritegudelt ei tingimisi mõistetud karistus, hirm sattuda vangistusse ega ka käitumiskontrolliga kaasnevad abi ja järelevalve, ei pruugi tema käitumise muutmisel olla küllaldane ka seni kantud vangistusosa.
  5. Teiseks pidas maakohus A. Golovilovi varasemat elukäiku vaadates õigesti oluliseks ka viiteid tema varasemale alkoholi tarvitamisele. Nimelt leiab ka kohtukolleegium, et süüdimõistetu uue kuriteo toimepanemise risk suureneb, kui ta hakkab taas alkoholi pruukima. Tarvitamiskäitumise seostamine kuriteoohuga on asjakohane, kuivõrd vangla koostatud kinnipeetava iseloomustusest nähtuvalt oli alkoholi pruukimine soodusteguriks narkokuriteo sooritamisel. Tõsi, arvestada tuleb, et süüdimõistetu on vanglas läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning avaldanud motivatsiooni tarvitamiskäitumisest edasiselt hoiduda. Samas ei saa sellest aga veel järeldada, et A. Golovilov vabaduses endale kindlaks jääb. Vanglast vabanenuna võib ta varasema harjumuse juurde tagasi pöörduda. Selline negatiivne prognoos on tehtav, kui vaadata seda, et süüdimõistetu on olnud tihe alkoholi tarvitaja, tal on esinenud 2–3 päeva kestvaid joomahoogusid ning ta ei ole ka katseaja ega käitumiskontrolli tingimustes suutnud ennast kontrollida ning tarvitamisest hoiduda.
  6. Eeltoodud asjaolud, s.o nii A. Golovilov käitumine vangistuses kui ka varasema elukäigu andmed räägivad seega tema püsiva retsidiivsusriski kasuks, ehk annavad aluse kahelda, kas ta on vanglas oma suhtumist muutnud ning on valmis alustama õiguskuulekat elu. Taoline põhjendatud kõhklus jääb püsima ka teades, et A. Golovilovi vabastamisel rakendataks tema üle käitumiskontrolli ja elektroonilist valvet. Nagu juba märgitud: katseaja tingimused ja kontrolli teostamine süüdimõistetut varasemalt kuritegelikult käitumast ei takistanud, samuti rikkus ta kontrolltingimusi ning eiras talle pandud kohustusi. 3
(4)
  1. Ka asjaolu, et A. Golovilovi elutingimused vabaduses võivad praegu olla paremad kui tähtaegsel vabastamisel, ei ole tema ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel olulise tähendusega. Vaid sellel argumendil – süüdimõistetu parem hakkamasaamine ja heaolu – ei saa vabastada kinnipeetavat, kelle jätkuvat retsidiivsusriski kohtud jaatavad.
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  3. mai 2020 määruse muutmata ning A. Golovilovi kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkiri) Erkki Hirsnik (allkiri) Tiit Lõhmus (allkiri) Aarne Sarjas 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.