KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtu koosseis Määruse tegemise aeg ja koht Harju Maakohus kohtunik Merike Varusk 07. juuli 2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-07-1206 T T´i (pankrotis

) § 175 lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 175

lg 2 p 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

järgi on võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1), võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2), võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3) ja käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti (lg 4).

§ 175

lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas võlgniku ja võlausaldajad ära 14.05.2019, 26.06.2019 ja 02.10.2019 istungil. 30.10.2019 istungil osalesid võlgnik ja võlgniku usaldusisik. Võlausaldaja I, U M, on avaldanud, et soovib võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ning ei pea põhjendatuks võlgniku vabastamist kohustustest, sest võlgnik on jätnud põhjendamatult oma kohustused täitmata ning seeläbi kahjustanud tahtlikult võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamisega nõustus ainult võlausaldaja II, kes on ühtlasi ka võlgniku usaldusisik, P T.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohtu hinnangul on võlgnik vähemalt raskest hooletusest rikkunud

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuivõrd ta ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu ka, et ta oleks sellist tegevust aktiivselt otsinud. Antud juhul ei nähtu, et võlgnik oleks teinud reaalseid pingutusi tasuvama töö leidmisel. Võlgnik oli aastatel 2012 – 2015 töötu ning alates

1. aastast hakkas võlgnik pakkuma sõiduõppe teenust. Võlgniku võlgnevus võlausaldaja I, U M, ees oli summas 8691.98 eurot, millest võlgnik on tasunud kohustustest vabastamise menetluse kestel, s.o 7 aasta jooksul, 558 eurot. Võlgniku võlgnevus võlausaldaja II, P T´i, ees oli summas 2556.47 eurot, millest võlgnik on tasunud kohustustest vabastamise menetluse kestel, s.o 7 aasta jooksul, 162 eurot. Kohus leiab, et võlgnik on paljasõnalisi väiteid avaldanud töö mitteleidmise kohta ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgnik oleks teinud reaalseid pingutusi töö leidmisel aastatel 4 2-07-1206 2012 –
2. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et võlgnik hakkas
3. aasta kevadest OÜ-s xxxx sõiduõpetamise teenust osutama, ei ole eluliselt usutav, et võlgniku likviidusus oli selline, mis ei võimaldanud võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses kui 3,5 %. Võlgnik on avaldanud, et enne
4. aastat oli tema tervis nii halb, et ta ei olnud võimeline tööd otsima. Lisaks on võlgnik avaldanud, et oma halvast tervislikust seisundist lähtuvalt ei ole ta teinud midagi, et lisasissetulekut teenida. Võlgnik on väitnud, et pankrotimenetlus on talle kaasa toonud tugeva depressiooni, millest johtuvalt ei olnud ta võimeline töötama. Kohus on korduvalt kohustanud võlgnikku esitama tõendid, millest nähtuks, et võlgniku tervislik seisund on selline, mis ei võimalda tal töötada ning seeläbi võlausaldajate nõudeid maksimaalses määras rahuldada. Võlgnik on avaldanud kohtu 26.06.2019 istungil, et sai psühhiaatriapolikliinikusse aja 10.09.
5. Kohus edastas 10.12.2019 järelepärimise Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinikusse T T´i (pankrotis) tervislikku seisundit puudutavate tõendite väljanõudmiseks. 12.12.2019 edastas SA PERH kohtule tõendi T T´i (pankrotis) tervisliku seisundi kohta. Tõendist nähtuvalt pöördus T T (pankrotis) esmakordselt SA PERH psühhiaatriapolikliinikusse psühhiaatri vastuvõtule suunatuna erakorraliselt vaimse tervise õe vastuvõtult 10.09.
6. aastal. T T´ile (pankrotis) on tõendist nähtuvalt pandud kliiniline diagnoos mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega. Muuhulgas nähtub SA PERH poolt väljastatud tõendist, et võlgnikul on tohutu energiapuudus, väsib kiiresti, keskendumine häiritud, raskendatud ka lihtsamad toimingud, vaid tööasjadega tuleb toime. Seega, kohtu hinnangul on võlgnik eksitanud kohut, väites, et tema halb tervislik seinund ei võimaldanud tal esialgselt töötada ning hilisemalt sõidutunde andes oli tundide andmine komplitseeritud seoses võlgniku halva tervisega. SA PERH poolt väljastatud tõendist nähtub selgelt ja üheselt, et võlgniku tervislik seisund ei olnud takistuseks tööasjadega toime tulemiseks, millest kohtu hinnangul järeldub, et võlgnik oli suuteline otsima tööd ja tegema tööd ehk tegelema tulutoova tegevusega. Lisaks eelnevale nähtub SA PERH 12.12.2019 vastusest kohtu järelepärimisele, et T T (pankrotis) pöördus esmakordselt SA PERH psühhiaatriapolikliinikusse psühhiaatri vastuvõtule suunatuna erakorraliselt vaimse tervise õe vastuvõtult 10.09.
7. aastal. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati aga juba 03.04.2013 ning terve kohustustest vabastamise menetluse vältel on võlgnik tuginenud oma halvale tervislikule seisundile võlausaldajate nõuete suures mahus rahuldamata jätmises. Kohus leiab, et juhul kui võlgniku tervislik seisund ei võimaldanud tal töötada ning seeläbi võlausaldajate nõudeid rahuldada, oleks võlgnikul olnud võimalus pöörduda psühhiaatriapolikliinikusse varasemalt, mitte esmakordselt rohkem kui 6 aastat hiljem kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse, s.o 7 aastase perioodi jooksul tasunud U M´le 8691.98 euro suurusest nõudest üksnes 558 eurot, s.o
8. a,
9. a ja
10. a perioodi eest 186 eurot. U M´l jäi pankrotimenetluses saamata 8133.98 eurot. Lisaks on võlgnik 7 aastase perioodi vältel tasunud P T´ile 2556.47 suurusest nõudest kokku 162 eurot, s.o
11. a,
12. a ja
13. a perioodi eest 54 eurot. P T´il jäi pankrotimenetluses saamata 2394.47 eurot. Kohustustest vabastamise menetluse kestel on võlgnik rahuldanud võlausaldajate nõudeid 3,5% ulatuses. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamise menetlus eeldab võlgniku järjepidevat tegelemist tulutoova tegevusega ja/või selle otsimist. Menetlused, kus võlgnik ei suuda kohustustest midagi tagasi maksta või tasub alla 10% nõudest, peaksid võlgniku jaoks positiivse tulemusega lõppema vaid erandjuhul. Ilmselgelt pole võlgnik antud juhul teinud piisavalt, et võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku usaldusisik on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jooksul, s.o 7 aasta vältel, teinud võlausaldajatele väljamakseid kolmel aastal, so
14. a,
15. a ja
16. a, neljal aastal ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi makset, isegi ajal, mil võlgnik osutas sõiduteenust OÜ-s xxxx. Võlausaldaja I on seisukohal, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleks lõpetada ning võlgnik jätta kohustustest vabastamata 5 2-07-1206 seonduvalt võlgniku pahatahtliku käitumisega võlausaldajate suhtes. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik senise menetlusaja kestel tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega sellist tegevust ka parema sissetuleku nimel otsinud. Võlgnik on terve kohustustest vabastamise menetluse kestuse aja toonud ettekäändeks oma halva tervisliku seisundi, miks ei olnud tal võimalik töötada või kui võlgnik leidis töö, siis miks ei olnud võlgnikul võimalik tasuvamat lisatööd otsida. Liiatigi kui võlgnik ei ole kohtule enne
17. aastat esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit, mis kinnitaks, et võlgniku psüühiline seisud ei võimalda tal töötada. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik näidanud üles head tahet kohustusi täita. Võlgnik on kogu menetluse jooksul olnud töötu või siis teeninud minimaalset tasu ega ole teinud mistahes pingutusi tasuvama töökoha leidmiseks. Olukorras, kus võlgnikul on teiste isikute ees rahalised kohustused, ei saa ta eirata pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ning peab pingutama suurema sissetuleku teenimise nimel. Praegusel juhul pole võlgnik aga mistahes pingutusi teinud. Võlgnik põhjendab eelnevat vaid asjaoluga, et tema tervislik seisund on selline, mis ei võimaldanud tal mingi periood töötada või siis võimaldas töötada minimaalses määras. Kohus rõhutab, et võlgniku poolt väidetu ei ole eluliselt usutav eelkõige seetõttu, et võlgnik ei ole kuni
18. aastani esitanud kohtule tõendit oma tervisliku seisundi kohta ning SA PERH poolt 12.12.2019 võlgniku haigusloost nähtuvalt ei ole võlgniku tervislik seisund selline, mis takistaks tal tööasjadega tegelemast. Usaldusisik P T on esitanud kohtule 3 aruannet T T´i (pankrotis) kohustustest vabastamise menetluses, s.o 28.03.2016, 26.05.2017 ja 22.01.
19. Kohus rõhutab, et kõik usaldusisiku aruanded võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on esitatud pärast kohtult aruande esitamise nõude saamist. Võlgniku usaldusisik oli võlgniku kohustustest vabastamise menetluses kohustatud esitama kohtule aruande kord aastas. Kohus märgib, et võlgniku usaldusisik ei ole kordagi esitanud aruannet tähtaega järgides omaalgatuslikult. Kohtu hinnangul ilmestab eeltoodu võlgniku ükskõikset suhtumist võetud kohustustesse ning tahtesse võlausaldajate nõudeid rahuldada. Vastavalt

§ 175

lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-19-16 tehtud lahendis avaldanud seisukohta, et

§ 175

lg 5 rakendamiseks peab kohus tuvastama, et võlgniku käitumises esineb raske süülise käitumise tunnuseid, tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 tehtud lahendis on Riigikohus toonud välja, et raskelt süüline käitumine tähendab kas tahtlust või rasket hooletust. Kohus rõhutab, et võlgnik on 08.01.2007 avalduses kinnitanud kohustust täita

§ 173nimetatud kohustusi.

Samuti on kohus 03.04.2013 pankrotiotsuses selgitanud võlgniku kohustuste sisu ja tähendust. Seega on võlgnik olnud oma kohustusest teavitatud ja teadlik. Kohtu hinnangul on võlgnik

§-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud. Võlgnik ei ole põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata. Võlgniku käitumine on olnud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik rikkunud

§ 173

lg-s 1sätestatud kohustust, mistõttu esineb alus võlgniku pankrotimenetluse täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse 6 2-07-1206 lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks

§ 175lg 2 p 2 alusel.

Kohus juhindub Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt näeb võlgadest vabastamise menetlus kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (3-2-1-60-13, p 10). Eelnimetatud uue võimaluse saamiseks tuleb võlgnikul kohustustest vabastamise menetluse kestel anda endast parim võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohustustest vabastamise aluspõhimõtted sätestavad, et võlgnikule tuleb anda võimalus oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes heastada, kuid sealjuures tuleks siiski silmas pidada, et kohustustest vabastamise menetlus peab olema võlgniku suhtes ka distsiplineeriv. Kuivõrd kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud – ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda ka aktiivselt otsinud, siis tuleb füüsilisest isikust võlgniku T T´i (pankrotis) pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ning keelduda teda vabastamast tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Eelnevast tulenevalt ja

§ 173

kohaselt otsustab kohus keelduda T T´i (pankrotis) kohustustest vabastamisest ja tulenevalt

§ 175

lõikest 8 lõpetab kohustustest vabastamise menetluse T T´i (pankrotis) suhtes.

§ 175

lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse.

§ 175

lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Merike Varusk kohtunik 7