lg 1 järgi Kristiina De Castro Ribeirot süüdistatakse selles, et tema juhtis tahtlikult 28.06.2019.a kella 12.30 ajal Harjumaal, Tallinnas, Randvere tee ja Merivälja tee ristmikul mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,09mg/l, laiendmääramatus +/0,10mg/l – mõõtetulemus väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,93mg/l), millega rikkus Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja (LS) § 69 lg 2 p 1 ning Korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1 nõudeid. LS § 69 lg 1 - Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras. LS § 69 lg 2 p 1 - Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. KorS § 36 lg 1 - Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seega süüdistatav Kristiina De Castro Ribeiro pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise, see on
Kristiina De Castro Ribeiro tunnistas end esitatud süüdistuses kohtuistungil täielikult süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Kinnitas, et jääb eeluurimisel antud ütluste juurde. Põeb mononeuroosist multiplexi, ei saa käia, käed ja jalalabad ei tööta. Raske on igapäevaelus hakkama saada ja töötada, sest töö nõuab kastide tõstmist, liikumine on raskendatud, kukub väga tihti. Varem alkoholiga probleeme ei olnud. Seda ei ole enne juhtunud, ega pärast seda. Töö on raske ja eeldab kaupade kohaleviimist. Kohus uuris järgmisi tõendeid: 1 - Kahtlustatavana kinnipidamise protokoll 28.06.2019 (lk 4-5); - Indikaatorvahendi kasutamise protokoll (lk 8); - Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (lk 10-11, 12); - Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (lk 15, 16); - Tunnistaja, politseiametnik R K ütlused 28.06.2019 (lk 17-18); - Tunnistaja S.K ütlused 28.06.2019 (lk 19-21); - Õiend (lk 22); - Kristiina De Castro Ribeiro kahtlustatavana antud ütlused 29.06.2019 (lk 24-25); - Kohtuotsus nr 4-19-5781 (11.02.2020) (lk 49-53); - AS Ida-Tallinna Keskhaigla Statsionaarne epikriis (lk 38-41); - Eesti Töötukassa otsus nr TVT(xxxx (23.12.2019) (lk 48-49); - Eesti Töötukassa otsus nr TVH(xxxx, individuaalne tegevuskava (21.12.2019) (lk 54-58). Kohus, kuulanud ära süüdistatava ütlused, kaitsja ja prokuröri ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevale seisukohale: Kristiina De Castro Ribeiro süü 28.06.2019.a mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis on täielikult tõendamist leidnud kriminaalasjas kogutud tõenditega.
Nimetatud koosseisu objektiivseks tunnuseks on esmalt mootorsõiduki juhtimine ja teiseks mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kes on joobeseisundis. Antud juhul ei ole vaidlust asjaolus, et Kristiina De Castro Ribeiro juhtis 28.06.2019.a kella 12.30 ajal Harjumaal, Tallinnas, Randvere tee ja Merivälja tee ristmikul mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx. Antud fakti kinnitab süüdistatav ise oma ütlustes, selgitades, et kahetseb, et sellise teo toime pani. Ka kohtuistungil tunnistas isik ennast täielikult süüdi. Tunnistaja R Ki ütlused kinnitavad, et 28.06.2019.a kella 12.40 paiku said väljakutse Merivälja teele Pirital. Kohale jõudes nägid sõiduautot xxxx (reg-nr xxxx), mille ees seisis naisterahvas (hiljem tuvastatud kui Kristiina De Castro Ribeiro). Isikul oli raskusi püsti seismisega, samuti oli tema koordinatsioon väga häiritud. Tunnistaja S K ütluste kohaselt märkas 28.06.2019.a kella 12.30 paiku tema ees liikuvat sõiduautot, mille sõidustiil äratas kahtlust, et isik võib olla joobes. Sõiduk kaldus paremalt vasakule, sõites ka vastassuunavööndisse. Sõites nimetatud sõiduauto kõrvale, said kahtlused veelgi kinnitust (aeglane reaktsioon ja udune pilk), et isik on pigem joobes. Punase fooritule taga seistes palus temaga sõidukis olnud kolleegil selle sõidukiga midagi ette võtta. Kolleeg koputas sõiduki aknale ning tunnistaja S. K võttis autovõtmed süütelukust välja ning helistas politseisse. Süüdistatava poolt mootorsõiduki juhtimise fakt süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kinnitab lisaks tunnistajate ütlustele ka isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, mille kohaselt peeti 28.06.2019.a kella 12.44 ajal Harjumaal, Tallinnas, Randvere tee ja Merivälja tee ristmikul kinni Kristiina De Castro Ribeiro. Ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus kinnitab, et Kristiina De Castro Ribeiro kõrvaldati sõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx juhtimiselt 28.06.2019.a kell 12.44. Kristiina De Castro Ribeirole inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisu teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Käesolevas kriminaalasjas ei ole ka vaidlust asjaolus, et Kristiina De Castro Ribeiro juhtis 28.06.2019.a kella 12.30 ajal Tallinnas, Randvere tee ja Merivälja tee ristmikul mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Antud fakt on tuvastatud Kristiina De Castro Ribeiro enda poolt antud ütlustega, mille kohaselt tunnistas, et tal pole varem sellist asja juhtunud, et on alkoholijoobes rooli läinud. Alkoholijoobe olemasolu Kristiina De Castro Ribeirol kinnitab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga, mille kohaselt 28.06.2019.a kell 13:36 – 13:40 mõõdeti Kristiina De Castro Ribeirol alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 2 EST, seerianumber ARDF-0052, mille lõplik lugem oli 1,03 mg/L, laiendmääramatus 0,10 mg/L, mõõtetulemus 0,93 mg/L. Mõõtevahendil on kehtiv tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus. Süüdistuse tekstis on trükivea tõttu märgitud järgmiselt „olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,09mg/l, laiendmääramatus +/-0,10mg/l – mõõtetulemus väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,93mg/l)“. Ilmselgelt on 1,09 märkimise puhul tegemist eksliku trükiveaga, mis ei muuda aga süüdistuse sisu, ega raskenda isiku olukorda, kuivõrd lõplik etteheidetav joove on süüdistuse kohaselt 0,93 mg/l kohta, mida kinnitab ka tõendusliku alkomeetri kasutmaise protokoll koos väljatrükiga. Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nii süüdistatava süüd tunnistavate ütlustega, tunnistajate ütlustega kui ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos näidu väljatrükiga, isiku kinnipidamise protokolli ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, on tõendamist leidnud Kristiina De Castro Ribeiro poolt 28.06.19.a mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (alkoholijoove). Kristiina De Castro Ribeiro rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ nõudeid. Tulenevalt eeltoodust on täidetud
Kristiina De Castro Ribeirole
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kristiina De Castro Ribeiro objektiivsest käitumisest – tarvitas alkoholi ning istus mootorsõiduki rooli ja asus sõitma – nähtub, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega.
lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kristiina De Castro Ribeiro tunnistas oma süüd täielikult ning kahetseb tehtut puhtsüdamlikult. Eeluurimisel antud ütluste kohaselt tunneb piinlikkust, et sellise teo toime pani. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli isikul raskusi nii püsti seismise kui sõiduki valitsemisega (ei suutnud ühel sõidurajal püsida, kaldudes ka vastassuunavööndisse) Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Kristiina De Castro Ribeiro teadis, et ta on joobes, seda nii enesetunde kui varasema elukogemuse pinnalt. Seega, asudes sellises seisundis mootorsõidukit juhtima, teadis isik ka seda, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda. Kõigest eelnevast johtuvalt tuleb Kristiina De Castro Ribeiro tegevus kvalifitseerida
Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kristiina De Castro Ribeiro on süüvõimeline ning
lg 1 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. 3
Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 31-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-11-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. Kristiina De Castro Ribeirol karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust.
Karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Antud juhul oli süüdistatav teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud ning asus sellest hoolimata sõidukit juhtima. Karistusregistri õiendist ja otsusest väärteoasjas nähtub, et isikut on karistatud samalaadse rikkumise eest väärteokorras. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis vähem kui 2 nädalat pärast esimest samalaadset rikkumist, ning seda veel päevasel ajal, kus potentsiaalne oht kõrvaliste isikute kahjustamiseks on suur, kinnitab kohtule, et Kristiina De Castro Ribeiro üldised hoiakud ühiskonnareeglitesse on üleolevad ning tema suhtumine liikluskorda ükskõikne. Kristiina De Castro Ribeiro on vabandanud ja kahetseb oma tegu, kuid kahetsus, olles küll karistust kergendav asjaolu, ei muuda olematuks fakti, et Kristiina De Castro Ribeiro seadis oma käitumisega reaalsesse ohtu enda ja teiste liiklejate elud ning nende vara. Kristiina De Castro Ribeiro näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust ja õigusvastasust. Süüdistatava Kristiina De Castro Ribeiro puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kristiina De Castro Ribeiro sõnul on tema sissetulek väike ning kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on tal tervisega probleeme, mistõttu ei ole rahalise karistuse kohaldamine ja vangistuse ÜKT-ga asendamine Kristiina De Castro Ribeirole sobilik ja põhjendatud karistus. Süüdistatavat kriminaalkorras karistatud ei ole. Arvestades kõike eeltoodut ning karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida Kristiina De Castro Ribeiro edaspidi kuritegusid toime panemast), leiab kohus, et Kristiina De Castro Ribeirot tuleb
Kuivõrd asja arutati lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks kolm kuud ja kümme päeva vangistust. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta mõistetud vangistus täitmisele pööramata
ja § 75 sätteid kohaldades, lisakohustusega osaleda kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis, mis peaks aitama Kristiina De Castro Ribeirol paremini mõista joobes autojuhtimise ohtlikust.
lg 1 alusel lugeda kinnipidamise aeg 28.06.19-29.06.2019, s.o 2 päeva, karistusaja hulka. Ühtlasi peab kohus nii üld- kui ka eripreventiivsetel kaalutlustel vajalikuks võtta Kristiina De Castro Ribeirolt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-14 1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine vajalik nii õiguskorra kaitsmise huvides kui ka süüdlase mõjutamiseks edaspidi mitte enam toime panema uusi liiklusalaseid süütegusid. Kristiina De Castro Ribeirol mõõdeti kriminaalvastutuse eelduseks olevat joovet ületav joove (mõõtetulemus 0,93mg/l) ning tegu on toime pandud vähem kui kaks nädalat pärast samalaadse rikkumise toimepanemist. Kaitsja asus kohtuistungil seisukohale, et kuna isiku joove ei olnud eriti suur, siis isikust tulenev oht ka ei olnud suur. Süüdistatava joove ületab märgatavalt kriminaalvastuse aluseks olevat joobe alammäära, mis juba iseenesest näitab, et joove ei ole ka väike. Tegemist ei ole ka kriminaalvastutuse eelduseks oleva joobe alampiiri lähedase joobega. Vähem tähtsust ei oma asjaolu, et isikul on tuvastatud tegutsemispiirang nii liikumise kui käelise tegevuse valdkonnas, mistõttu peab isik olema eriti hoolas ja hindama oma tervislikku seisundit alati enne sõiduki juhtima asumist ning veenduma, et tema terviseseisund võimaldab tal sõidukit ohutult juhtida. Antud juhul asus süüdistatav, kelle terviseseisund võib olla muutlik ka ilma alkoholijoobeta, kriminaalvastuse eelduseks olevat joovet ületava joobega sõidukit juhtima ning seda keset päeva, mis tähendab ka tavapärast liiklusvoolu ja reaalset ohtu teistele liiklejatele. Ohu suurust ja reaalsust ilmestavad ka tunnistaja ütlused, mille kohaselt isik ei tulnud sõiduki juhtimisega toime, kaldudes sõidukiga paremalt vasakule ja ka vastassuunavöödisse. Kui teised liiklejad juba märkavad, et isik on ilmselgelt joobes, tajuvad ohtu ning peatavad sellise juhi liikluses, siis on kohtu hinnangul kohatu rääkida sellest, et süüdistatava joove ei olnud eriti suur ning temast tulenev oht ka ei olnud suur. Kohtu hinnangul suutmatus püsida oma sõidurajal ning vastassuunavööndisse kaldumine tekitavad keskmisest suurema liiklusohu. Kristiina De Castro Ribeiro peeti kinni kella 12.30 paiku päeval. Tunnistajate poolt kirjeldatud Kristiina De Castro Ribeiro sõidustiili, üldist olekut ja tuvastatud joobe suurust arvestades, ei olnud ilmselgelt tegemist üksnes eelmise õhtu alkoholi tarvitamisest jäänud jääknähtudega, vaid isik oli alkoholi tarvitanud veel samal hommikul. Ekslik on ka kaitsja väide, et süüdistatavale ei ole vaja kohaldada lisakaristust ning tekib oht rikkuda ne bis in idem põhimõtet PS § 23 lg 3 tähenduses. Harju Maakohtu 11.02.2020.a kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-19-5781 karistati isikut joobes juhtimise eest 16.06.2019.a. Käesoleva kriminaalasja esemeks olev tegu on toime pandud 28.06.2019.a, mille eest ei ole isikut karistatud. Seega, on tegemist kahe erineva teoga, mitte ei karistata isikut sama teo eest. Fakt, et isik pani vähem kui kaks nädalat hiljem uuesti toime joobes juhtimise, olles kriminaalses joobes, näitab vaid isiku ükskõikset suhtumist õiguskorda. Asjaolu, et kohus peab vajalikuks uue joobes juhtimise eest kohaldada uuesti juhtimisõiguse äravõtmist, ei ole PS § 23 neljanda lause valguses kuidagi asjakohane, kuivõrd antud säte keelab sama teo eest karistamise, mitte samalaadse uue teo eest sarnase karistuse määramise. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Ühtlasi koondab see isiku tähelepanu toime pandud teole, selle raskusele ja sellega kaasnevatele ebameeldivatele tagajärgedele isiku jaoks. Süüdistatav oli vähem kui 2 nädalat enne kriminaalasja esemeks oleva teo toimepanemist politsei poolt kinni peetud samalaadse teo eest. Kristiina De Castro Ribeiro ei teinud sellest juhtumist enda jaoks piisavalt järeldusi ega korrigeerinud oma käitumist õiguskorrale vastavaks. Vastupidi, 2 nädalat hiljem istus isik rooli, olles veel suuremas alkoholijoobes kui esimesel korral. Tegemist on korduvalt samalaadseid rikkumisi toime pannud isikuga, kelle puhul võib korduvuse fakti alusel väita, et on olemas suurenenud oht samalaadse süüteo toimepanemiseks. Juhtimisõiguse äravõtmine on 5 kooskõlas nii isiku süü suurusega kui ka rikkumise raskusega ning lisakaristuse kohaldamisega saab anda ühiskonnale ka selge signaali, et õigusvastane käitumine ei ole lubatav ning igale rikkumisele reageeritakse piisava rangusega. Kriminaalasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise.
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohus on 3. juuli 2008. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-137-08 selgitanud, et kohtul tuleb
lg 2 rakendamiseks välja selgitada, kas isikul on liikumispuue tuvastatud kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. PISTS § 23 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 25 lg 1). Puudega isiku kaardile ja pensionitunnistusele kantavate andmete loetelu ning kaardi väljastamise kord on kehtestatud sotsiaalministri
lg 2 kohaldamiseks alus, kuna süüdistatav ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks liikumispuude olemasolu. Sellest tulenevalt ei ole kohus tuvastanud, et isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Asjaolu, et süüdistataval on sõidukita raske liikuda, oli talle teada ka enne alkoholijoobes rooli istumist. Statsionaarse epikriisi (lk 40 pö) kohaselt on süüdistatavale juba 20.11.2018 pandud absoluutne alkohoolsete jookide keeld. Menetlusesemeks olev kuritegu on aga toime pandud just alkoholi tarvitamise tulemusena. Seega on süüdistatav teadlikult eiranud raviarsti ettekirjutust ja raviskeemi. Sellise süüdistatava enda käitumise valguses ei ole kohtu arvates põhjendatud õigustada lisakaristuse kohaldamata jätmist süüdistatava terviseseisundiga, mille paranemisele isik ise kaasa aidata ei soovi ja mille paranemist takistab ta ise arsti ettekirjutuse rikkumisega. Juhiloa olemasolu ei ole isiku põhiõigus ning mootorsõidukit, kui suurema ohu allikat, on õigus juhtida vaid isikutel, kes liiklusreeglitest kinni peavad. Kohus arvestab, et süüdistatav on avaldanud kahetsust ja lubanud edaspidi selliseid rikkumisi mitte toime panna, mistõttu kohaldab kohus isikule lisakaristuse minimaalses määras, s.o juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad antud asjas sundrahast ja kaitsetasust. Kohus mõistab menetluskuluna süüdistatavalt välja sundraha KrMS § 180 lg 1 ja KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 230 eurot riigituludesse. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Mõjuva põhjusena, mis takistab isikul kõigi tema menetlusega seotud kulude kandmist, tuleb käsitada sellist takistust, 6 mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav menetluskulusid kanda. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline töötama. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist. Samuti ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused menetluskulude tasumiseks või käiks menetluskulude tasumine talle üle jõu. Süüdistatav taotles menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist. Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 31-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311, 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada Kristiina de Castro Ribeiro
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 3 kuud ja 10 päeva vangistust.
ja 75 sätteid kohaldades määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Kristiina de Castro Ribeiro ei pane18-kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks
ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1.elab aadressil xxxx; 2.ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3.allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, õppimis- või töökoha vahetamiseks 6.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; 7. osaleb kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis
lg 1 alusel määrata Kristiina de Castro Ribeiro katseajaks elukohajärgse Kriminaalhooldusosakonna järelevalve all. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. 7
lg 1 alusel lugeda karistuse täitmisele pööramisel kinnipidamise aeg 28.06.1929.06.2019 s.o 2 päev karistusaja hulka. Välja mõista Kristiina de Castro Ribeirolt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 876 eurot riigituludesse ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 230 eurot riigituludesse. Kohustada Kristiina de Castro Ribeirot tasuma väljamõistetud sundraha ja kaitsetasu
lg 1 p 1 alusel võtta ära Kristiina de Castro Ribeirolt mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on Kristiina de Castro Ribeiro kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 06.07.2020.a. Kohtunik Liina Pohlak 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.