KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 02.07.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-8595 Tsiviilasi AA avaldus kin

) § 156 lg-le

1. Riigikohus on lahendi nr 3-2-131-17 p-s 11 märkinud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega.
2. Nähtuvalt Maa-ameti kaardiserveri väljavõtetest külgneb avaldaja kinnistu Tiigi, Vahtra ja Põldmarja kinnistutega (kd I, lk 152, 153). Ühelgi nendel kinnistutest ei asu avalikult 8 kasutatavat teed. Avaldajal puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kaalumisele tuleb neli alternatiivset juurdepääsuvarianti. Avaldaja taotleb juurdepääsu Kurvi teele üle Seedri, Kruusiaugu, Põldmarja ja Vahtra kinnistute (alternatiiv I). Täiendavalt tulevad kaalumisele juurdepääsutee määramine avalikult kasutatavale Kurvi teele üle Vahtra, Loo ja Teeääre kinnistute (alternatiiv II) või üle Vahtra, Aedava, Kristina ja Teeääre kinnistute (alternatiiv III) või üle Vahtra, Tiigi, Külaselja tee, Kristina ja Teeääre kinnistute (alternatiiv IV). Kohus ei ole hagita menetluses seotud avaldaja taotletud juurdepääsuga, vaid võib määrata juurdepääsu ka mujalt, olemata seejuures seotud menetlusosaliste seisukohtadega (RKTKo nr 3-2-1-42-10 p 25).
3. Juurdepääsutee tuleb määrata esimese alternatiivi kohaselt. Juurdepääsu nõude lahendamisel tuleb kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (RKTKo nr 3-2-1-14-06, p 28). Juurdepääsu nõude lahendamisel huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus. Huvide kaalumisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tavaga (RKTKo nr 3-2-1-45-04, p 16). Avaldaja on üle Seedri, Kruusiaugu, Põldmarja ja Vahtra kinnistute kulgeva tee enda kinnistule pääsenud aastakümneid, mis tähendab, et tegemist on pikaajalise tavaga. 24.04.2019 vaatlusel ilmes, et alternatiivi I läbiv tee on kruusakattega (II kd, lk 180-181), mis on autoga liiklemiseks sobilik. Teed, mida avaldaja oma kinnistule pääsemiseks kasutab, eraldab puudutatud isikute II ja III kinnistutel asuvatest hoovialadest aed, mis tähendab, et isegi, kui avaldaja juurdepääsuteel liikleb, ei sega ta puudutatud isikute II ja III privaatsust. Puudutatud isik I on kinnitanud, et juurdepääsutee ei läbi ka Kruusiaugu kinnistu hoovi ega õueala (II kd, lk 7). Kõnealune juurdepääsutee kulgeks Seedri, Kruusiaugu ja Vahtra kinnistute servas ega takistaks puudutatud isikutel I-III kinnistute kasutamist. Tee möödub küll puudutatud isiku IV kinnistul asuva angaari kõrvalt, kuid tegemist on parkimisala ja abihoonega, mida kasutatakse sõidukite remondiks ja parkimiseks, mis tähendab, et auto möödumine ei riiva ebaproportsionaalselt hoovis viibivate inimeste privaatsust. Nimetatud tee puhul ei peaks ei avaldaja ega puudutatud isikud I-IV tegema täiendavaid kulutusi, eemaldama rajatisi ega haljastust, kuna juurdepääsutee on praegusel hetkel olemas ning läbitav nii jala kui sõiduvahenditega. Juurdepääsutee määramine üle puudutatud isikute I-IV kinnistute ei ole puudutatud isikutele I-IV ka põhjendamatult koormav. Puudutatud isikud I ja II on nõus juurdepääsu määramisega esimest juurdepääsu alternatiivi pidi üle nendele kuuluvate kinnistute.
4. Puudutatud isik IV on Põldmarja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 12.11.2017, mis tähendab, et ajal, kui puudutatud isik IV kinnistu omandas, oli juurdepääsutee praegusel kujul juba olemas ning puudutatud isik IV oli teadlik, et avaldaja kõnealust teed oma kinnistule pääsemiseks kasutab. Puudutatud isikute I, III ja IV kinnistutele on juba seatud teeservituudid naaberkinnistute kasuks avalikule teele juurdepääsu tagamiseks, mis Seedri ja Kruusiaugu kinnistute osas on seatud sama juurdepääsutee kasutamiseks, mida taotleb avaldaja. Juurdepääsutee määramisel tuleb kõrvutada nii avaldaja kui puudutatud isikute huve ning avaldaja huvi pääseda oma kinnistule ajaloolist ning olemasolevat teed pidi kaalub antud juhul üles puudutatud isikute III ja IV huvi, et nende kinnistutel oleval teel ei suureneks liikluskoormus või puudutatud isiku IV huvi, et tema angaariesist ala ei läbitaks.
5. Puudutatud isikul IV on võimalik soovi korral enda kinnistu aiaga piirata ning võimaldada avaldajale juurdepääs suletud värava kaudu. Puudutatud isik IV ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et puudutatud isikul IV ei oleks juurdepääsu määramisel üle Põldmarja kinnistu võimalik enda vara kaitsmiseks kinnistut aiaga piirata, tagades seejuures avaldajale võimaluse värava 9 avamiseks. Olukorras, kus avaldajale kuuluva kinnisasja omanikule ning temalt kinnisasja külastamiseks nõusoleku saanud isikule on võimalik panna kohustus värv igakordselt sulgeda, on puudutatud isiku IV kinnistu turvalisus piisavalt ning mõistlikus ulatuses tagatud.
6. Juurdepääsu määramine teise alternatiivi kohaselt ei ole põhjendatud. Avaldaja praegu sellist teed oma kinnistule juurdepääsemiseks ei kasuta. Kohus tuvastas 24.04.2019 vaatlusel, et teise alternatiivina käsitletud juurdepääs antud hetkel liiklemist ei võimalda, kuivõrd Vahtra kinnistule on ehitatud aed eraldamaks õue ja parkimiskohti; Vahtra kinnistul asuva tiigi ületamiseks on ehitatud truup (II kd, lk 182); Vahtra kinnistult Loo kinnistu suunas viib pinnaskattega tee ning Loo kinnistult ja Teeääre kinnistult viib kruusaga täidetud tee Kurvi teeni (II kd, lk 177 pöördel). Juurdepääsutee määramine üle teise alternatiivina toodud viisil ei ole põhjendatud, kuna kõnealuse tee kasutamiseks puudub viimastel aastakümnetel asjalooline tava, see nõuaks tee parandamiseks tarvilike kulutuste tegemist ning lisaks tuleks eemaldada osaliselt Vahtra kinnistul olev aed ning haljastust. Tegemist oleks pikema juurdepääsuteega, kui see, mis ületab Seedri, Kruusiaugu, Põldmarja ja Vahtra kinnistuid.
7. Antud juhul ei ole puudutatud isikud III ja IV kohtu ette toonud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks kohus asuda seisukohale, et Kadaka kinnistu on tekkinud puudutatud isikule II kuuluva Vahtra kinnistu jagunemise teel.

§ 156

lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, lk 604). Kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt on Kadaka kinnistu registriosa avatud 05.03.2003 kinnistamisavalduse alusel ning kinnistusraamatust ei nähtu, et tegemist oleks kinnistuga, mis oleks tekkinud mõnest muust kinnistust eraldamise teel.

§ 156lg 2 eesmärk on säilitada väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega.

Avaldaja on alati kasutanud juurdepääsu üle Seedri, Kruusiaugu, Põldmarja ja Vahtra kinnistute viisil, milleks Vahtra kinnistu omanik puudutatud isik II on ka käesoleva menetluse raames nõusoleku andnud. Puudub alus kohustada puudutatud isikut II kohustada avaldajale võimaldama juurdepääsu muul alternatiivsel viisil.

1. Juurdepääsutee määramine kolmandal ja neljandas alternatiivsel viisil ei ole põhjendatud, kuna nimetatud teede kasutamiseks puudub viimastel aastakümnetel asjalooline tava, need variandid nõuaksid osaliselt uue tee loomiseks tarvilike kulutuste tegemist, samuti tuleks eemaldada haljastust ja aed. Kohus tuvastas vaatlusel, et Kurvi teelt ligipääs Kristina kinnistule on piiratud tõkkepuuga ning tee on kruusakattega. Kristina kinnistult Loo kinnistu suunas keerav tee on pinnastee, mida on osaliselt kruusaga kaetud (II kd, lk 184). Tiigi kinnistul käesoleval hetkel autoga liiklemiseks sobilikku teed ei ole, hoov on kaetud muruga ning juurdepääsu asukohas kasvab hekk (II kd, lk 185). Läbi Tiigi kinnistu juurdepääsutee määramisel läbiks see kinnistu hoovi otse keskelt ning riivaks tugevalt kinnistu omaniku privaatsust. Juurdepääsutee määramisel tuleb kõrvutada nii avaldaja kui puudutatud isikute huve ning puudutatud isikute III ja IV huvid ei kaalu üles avaldaja huve ega puudutatud isikute V-IX õigustatud ootust, et juurdepääsuteed ei rajata asukohta, kust see käeoleval hetkel ei kulge, olukorras, kus teises kohas on juba olemas reaalne tee, mida avaldaja saab oma kinnistule juurdepääsuks kasutada.
2. Avaldajale tuleb juurdepääsutee määrata viisil, et juurdepääsutee ületab ca 175 m ulatuses Seedri kinnistut, seejärel ca 50 m ulatuses Kruusiaugu kinnistut, seejärel ca 60 m ulatuses Põldmarja kinnistut ja seejärel ca 46 m ulatuses Vahtra kinnistut. Võttes arvesse, et avaldaja soovib juurdepääsuteed kasutada ka sõidukitega, tuleb juurdepääsutee laiuseks määrata 3,2 m. Seega asub juurdepääsutee ca 560 m² ulatuses 10 Seedri kinnistul, ca 160 m2 ulatuses Kruusiaugu kinnistul, ca 192 m2 ulatuses Põldmarja kinnistul ja ca 147 m² ulatuses Vahtra kinnistul. Kokku on juurdepääsutee pikkus ca 331 meetrit ja pindala ca 1 059 m². Juurdepääsutee ligikaudne asukoht on kantud kohtumääruse lisaks olevale plaanile ning märgistatud punase joonega.
3. Juurdepääsu kindlaksmääramise korral tuleb määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu. Avaldajal tuleb puudutatud isikutele I-IV tasuda seoses maamaksu kuludega. Puudutatud isikud III ja IV ei ole esitanud tõendeid, millises summas nad enda kinnistute puhul maamaksu tasuvad, kuid asjas on tõendina esitatud Vahtra ja Kruusiaugu kinnistute kohta väljatrükid maamaksu kohta (II kd, lk 59, 62). Nimetatud tõenditest nähtub, et Vahtra kinnistul on maamaks 59,4 eurot ning kinnistu suurus 3 374 m2 ning Kruusiaugu kinnistul on maamaks 59,56 eurot ning kinnistu suurus 3 872 m2, millest ilmneb, et maamaks nimetatud kinnistutel on 0,01 eurot/m². Võttes arvesse, et puudutatud isikute I-IV kinnistud asuvad vahetus läheduses, asub kohus seisukohale, et ka Seedri ja Põldmarja kinnistute puhul saab lugeda maamaksu suuruseks 0,01 eurot/m². Võttes arvesse, et juurdepääsutee ala hõlmab puudutatud isiku I kinnistul 160 m², puudutatud isiku II kinnistul 147 m², puudutatud isiku III kinnistul 560 m2 ja puudutatud isiku IV kinnistul 192 m2, tuleb avaldajale kuuluva kinnistu igakordsetel omanikel tasuda puudutatud isikule I kuuluva kinnistu igakordsetele omanikele iga-aastaselt maamaksuga seoses tasu 1,6 (160x0,01) eurot, puudutatud isikule II kuuluva kinnistu igakordsetele omanikele iga-aastaselt maamaksuga seoses tasu 1,47 (147x0,01) eurot, puudutatud isikule III kuuluva kinnistu igakordsetele omanikele iga-aastaselt maamaksuga seoses tasu 5,6 (560x0,01) eurot ning puudutatud isikule IV kuuluva kinnistu igakordsetele omanikele iga-aastaselt maamaksuga seoses tasu 1,92 (192x0,01) eurot. Kokku tuleb avaldajale kuuluva kinnistu igakordsel omanikul tasuda seoses maamaksudega 10,59 eurot aastas.
4. Puudutatud isiku IV poolt nõutud tasu suurus on põhjendamatu ja ülepaisutatud. Lähtudes Riigikohtu juhistest (RKTKm nr 3-2-1-27-17, p 14) ei ole antud juhul õige lähtuda puudutatud isikule IV hüvitise määramisel Põldmarja kinnistu väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid hüvitise määramisel peab kohus lähtuma juurdepääsutee kasutamisest saadavast kasutuseelisest ehk kulutustest, mida avaldaja on juurdepääsu määramisega üle puudutatud isikute I-IV kinnistute puudutatud isikute I-IV kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud.
5. Puudutatud isikud I-IV ei ole välja toonud, milline on avaldaja poolt saadav kasutuseelis juurdepääsutee kasutamisel üle puudutatud isikute I-IV kinnistute. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et avaldaja hakkaks juurdepääsu kasutama ebamõistliku intensiivsusega. Nimetatud juurdepääsuteed kasutavad suures osas ka Seedri, Kruusiaugu, Põldmarja, Siiri ja Aidla kinnistute omanikud ning nende loal teised isikud. Olukorras, kus puudutatud isik IV ise kasutab juurdepääsutee alla jäävat ala samuti liiklemiseks, ei ole puudutatud isiku IV õiguste riive avaldaja poolt selline, mis tingiks puudutatud isikule IV iga-aastase hüvitise väljamõistmise summas 800 eurot. Samuti ei ole puudutatud isik IV asjas esitanud tõendeid, millest nähtuks, et puudutatud isiku IV poolt tee hooldamiseks kantavad kulud nimetatud teelõigul on 1600 eurot aastas, mis tähendaks, et avaldajal tekiks kohustus tasuda sellest pool, s.o 800 eurot. Sellises suuruses summa väljamõistmine võiks tulla kaalumisele olukorras, kus puudutatud isik IV jääks juurdepääsutee tõttu ilma võimalusest oma kinnistule elamu ehitada, ta ei saaks ise hoovi üldse kasutada vms. Iga-aastaseks tasuks seoses tee hooldamise kulude ja omandiõiguse riivega on põhjendatud määrata kokku 150 eurot, millele lisandub eelnevalt käsitletud maamaks, kokku 160,59 eurot (150 + 10,59). Juurdepääs ei riiva puudutatud isikute I-IV huvisid väga intensiivselt, kuivõrd juurdepääsutee määratakse kohta, kus see ka juba varasemalt on asunud ning puudutatud isikud I-IV ei ole 11 vaatamata kohtu selgitustele esitanud tõendeid, millest ilmneks, et nad kannaksid juurdepääsutee alla jääva ala hooldamisega seoses suuremaid kulusid. Saue vallavalitsuse esindaja on 27.08.2019 istungil avaldanud, et vald on valmis osal erateedest korraldama lumelükkamist, kui selleks on esitatud asjakohane avaldus.
6. Vastavalt juurdepääsutee mõõtmetele ja riive intensiivsusele jaguneb eelnimetatud hüvitis puudutatud isikute I-IV vahel selliselt, et puudutatud isikule I kuuluva kinnitu igakordsele omanikule tuleb tasuda 22,67 eurot, puudutatud isikule II kuuluva kinnitu igakordsele omanikule tuleb tasuda 20,82 eurot, puudutatud isikule III kuuluva kinnitu igakordsele omanikule tuleb tasuda 79,32 eurot ja puudutatud isikutele IV kuuluva kinnistu igakordsele omanikule tuleb tasuda 27,19 eurot. Seega tuleb avaldajal tasuda kokku puudutatud isikutele I kuuluva kinnistu igakordsele omanikule 24,27 (22,67+1,6) eurot aastas, puudutatud isikutele II kuuluva kinnistu igakordsele omanikule 22,29 (20,82+1,47) eurot aastas, puudutatud isikutele III kuuluva kinnistu igakordsele omanikule 84,92 (79,32+5,6) eurot aastas ja puudutatud isikutele IV kuuluva kinnistu igakordsele omanikule 29,11 (27,19+1,92) eurot aastas. Tasu tuleb avaldajale kuuluva kinnistu igakordsel omanikul maksta iga aasta
7. veebruariks.
8. Kuna kohus rahuldab avalduse juurdepääsutee määramise osas, tuleb jätta jõusse 19.06.2018 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse abinõu (TsMS § 386 lg 4).
9. Käesoleval juhul on põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1). Menetlus on küll toimunud avaldaja huvides ning tema esitatud avalduse alusel, kuid avaldus kuulus juurdepääsu osas rahuldamisele ning kohtumenetlus oli muuhulgas tingitud puudutatud isikute III ja IV soovimatusest võimaldada juurdepääsutee määramist mõistlikel tingimustel. Ülejäänud puudutatud isikud on käesolevas menetluses esindanud end ise ega ole menetluskulusid kandnud. Määruskaebus
10. Puudutatud isik IV palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kaebaja palub jätta määruskaebemenetluse kulud avaldaja kanda.
11. Maakohus on rikkunud oluliselt tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust. Maakohus märkis, et riive puudutatud isiku IV huvidele ei ole märkimisväärne, kohus oli sellist ennatlikku hinnangut väljendades erapoolik.
12. Kohus tuvastas juurdepääsu määramise aluse üksnes Maa-ameti kaardimaterjali alusel.

§ 156

lg 1 esinemist ei saa eeldada ega ka tuletada üksnes kaardimaterjali alusel, kui teised menetlusosalised esitavad asjaolusid, mis loovad aluse sellises nõudeõiguse olemasolus kahtlemiseks. Kadaka kinnistu juurdepääsu avalikule teele pääsemiseks senisel viisil lõpetas ära selle esialgne omanik SK ise kui eraldas osa oma kinnistust eraldi kinnistuks, mistõttu ei saa Kadaka kinnistu õigusjärglane (avaldaja)

§ 156lg 3 kohaselt enam juurdepääsu määramist nõuda.

Asjas ei ole esitatud andmeid, et ajalooliselt kasutas jagamata kujul Vahtra kinnistu omanik avalikule teele pääsemiseks juurdepääsuteed üle kaebaja kinnisasja. Vahtra kinnistu omanik kasutas teisi juurdepääsuteid.

1. Kuna Kadaka kinnistu moodustati alles
2. aastal, siis leidis maakohus ebaõigesti, et avaldaja on läbi kaebaja kinnistu liigelnud aastakümneid. Lisaks leidis kohus põhjendamatult, et avaldaja soovitud juurdepääs on praegusel hetkel olemas.
3. Kohus jättis tähelepanuta riiklikult tunnustatud ekspert VL arvamuse selle kohta, kuidas avaldaja poolt soovitud juurdepääs kaebajat koormab, tema kinnistu turuväärtust vähendab ja tema majandustegevust segab. Kohus ei ole põhjendatult ümber lükanud ekspert VL arvamust, mille kohaselt on olemas ka alternatiivne juurdepääsutee, mis ei kulge läbi kasutusel olevate hoovide. Kohus on jätnud alusetult kinnistu väärtuse 12 vähenemisest tekkinud hüvitise 24 000 eurot välja mõistmata. Kaebaja on kasutuseelise suurust tõendanud. Kaebaja on esitanud kohtule lisaks ekspertarvamusele ka selgitused juurdepääsutee maal asuvate hoonete ja nende kasutuse kohta, mida ta senise viisil enam jätkata ei saa. Kui kohus vajas lisatõendeid või andmeid, võis ta kohustada kaebajat neid esitama või koguda enda algatuse. Kohtu poolt väljamõistetud kasutustasu, 27,19 eurot aastas, ei kata kaebajale juurdepääsuga seoses tekkivaid teehoolduse ja värava ehitamise kulusid ega kinnistu turuväärtuse vähenemist. Kohus ei ole analüüsinud, miks peaks kaebaja üksinda ja oma kuludega värava ostma ja paigaldada laskma. Enne oli kaebajal selles kohas aed, mis tuli esmase õiguskaitse määruse alusel maha lõhkuda.
4. Kohus jättis tähelepanuta, et Vahtra poolt liikudes kulgeks avaldaja liiklemine üksnes kõigi läbitavate kinnistute äärealadel. Vajalik tee on juba olemas, mille kasutamiseks on sõlmitud ka servituute. Jääb arusaamatuks, kuidas Vahtra ja Loo kinnistu omanikud saavad sama tee peal aastaringselt liikuda aga avaldaja mitte, kuigi Vahtra ja Kadaka kinnistud asuvad kõrvuti. Avaldajal on võimalus kasutada alternatiivset juurdepääsuteed mööda Vahtra, Loo ja Teeääre kinnistuid. Samuti pääsevad nimetatud teed pidi kinnistutele operatiivsõidukid. Juurdepääs kulgeks mööda olemasolevat teed, mis on kogu ulatuses läbitav mootorsõidukiga, jalgrattaga ja jalgsi, sh tiiki ületavas osas.
5. Alternatiivne juurdepääsutee üle Vahtra, Loo ja Teeääre kinnistute ei möödu ühelgi kinnistul hoonete lähedalt, mistõttu liikumine sellel teel ei häiri kinnistu omanikke üldse või kui häiribki, siis mitte märkimisväärselt. Kuivõrd tiiki ületav teetruup on kaetud kruusa ning kiviklibuga kõva pinnastee, siis puudub avaldajal vajadus selle tiigi täitmiseks. Avaldaja ei tõendanud, et kõnealune tiik oleks keskkonnakaitse alune objekt, millega kaasneks avaldajale kulukas kooskõlastus- ja projekteerimiskohustus. Lammutada (eemaldada) tuleks üksnes väike osa Vahtra kinnistu omaniku poolt ehitatud aiast truubi poolses otsas, et avaldaja saaks sealt läbi sõita. Aeda läbikäigu loomise tulemusel jääks Vahtra kinnistul asuv hoone endiselt varjatuks avaldaja liiklemise suunast. Ka puudutatud isik II on kinnitanud, et temal ei ole midagi selle vastu, kui avaldaja kasutab oma kinnistule juurdepääsuks Vahtra kinnistut.
6. Kaebaja teavitas kohut enne viimast kohtuistungit, et avaldaja ei kasutanud talle esialgse õiguskaitse korras antud juurdepääsuõigust sihtotstarbeliselt, vaid jalutas seal süstemaatiliselt koos oma külalistega ringi nagu omal kinnistul, austamata puudutatud isiku omandit ja õigust privaatsusele, mis annab kaebajale alust eeldada, et sellist lugupidamatut käitumist on avaldaja ja tema külaliste poolt oodata ka tulevikus kui kohus peaks juurdepääsu määrama Põldmarja kinnistu kaudu. Vastused määruskaebusele
7. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isik II palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isik III palub määruskaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isik X palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
10. Asjaõigusseaduse (

) § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda 13 juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui juurdepääsus ja selle kasutamise tasus kokkuleppele ei jõuta, määrab need kohus. Avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjale avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Avalikult teelt juurdepääsu määramisel asjaolude kaalumise alusel tehtav otsustus on maakohtu diskretsiooniotsus. Diskretsiooniotsusesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui ületatud on diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. juuni 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889, p 19 teine lõik).
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleval juhul diskretsiooni piire ületanud ja määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtule seetõttu alust maakohtu kaalutlusotsuse muutmiseks. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki võimalikke juurdepääsutee varianti, kaalunud igakülgselt poolte huve ja ammendavalt põhjendanud, miks avaldaja poolt soovitud variant on kõige sobivam. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja neid seetõttu ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Maakohus ei määranud juurdepääsuteed üksnes Maa-ameti kaardimaterjali alusel, nagu kaebaja ekslikult leiab. Kohus kaasas menetlusse kõik avaldaja kinnistut ümbritsevate kinnistute omanikud, kuulas ära nende seisukohad, uuris kõigi menetlusosaliste poolt esitatud kirjalikke tõendeid ja teostas paikvaatluse, kus tuvastas isiklikult ja vahetult olemasoleva olukorra.
4. Ebaõige on määruskaebuse seisukoht, et avaldaja ei saa

§ 156

lg 3 alusel oma kinnistule juurdepääsu määramist nõuda, kuna Kadaka kinnistu eelmine omanik SK ise lõpetas Kadaka kinnistu juurdepääsu avalikule teele pääsemiseks, kui eraldas osa oma kinnistust eraldi kinnistuks.

§ 156

lg 3 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud tema tahtel. Asja materjalist ei nähtu, et avaldaja või tema õiguseelneja SK oleks lõpetanud Kadaka kinnistu juurdepääsu avalikule teele. Asjas esitatud selgituste ja tõendite kohaselt ei kaotanud Kadaka kinnistu selle moodustamisel juurdepääsu avalikule teele. Kadaka kinnistule jäi alles juurdepääsu tee Vahtra ja tolleaegse Kruusiaugu kinnistu (praegused Seeri, Kruusiaugu ja Põldmarja) kaudu, mis tollel ajal oli avalik tee ja mida kasutati nii Kruusiaugu, Vahtra kui ka Loo kinnistutele pääsemiseks. Kruusiaugu maade müümise käigus arvati avalik tee ekslikult eramaade piiridesse.

1. Avaldaja poolt soovitud juurdepääsutee näol on tegemist sama aastakümneid kasutuses olnud ja välja ehitatud teega. Seejuures ei oma tähtsust asjaolust, et avaldaja omandas kinnistu
2. aastal. Ka sellest ajast alates on avaldaja kasutanud seda teed juba 17aastat. Maakohus tugines põhjendatult asjaolule, et kaebaja omandas talle kuuluva Karusmarja kinnistu alles
3. aastal, mis tähendab, et ajal, kui kaebaja kinnistu omandas, oli juurdepääsutee praegusel kujul juba olemas ning kaebaja oli teadlik, et avaldaja kõnealust teed oma kinnistule pääsemiseks kasutab ning pidi sellega arvestama.
4. Põhjendamatu on kaebaja väide, et avaldajal on võimalus kasutada alternatiivset juurdepääsuteed mööda Vahtra, Loo ja Teeääre kinnistuid, kus on samuti olemas aastaringselt läbitav olemasolev tee, mis koormab nende kinnistute omanikke vähem. Maakohus tuvastas 24.04.2019 toimunud vaatlusel, et nimetatud juurdepääs antud hetkel liiklemist ei võimalda. Selle tee kasutamiseks puudub viimastel aastakümnetel asjalooline tava. Tee parandamiseks tuleb teha kulutusi ning lisaks tuleks eemaldada osaliselt Vahtra kinnistul olev aed ning haljastust. Tegemist on ka pikema teega. 14 Kaebaja kinnistut läbib tee läbi kinnistu tööstuse osa, kus paiknevad angaar, masinapark ja prügi ladestusala. Kuna tegemist on parkimisala ja abihoonega, mida kasutatakse sõidukite remondiks ja parkimiseks, siis auto möödumine ei riiva ebaproportsionaalselt hoovis viibivate inimeste privaatsust. Kaebaja praegune saunamaja ja tulevane elumaja jäävad sellest teeosast kaugele. Kaebaja kinnistule on juba seatud teeservituudid Seedri ja Kruusiaugu kinnistute osas sama juurdepääsutee kasutamiseks, mida taotleb avaldaja, mistõttu see, kui ka avaldaja sõidab sama teed pidi, ei koorma kaebajat liigselt ega riku tema privaatsust. Neid maakohtu põhjendusi ei ole kaebaja ümber lükanud.
5. Maakohus ei jätnud alusetult kinnistu väärtuse vähenemisest tekkinud hüvitist 24 000 eurot välja mõistmata. Tegemist on kasutuseelise vähenemisest tekkinud kahju hüvitamise nõudega. Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga on kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Antud juhul kasutab kaebaja juurdepääsutee alla jäävat ala ka ise liiklemiseks. Samuti kasutavad nimetatud juurdepääsuteed ka teiste kinnistute omanikud ning nende loal teised isikud. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus kaebaja ise kasutab juurdepääsutee alla jäävat ala samuti liiklemiseks, ei ole tema õiguste riive avaldaja poolt selline, mis tingiks kaebaja poolt nõutud summas hüvitise väljamõistmise.
6. Põhjendamatu on kaebaja väide, et maakohtu poolt väljamõistetud kasutustasu, 27,19 eurot aastas, ei kata kaebajale juurdepääsuga seoses tekkivaid teehoolduse ja värava ehitamise kulusid. Maakohus arvestas väljakujunenud kohtupraktikat ning antud vaidluse asjaolusid ning pidas põhjendatuks määrata iga-aastaseks tasuks seoses tee hooldamise kulude ja omandiõiguse riivega kokku 150 eurot, millele lisandub maamaks, kokku 160,59 eurot (150 + 10,59). Sellest kaebaja kinnistule langev osa on proportsionaalselt 27,19 eurot. Maakohus arvestas, et puudutatud isikud ei ole teehoolduskulusid välja toonud ega tõendanud, samuti seda, et nimetatud juurdepääsuteed kasutavad mitme kinnisasja omanikud ja et Saue vald on avaldanud valmisolekut korraldada lumelükkamist erateedel, kui selleks on esitatud asjakohane avaldus.
7. Ringkonnakohtu hinnangul pole alust määrata tasu suuremas summas. Puudutatud isikud I-III ei ole määratud tasu suurust vaidlustanud. Kaebaja ei ole vaatamata maakohtu selgitustele esitanud tõendeid, millest ilmneks, et ta kannaks juurdepääsutee alla jääva ala hooldamisega seoses suuremaid kulusid.
8. Ajakohatu ja paljasõnaline on kaebaja etteheide, et avaldaja on teed kasutades ilmutanud lugupidamatut käitumist kaebaja omandi ja privaatsuse suhtes. Kaebaja ei ole välja toonud, et avaldaja oleks kasutanud teed mingiks muuks otstarbeks kui oma kinnistule pääsemiseks ega seda, milles seisneb lugupidamatu käitumine. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta.
10. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Selle sätte alusel oli maakohus õigustatud jätma menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Menetlus on küll toimunud avaldaja huvides ning tema esitatud avalduse alusel, kuid avaldus kuulus juurdepääsu osas 15 rahuldamisele ning kohtumenetlus oli muuhulgas tingitud puudutatud isikute III ja IV soovimatusest võimaldada juurdepääsutee määramist mõistlikel tingimustel.
11. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtu menetluskulud määruskaebuse esitaja HN kanda. Teistel menetlusosalistel menetluskulusid tekkinud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots