KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 12. august 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-1158 Poli

) § 72 lg 4 alusel XX-le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas isikule sissesõidukeelu kolmeks aastaks

§ 74lg 1 alusel.

3-20-1158 Isik sai otsuse kätte 30.11.2019. XX suhtes kohaldati

§ 10lg 1 ja § 10 lg 2 p-des 1–5 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Järelevalvemeetmete kohaldamine välismaalase suhtes oli tingitud asjaolust, et välismaalasel puudus reisidokument ning isik oli jätkuvalt Eestist väljasaadetav. Isikule anti 30.11.2019 allkirja vastu kätte otsus nr 1049668084 järelevalvemeetmete kohaldamise kohta. Isik järelevalvemeetmeid ei täitnud. 2. PPA esitas 15.06.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 15lg 2 p-de 1–3 alusel.

On oht, et XX põgeneb. Sellest tulenevalt on vajalik isiku kinnipidamine lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks (

§ 68p 5).

XX-l puudub kehtiv reisidokument ning ta ei ole astunud samme või teinud toiminguid endale kehtiva reisidokumendi taotlemiseks, mis kinnitab isiku soovimatust kaasa aidata enda dokumenteerimisele. Puudub alus järeldada, et isikul puuduvad teadmised kodakondsusjärgse riigi reisidokumendi taotlemiseks ning Ukraina saatkond ei väljastaks vajalikke dokumente. Seega ei saa isiku väljasaatmist Ukrainasse pidada perspektiivituks. Isiku senine käitumine on näidanud, et ta võib tulevikus seadust rikkuda, ei pruugi talle pandud kohustusi täita ning võib siseriiklikult väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. XX puhul ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

§ 10lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.

Vabaduses viibides ei pruugi isik väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks olla kättesaadav. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, sest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Isik on varem jätnud talle määratud järelevalvemeetmed täitmata. Isiku edasine Eestis viibimine võib kujutada ohtu avalikule korrale, kuna XX-l puuduvad rahalised vahendid Eestis toimetulekuks ning tal puudub Eestis elukoht. 3. Tallinna Halduskohtu 15.06.2020 määrusega rahuldati PPA taotlus ning anti luba Ukraina kodaniku XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15.08.2020 (k.a). PPA kohaldas 30.11.2019 otsusega XX suhtes

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, kohustades teda elama kindlaks määratud kohas, ilmuma kindlaksmääratud ajal PPA ruumidesse, teavitama PPA-d elukoha vahetusest ning perekonnaseisu muutumisest. Isik järelevalvemeetmeid ei järginud. Seega on isiku suhtes tuvastatud konkreetsed asjaolud kogumis, mis annavad aluse jaatada PPA põhjendatud kahtlust, et isik võib põgeneda (

§ 15lg 2 p 1).

Isikul puudub praegu kehtiv reisidokument, mis võimaldaks teda Eestist välja saata. Asja materjalidest ei nähtu, et isik oleks astunud samme endale dokumentide saamiseks. Samuti ei ole isik pöördunud abi saamiseks PPA poole. Seega on täidetud

§ 15lg 2 p-s 2 nimetatud kinnipidamise alus.

Isiku väljasaatmise täideviimine ei ole saavutatav

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega, sest XX ei ole nimetatud meetmeid varem täitnud. Isiku väljasaatmist Eestist ei saa pidada perspektiivituks, kuna ta on Ukraina kodanik. Samuti ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne. 2

§ 23lg 4).

XX-l puudub Eestis elukoht ja sissetulek. Kinnipidamiskeskuses on isikul võimalus iga päev ringi liikuda, viibida värskes õhus ja kasutada sportimisvahendeid. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud toit ja vajadusel pidev arstiabi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. XX palub 19.06.2020 määruskaebuses (täiendatud 15.07.2020) tühistada Tallinna Halduskohtu 15.06.2020 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada XX viivitamatult kinnipidamiskeskusest. XX oli eelnevalt kodutu, kellel puudus kindel elukoht ja rahalised võimalused uue dokumendi taotlemiseks. Isik elas sageli tänaval, ööbis varjupaikades ning tal ei olnud regulaarset sissetulekut, mistõttu puudusid tal rahalised vahendid enda põhivajaduste rahuldamiseks. Raskendatud oli kehtiva reisidokumendi taotlemine või reisi korraldamine. Seega on talle põhjendamatult ette heidetud kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist. PPA ega halduskohus pole selgitanud, kuidas on isik enda dokumentide hankimisele kaasaaitamise kohustust rikkunud ega ole arvestanud isikuga seotud objektiivsete asjaoludega. Isik on ametiasutustele avaldanud õiged andmed, pole midagi varjanud ning on käitunud võimalustele vastavalt (vt ka Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). Kinnipidamine ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. XX on leidnud inimese, kelle juures elada ning kust ta oleks vajadusel kättesaadav. Isik on elanud Eestis alates
2. aastast, mistõttu ei ole tal põhjust, soovi ega kohta, kuhu põgeneda. Isik peab enda koduriigiks Eestit. Muu hulgas pole PPA välja toonud, kuhu isik väidetavalt põgeneda soovib. Isegi kui jaatada põgenemisohtu, ei ole praegusel juhul vältimatut vajadust kinnipidamiseks (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Kuna isik on nüüdseks endale püsiva elukoha leidnud, saaks PPA kohaldada kõiki

§ 10lg-s 2 nimetatud meetmeid korraga.

Määruskaebusele olid lisatud taotlused vaadata asi läbi kohtuistungil, kutsuda istungile vene keele tõlk ning vabastada isik menetlusabi korras tõlkekulude kandmisest. 5. PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul oli XX-l kohustus hakata taotlema Ukraina kodaniku reisidokumenti ja järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid, mida isik ei teinud. PPA arvestas lahkumisettekirjutuse tegemisel asjaoludega, et isikut on väärteo korras karistatud 34 korda ja kriminaalkorras 7 korda, vangistuses on isik viibinud viiel korral. XX-l on diagnoositud alkoholisõltuvus. Isik on lisaks toime pannud avaliku korra raskeid rikkumisi. XX-le ei avalda mõju talle mõistetud karistused ning asjaolu, et teda ähvardab riigist väljasaatmine. Tulenevalt isiku väljakujunenud kriminaalsest käitumismustrist ning tema impulsiivsest loomusest, on tõenäoline, et XX paneb tulevikus toime samaliigilisi kuritegusid. Seetõttu võivad tulevikus realiseeruda raskemad kuriteod teiste ühiskonnaliikmete õigushüvede vastu (elu- ja tervisevastased süüteod). On oht, et isik võib põgeneda. PPA ei ole põgenemisohtu sidunud jäigalt

§ 68p-ga 4.

Põgenemisoht hõlmab ka võimalust siseriiklikult väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Isiku varasem karistatus näitab, et ta võib tulevikus seadust rikkuda ega pruugi talle pandud kohustusi järgida. Korduvalt kuritegusid toime pannud välismaalast tuleb pidada ebausaldusväärseks ning sellise isiku puhul on tõenäoline, et ta võib hakata vabaduses viibides 3

§-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid hinnata tuleb kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid kogumis (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.07.2018 määrus asjas nr 3-18-1306, p 15), on hinnang isiku põgenemisohu osas põhjendatud ning seotud tema individuaalsete asjaoludega. XX on 30.07.2020 Eesti Vabariigist Ukrainasse välja saadetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I

1. Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus istungi korraldamiseks täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal oma seisukohti suuliselt. Põhiõiguse olla oma kohtuasja arutamise juures piirang on seetõttu seaduslik ja proportsionaalne. Seetõttu jääb rahuldamata ka taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile. Menetlusabi taotlus tõlkekulude kandmisest vabastamiseks jääb eelneva tõttu läbi vaatamata. II
2. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamisel tugineti

§ 15

lg 2 p-dele 1–3.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1); välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). 8.

§ 15

lg 2 p-de 2 ja 3 kohaldamisel on PPA selgitanud, et XX-l puudus kehtiv isikut tõendav dokument ning isik ei teinud ühtegi toimingut reisidokumendi taotlemiseks. 9. Kohtupraktikas on varem selgitatud, et

§ 15lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1.

Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Analoogselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). 4

§ 15lg 2 p-de 2 ja 3 kohaldamiseks täidetud.

PPA ei ole taotluses täpsustanud, milles seisnes isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumine koostöös PPA-ga. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelnevalt viidatud kohtupraktikat mõista nii, et selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Selliseid asjaolusid ei ole vastustaja välja toonud. Haldusasja materjalidest nähtub, et isik ei astunud küll samme enda dokumenteerimiseks – sh ajal, mil tema suhtes kohaldati

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid –, ent ei ole ka PPA-l takistanud tema väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist. PPA ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud. XX ei esitanud enda isikusamasuse osas eksitavaid andmeid ning seda ei väitnud ka PPA. Samuti ei saa olla isiku kinnipidamise aluseks üksnes asjaolu, et isikul puuduvad reisidokumendid. PPA ei ole usutavalt põhistanud, et väljasaatmismenetlus pikenes üksnes XXst tulenevatel põhjustel, sh enda dokumenteerimata jätmise tõttu. 11. Lisaks on PPA tuginenud

§ 15lg 2 p-le 1, kuna isiku suhtes esineb põgenemise oht.

PPA 15.06.2020 loataotlusest järeldub, et põgenemise ohuks peab PPA seda, et XX ei järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid (

§ 68

p 5).

§ 68

kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine

§-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiivi 2013/33 art 8 lg-ga 2 (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis. 12. PPA arvestas lisaks järelevalvemeetmete rikkumisele isikust tuleneva põgenemisohu hindamisel mh isiku varasemat käitumist, püsiva elu- ja töökoha ning rahaliste vahendite puudumist. Ringkonnakohus nõustub sellega, et haldusasja materjalide pinnalt saab pidada ebausutavaks, et XX põgeneks väljasaatmise vältimiseks välismaale, kuid arvesse tuleb võtta seda, et XX on varem korduvalt karistatud väärtegude ja kuritegude eest ning isikul puudub Eestis elu- ja töökoht ning vajalikud rahalised vahendid. Seetõttu on õige PPA järeldus, et 5

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). 13. Halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust (

§ 25lg 2).

14. Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oli isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne.

1. Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.06.2020 määrus muutmata. III
2. XX esindab haldusasja menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja, Advokaadibüroo Lindeberg v.adv Keijo Lindeberg. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat kohtule vastavasisulise taotluse (riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1). Vandeadvokaat K. Lindebergil tuleb esitada nimetatud taotlus 30 päeva jooksul praeguse määruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus hoiatab, et riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmisel või mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta riigi õigusabi osutamisel kantud kulud kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt) 6