← Eesti

2-19-20715/21

Obsah (6)§ 176§ 175§ 659§ 654§ 171§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 08.06.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-20715 Tsi

) § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda, kuna avaldaja kaebus rahuldatakse ja avaldajal ei oleks menetluskulusid tekkinud, kui kohtutäitur ei oleks tema õigusi rikkunud. Kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Kohtutäituri väide, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamisel tulnuks esitada ka nende tasumist tõendavad dokumendid, ei vasta seadusele (

§ 176lg 6).

Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (vt ka Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-65-13, 3-2-1-154-15, 3-2-1-102-16, 3-2-1-173-15). Avaldaja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega ning on vastavalt

§ 175lg-le 5 esitanud õigusabi osutamise kohta arve.

Avaldaja esitatud menetluskulude nimekirjas ja arves on selgelt välja toodud töö sisu, ajakulu ja tunni hind ning puudub alus kahelda selle usaldusväärsuses. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu on mõistlik ja vastab üldteadaolevale teabele õigusabi hinna kohta. Avaldaja lepingulise esindaja kulud on vaidluse sisu ja lepingulise esindaja töö mahtu arvestades põhjendatud 432 euro ulatuses koos käibemaksuga (3 töötunni eest). Koos kaebuse esitamisel tasutud riigilõivuga on avaldajale hüvitatav menetluskulu kokku 447 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Kohtutäitur esitas Harju Maakohtu 28.02.2020 määruse peale määruskaebuse, milles palub määrus tühistada. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Avaldaja esitas taotluse tutvuda täitetoimikuga esmakordselt 26.08.2019, mille peale kohtutäitur andis 27.08.2019 teada, et avaldajal puudub õigus täitetoimikuga tutvuda. Möödunud on tähtaeg täitetoimikuga tutvumise võimaldamata jätmise peale kaebuse esitamiseks ning avaldaja ei ole taotlenud kaebetähtaja ennistamist. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta ning ekslikult leidnud, et puuduvad kaebuse menetlusse võtmist takistavad asjaolud. Avaldaja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kui kinnitas 31.01.2020 seisukohas, et tekkinud menetluskulud on kantud, kuid märkis 17.02.2020 seisukohas, et tal on tekkinud kulude tasumise kohustus. Avaldaja esindaja on 26.12.2019 sissetuleku orderi nr 168 ja 31.01.2020 arve nr 006 koostanud tagantjärele, mistõttu ei saa neid pidada usaldusväärseks. Kohtutäitur taotleb viidatud dokumentide tõendina arvestamata jätmist. Kuna vaidlusesemeks ei ole asjaolu, kas avaldajal on õigus täitetoimikuga tutvuda, on maakohus tuginenud asja lahendamisel ekslikult TMS § 35 lg-le
  2. 3

(6)2-19-20715 Maakohus on jõudnud ekslikult järeldusele, et uute täitetoimikuga tutvumise taotluste esitamisega tekib avaldajal uus võimalus kaebuse esitamiseks. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas TMS §-ga
  1. Vastasel juhul saaks alati tekitada uue võimaluse kaebuse esitamiseks, kui varem ei ole kaebuse esitamine toimunud tähtaegselt. Täitemenetluse seadustik näeb kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks ette erikorra. See tagab menetlusosaliste jaoks õiguskindluse ja -selguse selles, et tehtud toimingute õiguspärasust ei saa pärast vaidlustamistähtaja möödumist enam kahtluse alla seada.
  2. Avaldaja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus on piisavalt põhjendanud avaldaja täitetoimikuga tutvumise taotluse esitamise tähtaegsust ja täitetoimikuga tutvumise õiguse sisu. Kuna maakohus leidis, et avaldajal oli õigus tutvuda vajadusel täitetoimikuga korduvalt ja kohtutäitur jättis avaldaja viimase täitetoimikuga tutvumise taotluse läbi vaatamata, siis puudus alus lugeda taotlus hilinenult esitatuks ja vajadus taotleda tähtaja ennistamist. Kohtutäitur on esitanud uusi vastuväiteid avaldaja menetluskuludele, mida ei saa arvestada, kuna menetluskulude kindlaksmääramist kui kaalutlusotsust tuleb kontrollida üksnes maakohtus esitatud vastuväidete piires. Vaidlust ei saa olla selles, et riigilõiv on kohtule tasutud. Maakohus on kontrollinud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

  1. Vaidlus käib selle üle, kas kohtutäitur võis jätta avaldaja täitetoimikuga tutvumise taotluse TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja järgimata jätmise tõttu läbi vaatamata. Lisaks vaidlustab kohtutäitur avaldaja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja nende kohtutäiturilt välja mõistmist.
  2. Kuna TMS § 217 lg-st 1, § 218 lg-st 1 ja § 35 lg-st 1 lähtuvalt saab kaebuse kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ja selle kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada ning täitetoimikuga tutvumist taotleda üksnes täitemenetluse osaline, on maakohus põhjendatult hinnanud, kas avaldajat on võimalik pidada täitemenetluse osaliseks. Kohtutäitur ei ole määruskaebuses esitanud vastuväited maakohtu põhjendustele avaldaja täitemenetluse osaliseks pidamise osas. Arvestades seda ning asjaolu, et ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega, ei hakka ringkonnakohus neid kooskõlas

§ 654lg-ga 6 kordama.

Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et ka õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et TMS § 5 lg 1 mõtte kohaselt on menetlusosalisteks kõik, kelle õigusi menetlus puudutab, sh eseme kaasomanik, võlgniku abikaasa, seltsinglane, pärija, üürnik jne (A. Alekand. Täitemenetlusõigus. 3. trükk, Tallinn 2017, lk 37). Täitemenetlus, milles arestitakse ja müüakse ühe kaaspärija pärandvara ühisuse osa, mõjutab teise kaaspärija õigusi vahetult, kuna teine kaaspärija jääb selle tulemusel TMS § 98 lg 5 järgi ilma PärS § 149 lg-s 1 sätestatud ostueesõigusest. Seetõttu on tal huvi näiteks selle vastu, et kohtutäitur ei eksiks täitemenetluse algatamisel. Samuti on kaaspärijal huvi olla kursis täitemenetluses läbiviidava pärandvara ühisuse osa müügiga, mh kontrollimaks, et kohtutäitur ei müüks enne pärandvara jagamist üksikuid pärandvara ühisusse kuuluvaid esemeid. TMS § 28 lg-d 1 ja 2 annavad kohtutäiturile õiguse siseneda võlgniku valduses olevatesse ruumidesse, mille raames saab kohtutäitur avada 4

(6)2-19-20715 või lasta avada uksi ja hoiuruume. Kui pärandvara hulgas olev kinnisasi on ka teise kaaspärija valduses, puudutab ruumidesse sisenemine tema õigusi.
  1. Järgnevalt tuleb seega kontrollida, kas maakohus on õigesti leidnud, et kuigi avaldaja ei esitanud kaebust kohtutäituri esimesele täitetoimikuga tutvumise võimaldamata jätmisele, ei ole ta kaebeõigust minetanud ning on esitanud 19.12.2019 kaebuse kohtutäituri 17.12.2019 täitetoimikuga tutvumise mittevõimaldamise peale tähtaegselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et avaldaja on esitanud 19.12.2019 kaebuse kohtutäituri 17.12.2019 täitetoimikuga tutvumise mittevõimaldamise peale TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kümnepäevast tähtaega järgides. Küll aga tuli kindlaks teha, kas avaldaja sai selles TMS § 217 lg-st 6 lähtuvalt tugineda asjaolule, et kohtutäituri tegevus täitetoimikuga tutvumise mittevõimaldamisel on õigusvastane, kui ta ei vaidlustanud kohtutäituri varasemaid keeldumisi tutvuda täitetoimikuga. Maakohus on selle hindamisel arvestanud põhjendatult asjaoluga, et täitemenetluse osalise õigust täitetoimikuga tutvuda ei ole piiratud. Kuna tegu on õigusega, mida täitemenetluse osaline saab realiseerida korduvalt ja kogu täitemenetluse vältel, ei anna see, et täitemenetluse osaline on jätnud kohtutäituri varasema tegevuse täitetoimikuga tutvumise mittevõimaldamisel vaidlustamata, alust jätta hilisem täitetoimikuga tutvumise taotlus sel põhjusel läbi vaatamata. Selline tõlgendus oleks vastuolus TMS § 35 eesmärgiga, milleks on tagada täitemenetluse osalistele võimalus olla kogu täitemenetluse vältel kursis selle käigu ja olulise informatsiooniga. Analoogia korras saab arvestada ka Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-52-17, milles Riigikohus on leidnud järgmist: „Kolleegium märgib, et TMS § 33 lg 4 eesmärgiks on kohtutäituri tasu mitmekordse maksmise vältimine (vt ka Riigikohtu
  2. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 17). Täitemenetluse osalisel (sh võlgnikul) on õigus nõuda, et kohtutäitur järgiks TMS § 33 lg‑s 4 sätestatut, seda on õigus nõuda kogu täitemenetluse kestel, mitte ainult täitemenetluse alustamisel. Seega kui kohtutäitur on (uue) täiteasja alustamisel TMS § 33 lg‑t 4 rikkunud, on täitemenetluse osalisel kolleegiumi hinnangul õigus tugineda sellele ka hilisema menetluse käigus ning nõuda täiturilt rikkumise kõrvaldamist. Täitemenetluse alustamise vaidlustamata jätmisel TMS § 217 lg‑s 1 sätestatud korras ei ole sellise rikkumise puhul määravat tähtsust.“ Ka TMS § 35 lg 1 järgimist, s.o täitetoimikuga tutvumise võimaldamist, on täitemenetluse osalisel võimalik nõuda kogu täitemenetluse kestel, ning seega tugineda kohtutäituri rikkumisele täitetoimikuga tutvumise mittevõimaldamisel ka olukorras, kus varasemaid samasisulisi rikkumisi ei ole vaidlustatud. Avaldaja võis seega 19.12.2019 kaebuses kohtutäituri 17.12.2019 otsustusele mitte võimaldada avaldajal täitetoimikuga tutvuda tugineda asjaolule, et kohtutäituri keeldumine on õigusvastane. Sel põhjusel ei pidanud avaldaja esitama ka taotlust kaebetähtaja ennistamiseks. Eelnevast lähtuvalt on maakohus kohustanud kohtutäiturit õigesti avaldaja 19.12.2019 kaebust läbi vaatama.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega avaldaja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ja nende kohtutäiturilt väljamõistmisel ning kooskõlas

§ 654lg-ga 6 neid ei korda.

Ringkonnakohus märgib, et avaldaja menetluskulusid tõendavaid dokumente (26.12.2019 kassa sissetuleku order nr 168 ja 31.01.2020 arve nr 006) ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et avaldaja on 31.01.2020 seisukohas kinnitanud menetluskulude kandmist, kuid hiljem märkinud, et tal on tekkinud menetluskulude kandmise kohustus.

§ 176

lg 5 sõnastus jätab mulje, et menetlusosaline peab olema nende rahalise suuruse kindlaksmääramiseks menetluskulud kandnud. Samas on Riigikohus korduvalt selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise 5

(6)2-19-20715 tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-65-13, 3-2-1-154-15, 3-2-1-102-16 ja 3-2-1-173-15). Avaldajale ei saa ette heita seda, et ta on esitanud

§ 176

lg 5 sõnastust järgiva kinnituse olukorras, kus tegelikult ei pruukinud menetluskulud veel kantud olla. Kaebuselt on riigilõiv tasutud ning puudub igasugune alus kahelda avaldaja kohustuses tasuda 31.01.2020 arves nr 006 ja menetluskulude nimekirjas kajastuvad õigusabikulud. 11. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. 12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel kohtutäituri kanda.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu menetluses palub avaldaja mõista kohtutäiturilt menetluskulude katteks välja kokku 432 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabi osutatud 3 tunni ulatuses (0,5 h – kohtumäärusega tutvumine; 1 h – määruskaebusega tutvumine; 1,5 h – määruskaebusele vastamine). Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasuks on 120 eurot (käibemaksuta). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Samas leiab ringkonnakohus, et avaldaja lepingulise esindaja ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus loeb vaidlustatud määruse ja määruskaebusega tutvumise hõlmatuks määruskaebuse vastuse kui nende osas kujundatud seisukohaga. Arvestades käesoleva asja keerukust ning viidatud menetlusdokumentide mahtu ja määruskaebuse vastuse sisu, loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabile kulunud ajaks kokku 2 tundi. Kohtutäiturilt tuleb seega avaldaja kasuks välja mõista määruskaebemenetluse kulud kokku 288 eurot (2 × 120 eurot + km). Vastavalt avaldaja taotletule tuleb

§ 177

lg 4 alusel kohtutäiturilt avaldaja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.