← Eesti

3-20-118/16

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-118 Otsuse kuupäev 5. august 2020 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi R.R. kaebus Tartu Vangla 23. oktoobri 2019. a

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-20-118

  1. Tartu Vangla teavitas kinnipeetav R.R.it (kaebaja)
  2. oktoobri
  3. a kirjaga nr 6-5/195-1 avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest (dtl 50). Menetlust alustati justiitsministri
  4. märtsi
  5. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) § 17 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et kinnipeetav paigutatakse tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda kui ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ja kinnipeetav on kandnud ära karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 76 lg 1 p-s 2 või lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast või eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat, riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik, narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis, alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on läbitud ning kinnipeetav vastab lg-s 2 sätestatud tingimustele. Kaebaja andis
  6. oktoobril 2019 nõusoleku enda avavanglaosakonda/avavanglasse paigutamiseks (dtl 55).
  7. Tartu Vangla lõpetas
  8. oktoobri
  9. a otsusega nr 6-5/195-3 kaebaja suhtes
  10. oktoobril 2019 algatatud Tartu Vangla avavanglasse ümberpaigutamise menetluse (dtl 13-14). Vangla leidis asjaolusid kontrollides, et kaebaja ei vasta avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele, kuna riskihindamise ankeedi kohaselt puudub vanglal kinnipeetava vastu usaldus. Usalduse kaotus tuleneb asjaolust, et kaebajat on karistatud
  11. veebruaril 2013 Harju Maakohtu otsusega KarS § 331 alusel (kaebaja tarvitas Tallinna Vanglas
  12. oktoobril 2012 vahistatu staatuses olles ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet metadooni). Lisaks on kaebajat karistatud kriminaalkorras Harju Maakohtu
  13. veebruari
  14. a otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 alusel (kaebaja käitles ajavahemikul
  15. detsember 2013 kuni
  16. jaanuar 2014 Tallinna Vanglas viibides suures koguses narkootilisi aineid). Eelnevalt toodud faktid kogumis annavad signaali, et isegi kinnises vanglas viibides esineb kaebajal probleeme õiguskuuleka käitumisega. Vanglal puudub veendumus, et avavanglas ehk minimaalse järelevalve tingimustes viibides suudab kaebaja hoiduda uute õigusrikkumiste toimepanemisest.
  17. Kaebaja esitas
  18. oktoobril 2019 vaide Tartu Vangla
  19. oktoobri
  20. a otsuse peale (dtl 51-52). Tartu Vangla jättis
  21. novembri
  22. a vaideotsusega nr 1-11/370-2 kaebaja vaide rahuldamata (dtl 15-17). Vangla leidis, et kinnipeetava avavanglasse paigutamine on vangla kaalutlusotsus, mitte seadusest tulenev kohustus. Seega ei saanud kaebajal tekkida ka ootust, et ta igal juhul avavanglasse paigutatakse. Avavangla menetluse lõpetamist ei saa pidada eraldiseisvaks karistuseks, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda karistuse kandmiseks meelepärast vanglat või vanglaosakonda. Avavanglasse paigutamise otsuse tegemisel peab arvestama kinnipeetava varasemat käitumist vangistuse ajal. Rehabilitatsiooni läbimine ei garanteeri, et kaebaja edaspidi narkootilisi aineid ei tarvita. Kaebajal on diagnoositud sõltuvushäire, mis on tingitud narkootilise- või psühhotroopse aine tarvitamisest. Kaebaja on narkootilisi aineid tarvitanud ligi 20 aastat, viimati
  23. a aprillikuus ehk vahetult enne praegust vangistust. Seega võttes arvesse kaebaja pikaajalist sõltuvust ja asjaolu, et varasemad vangistused ei ole oma mõju avaldanud ning kaebaja on jätkanud uimastite tarvitamist ja kuritegude toimepanemist, puudub vanglal veendumus kaebaja edaspidises õiguskuulekas käitumises.
  24. Kaebaja esitas
  25. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles rõhutas, et tema arvates tegi Tartu Vangla otsuse põhjendamatult (dtl 5-8, 22-23). Kaebaja selgitas, et sai
  26. oktoobril 2019 Tartu Vanglalt otsuse, mille kohaselt puudub kaebaja vastu usaldus ja seepärast ei saa kaebaja võimalust läbida edasist karistust avavanglas. Avavangla kergendaks kaebaja tulevikku aga tunduvalt. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse, et kohus võtaks 2 3-20-118 esitatud kaebuse vastu hilinemisega, sest esineb mõjuv põhjus (dtl 1, 20). Lisaks esitas kaebaja avalduse vabastada end tasust kohtu ees (dtl 3, 21).
  27. Tartu Halduskohus jättis
  28. jaanuari
  29. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja (dtl 25-26).
  30. Kaebaja esitas
  31. jaanuaril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles palus kohtul ennistada edasikaebetähtaeg, kuna olemas on mõjuv põhjus (dtl 30-31, 35-36). Lisaks selgitas kaebaja, et sai
  32. novembri
  33. a vaideotsuse nr 1-11/370-2 kätte
  34. novembril
  35. Kaebaja palus tühistada Tartu Vangla
  36. oktoobri
  37. a otsus nr 6-5/195-3 ja kohustada Tartu Vanglat uuesti kaaluma tema ümberpaigutamist avavanglasse.
  38. Tartu Halduskohus rahuldas
  39. veebruari
  40. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks, vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele (dtl 38-40).
  41. Tartu Vangla esitas
  42. veebruaril 2020 vastuse kaebusele (dtl 79-82).
  43. Vastusena
  44. märtsi
  45. a kohtunõudele (dtl 84-85) esitas Tartu Vangla
  46. märtsil 2020 täiendavad tõendid ning taotluse kuulutada menetlus lisana 1 esitatud kaebaja riskihindamise ankeedi nr 154133 osas kinniseks ja piirata kaebaja ning kolmandate isikute juurdepääsu nimetatud dokumendile (dtl 86-207).
  47. Tartu Halduskohus kuulutas
  48. märtsi
  49. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-20118 osaliselt kinniseks, s.o kaebusele lisatud Tartu Vangla
  50. novembri
  51. a otsuse nr 111/370-2, Tartu Vangla
  52. veebruari
  53. a vastuse,
  54. märtsi
  55. a kohtunõude, Tartu Vangla
  56. märtsi
  57. a kohtule esitatud vastuse ning selle lisade nr 1 ja 4 osas (dtl 209-211). Samuti piiras kohus kaebaja õigust tutvuda Tartu Vangla
  58. märtsil 2020 kohtule esitatud vastuse lisaga nr 1 ning saada sellest ärakirju.
  59. Tartu Halduskohus otsustas
  60. aprilli
  61. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (dtl 217-218). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  62. Kaebaja taotleb Tartu Vangla
  63. oktoobri
  64. a otsuse nr 6-5/195-3 tühistamist ja Tartu Vangla kohustamist kaaluda uuesti kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 12.
  65. Vangla leiab, et kaebaja vastu puudub usaldus ja seepärast ei saa kaebaja võimalust läbida edasist karistust avavanglas. Tartu Vangla põhjendab seda sellega, et kaebajal olid minevikus karistused vanglas meditsiinipreparaadi tarbimise eest arsti ettekirjutuseta, lisaks see, et olles vabaduses, saatis kaebaja narkootikume Tallinna Vanglasse. Selle kõige eest kandis kaebaja vanglakaristust ja ei saa aru, miks mitu aastat hiljem peab kaebajat jälle nende tegude eest karistama keeluga läbida karistus edasi avavanglas. 12.
  66. Oma usaldamatusega ei lase Tartu Vangla kaebajal sotsiaalselt kasvada ja maksimaalselt ühiskonnas adapteeruda. Sest kus veel kui mitte avavanglas saaks kaebaja õppida täisväärtuslikult töötama ja raha teenima, et kaebaja saaks võlad tasuda. 3 3-20-118 12.
  67. Kas tõesti lähtudes eeltoodust, lähtudes sellest, et juba peaaegu kaks aastat kannab kaebaja karistust mingite režiimi rikkumisteta, keeldutakse kaebajale võimaldamast vahetada režiimi ainult selle alusel, et on olemas risk, et kaebaja võib narkootikume tarvitada või sooritada narkootikumidega seotud kuriteo. 12.
  68. Isegi kui Tartu Vangla räägib riskidest, mis on seotud kaebajaga avavanglas, siis miks otsuse keeldumise kohta pole professionaalsete inimeste arvamusi, kellega kaebaja töötas vahetult rehabilitatsiooni ajal? Miks pole psühhiaatri arvamust, kes käitumise järgi vanglas saab anda kaine ja professionaalse hinnangu riskidele?
  69. Tartu Vangla leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. 13.
  70. Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset õigust) kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või ümberpaigutamist otsustada. Niisugust kaalutlusotsuse tegemise kohustust ei tulene ka juhul, kui kaebaja hinnangul on selleks kõik vajalikud tingimused täidetud. Põhiseadus ei kohusta riigivõimu üldse avavanglas karistuse kandmist korraldama ja tegemist on pigem seadusandja kujundatud vanglakaristuse täideviimise eesmärkide ühe saavutamise meetodiga olukordades, kus karistuse avatud täideviimise võimaluse pakkumine võib aidata kinnipeetava vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Tõlgendades vangistusseaduse (VangS) §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täideviimise ees (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 43, 73). Arvestades, et kinnipeetaval puudub üldse subjektiivne õigus nõuda enda karistuse kandmiseks avavanglasse paigutamist, siis ei muuda kaebaja jaoks ümberpaigutamise menetluse lõpetamine ja tema ümberpaigutamata jätmine olemasolevat olukorda ning tema karistuse kandmine jätkub samadel tingimustel, milles ta on olnud senini. Seega ei ole võimalik rääkida ka kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisest. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt ka Riigikohtu
  71. aprilli
  72. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). 13.
  73. VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused (s.o individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt ei ole karistuse kandmine kinnises vanglas otstarbekas; kinnipeetava reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud; on piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi; kinnipeetav on andnud ümberpaigutamiseks nõusoleku) on täidetud, on vanglal õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-50-15, p 21). Kaebajal sellised eeldused täidetud ei ole. Sellise tingimuse sisustamise näol ei ole tegemist kaalumise, s.t õigusliku tagajärje valiku küsimuse, vaid õigusnormi koosseisu ühe elemendi täidetavuse küsimusega. Vastustaja leidis kaebaja varasemale käitumisele tuginedes, et temal puudub veendumus kaebaja õiguskuulekas käitumises ja seetõttu ei vasta kaebaja VangS § 20 lg-s 1 toodud tingimustele. 13.
  74. VangS § 20 lg 1 ei sätesta täpsemalt, mida tähendab „on piisav alus oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi“. Seadusandja on jätnud haldusorganile väga laia kaalutlusõiguse. Täitmisplaanis täpsustab minister seaduses toodud kaalutlust ja osaliselt on täidesaatev võim teinud kaalumise ära määruses regulatsiooni täpsustamise käigus, millega on oluliselt kitsendatud haldusorgani kaalutlusruumi. Täitmisplaani § 17 lg 2 loetleb sellised juhud, mille korral puudub vanglateenistusel alati VangS § 20 lg-s 1 4 3-20-118 sätestatud piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Tegemist on vanglatevahelise ühtse praktika tagamisega ja avavanglasse paigutamise otsustamisel ühtsete põhimõtete kehtestamisega. Tegemist ei ole sellise suletud või ammendava loeteluga, mis välistaks muude kinnipeetavast tulenevate asjaolude arvestamise. See aga ei tähenda, et vangla ei võiks kinnipeetava õiguskuuleka käitumise hindamisel lähtuda ka muudest vanglale teadaolevatest asjaoludest. Sellist arusaama ei saa järeldada ka täitmisplaani regulatsioonist. 13.
  75. Kaebaja ITK kohaselt on kaebajat kriminaalkorras karistatud 19 korral. Sellest 13 karistust on käesolevaks ajaks arhiveeritud. Kaebaja viibib vanglas kümnendat korda. Käesolevalt kannab kaebaja karistust varguste eest. Kaebaja pani kuriteod toime varasema
  76. märtsi
  77. a otsusega määratud katseajal. Ka kuriteod, mille eest kaebajat karistati
  78. märtsi
  79. a otsusega, pani kaebaja toime varasema
  80. novembri
  81. a otsusega määratud katseajal. Sisuliselt kannab kaebaja hetkel karistust kolme kohtuotsuse alusel. Ka varasemalt on kaebajat valdavalt karistatud varguste eest, kuid neljal korral on kaebaja kasutanud kuriteo toimepanemisel ka vägivalda. Lisaks on kaebajat karistatud vanglas narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest ning kinnipidamisasutuses narkootiliste või psühhotroopsete ainete ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest. Kuritegude muster ei ole võrreldes viimaste toimepandud kuritegudega muutunud. Kuritegu, mille eest kaebaja karistust kannab, on toime pandud tulenevalt valdavalt sõltuvusprobleemidest, puudulikust probleemide lahendamise oskusest, grupi mõjust ning soovist teenida majanduslikku kasu. Peamiselt on kuriteod olnud etteplaneeritud. 13.
  82. Kaebaja varasem kuritegelik käitumine viitab selgelt sellele, et kaebajal on väljakujunenud käitumismuster. Selliseid asjaolusid, mis lubaksid peale viimaste kuritegude toimepanemist järeldada, et kaebaja on käitumismustrit, harjumusi ning arusaamu muutnud, vanglale teada ei ole. Selliseid asjaolusid ei ole ka kaebaja välja toonud. Üksnes kaebaja enese kinnitus muutumise kohta paraku sellist veendumust ei tekita. Ka ei ole viimaste kuritegude toimepanemisest möödunud sedavõrd pikk aeg, et selle valguses hinnata kaebaja võimalikku käitumise muutust. 13.
  83. Vanglale teadaolevalt on kaebajal diagnoositud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud sõltuvushäire ning kaebaja on narkootilisi aineid tarvitanud ligi 20 aastat. Viimati tarvitas kaebaja narkootilisi aineid
  84. a aprillis ehk vahetult enne käesolevat vangistust. Karistuse kandmise ajal on kaebaja riskikäitumisega tegeletud ja kaebaja on läbinud ITK-s ettenähtud tegevusi. Siiski ei garanteeri see kaebaja edasist õiguskuulekat käitumist. Ka varasemate vangistuste jooksul on kaebaja läbinud mitmeid rehabilitatsiooniprogramme, kuid vaatamata sellele ei ole ta suutnud narkootiliste ainete tarvitamisest loobuda. Tartu Maakohtu
  85. septembri
  86. a määrusest nähtuvalt on kaebaja tema tingimisi ennetähtaega vabastamise menetluse raames kohtule tunnistanud, et vajab muutuste elluviimiseks spetsialistide abi. Seega võttes arvesse kaebaja pikaajalist sõltuvust ja asjaolu, et varasemad vangistused ei ole oma mõju avaldanud, siis ei ole ka praegusel juhul alust arvata, et käesolev vangistus (ca 1 aasta ja 10 kuud) oleks mõjutanud kaebajat oma väljakujunenud käitumismustrit muutma. Seetõttu ei olnud ka vanglal veendumust kaebaja edaspidises õiguskuulekas käitumises. 13.
  87. Tartu Maakohus arutas
  88. a sügisel kaebaja tingimisi ennetähtaega vabastamise küsimust ja
  89. septembri
  90. a määrusega jättis kaebaja karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Nagu ka vangla, nii jõudis ka kohus järeldusele, et kaebajale on korduvalt antud võimalusi kanda talle mõistetud karistusi vabaduses ja tegeleda temal esineva sõltuvusprobleemiga. Kaebaja ei ole suutnud oma eluviisi muuta ja on jätkanud õigusvastast käitumist. Ka maakohus leidis, et kaebaja varasema elukäigu ja kuritegude toimepanemise ajaolude põhjal on piisavalt alust arvata, et ta võib vabanemise korral jätkata uute kuritegude toimepanemist. Maakohtu arvates ei ole ka käesolev vangistus 5 3-20-118 olnud tulemuslikum kui varasemad. Seega on ka maakohus sarnaselt vanglaga jõudnud sarnastele asjaoludele tuginedes samale järeldusele ja vangla sarnast järeldust ei saa pidada põhjendamatuks meelevaldseks või lubamatuks. Selleks ei anna alust ka kaebaja teistsugune arusaam. 13.
  91. Olukorras, kus kaebaja ei suutnud järgida katseajal kriminaalhoolduse nõudeid ja tema vanglas viibimise aeg ei ole olnud väga pikk, siis ei ole vanglal veendumust, et avavanglas viibides suudaks kaebaja vastu panna väljaspool vanglat liikumisega kaasnevatele ahvatlustele ja käituda õiguskuulekalt. Avavanglasse paigutamata jätmine ei ole teistkordne karistus toimepandud kuritegude eest. 13.
  92. Tartu Vanglale jääb kaebusest arusaamatuks, miks või milliste asjaolude väljaselgitamiseks oleks pidanud küsima sotsiaalprogrammi läbiviija ja psühhiaatri arvamust või kuidas nendelt arvamuse küsimine oleks mõjutanud vaidlustatud otsust. Kaebaja ei ole eitanud sõltuvusprobleeme ega nende ajalist kestvust, ka on kaebaja maakohtule tõdenud, et vajab sõltuvusprobleemidega tegelemisel abil. Seetõttu jääb ebaselgeks, mida või milliseid asjaolusid oleks pidanud vangla kaebaja viidatud spetsialistidelt välja selgitama. Kuivõrd Tartu Vanglale jääb kaebaja selline etteheide ebaselgeks, siis ei ole vanglal võimalik sellise etteheite osas konkreetset seisukohta kujundada. 13.
  93. Kaebaja soov ja tahe asuda tööle ning elada õiguskuulekalt on igati kiiduväärt, kuid üksnes selline soov ei ole iseseisvaks aluseks kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamiseks. Selleks, et kinnipeetavat saaks üldse avavanglasse paigutada, peavad olema täidetud VangS § 20 lg-s 1 nimetatud tingimused. Kui need tingimused ei ole täidetud, ei saa vangla ka teda avavanglasse paigutada sõltumata sellest, kui head ja eesmärgipärased võivad kinnipeetava soovid ja plaanid olla. 13.
  94. Kaebaja väited koostööle narkopolitseiga ei ole asjakohased ja ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Selline koostöö mõne kuu jooksul ei tähenda ega taga automaatselt seda, et isik käituks edaspidi õiguskuulekat. Seda näitab ka fakt, et vargusi pani kaebaja toime nii jaanuaris-veebruaris
  95. a kui ka märtsis
  96. a ehk ajal, mil ta tegi koostööd narkopolitseiga. Seega ei hoidnud ka koostöö õiguskaitseorganitega ära edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, mistõttu ei muuda see asjaolu ebaõigeks vangla keelduvat otsust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  97. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla
  98. oktoobri
  99. a otsuse nr 6-5/195-3 tühistamist ja Tartu Vangla kohustamist kaaluda uuesti kaebaja avavanglasse ümberpaigutamist. Vaidlustatud
  100. oktoobri
  101. a otsusega lõpetas vastustaja kaebaja suhtes
  102. oktoobril 2019 algatatud avavanglasse ümberpaigutamise menetluse. Vastustaja leidis asjaolusid kontrollides, et kaebaja ei vasta avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele, kuna vanglal puudub kinnipeetava vastu usaldus.
  103. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks kõiki seisukohti üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu
  104. juuni
  105. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
  106. Isiku kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega 6 3-20-118 võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile. Avavanglas ei teostata kinnipeetavate üle nii tugevat järelevalvet nagu kinnises vanglas. Avavanglas viibivad kinnipeetavad saavad vanglateenistuse loal liikuda iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või tervishoiuteenuse osutamisega, samuti perekondlikel või muudel põhjustel (vt VangS §-d 10 ja 22). Seega on avavangla kinnipidamisrežiim kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem. Kohtupraktika kohaselt on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina haldusmenetluse seaduse § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja 3-3-1-10-11).
  107. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist kinnise vangla avavanglaosakonda, s.t valida vangistuse kandmise kohta. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt nt Riigikohtu
  108. aprilli
  109. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 15 ja 18). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele.
  110. VangS § 20 lg 1 sätestab: „Kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.“ VangS § 20 lg 3 alusel on kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise kord sätestatud täpsemalt täitmisplaanis. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestab, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Seega tulenevalt VangS § 20 lg-st 1 ning täitmisplaani § 17 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 nende koostoimes, on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk ta peab olema usaldusväärne. On selge, et oluliselt leebema kinnipidamisrežiimi võimaldamine kinnipeetavale eeldab, et vanglal on piisav kindlus selles osas, et kinnipeetav ei pane enam toime õigusrikkumisi.
  111. Vastustaja on vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ja vastuses kaebusele põhjalikult selgitanud, miks pole kaebaja puhul täidetud tingimused avavanglasse paigutamiseks. Vastustaja leidis kaebaja varasemale käitumisele ja riskihindamise ankeedile tuginedes, et tal puudub veendumus kaebaja õiguskuulekas käitumises. Praeguses asjas tuvastatud asjaoludel pole alust öelda, et vangla keelduv otsus põhines meelevaldsetel kaalutlustel.
  112. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja varasem kuritegelik käitumine viitab selgelt sellele, et kaebajal on väljakujunenud käitumismuster. Kohtul pole põhjust kahelda ka vangla väites, et selliseid asjaolusid, mis lubaksid peale viimaste kuritegude toimepanemist järeldada, et kaebaja on käitumismustrit, harjumusi ning arusaamu muutnud, vanglale teada ei ole. Selliseid asjaolusid ei ole kaebaja ka kohtueelses või kohtumenetluses välja toonud. Üksnes kaebaja enese kinnitus muutumise kohta paraku sellist veendumust ei tekita. Varasemate vangistuste 7 3-20-118 jooksul on kaebaja läbinud mitmeid rehabilitatsiooniprogramme, kuid vaatamata sellele ei ole ta suutnud narkootiliste ainete tarvitamisest loobuda. Ka ei ole viimaste kuritegude toimepanemisest möödunud sedavõrd pikk aeg, et selle valguses hinnata kaebaja võimalikku käitumise muutust. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja näol ei ole tegemist usaldusväärse isikuga ja juba üksnes tema varasem kriminaalne käitumine annab piisava aluse kahelda, et avavangla leebemal režiimil viibides võib kaebaja jätkata õigusrikkumiste toimepanemist.
  113. Asja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohus lahendas
  114. septembri
  115. a määrusega kriminaalasjas nr 1-18-4796 kaebaja taotlust tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks (dtl 168-169). Kaebaja selgitas selle kriminaalasja kohtuistungil, et ta on saanud aru, et ta ei suuda kõrvalise abita narkootikumide tarvitamisest loobuda. Vabanemise korral plaanib ta minna rehabilitatsioonikeskusesse. Maakohus leidis, et kaebajale on antud korduvalt võimalusi kanda talle mõistetud karistusi vabaduses ja tegeleda temal esineva sõltuvusprobleemiga. Kinnipeetav ei ole suutnud oma eluviisi muuta ja on jätkanud õigusvastast käitumist. Tema varasema elukäigu ja kuritegude toimepanemise asjaolude põhjal on piisavalt alust arvata, et ta võib vabanemise korral jätkata uute kuritegude toimepanemist. Käesolev vangistus ei ole maakohtu arvates olnud tulemuslikum kui varasemad. Seega nähtub maakohtu otsusest, et ka kohus on olnud vastustajaga sarnasel seisukohal kaebaja võimalike õigusrikkumiste toimepanemisega seoses.
  116. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et avavanglasse paigutamata jätmine on tema täiendav karistamine. Kohus rõhutab, et eelduslikult kannab isik karistust kinnises vanglas ning tal puudub subjektiivne õigus nõuda avavanglasse paigutamist.
  117. Kaebaja on vaidemenetluses ja kohtule esitatud kaebuses selgitanud, et on olnud juhtumeid, kus Tartu Vangla tegi positiivseid otsuseid erinevate vangide suhtes seoses avavanglasse paigutamisega. Nii on vangla teinud positiivse otsuse vangi suhtes, kes sai lisakaristuse narkootikumide tarbimise eest Tartu Vanglas. Vaatamata sellele, oli see kinnipeetav juba aasta pärast avavanglas. Selliseid juhtumeid on kaebaja hinnangul mitmeid. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et vangla pole oma otsustes loogiline. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited seonduvalt teiste kinnipeetavate avavanglasse paigutamisega, sõltumata viimaste seotusest narkootikumide tarbimisega. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 44 lg-st 1 lähtudes saavad kaebuse aluseks olla üksnes kaebaja enda subjektiivsete õiguste võimalike rikkumistega seotud asjaolud. Kaebajal on subjektiivne õigus, et tema avavanglasse paigutamine otsustatakse õiguspäraselt. Teiste kinnipeetavate varasem avavanglasse paigutamine ei oma asjas tähtsust ega loo kaebajale õigustatud lootust, et ka tema saab osa karistusest kanda avavanglas.

  1. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et vangla pole enne vaidlusaluse otsuse tegemist pöördunud vangla psühhiaatri või rehabilitatsiooniga seotud spetsialisti poole. Kohus märgib esmalt, et õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamisel küsida arsti või sotsiaalprogrammi läbiviija arvamust. Kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas nende arvamus oleks mõjutanud vaidlusaluse otsuse tegemist. Ebaselgeks jääb ka see, mida või milliseid asjaolusid oleks pidanud vastustaja kaebaja viidatud spetsialistidelt välja selgitama.
  2. Kaebaja selgitab, et tegi vabaduses koostööd narkopolitseiga
  3. a jaanuarist aprillini ja seda mitte sunnist, vaid heal tahtel. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väited koostöö kohta narkopolitseiga ei ole asja lahendamisel asjakohased ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Selline koostöö mõne kuu jooksul ei tähenda ega taga automaatselt seda, et isik käituks edaspidi 8 3-20-118 õiguskuulekalt. Vastustaja on ka selgitanud ning kaebaja pole sellele vastu vaielnud, et kaebaja pani vargusi toime ajal, mil ta tegi koostööd narkopolitseiga. Seega ei hoidnud ka koostöö õiguskaitseorganitega ära edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, mistõttu ei muuda see asjaolu ebaõigeks vangla keelduvat otsust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks.
  4. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse Tartu Vangla
  5. oktoobri
  6. a otsuse nr 6-5/195-3 tühistamiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja avavanglasse paigutamisest keeldumine otsustatud õiguspäraselt. Tartu Vangla on adekvaatselt hinnanud kaebajast lähtuvaid võimalikke ohte ning kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et kaebaja peab karistuse kandmist jätkama kinnises vanglas. Rikutud ei ole kaebaja õigust nõuetekohasele menetlusele. Arvestades kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamisel seaduse kohaselt vanglale antud väga ulatuslikku kaalutlusruumi, saaks vastava otsuse tühistamise aluseks olla vaid see, kui vangla otsus oleks ilmselgelt meelevaldne või et selle tegemisel on erinevate asjaolude kaalumine toimunud ilmselgelt valesti. Praegusel juhul on otsuses välja toodud asjaolud sellised, mis kaaluvad kaebaja avavanglasse paigutamise võimalikud positiivsed mõjud (nt võlgade tasumine) üles.
  7. Kaebaja taotles kaebuses ka Tartu Vangla kohustamist kaaluda uuesti kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Kuna vangla otsus kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse lõpetamise kohta on õiguspärane, puudub alus esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks. 28.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2020. a määrusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. 29.

§ 175

lg 3 alusel ja senist kohtupraktikat arvestades asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.