← Eesti

1-20-5645/7

Obsah (10)§ 385§ 199§ 6§ 61§ 7§ 226§ 30§ 211§ 200§ 208

1-20-5645 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. september 2020. a Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-5645 (19230100293) Kohtunik Urmas Reinola Va

§ 385p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 04.03.2019 on Põhja prefektuuris registreeritud XX süüteoteade selle kohta, et 10.01.
  2. a peale läbiotsimist tema elukohas aadressil XXX, Tallinn võttis YY või QQ tema elukohast ära 2050 eurot. XX avalduste kohaselt oli tema elukohas kaks rahakotti, milledes olid sularaha, ühes rahakotis oli 250 eurot ja teises rahakotis oli 1800 eurot. Raha oli temale toodud võlakatteks. XX arvates võis antud raha rahakottidest võtta just QQ XX kinnipidamise ajal 06.01.2019 aadressil XXX, Tallinnas, kuna sellel ajal oli X Q poole seljaga.
  3. 14.03.2019 Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 19230100293 jäeti kriminaalmenetlus alustamata, selleks vajaliku aluse puudumise tõttu

§ 199lg 1 p 1 alusel.

  1. 03.04.2019 Põhja Ringkonnaprokuratuuri esitatud kaebuses ei nõustu XX kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ning leiab, et antud juhul QQ on varastanud tema elukohast XXX sularaha summas 2050 eurot, mida tahab tagasi saada.
  2. Abiprokurör Alice Simm jättis oma 03.04.2019 määrusega kaebuse rahuldamata, kuna kaebuses esitatud andmete pinnalt ei nähtu varguse toimepanemist.
  3. 24.04.2019 saabus Riigiprokuratuuri XX kaebus 03.04.2019 Põhja RP määrusele.
  4. 30.04.2019 jättis Riigiprokuratuur 24.04.2019 kaebuse rahuldamata. 1

(8)1-20-5645
  1. 02.05.2019 saabus Riigiprokuratuuri XX 29.04.2019 koostatud kaebus, millega ta soovis täiendada 03.04.2019 esitatud kaebust.
  2. 30.04.2019 jättis Riigiprokuratuur XX kaebuse rahuldamata, kuna 13.03.2019 on kriminaalasjas nr 19230101917 täiendavalt üle kuulatud QQ, kes muuhulgas andis ütlusi, et X-l on tõesti kaks rahakotti, mõlemad pruuni värvi. QQ väitis, et ta nägi neid rahakotte X elukohas riiuli peal, Q võttis ühest X rahakotist välja X isikut tõendava dokumendi esitamaks politseile, kui X peeti kinni. Sellel päeval Q X rahakotte kaasa ei võtnud. Paar päeva hiljem kohtus Q Tallinnas XXX maja ees XX sõbra W-ga, kelle perekonna nime Q ei tea. W-l olid XX elukoha, XXX, Tallinn, korterivõtmed. W andis Q-le korterivõtmed ning ütles, et Q tooks korterist raha, mille eest pidi X palvel W sõlmima kaitsjaga lepingu. Q sisenes korterisse, W jäi õue ootama. Q sõnade järgi võttis ta korterist kaks X rahakotti enda kätte, ning nende sees oleva raha, 1700 eurot andis W-le. W andis 1700 eurost 200 eurot Q-le, et ta saaks X-le söögitarbeid arestimajja viia. X mõlemad rahakotid on siiamaani QQ käes. Q sõnade kohaselt oligi X rahakottides olnud kokku 1700 eurot. XX kahtlustatakse kriminaalasjas nr 18230101917 KarS § 118 lg 1 järgi toime pandud kuriteos, milles kannatanu on QQ, kes oli tema naistuttav. Raha võtmine toimus XX palvel koos W-ga, raha oli mõeldud advokaadi palkamiseks ja pakkide toomiseks vanglasse, mida QQ on ka korduvalt teinud.
  3. 18.06.2019 saabus Riigiprokuratuuri Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2019 koostatud määrus nr 1-19-4195, millega tühistati Riigiprokuratuuri 30.04.2019 kaebuse rahuldamata jätmise määrus ning kohustati Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust sellega, et

§ 6

sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 3-1-1-60-10). Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul võimaldas kriminaalmenetluse alustamise eelselt kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse olemasolu. Nimelt on QQ kinnitanud, et ta on XX elukohast võtnud rahakotid ning nendes oleva raha, mis ei kuulunud talle. Tema väidete kohaselt andis ta raha edasi kellelegi W-le, kelle perekonnanime ta ei tea, et see isik XX palvel viimasele advokaadi palkaks. Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest on tuvastatav QQ poolt viidatud isik kui WW. Arvestades asjaolu, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses eitab XX, et tema oleks palunud talle advokaat palgata, samuti seda, et QQ oleks talle tema raha eest arestimajja asju toimetanud, on põhjendatud alustada kriminaalmenetlust, et kontrollida QQ versiooni toimunust. Eriti arvestades seda, et asjaga oli seotud ka WW, kelle selgitused võivad kõrvaldada praeguseks hetkeks sõna sõna vastu tekkinud olukorra. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval hetkel tõsikindlalt välistada seda, et XX-le kuuluv raha varastati või omastati muul moel, mistõttu tuleb selle kontrollimiseks alustada kriminaalmenetlust ning teha vajalikud toimingud.

  1. Lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu määrusest kriminaalmenetlust KarS § 199 lg 1 tunnustel. alustas Riigiprokuratuur 10.06.2019
  2. 21.04.2020 lõpetas Põhja prefektuur abiprokurör I. Tsugarti nõusolekul kriminaalmenetluse alljärgnevatel põhjustel. Vargus on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kahtlustatavana ülekuulatud QQ andis juhtumi asjaolude kohta ütlused, millest selgub, et ta ei võtnud XX-le kuuluvaid rahakotte ja nende sees olevat raha 06.01.
  3. a, vaid võttis need päev hiljem XX sõbra WW käsul, kes väitis, et raha on vaja XX-le advokaadi palkamiseks. KarS § 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused hõlmavad kolme elementi: a) võõra valduse lõpetamine; b) uue valduse kehtestamine; c) valduse ülekandumine, mis seisneb valduse murdmises ehk valduse üleminekus senise valdaja nõusolekuta. Kõnesoleva menetluse kahtlustava ütlustest nähtub, et korterisse sisenes ta eesmärgiga võtta XX rahakotid ja viia nendes olev raha XX sõbrale WW-le XX-le kaitsja palkamiseks. Seega tegutses QQ veendumusel, et korterist raha äratoomine ei 2

(8)1-20-5645 olnud XX tahtevastane. QQ-l puudus tegelik võim äravõetud asja üle. Tegeliku võimu all mõistetakse isiku võimalust asja valitseda ja käsutada. Valdus tuleb mõista aga mitte õiguslikus, vaid argielu tähenduses. Isikul on tegelik võim asja üle, kui ta saab oma asja vahetult ilma takistuseta mõjutada ja ka soovib seda teha. Subjektiivsest küljest eeldab vargus tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega ehk kui isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. QQ ütluste järgi pidi üürikorterist võetud XX raha minema QQ arusaama järgi advokaadi palkamiseks. Seega ei ole antud juhtumi pinnalt varguse kuriteokoosseis täidetud. Kriminaalasjas nr 18230101917 tunnistajana ülekuulatud WW andis ütlused kõnesoleva tõendamiseseme asjaolude kohta, millest järeldub, et tema käes XX raha ei ole ega pole see tema kätte jõudnud. 12. 15.05.2020 ja 19.05.2020 saabus Riigiprokuratuuri XX kaebus 21.04.2020 kriminaalmenetluse lõpetamise peale. Kaebuses palutakse kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistada. Uurimine pole olnud objektiivne ja täielik. Ei ole üle kuulatud kõiki isikuid, seetõttu puuduvad tõendid, et QQ raha varastas. Soovib saada temalt raha tagasi summas 2500 eurot ja asjade varguse eest 398 eurot ja moraalset kahju. Samuti palutakse välja selgitada, kes varguse toime pani. Oma kaebust põhjendab XX sellega, et uurija kirjutas ülekuulamisel asju, mida ta ei ole rääkinud ja nimelt, et ta arvas, et QQ varastas temalt raha; uurija ei ole välja selgitanud, kes varastas raha ja kuhu see kadus; siiani ei ole üle kuulatud WW ning ei ole läbi viidud WW ja QQ vastastamist; uurijal ei ole õigust viidata

7 ja asuda advokaadi positsioonile ja väita, et QQ pole süüdi. Ta väidab ka praegu, et QQ on süüdi. Riigiprokuratuuri määrus

  1. Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määrusega jäeti kannatanu XX kaebus rahuldamata. 13.
  4. Riigiprokurör nõustus kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega. Kriminaalmenetluse raames on välja selgitatud alljärgnev: XX on andnud ütlusi raha kadumise asjaolude kohta ja selle kohta, et tema hinnangul võttis selle tema rahakottidest QQ tema kinnipidamise ajal, kelle suhtes tal aga pretensioone pole, saavad ise asjad korda ja leidis kokkuvõtvalt, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. 03.04.2020 andis QQ kahtlustatuna KarS § 199 lg 1 järgi ütlusi, kus möönis, et tema võttis XX rahakotid, kuid seda mitte kinnipidamise ajal ja seda WW käsul, kes käskis korterist rahakotid ära tuua ja raha tema kätte anda XX-le advokaadi palkamiseks ja lisaks olevat olnud XX WW-le midagi võlgu. W andis QQ-le XX korteri võtmed. QQ läks korterisse ja W jäi teda alla ootama. QQ võttis korterist seejärel rahakotid kaasa ning WW võttis raha rahakottidest välja, luges üle ja andis rahakotid QQ-le tagasi, kuid andis QQ-le saadud summast paarsada eurot selleks, et viimane ostaks ja viiks mingeid asju XX-le vanglasse, mida QQ ka tegi. QQ on andnud samasisulisi ütlusi politseis kannatanuna 13.03.
  5. a kriminaalasjas 18230101917 ning Harju Maakohtu kohtuistungil 21.10.
  6. 20.03.2019 kriminaalasjas nr 18230101917 tunnistajana ülekuulatud WW kinnitas, et viis QQ XXX üürikorterisse peale XX kinnipidamist, oli teadlik ka sellest, et üürikorteris pidi olema raha, kuid ei tea, kes selle raha sealt ära võttis. WW kinnitas ka, et QQ on mitmeid kordi XX-le vanglasse asju viinud. Kohtuistungil teise kriminaalasja raames WW väitis, et on pärast seda, kui viis QQ viidatud korterisse, andud QQ-le raha, et viimane viiks XX-le tarbeid vanglasse. 05.04.2019 kriminaalasjas nr 18230101917 tunnistajana ülekuulatud YY kinnitas, et käis korteris peale läbiotsimist, laua peal oli raha 1350 eurot, millise raha sealt võttis, sest kaitsja, kellega koos korteris viibis, ütles, et selle raha ta peab kas X-le saatma või kaitsja palkama. Kokku saatis ta X-le 3 korda kokku 550 eurot. Lisaks maksis ta laenuarveid ja ostis talle vanglasse tarbeid. Tema kaitsjale aga mingit raha maksnud ei ole. 3

(8)1-20-5645 13.
  1. Riigiprokuröri hinnangul ei vasta tõele kannatanu kaebuse väide, et uurimine pole olnud objektiivne ja täielik. Kaebaja on mõnikord kindlal seisukohal, et raha varastas QQ, kuid samas palub välja selgitada isik, kes varguse toime pani. Nagu kriminaalasja lõpetamise määruses õigesti on märgitud, QQ poolt kuriteo toimepanemise kohta tõsikindlad tõendid puuduvad. 13.
  2. Kaebaja väide, et uurija kirjutas ülekuulamise protokolli asju, mida ta ei ole rääkinud, on kaebaja blanketne isiklik seisukoht. 09.10.2019 ülekuulamise protokolli kõikidele lehtedele on XX isiklikult alla kirjutanud ning omakäeliselt kinnitanud, et protokoll on tema sõnade järgi õigesti kirjutatud ja õige ning temale tõlgitud. Ülekuulamist viis läbi uurija JG ning juures viibis juhtivuurija VB ja tõlk. 13.
  3. WW on üle kuulatud (tl 8-9). Käesoleval ajal täiendavate ülekuulamiste või vastastamiste tegemine ei oma enam objektiivset tõenduslikku tähendust, kuna sündmusest on möödas 1,5 aastat ning detailides ei suuda nad (WW ja QQ või teised tunnistajad) enam toimunud sündmusi uuesti rekonstrueerida. Vastastamise kui uurimistoimingu eesmärk on kallutada teist poolt tõtt rääkima, kui on põhistatud kahtlus, et üks osapool ilmselt ei räägi tõtt ning tema ütlused on vastuolus kogutud muude tõenditega. Sellist situatsiooni käesolevas kriminaalasjas ei esine ning puudub alus arvata, et kahtlustatav annab kannatanule soodsaid ütlusi. Kahtlustataval kui menetlusosalisel on õigus ütluste andmisest keeldumisele, mistõttu vastastamine ei annaks uut tõendit tõendamiseseme kohta. Võimalike lisatunnistajate otsimine ja leidmine 10.01.2019 toimunud sündmuse osas ei ole positiivse resultaadi osas reaalne ja menetlusökonoomika seisukohalt otstarbeks. 13.
  4. Riigiprokurör selgitas, et tõendite kogumisel tuleb lähtuda tõendamiseseme asjaoludest.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ettemääratud jõudu.

See printsiip kehtib ka kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatavate ütluste kohta, s.t. kriminaalmenetluses ei ole võimalik eelistada kannatanu ütlusi tunnistajate/kahtlustatava ütlustele ning süüdistust ei ole võimalik rajada vaid kannatanu ütlustele. Kohtueelse menetluse staadiumis tuleb kõiki tõendeid hinnata kogumis, hinnata nende usaldusväärsust ning seejärel langetada menetlusotsus. Tõendi tõendikogumist väljajätmist ei tingi ka asjaolu, et see on vastuolus mõne muu kriminaalasjas kogutud tõendiga. Tõendamisstandard peab olema sellisel tasemele, et isikule süüdistuse esitamisel peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad. Neid antud kriminaalasjas ei esine. Samas tuleb

§ 7

lg-s 3 sätestatust tulenevalt lähtuda in dubio pro reo põhimõttest ehk tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9). Kuna asjas on kriminaalmenetlust alustatud ning vajalikud menetlustoimingud läbi viidud, tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada kahtlustatava QQ kasuks. 13.6. Analüüsinud kogutud tõendeid kogumis ning arvestades ülaltoodut oli riigiprokurör seisukohal, et antud juhul on uurimine olnud põhjalik ning kriminaalasi on seaduslikult lõpetatud. Prokuratuur kui süüdistusmonopoli kandja kriminaalmenetluses ei ole antud kaasuse puhul kergekäeliselt loobunud kannatanu positsioonist. Tõendeid tuleb hinnata, nagu juba öeldud, kogumis, mida on ka tehtud. Kui prokuratuur, lähtudes

§ 226

lg 1 on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid, koostab ta süüdistusakti. Antud juhul selline veendumus prokuratuuril puudub. 13.7. Kohtueelne menetlus on olnud objektiivne, tõendeid on hinnatud kogu sündmust ja osaliste ütlusi kogumis arvestades, millele tuginedes on tehtud ka lõplik menetlusotsus. Rikkumisi menetluse läbiviimisel ei tuvastatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 4

(8)1-20-5645
  1. XX esindaja advokaat R. Paas esitas vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 09.06.2020 määrus kriminaalasjas nr 19230100293 ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalasja menetlust jätkama. 14.
  2. Ringkonnakohus on varasemalt Riigiprokuratuuri kohustanud menetlust jätkama põhjusel, et toime võib olla pandud kas vargus või omastamine. Riigiprokuratuuri määrus on õigusvastane ainuüksi juba selle pärast, et politseiasutus ega Riigiprokuratuur pole järginud ringkonnakohtu varasemat juhist ega pole kontrollinud, kas toime võib olla pandud omastamine. Selle kohta ei nähtu Riigiprokuratuuri määrusest ühtegi selgitust, kuigi ringkonnakohus viitas sellele, et kohaldamisele võib kuuluda omastamise norm. 14.
  3. Kaebuse esitaja hinnangul pole uurimine toimunud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Nõustuda ei saa sellega, et uurimine pole olnud ühekülgne või puudulik. Puudub vaidlus selles, et uurimise käigus kriminaalasjas nr 19230100293 pole üle kuulatud tunnistajat WW. Nimetatud tunnistaja üle kuulamine oleks olnud oluline osas, mis puudutab vastuolusid tema ja QQ ütluste vahel. QQ tunnistas, et võttis kannatanu korterist raha ja andis selle WW kätte, mida viimane selgelt eitab. Eelnevast tulenevalt oleks isikud ütluste vastuolude osas tulnud täiendavalt üle kuulata (võimalusel kasutada ka isikute vastastamist). Täiesti põhjendamatu on seda isegi mitte püüda teha ja piirduda ilma motivatsioonita seletusega, et kuna juhtunust on niivõrd palju aega möödas, siis isikud seda enam ei mäleta. Isikute enda ütlustest vastupidiselt nähtub, et nad mäletavad juhtunut detailselt, mistõttu on Riigiprokuratuuri vastav selgitus põhjendamatu. Keegi asjaosalistest ei ütle, et juhtunut ei mäleta.

§ 30

lg 1 kohaselt prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Eeltooduga on prokuratuur rikkunud

§ 211

lg 2 põhimõtet, mille kohaselt kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, tutvunud Põhja Prefektuurist välja nõutud kriminaalasja materjalide, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, Riigiprokuratuuri määruse ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks kriminaalmenetluse lõpetamisega seoses ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  2. Esiteks tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega selle kohta, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kuivõrd kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid ei anna alust QQ-le süüdistuse esitamiseks. Asjakohatud on seejuures kaebuse seisukohad, et prokuratuur oleks pidanud andma hinnangu ka võimaliku omastamisega seoses, sest QQ-le esitati menetluse käigus kahtlustus KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Alternatiivseid koosseise tuleb kaaluda eelkõige menetluse alustamisel, s.t et kui isiku käitumine ei vasta ühe kaebuses märgitud kuriteokoosseisu tunnustele, siis kas see võib vastata mõne teise karistusseadustikus sätestatud kuriteo koosseisu tunnustele. Olukorras, kus menetlust on alustatud QQ käitumises KarS § 199 tunnuste esinemisega seoses, ei pidanud prokuratuur täiendavalt hindama, kas võiks olla toime pandud hoopis omastamine. Ekslik on seejuures kaebuse väide, et menetluse jätkamisel kohustas ringkonnakohus eelnevalt hindama, kas toime on pandud vargus või omastamine, sest ringkonnakohus ei kohustanud mitte menetlust jätkama, vaid menetlust alustama ja kriminaalmenetluse alustamisel hindama, kas üks viidatud koosseisudest võib-olla aset leidnud ning menetleja leidis, et tegemist on varguse koosseisuga. 5

(8)1-20-5645
  1. Ringkonnakohus leiab seejuures, et menetlus on olnud igakülgne, kogutud on vajalikud tõendid, midagi täiendavalt juurde koguda pole enam võimalik ning kindlasti ei ole alust nõustuda kaebuse esitajaga justkui WW uus ülekuulamine võiks kõrvaldada vastuolu viimase ja QQ ütlustes. Tõsi, antud menetluse raames WW üle kuulatud ei ole, on vaid teise kriminaalmenetluse raames, kuid seda nimelt XX korterist QQ poolt võetud rahakottide ja selles olnud rahaga seoses. Puudub igasugune alus arvata, et uuel ülekuulamisel WW oma ütlusi muudaks, sest vastasel juhul annaks ta hoopiski sisuliselt ennastsüüstavaid ütlusi, kui kinnitaks, et QQ raha tõepoolest tema kätte andis. Küsimust ei ole antud juhul selles, et QQ on menetluse käigus kinnitanud XX rahakottide võtmist viimase kasutuses olnud üürikorterist pärast XX kinnipidamist. Lahendamata küsimuseks (mida pole võimalik ka täiendavate toimingutega välja selgitada, kuivõrd isikud annavad vastuolulisi ütlusi ja mitte keegi ei kinnita, et raha tema kätte jäi ja ei anna ütlusi, mis rahast edasi sai) on asjaolu, kelle kätte raha ikkagi jäi, mis eesmärgil see raha korterist võeti ja milleks seejärel kasutati. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevaks ajaks kogutud tõendite pinnalt alus üheselt kahelda QQ väidetes selle kohta, et ta siiski raha WW-le viimase käsul üle andis. Esiteks, võttes arvesse XX käitumist QQ suhtes, ei ole eluliselt usutav, et QQ oleks julgenud selle raha endale jätta ja XX tagant varastada. Teiseks, kui QQ oleks tahtnud vastutusest vabaneda, oleks ta võinud algusest peale väita, et ta ei tea rahakottidest ja selles olnud rahast midagi, kuid QQ pole seda kordagi väitnud, kinnitades rahakottide võtmist. Samas on oluline ka asjaolu, et QQ ütlused on läbi antud kriminaalmenetluse kui ka teise kriminaalmenetluse raames olnud ühetaolised ja ilma vastuoludeta. Lisaks on veenev teiste kogutud tõendite pinnalt QQ väide selle kohta, et just XX korraldusel raha korterist ära võtta tuli ja seda advokaadi palkamiseks ning QQ arvas rahakotte korterist võttes täitvat XX tahet edastamaks korterist võetud raha WW vahendusel kaitsjale. Sellist arvamust kinnitab asjaolu, et kuigi WW on teise kriminaalmenetluse raames kohtueelses menetluses kategooriliselt eitanud raha saamist QQ-lt, siis kohtuistungil möönis ta ometi, et pärast XX kinnipidamist viis ta järgmisel päeval (nagu väidab ka QQ) QQ XX üürikorterisse, möönab sedagi, et korterist tulles andis QQ talle tegelikult siiski raha (ei täpsusta, mis summa) ja kinnitab sedagi, et andis tegelikult hiljem samuti QQ-le omakorda raha, et viimane asju ostaks ja need vanglasse XX-le viiks, mida viimane ka tegi. See annab omakorda aluse asuda seisukohale, et QQ väide raha üleandmise kohta korterist väljumisel WW-le, ei saa olla vältimatult vale, sest sisuliselt WW seda enam ei eita, kuigi midagi rohkemat ja täpsemat ei ole ta pidanud sellega seoses ka vajalikuks öelda. Samas sellised asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et QQ oleks raha üleandmise ja selle üleandmise eesmärgi kohta valetanud. Tegelikult haakuvad QQ väited selle kohta, mis eesmärgil ta raha WW-le üle andis ka menetluse käigus kogutud isikute ütlustega, mistõttu on alus arvata, et QQ ei mõelnud välja asjaolu, miks raha oli vaja üle anda ja mis oli raha edasise kasutamise eesmärk. Nimelt, QQ avaldas, et raha pidi minema XX kaitsja palkamiseks. Samuti on kinnitanud YY, et oli saanud XX-lt korralduse võtta viimase üürikorterist raha (teine raha) ja palgata sellega talle advokaat. Samuti on YY kinnitanud 11.11.
  2. a ülekuulamisel, et ta teadis, et pidi andma kaitsjale 2000 eurot, millise summa ütles talle WW, kes oli kaitsjaga ise suhelnud, millise summa seejärel ka kaitsjale andis. Seega haakuvad QQ ütlused YY ütlustega selle kohta, et XX korraldusel toimus XX raha võtmine viimase üürikorterist ja sellega toimetamine XX-le kaitsja palkamiseks ning et just WW oli tegelikult see, kes advokaadi küsimuse ja advokaadile makstava summaga seoses korraldusi andis. Selles kontekstis ei ole tegelikult alus kahelda QQ ütlustes, et ta raha WWle ka tegelikult võis anda, kes omakorda pidi seda koos YY-ga kasutama XX-le advokaadi palkamiseks. Sellest tulenevalt pole tõendite pinnalt alust väita, et QQ poolt raha võtmine korterist toimus selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, sest QQ-l puudus üldse tegelik võim raha üle, sest ta tegutses üldse WW korraldusel ning WW ja YY tegutsesid omakorda XX korterist saadud rahaga viimase korraldusel temale advokaadi palkamiseks, mida vähemalt seoses YY-ga on XX ka ise tunnistanud. Seega pole võimalik väita, et QQ raha varastas, s.o selle ära võttis selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja veelgi enam, et keegi üldse oleks selle raha varastanud, sest XX ise andis korraldusi, mida korterist saadud rahaga teha, s.o otsida talle advokaat ja tasuda 6
(8)1-20-5645 viimsele teenuse eest, kanda osa raha talle üle ning lisaks soetada erinevaid esemeid, mis talle seejärel vangalasse toimetada. Seega toimus isikute tegutsemine antud sündmusega seoses eelduslikult hoopis koosõlas XX tahtega ja varguse toimumise jaatamiseks küllaldased tõendid ja info puudub. Lisaks on XX kinnitanud, et YY võttis korduvalt tema kodust märkimisväärselt suures summas sularaha pärast XX kinnipidamist, mille kandis tema kontole. Kusjuures XX väidete kohaselt ulatusid ülekantud summad tuhandetesse eurodesse, kuid YY sõnul vaid sadadesse. Seega isikute omavahelised rahalised suhted ja rahaga teostatud toimingute summad on vastuolulised ja neile endilegi täpselt teadmata. Sellele viitavad tegelikult ka XX enda 09.10.
  1. a ülekuulamisel antud ütlused, kus XX kinnitas ise, et ta ei oma ka 2050 euro osas QQ suhtes pretensioone, sest ta sai viimasega räägitud ja probleemi ära lahendatud. Ta ei oma kellegi vastu pretensioone tema raha osas ja palub kriminaalasja lõpetamist.
  2. Kõik eeltoodu viitab pigem sellele, et tegelikult ei ole suure tõenäosusega vargust üldse toime pandud (seda eriti veel QQ poolt), vähemalt ei ole selle kohta kogutud veenvaid tõendeid ja pole alust asuda seisukohale, et oleks võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mis sellise arvamuse ümber lükkaksid. Isikute vahel on segased rahalised suhted, mida nad isegi täpselt selgitada ei oska või ei taha, kuid XX kinnitas ometi ise 09.10.
  3. a, et viidatud isikute suhtes mingeid pretensioone ei oma. Kuivõrd XX-l endal on selles olukorras ilmset samuti puudunud veendumus, et vargus oleks üldse toime pandud, siis ilmselt just seetõttu ta taotles menetluse lõpetamist. Menetlust ei toimetata aga põhimõttel, et kui kannatanu suhted teiste isikutega laabuvad, siis pole vaja kriminaalasja menetleda, kui tekivad aga taas arusaamatused, siis ikkagi on tegemist kuriteoga, mida menetleda. Asjaolude ja XX enda käitumise pinnalt saab pigem teha järelduse, et XX vaid manipuleerib temaga seotud isikute ja antud menetlusega. Ringkonnakohus leiab eeltoodu pinnalt, et kriminaalmenetlus on antud juhul põhjendatult lõpetatud, sest kuriteo toimepanemine KarS § 199 lg 1 järgi pole tuvastamist leidnud ja seda vältimatult ka QQ poolt.
  4. Riigiprokuratuur on kaebajale juba selgitanud, et süüdistuse esitamiseks isikule peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad, kuid neid antud kriminaalasjas ei esine. Olukorras, kus menetlus on lõpule viidud, mingeid täiendavaid tõendeid juurde koguda ja mingeid täiendavaid toiminguid teha pole võimalik, põhjendatud ega otstarbekas, sest nende puhul pole alust asuda seisukohale, et need kõrvaldaks vastuolud, mis menetluse käigus on kogutud tõendite pinnalt tekkinud, mistõttu on põhjendatud menetluse lõpetamine.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas isik on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest võib kuriteos süüdistada ja süüdi mõista ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Tõendeid kogumis hinnates on eelnevad menetlejad põhjendatult leidnud, et need pole antud kriminaalasjas piisavad süüdistuse esitamiseks QQ-le. Sellises olukorras puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kohustamiseks kriminaalmenetlust jätkata. 20. Kuivõrd KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis

§ 199

lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu.

§ 200

kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik. 21. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 9. juuni 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 7

(8)1-20-5645 /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.