Obsah (9)

§ 230§ 436§ 646§ 656§ 641§ 5§ 459§ 430§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 10. august 2020. a Tsiviilasja number 2-20-

) § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

1. Tühistada Viru Maakohtu
2. juuli
3. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. R.N. (hageja) esitas
5. jaanuaril
6. a hagi A.A. (kostja) vastu elatise vähendamiseks. Hageja palus vähendada Viru Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega tsiviilasjas nr 2-072108 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist 200 euroni kuus. Hageja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hagiavalduse kohaselt esinevad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks, kuivõrd hagejal sündis pärast maakohtu otsuse tegemist laps B.B.. Hageja töötab XXXXXX OÜ-s keskmise töötasuga 600 eurot (bruto) kuus, muid sissetulekuid hagejal ei ole.
9. Kostja ei ole kirjalikult hagiavaldusele vastanud. Kostja seaduslik esindaja osales
10. aprilli
11. a kohtuistungil ning edastas kohtule peale istungit mitu e-kirja.
12. aprilli
13. a kohtuistungil ja
14. mai
15. a kohtumääruses tegi maakohus pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled kompromissi ei saavutanud. MAAKOHTU LAHEND
16. Viru Maakohus jättis
17. juuli
18. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja on oma sissetulekuid varjanud. Hagejal võib olla täiendavaid sissetulekuid, mida hageja teadvalt elatise vähendamise eesmärgil ei avalda. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtteid või muid tõendeid, mis kõrvaldaksid vastuolusid hageja töötasu suuruse osas. Hageja ei ole esitanud ja tõendanud asjaolusid, mis täidaksid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) §-s 459 sätestatud eeldusi ja annaksid aluse majanduslikust ning varalisest seisundist tingituna elatise vähendamiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning vähendada väljamõistetud elatist 200 euroni kuus. Hageja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid meelevaldselt ning rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja ei varja oma sissetulekuid. Hageja on pidanud enda sissetuleku tõendamiseks sobivateks dokumentideks TSD (tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon) ja palgateatise esitamist. Kui kohus neid asjakohasteks tõenditeks ei pidanud, oleks kohtul olnud võimalus nõuda 2

§ 230lg 5 p 5 alusel asjakohast teavet krediidiasutustelt.

Asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (Riigikohtu 9.

juuni

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24). Maakohus leidis, et kuivõrd Statistikaameti
2. a I kvartali andmete kohaselt on ehitussektoris võimalik teenida ca 1346 eurot brutos, siis ei saa hageja töötasu suurus olla tõepärane. Hageja selle maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ehitussektori siseselt on võimalik teha väga erineva tasuga töid, samuti oleneb töötasu suurus piirkonnast, kus töö tegemine toimub ja Ida-Viru maakonnas on ehitussektori töötasud väiksemad kui nt Tallinnas. Suurema sissetuleku teenimisele seab piirangud ka hageja puudulik haridustase, millele hageja on juhtinud tähelepanu
3. aprilli
4. a kohtuistungil. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta RAKE
5. aasta uuringu Eesti laste minimaalsete ülalpidamiskulude kohta. Maakohus oleks pidanud arvestama RAKE uuringu tulemusi ja vajadusel selgitama välja kostja igakuiste ülalpidamiskulude suuruse. Hageja ülalpidamisel on teine alaealine laps. Miinimumpalk on kasvanud oluliselt kiiremini kui keskmine brutokuupalk. Antud asjaolu koostoimes hageja poolt esitatud põhjenduste ja tõenditega võimaldab kohtul vähendada hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatisraha suuruseni 200 eurot kuus. Maakohus ei ole tuvastanud kostja seadusliku esindaja majanduslikku olukorda, mis omaks antud juhul samasugust tähtsust kui hageja majanduslik olukord. Kui kohus oleks tuvastanud kostja seadusliku esindaja majandusliku olukorra, oleks ilmnenud asjaolu, et kostja ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud peretoetustega, mis omakorda vähendab vanemate endi panust ja seeläbi annab võimaluse elatise vähendamiseks poole peretoetuse arvelt. Kostja seaduslik esindaja on
6. aprilli
7. a kohtuistungil väljendanud selget nõustumust, et hageja tasub edaspidi kostja ülalpidamiseks elatist 200 eurot kuus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Viru Maakohtu

1. juuli
2. a otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 6.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea

§ 646

kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.

jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks 3 arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 656

lg 2 teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. 7. Hagi menetletakse

§ 5lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Pooltel on

§ 5

lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja nõude puhul on tegemist

§ 459

lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Viru Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-2108 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis seadusega kehtestatud miinimummääras. Hagiavalduse esitamise ajal oli elatise miinimummäär igakuiselt 292 eurot. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summat saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Praeguses vaidluses mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis õigeksvõtuotsusega, seega ei sisalda
2. novembri
3. a kohtuotsus asjaolusid, mis olid selle tegemise ajal nõude rahuldamise aluseks. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
4. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Seega elatise vähendamise nõude lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostja igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses on hageja võimeline kostjale elatist tasuma.
5. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et eelmise otsuse tegemisest on möödunud 12 aastat, asjaolud on muutunud, hagejal on lisaks kostjale pärast maakohtu otsuse tegemist sündinud veel üks laps, keda hageja peab ülal pidama. Vaidlust ei ole, et kostja on hageja laps ning hageja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustatud kostjale ülalpidamist andma. Tsiviilasjas nr 2-07-2108 oli otsuse tegemise ajaks hagejal vaid üks ülalpeetav, s.o kostja. Kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab

§ 459

lg 1 alusel koosmõjus PKS § 102 lg-ga 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus. Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas 4 nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
4. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu
5. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14;
6. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3–21.4; Riigikohtu
7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega hageja poolt sissetuleku varjamise kohta. Hageja on menetluses korduvalt kinnitanud, et tema töötasuks 600 eurot, enamasti täpsustades, et tegemist on brutopalgaga (hagiavaldus tl 3, kohtuistungi protokoll tl 20 pöördel (ei täpsusta, kas bruto või neto),
8. aprilli
9. a menetlusdokument, tl 27–28). Oma töötasu suuruse tõendamiseks on hageja esitanud TSD kokkuvõtteid perioodi 2007–2020 (tl 30–52).
10. juuni
11. a dokumendis selgitab hageja, et tema töötasu on 600 eurot bruto ehk 570 eurot neto (tl 102). Ringkonnakohtule jääb ebaselgeks, milles seisnevad maakohtu põhjenduste järgi olulised ebakõlad hageja väidetu ja
12. a deklareeritud töötasu, sh TSD-s näidatud tulu vahel (kohtuotsuse p 13, tl 108 pöördel). Maakohus on
13. veebruari
14. a hagiavalduse menetlusse võtmise määruse resolutsiooni p-s 7 kohustanud hagejat ja kostja seaduslikku esindajat esitama oma varalist olukorda tõendavad tõendid, sh viimase 6 kuu kõikide pangakontode väljavõtted ning palgatõendid (

§ 230lg 4).

Hageja ja kostja seaduslik esindaja ei esitanud pangakonto väljavõtteid.

1. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et kostja seaduslik esindaja on nõustunud vähendatud elatise tasumisega. Kostja seaduslik esindaja on
2. aprilli
3. a kohtuistungil öelnud: „Kui 200 eurot, las siis olla. Olen nõus 200 euroga, tal on laps, mul on laps“.
4. mai
5. a kostja seadusliku esindaja e-kirja kohaselt „esitas hageja igakuiseks alimentide summaks 200 eurot. Aga mina (s.t kostja seaduslik esindaja) soovin, et ta ka võlga maksaks. Minu soov on saada alimente igakuiselt 250 eurot“.
6. juuni
7. a kostja seadusliku esindaja e-kirja kohaselt „Las hageja maksab 200 eurot alimente ja 50 eurot kustutab oma võlga, mille ta on kasvatanud rohkem kui 10 aastaga. Arvan, et nii oleks õiglane“.

§ 430

lg 3 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Kohus ei ole kompromissiga seotud ega pea seda kinnitama perekonnaasjas. Kohus märgib, et varasema võlgnevuse tasumine puudutab kohustuse täitmist ega ole jooksva elatise vähendamise nõudega seotud. Asjaolu, et pooled ei saavutanud varasema elatise võlgnevuse tasumise osas kokkulepet, ei tohi mõjutada elatise vähendamise nõude lahendamist. Maakohus ei andnud hinnangut kostja seadusliku esindaja poolt väljendatud nõustumusele elatise summas 200 eurot tasumiseks.

1. Maakohus leidis, et hageja ei ole põhjendanud, kuidas seab olemasolev olukord hageja teise lapse ebavõrdsesse seisu. Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu
2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). 5 Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd hageja teise lapse kulud kannab lapse ema ja vanavanemad, siis puuduvad hagejal teise lapse osas ülalpidamiskulutused (kohtuotsuse p 14.3., tl 110 pöördel). Asjaolu, et hageja sissetulekust ei piisa lapse kulude katteks ning lapse kulusid katab teine vanem, ei tähenda, et hagejal puuduks lapse ülalpidamiskohustus. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid olles sellises olukorras, peab vanem PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus leiab, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tuleb vahendeid kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu
3. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). See tähendab ringkonnakohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevad rahalised vahendid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis (Riigikohtu
4. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
5. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4). Maakohus ei ole tuvastanud kostja ega ka hageja teise alaealise lapse vajadusi, mistõttu ei ole antud hetkel võimalik tuvastada õiglast proportsiooni, kuidas jaotada hageja sissetulek kõigi ülalpeetavate vajaduste katteks.
6. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks täies ulatuses üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid ei hinda. Menetluskulude jaotuse otsustab

§ 173lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke 6