KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 27.08.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-11447 Tsiviilasi XX ja YY hagi

) § 7 lg-st 1 saab enne 01.07.2002 tehtud tehingu pärast 01.07.2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kohtupraktikast tuleneb samuti, et

§ 7

lg 1 järgi saab enne 01.07.2002 tehtud tehingu lõpetada tollal kehtinud seaduse alusel, kuid pärast 01.07.2002 kehtivas korras.

1. See tähendab, et lepingu lõpetamise alus peab tulenema TsK-st või lepingust enesest. Seega tuleb lepingu lõpetamise aluste suhtes kohaldada lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK sätteid (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13 ja nr 3-2-1-18-09). TsK-s puudus alus (kinke)lepingu lõpetamiseks hagis kirjeldatud asjaoludest lähtuvalt. Hagile lisatud kinkelepingus ei olnud välja toodud taganemise aluseid. Hagejatele võib hagi rahuldamata jätmine tunduda ebaõiglane ja nende sooviks on, et kohus hagi rahuldaks, kuid õigusaktides toodu kehtib ühtmoodi nii hagejate kui kostja suhtes ning kuidagi ei saa olla võimalik soosiva lahendi tegemine just hagejate huvidest lähtuvalt, kuivõrd see ei tulene vastavatest õigusaktidest ega lepingust.
2. Seega jätab kohus hagi rahuldamata põhjusel, et kinkelepingu tegemise ajal puudus hagis kirjeldatud asjaoludest lähtuvalt alus kinkelepingu lõpetamiseks. Kuna kohus leiab, et kinkelepingust taganemiseks puudus alus, siis jätab kohus käsitlemata hagejate muud väited ja nende väidete tõendamiseks esitatu, sh taotlused. Apellatsioonkaebus
3. Hagejad paluvad 15.07.2020 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohtu 13.02.2020 määrus, millega jäeti hagejate vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata, on meelevaldne ning ebaõige. Hagejad esitasid vastuväite kohtu tegevusele, kuivõrd kohus jättis hagejate 23.01.2020 taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Lisaks teatas kohus menetlusosalistele otsuse tegemise ajast, milleks oli 12.06.
5. Kohus ei teatanud otsuse aja muutumisest (otsus tehti 15.06.2020). Kohtuotsuse resolutsioonis on kohus märkinud, et menetluskulud jäävad solidaarselt hagejate kanda, kui otsuse põhjendustes märgib, et menetluskulud jäävad kostja kanda. Seega on kohtuotsus on vastuoluline. 13.

§ 7

lg 1 on vastuolus põhiseadusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-d 11, 12, 15).

1. Antud kontekstis on tegemist põhiõiguste riivega (PS § 15), kuivõrd isik ei saa pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse, sest TsK ei näinud ette kinkelepingust taganemise aluseid. Lisaks seatakse isikud ebavõrdsesse olukorda (PS § 11 riive), kui pärast 3 01.07.2002 sõlmitud kinkelepingutest on võimalik taganeda aga enne 01.07.2002 kinkelepingu sõlminud isikud ei saa kinkelepingust taganeda, sest TsK ei sätesta selleks alust. Neid isikuid, kes on sõlminud kinkelepingu aastal 1998 ei tohi asetada ebavõrdsesse olukorda, võrreldes nendega, kes on kinkelepingu sõlminud pärast 01.07.2002 (PS § 12 riive).
2. Õiguskonflikti ületamiseks olukorras, kus varasem seadus ei sisusta lepingust taganemise aluseid, tuleb seadust tagasiulatuvalt rakendada, kui rakendamiseta võivad tekkida negatiivsed tagajärjed ja isikute põhiõigused jäävad kaitseta. Seaduse tagasiulatuv kohaldamine tagab isikutele põhiõiguste kaitse ning selle meetme kasutamata jätmine jätab isikute õigused kaitseta. Kuivõrd TsK ei sisusta kinkelepingu rikkumist ega lõpetamise aluseid, siis tuleb antud olukorras tuleb tagasiulatuvalt kohaldada VÕS § 267-
4. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-22-13 p-s 19 on kolleegium leidnud, et VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta on põhimõtteliselt ka enne 01.07.2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest. Eelviidatud kohtulahendis toodud põhimõtte alusel ei ole käesoleval juhul kinkelepingust taganemise õigus aegunud, kuivõrd kinkelepingu rikkumine (jäme tänamatus) on toimunud ühe aasta sees enne kinkelepingust taganemise avalduse esitamist 29.06.2017 vastavalt VÕS § 270 lg-le
6. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-93-02 p-s 12 märgib kolleegium, et TsK ei anna otseselt müüjale õigust lepingu ühepoolseks lõpetamiseks ostja maksekohustuse rikkumise tõttu. Samas sätestab TsK § 249, et kui ostja keeldub asja eest tasumast, on müüjal õigus keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist. Sellest omakorda tuleneb kolleegiumi arvates, et kui müüja on omapoolsed kohustused juba täitnud, mh asja ostjale üle andnud, on müüjal siiski õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest. Seega saab analoogia korras, olenemata asjaolust, et TsK ei anna õigust lepingut ühepoolselt lõpetada, võttes arvesse lahendis nr 3-2-1-93-02 toodud järeldust, järeldada, et hagejatel on õigus kinkelepingust ühepoolselt taganeda, kui kingisaaja rikub lepingut oluliselt. 18.

§ 7

lg 1 tuleb tõlgendada laiemalt, kui pelgalt võtta nimetatud sätte sõnastusest „tehingud“ üldiselt. Kinkeleping erineb oluliselt muudest tehingutest, nt müügitehingust või vahetustehingust jne. Ringkonnakohtu põhjendused

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga leiab, et kaebus tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 ja § 638 lg 4 alusel jätta menetlusse võtmata. Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtule ette heita materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega sellist menetlusõigusenormide rikkumist, millest tulenevalt tuleks asjas teha teistsugune lahend. Hagejad ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et maakohus on jätnud hagi ebaõigesti rahuldamata.
2. Praegusel juhul soovivad hagejad taganeda kinkelepingust, mis on sõlmitud 04.11.1998.

§-i 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 11

sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Maakohus on käesoleval juhul õigesti viidanud

§ 7

lg-le 1, mille kohaselt saab enne 01.07.2002 tehtud tehingu pärast 01.07.2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuivõrd 4 praegusel juhul on kinkelepingu sõlmitud 04.11.1998, siis lepingu lõpetamise alus peab tulenema TsK-st või lepingust enesest. Maakohus on õigesti viidanud, et TsK ei sisaldanud võimalust taganeda kinkelepingust kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Ka kinkelepingus ei olnud välja toodud asjakohaseid taganemise aluseid. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigustatult jätnud hagi rahuldamata. 21. Kaebajate taotlus jätta käesolevas asjas kohaldamata

§ 7

lg 1 ja tunnistada see põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne (RKTKo nr 3-2-1-13-06, p 46). Kohtul on õigus hinnata poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega (RKKKm nr 3-1-1-48-12, p 16.3.2). Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väide

§ 7

lg 1 põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, kuivõrd

§ 7

lg 1 ei riku kaebaja poolt välja toodud põhiseaduse normides (PS §-d 11, 12, 15) sätestatud põhiõigusi. 22. Ringkonnakohus märgib, et õiguse üheks üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte (RKo nr 3-2-1-51-02, p 12). Kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes (RKo nr 3-2-1-96-03, p 19).

sätetest nähtuvalt ei ole seaduseandja andnud tagasiulatuvat jõudu 01.07.2002 jõustunud VÕS-i sättele, mis võimaldab kinkijal kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (VÕS § 267).

1. Kaebajate poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-22-13 ja 3-2-1-93-02 ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohased, kuivõrd Riigikohtu poolt müügilepingu osas avaldatud seisukohad ei ole käesolevas asjas lahendatavat põhiküsimust arvestades (kinkelepingust taganemine jämeda tänamatuse tõttu) kohaldatavad.
2. Asjaolu, et maakohus on jätnud resolutsiooniga menetluskulud solidaarselt hagejate kanda, kuid märkinud põhjendustes ekslikult, et menetluskulud jäävad kostja kanda, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuivõrd õiguslikku tähendust omab vaid kohtuotsuse resolutsioon, st menetlusosalistele tekivad täitmiseks kuuluvad kohustused üksnes otsuse resolutsioonist.
3. Asjaolu, et maakohus ei teatanud pooltele otsuse aja muutumisest, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis tingiks otsuse tühistamise. Asjaolu, et hagejate taotlus tunnistaja ärakuulamiseks jäi rahuldamata ning kohus jättis 13.02.2020 määrusega ka hagejate vastava vastuväite rahuldamata, ei oma tähendust asja lahendamisel, kuivõrd tunnistaja väited selle kohta, et kostja näitas hagejate suhtes üles jämedat tänamatust, ei oma tähendust asja lahendamisel, sest maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et TsK ei sisaldanud võimalust kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. 5
4. Eeltoodust nähtuvalt ei saa apellatsioonkaebust selles esile toodud asjaoludel ilmselt rahuldada ning seega keeldub ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
5. Ringkonnakohus on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud hagejate väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellantidel kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellantide õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust, vastas apellantide väidetele ning koostas sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Lisaks on apellantidele tagatud kaebeõigus.
6. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel jäävad ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt apellantide kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots