Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED 1.OK Incure OÜ esitas Tartu Maakohtule hagi M. R. vastu põhivõlgnevuse 500 euro; intressi 86 euro, viivise 159 euro nõudes. Hageja nõue tuleneb kostja ja IPF Digital Estonia OÜ vahel 25.10.2018 sõlmitud krediidilepingust nr
lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi
Neil asjaoludel lahendab kohus
3.
lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi
lg 6 alusel rahuldamata.
lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist. 2 Kohus märgib, et tulenevalt
lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hagiavaldusest nähtub, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 25.10.2018 laenulepingu, mille alusel sai kostja krediiti 500 eurot. Esialgne võlausaldaja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset viivist, mis on võrdne krediidilimiidi intressi aasta ja päevamääraga, so 0,100% päevas. Pooled on käesoleval juhul sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille osas on hageja kohtule esitanud krediidikonto personaalsed-, üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Krediidilepingu üldtingimuste p 1 on märgitud, et viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne intressimääraga. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on märgitud, et maksetega hilinemisel kaasneb viivis krediidilimiidi intressi aasta- ja päevamäära alusel. Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses, sest need on esialgse võlausaldaja poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutatavad tingimused, mis ei ole eraldi läbi räägitud ja mille sisu kostja ei saanud lepingut sõlmides mõjutada. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga Kohus on seisukohal, et kokkulepitud viivise määr 0,100% päevas, 35,88 % aastas (ca 4,5 korda enam kui seadusjärgne viivise määr, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8% aastas) on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on 10.05.2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 lahendis leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär enam kui 4,5 korda seadusjärgset viivisemäära ning kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ebamõistlikult. VÕS §-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse sellise tingimuse alusel seda liiki lepingu kohta sätestatut. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid summalt 500 eurolt perioodi 16.04.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni, so 28.02.2020 (318 päeva) eest summas 159 eurot. Kohtu arvutuste kohaselt kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) on viivis seadusjärgses määras nimetatud perioodi eest summas 34,83 eurot. 3 4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus VÕS §-de 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 alusel hageja nõude osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 620,83 eurot, sh põhivõlgnevus 500 eurot; intress 86 eurot, viivis 34,83 eurot. Kohus jätab rahuldamata viivise nõude osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra, so summas 124,17 eurot.
lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 5.
lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 745 eurot. Kohus aga rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 620,83 eurot, so 83% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 83% ulatuses kostja ning 17% ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv hagiavalduse esitamisel 125 eurot.
lg-test 1, 2 ning
lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 125 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 103,75 eurot. Hageja taotlusel tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kusjuures kohtupraktika kohaselt viivisenõue ei või ületada menetluskulu (103,75 eurot) nõuet. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal eelduslikult menetluskulusid tekkinud olla. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.