Obsah (8)

§ 657§ 230§ 238§ 129§ 134§ 136§ 137§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. PKS § 97 p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. PKS § 103 lg 1 p-d 1-3 sätestavad, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui: ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2); õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3).
2. Maakohus asus seisukohale, et ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate vastu. Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirja kohaselt viibis hageja Murru vanglas 29.07.1983 - 22.10.
3. Hageja töötamise kohta on säilinud isikukontokaart 1985-1989 ning nendel on andmed, et igakuiselt on kinnipidamised töötasust (täitelehe alusel), kuid puudub info kellele raha üle kanti. Maakohus pidas usutavaks, et tegemist oli elatise väljamõistmise kohtuotsuse täitmisega. Hageja on selgitanud, et pärast vanglast vabanemist elas ta koos kostjate emaga kuni 1996.a detsembrini. Kostjad ei ole isaga ühes peres elamist kinnitanud ning on avaldanud, et hageja ei ole kostjate suhtes oma ülalpidamiskohustust täitnud. Kolleegium on seisukohal, et väite, et hageja ei ole ülalpidamiskohustust täitnud, tõendamiskoormis on kostjatel.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei ole käesolevas asjas esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate suhtes.

1. Tsiviilasjast nähtuvalt ei ole hageja saanud endale piisavalt elatist teenida, kuna on viibinud vangistuses. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusest (kriminaalasi nr 1-6-2592) nähtub, et Tartu Maakohtu 06.12.2005 otsusega mõisteti hagejale kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 13 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusega mõisteti hagejale täiendav vangistus uute kuritegude eest. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et hageja halb majanduslik olukord on tingitud tema enda ebamõistlikust käitumisest. Seega on täidetud PKS § 103 lg 1 p 1 tingimus.
2. Lisaks nähtub Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusest, et hageja mõisteti muuhulgas süüdi tahtlikus kuriteos KarS § 120 lg 1 järgi kostja I ning kostjate lähikondse (ema) tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise eest. Seega on täidetud ka PKS § 103 lg 1 p 3 tingimus. 4
3. Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja poolt kostjatelt elatise nõudmine on äärmiselt ebaõiglane, kuna hageja abivajadus tekkis tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ning kuna hageja on süüdi tahtlikus kuriteos kostja I ning kostjate lähikondse suhtes. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Hageja on lisanud apellatsioonkaebusele tõenditena Põhja-Eesti Regionaalhaigla 11.09.2019 vastuse hageja teabenõudele, notar QQ 04.03.2003 kirja hagejale, kostja II seisukoha esimese lehekülje tsiviilasjas nr 2-16-19395, Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2006 otsuse resolutiivosa (kriminaalasi nr 1-04-235) esimese lehekülje, hageja selgituse (motivatsiooni) kostja II käitumise kohta ning hageja 10.04.2019 vastulause Harju Maakohtule kostja I seisukoha suhtes (toimikust nähtuvalt ei ole seda vastulauset käesolevas asjas maakohtule esitatud). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nende tõendite vastuvõtmisest keelduda, kuna neil ei ole asjas tähtsust (

§ 238lg 1).

Samuti on hageja esitanud tõendina VV vastuse esimesed kolm lehekülge tsiviilasjas nr 216-19395. Nimetatud tõend on juba esitatud maakohtule, mistõttu puudub vajadus selle esitamiseks ringkonnakohtule ning tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda (

§ 238lg 1).

Lisaks on hageja esitanud ringkonnakohtule juba maakohtule esitatud 06.06.1994 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille ringkonnakohtule esitatud eksemplari on käsikirjaliselt täiendatud pärandvara nimekirjaga. Kuna seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus on juba esitatud maakohtule ja pärandvara nimekirjal ei ole vaidluse lahendamiseks tähendust, siis tuleb ka selle vastuvõtmisest keelduda (

§ 238lg 1).

Tõendid kuuluvad hagejale tagastamisele. 21. Hageja esitas 29.10.2019 ringkonnakohtule taotluse nõuda Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt välja teavet kostja I tervisliku seisundi kohta. Kolleegiumi hinnangul tuleb see taotlus jätta rahuldamata, kuna sellel ei ole asjas tähtsust (

§ 238lg 1).

22. Maakohus märkis 26.09.2019 otsuses hagi hinnaks 2775 eurot. Tallinna Ringkonnakohus märkis 11.10.2019 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses apellatsioonkaebuse hinnaks iga kostja kohta 2775 eurot. Kolleegiumi hinnangul on need tsiviilasja hinnad määratud ebaõigesti. Hageja palus välja mõista elatise kuni hageja vabanemiseni kinnipidamisasutusest 02.04.2020 selliselt, et kolmel esimesel kuul tasub kumbki kostja elatist 100 eurot kuus ning edasi 50-75 eurot kuus.

§ 129

lg 2 sätestab, et seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Vastavalt

§ 134lg-le 1 liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded.

Seega on tsiviilasja hind 1500 eurot (750 + 750).

§ 136

lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 137

lg 11 sätestab, et kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Seega tuleb tsiviilasja hinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus muuta ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 1500 eurot. MENETLUSKULUDE JAOTUS 5 23. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostjad menetluskulude nimekirja ei esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 6