← Eesti

2-16-2647/64

Obsah (7)§ 251§ 637§ 651§ 150§ 638§ 639§ 168

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-2647 Tsiviilasi Osaühin

) § 429 lg 1 kohaselt vastu hageja loobumise nõudest tuvastada

  1. veebruari
  2. a ehitise müügilepingu tühisus ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2561 eurot.
  3. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  pooled sõlmisid
  4. veebruaril 2006 notariaalselt tõestatud ehitise müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs hagejale vallasasjana elamu Loksa vallas Suurpea külas;  kostja kinnitas müügilepingus, et ehitisealune maa ei ole erastatud ega kantud kinnistusraamatusse;  kostja pidi müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt lepingu objekti omandi ja valduse koos dokumentidega üle andma lepingu tõestamise hetkel;  hageja pidi müügilepingu alusel kostjale tasuma 280 000 krooni ehk 17 895 eurot;  kostja kinnitas müügilepingu p 3.2 kohaselt, et ta on hagejalt ostuhinna kätte saanud;  kostja oli ehitisealuse maa omanikuna kantud
  5. novembri
  6. a avalduse alusel
  7. veebruaril 2001; kinnistusraamatusse tema  müügilepingu sõlmimisel esindas hagejat tema seaduslik esindaja TB ja kostjat tema seaduslik esindaja JK;  TB ja JK olid müügilepingu sõlmimise ajal abielus kuni JK surmani
  8. märtsini
  9. Maakohus leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hageja lepingust tulenevad nõuded on aegunud. Müügilepingust tulenev taganemisavalduse esitamise mõistlik aeg ei saa olla pikem, kui samast lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kuna lepingust tulenev nõue on aegunud, oli lepingust taganemine tühine ega toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama (VÕS § 118 lg 1 p 1) või kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjalt 3

(7)mistahes ajal või viisil enne hagiavalduse esitamist nõudnud lepingulise kohustuse täitmist ja andnud selleks kostjale täiendava tähtaja. VÕS § 118 lg 2 näeb ette, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele. Kuna kostja tugines sellele, et lepingulise kohustuse täitmise nõue oli aegunud enne, kui hageja esitas lepingust taganemise avalduse, siis on hageja lepingust taganemine tühine. Hageja müügilepingust tuleneva nõude aegumine algas ajast, mil tal oli õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2, VÕS § 82 lg 1). Kostja pidi müügilepingu p-de 4.1, 4.2 ja 4.5 järgi andma hagejale elamu üle hiljemalt lepingu sõlmimise päeval ehk
  1. veebruaril
  2. Erinevalt hageja väidetest ei näinud müügileping ette, et pooled pidid ehitise omandi üleandmiseks sõlmima veel mõne notariaalselt tõestatud tehingu või asjaõiguslepingu. Vaidlus puudub, et kostja hagejale elamut üle ei andnud. Seega pidi hagejale hiljemalt lepingu sõlmimisele järgneval päeval olema selge, et kostja on lepingulist kohustust rikkunud ega ole talle elamut üle andnud, mis oleks andnud hagejale õiguse kohaldada õiguskaitsevahendeid. Seda sõltumata sellest, kas hagejale oli lepingu sõlmimise ajal maa kinnistamine teada või mitte. Hageja nõude aegumine algas
  3. veebruaril
  4. Nõue aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt
  5. veebruaril
  6. Maakohus ei pidanud usutavaks, et hageja sai teada asjaolust, et ehitisealune maa kuulub kostjale, kinnistusosakonna
  7. mai 2014 vastusest hageja esindaja infopäringule. Nimelt oli hageja esindajale juba infopäringu esitamise ajal teada, et maa on kantud kinnistusraamatusse, sest hageja esindaja soovis saada infopäringus esitatud küsimusele kinnitust. Lisaks ei saanud kostja lepingu rikkumine ilmneda hagejale
  8. a päringust, sest hageja väitis, et ta soovis ostetud hoones korraldada keeleõppe suvelaagreid. Peale selle on kinnistusraamatu kanded avalikud ning hagejal oli võimalik kandega igal ajal tutvuda. Kostja esitas kohtule kostja
  9. a bilansi väljavõtte koos raamatupidaja allkirjaga, millest nähtub kinnisasjade eest maamaksu tasumine. Kriminaalasjas nr 09230111352 tunnistajana ütlusi andnud TS selgitas, et ta töötas kostja raamatupidajana ning andis kõik kostja raamatupidamisdokumendid hageja juhatuse liikmele üle
  10. a aprillis. Mõistlikule isikule pidi hiljemalt kostja raamatupidamisandmetega tutvumisest olema mõistetav, et ehitist ei saanud müüa vallasasjana, sest maa oli kantud kinnistusraamatusse. Samas kriminaalasjas andis kahtlustatavana ütlusi hageja seaduslik esindaja, kes kinnitas, et ta tasus kostja kontolt välja võetud rahaga kostja kulusid. Kriminaalasjas oli esitatud kostjale suunatud maksuteade
  11. a maamaksu kohta. Samast maksuteatest e-maksuameti keskkonnast nähtub, et maamaksu tuli tasuda Kuusalu vallas oleva kinnistu eest. Sama kinnistu eest esitati kostjale maamaksu teade ka
  12. aastal. Kostja esitatud äriregistri väljavõttest nähtub, et hageja asukohaks oli varasemalt RRR ning sama aadress oli kostja aadressiks märgitud maamaksu teadetes. Mõistlikule isikule pidi maamaksu tasumisel olema arusaadav, mille eest maksu tasutakse. Maakohus ei lugenud hageja seadusliku esindaja ütlusi
  13. novembri 2016 istungil usutavaks osas, milles ta avaldas, et kuigi ta tasus kostjaga kinnistutega seotud arveid, ei olnud neil märgitud kinnistute nimesid. Maamaksu teatiste saamist ta ei mäletanud. Olukorras, kus hageja seaduslik esindaja omas ülevaadet kostja raamatupidamise dokumentidest ja tasus kostja eest arveid, pidi ta aru saama, mille eest ta tasus. Kostja lepingu rikkumine ei saanud hagejale ühelgi juhul selguda alles
  14. aastal. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on oluline, millal saabus kostja kohustuse täitmise tähtaeg (lepingu sõlmimise päev). Nõude aegumistähtaega ei seostata sellega, millal lepingupoolele muutub arusaadavaks, milliseid lepingus toodud kinnitusi on teine pool ebaõigesti avaldanud. Tsiviilasjas nr 2-13-40415 esitas hageja seaduslik esindaja
  15. märtsil 2014 menetlusdokumendi, milles ta kinnitas, et talle sai mõnda aega pärast JK surma selgeks, et hageja niipea ehitise omanikuks vormistatud ei saa. Hageja seaduslikule esindajale pidi enne tehingust tuleneva nõude aegumist olema selge, et kostja lepingus antud kinnitus maa 4
(7)kuuluvuse kohta oli ebaõige. Hageja esitas kostjale
  1. juunil 2017 müügilepingust taganemise avalduse. Müügilepingust taganemine kaheksa aastat pärast nõude aegumist on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 167 lg 1 näeb ette, et nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks. Kuna hageja müügilepingust tulenev nõue aegus
  2. veebruaril 2009, ei saanud hageja viidatud poolte läbirääkimised perioodil
  3. august 2015 kuni
  4. veebruar 2016 nõude aegumist peatada. Hageja esitas kohtule tsiviilasjas nr 2-1349042 esitatud menetlusdokumendid, kuid selle tsiviilasja poolteks ei olnud praeguse menetluse hageja ja kostja, vaid hageja seaduslik esindaja, IK, NK ja SD. Menetlusdokumentidest võib järeldada, et vaidlus puudutas JK pärandvara. Hageja on aga ise
  5. novembri
  6. a menetlusdokumendis rõhutanud, et vaidlusalune ehitis ei kuulunud JK pärandvara hulka, mistõttu on hageja omaks võtnud, et pärandvaraga seotud küsimused ei puudutanud vaidlusalust ehitist. Hageja esitatud tõenditest ei avaldanud kostjad kordagi nõusolekut pidada läbirääkimisi vaidlusaluse ehitise üle, vaid pakkusid, et selles osas peavad hageja ja kostja omavahel kokkuleppele jõudma. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema nõue ei olnud enne taganemisavalduse esitamist aegunud, sest aegumine oli peatunud. Nendel põhjendustel jättis maakohus hagi rahuldamata. APELLATSIOONKAEBUS
  7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega haginõude summas 17 500 eurot rahuldada, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt vähendas hageja apellatsioonkaebuse esitamisega nõuet 17 500 euroni ehk hageja vaidlustab maakohtu otsust selles ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme, rakendas valesti materiaalõigust ja hindas vääralt tõendeid. Esiteks jättis maakohus otsuse resolutsioonis lahendamata tehingu tühisuse tuvastamise nõude. Selles osas oli vaidlustatud otsus hagejale üllatav. Teiseks leidis maakohus ebaõigesti, et hageja õigus taganemisavalduse esitamiseks oli lõppenud ning aegunud. Maakohus järeldas ekslikult, et taganemisavalduse esitamise aegumine algas müügilepingu sõlmimisel ehk
  8. veebruaril
  9. Taganemisavalduse esitamise aegumine algas Harju Maakohtu kinnistusosakonna
  10. juuni 2014 vastusest hageja lepingulise esindaja järelepärimisele. Maakohtu teistsugused hinnangud on subjektiivsed, eeldades ekslikult, et hageja seaduslik esindaja pidi ilma õigusalase hariduseta suutma eristada kinnisasja üleandmise ja vallasomandi tekkimise eeldusi, st et kinnisasja müümise korral on vajalik sõlmida ka asjaõigusleping. Hageja on teadlik kolmeaastasest aegumistähtajast. Seega asjaõiguslepingu puudumisest ja selle sõlmimise vajadusest teades, oleks ta tegutsema asunud varem. Maakohtu hinnang, et hageja seaduslik esindaja oleks mõistliku isikuna pidanud olukorda mõistma, ei ole toimunut arvestades eluliselt usutav. Seega aegus nõue
  11. juunil
  12. Hageja esitas praeguses menetluses hagi
  13. veebruaril
  14. Menetluse käigus selgus ka vajadus taganemisavalduse esitamiseks. Hageja esitas kostjale taganemisavalduse
  15. juunil
  16. Kolmandaks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. Maakohus tugines otsuse põhjendamisel kostja esitatud kriminaalasja nr 09230111352 materjalidele. Hageja palus jätta kostja taotluse kriminaalmenetluses antud ütluste praeguses menetluses tõenditena vastuvõtmiseks rahuldamata, sest kriminaalasi lõpetati
  17. juunil 2010 kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Tegemist oli kohtueelses menetluses tunnistajate ülekuulamisega, mis ei ole samastatav tsiviilkohtumenetluses tunnistajate ülekuulamisega (

§ 251lg 2). Kostjal oli võimalus 5

(7)taotleda praeguses menetluses TS tunnistajana ülekuulamist, kes oleks saanud täpsustada, millised dokumendid ta hageja seaduslikule esindajale üle andis, kuidas toimus maamaksu tasumine jne. Kostja ei esitanud tunnistaja ülekuulamise taotlust ja maakohus tugines otsuse tegemisel ebatäpsetele andmetele. Maakohus leidis ebaõigesti, et kriminaalasja uurimisel andis TS ütluse, et hageja seadusliku esindaja käes olid kõik dokumendid kostja vara kohta. Hageja seaduslikule esindajale anti üle ainult raamatupidamisdokumendid
  1. a kohta, mis ei sisaldanud andmeid kogu vara kohta, sh maa kinnistamise kohta. Ütlustest ei nähtu, et oleks üle antud kinnistusraamatu väljavõtted. Kuigi hageja seaduslik esindaja võis teada maamaksu teatisest, ei ilmne sellest, kas tegu on kostja omandiõigusega maale või kas tegu oli vaidlusaluse kinnistuga. Lisaks muutus kinnistusraamatu kande kohaselt kinnistu aadress ja hageja seaduslik esindaja ei näinud maamaksu teatistes ostetu aadressi. Lisaks ei olnud hagejal maja enne
  2. aastat õppetööks reaalselt kasutada vaja. Sellest tulenes ka hageja vähene aktiivsus ning omanikuhuvi. Hagejale on arusaamatu, kuidas saab lugeda hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlusi paljasõnalisteks ja heita talle ette mõistmatust ja arusaamatust asjadest, mis nõuavad juriidilist haridust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb kaebuse õigusliku perspektiivituse tõttu

§ 637

lg 1 p 6 alusel keelduda.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

  1. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12 esimene lõik). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes kaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
  2. Hageja on menetluse käigus nõuet täpsustanud ning selgitanud, et tema nõue tuleneb VÕS § 189 lg-st 1 ja seisneb
  3. veebruari 2006 võlaõigusliku müügilepingu alusel üleantu tagastamises. Pooled vaidlevad, kas hageja taganes
  4. juuni
  5. a avaldusega kehtivalt müügilepingust ja kas hagejal on seetõttu õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist.
  6. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et müügilepingust tulenev nõue on aegunud. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas
  7. veebruaril 2006 ja nõue aegus
  8. veebruaril
  9. Seega oli müügilepingust taganemine tühine ega toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Maakohus tugines TsÜS § 146 lg-le 1, § 147 lg-le 1 ja VÕS § 118 lg-le
  11. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui eeldada apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust, ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VÕS § 118 lg 2 kohaselt on lepingust taganemine tühine, kui lepingust tulenev nõue, mille rikkumise tõttu lepingust taganeda soovitakse, on aegunud ja teine pool sellele tugineb. Hageja on apellatsioonkaebuses ise väitnud, et tema lepingu täitmise nõue kostja vastu aegus
  12. juunil 2017 ning ta esitas kostjale taganemisavalduse
  13. juunil 2017, st pärast lepingu täitmise nõude aegumist.
  14. Eeltoodust tulenevalt on maakohus asja õigesti lahendanud ning kõikide kaebuse faktiväidete õigsust eeldades arvestades ei saaks kaebus, ka osaliselt, rahuldamisele kuuluda. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637lg 1 p 6 alusel keelduda.

16. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hageja esitatud nõue ei ole apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades õiguslikult üldse lubatav, ei ole asja lahendamisel olulised muud apellatsioonkaebuse väited, sh väited tõendite hindamise osas. Mh ei ole asjakohane kaebuse 6

(7)väide, et maakohus jättis vaidlustatud otsuse resolutsiooniga lahendamata tehingu tühisuse tuvastamise nõude. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 kohaselt võtnud vastu hageja loobumise nõudest tuvastada 23. veebruari 2006 ehitise müügilepingu tühisus ja otsustas selle nõude osas menetluse lõpetada. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse taotluse kohaselt ei ole hageja vaidlustanud maakohtu otsust selle resolutsiooni p 1 osas. Ka ei selgu kaebuse põhjendustest, et hageja oleks esitanud muid sisulisi vastuväiteid tehingu tühisuse tuvastamise nõude osas menetluse lõpetamisele. 17. Kohus selgitab hagejale, et kohus lähtub menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebuse perspektiivituse tõttu menetlusökonoomia kaalutlustest, kuivõrd perspektiivitu kaebuse menetlemata jätmine säästab nii kohtu kui ka poolte ajakulu, samuti poolte menetluskulusid, mh jäävad hagejal kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, mis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel hagejalt kostja kasuks välja mõistetaks, ning hagejal on

§ 150lg 1 p 2 alusel õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist.

  1. Hageja õigusi ei piirata võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas ja tegi sisuliste põhjendustega lõpplahendi.
  2. Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta kohus

§ 638

lg 4 kohaselt kaebust kostjale kätte ja kaebus tuleb hagejale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab

§ 638

lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse apellandile kätte ning

§ 638lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole esitatud.

20.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuna praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda kostjale vastamiseks, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. 21.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.