TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-1436 Otsuse kuupäev 7. august 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla 31.05.2019.a kä

) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida julgeolekuabinõude 4 kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu lahend 3-3-1-33-10, p 11).

1. Vastustaja tugines täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kahele VangS § 69 lg 1 sätestatud alusele - esiteks sellele, et kaebaja süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid ja teiseks sellele, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele. Täiendavate julgeolekuabinõude algne kohaldamine ehk otsuse punktis 1 ja 2 toodud käskkirjad ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse all. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja neid käskkirju kohtus vaidlustanud.
2. Vaidluse all on see, kas vastustaja õiguspäraselt pikendas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise, kehakultuuriga tegelemise keelamise ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise kohaldamist kaebaja suhtes. Vastustajal tuli seda tehes hinnata, kas kaebajast lähtuv oht endiselt esineb või on ära langenud. Kohtul tuleb kaebuse lahendamiseks kontrollida, kas vastustaja lähtus eelnimetatud hinnangu andmisel ehk vaidlustatud käskkirja andmisel kohastest asjaoludest ja kas vastustaja on teinud määrava tähendusega kaalumisvigu.
3. Vastustaja ei toonud vaidlustatud käskkirja andmisel välja uusi asjaolusid, mis viitaksid kaebaja ohtlikkusele. Vastustaja märkis, et kaebaja käitumine on rahulikum ja ei ole esinenud uusi juhtumeid, milles avalduks kaebaja ohtlikkus. Sõnades möönab kaebaja endiselt võimalust, et ta võib konfliktsituatsioonis kasutada vägivalda. Vastustaja viitab sellele, et kaebaja valduses olid keelatud esemed (patareid), kuid ei väida, et see näitaks mingil moel kaebaja ohtlikkust ja ei tugine oma kaalutlustes sellele asjaolule muul viisil. Seetõttu kohus seda asjaolu pikemalt ei käsitle. Sisuliselt ainsaks vastustaja kaalutluseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel on see, et nende kohaldamine ei ole kestnud piisavalt kaua selleks, et vastustaja oleks veendunud ohu lõppemises.
4. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, sh nende pikendamisel on vanglal väga suur kaalutlusruum. Tegemist on ühe olulisema abinõuga, mida vangla saab kasutada julgeoleku tagamiseks ning kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitseks. Kohtu sekkumine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisse on õigustatud eelkõige olukorras, kus kahtlus ohu esinemise osas on selgelt põhjendamatu või abinõude kohaldamine või jätkuv kohaldamine on ilmselt ebaproportsionaalne. Praeguses asjas seda piiri ületatud ei ole. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestnud ligikaudu 2 kuud. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati algselt mitte ühekordse juhtumi, vaid kaebaja süstemaatiliste distsipliinirikkumiste tõttu. Vastustaja tõi ohu realiseerumise võimalusena välja eelkõige selle, et kui kaebaja satub konfliktiolukorda, siis võib ta käituda impulsiivselt ja kasutada vägivalda. Konflikti tekkimise võimalus on avatud olukorras kahtlemata suurem. Nagu kaebaja ka ise viitab, on raske prognoosida tema käitumist avatud osakonnas selle põhjal, kuidas kaebaja käitub eraldatud lukustatud kambris. Kaebajale kõige koormavama abinõu ehk käeraudade kasutamine vaidlustatud käskkirjaga lõpetati. Põhjendatud on vastustaja kavatsus vähendada kohaldatavaid abinõusid järk-järgult ning jälgida seejuures veel mõnda aega kaebaja käitumist.
5. Kaebaja heidab ette, et vaidlustatud käskkiri on antud tuginedes oletustele. Kuid see on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel paratamatu. Prognoosotsus tähendab sisuliselt seda, et vangla püüab ennustada, kuidas kaebaja tulevikus käitub. Seda ei saa teha muul viisil kui oletades. 5 On õige, et üksikvangistuses viibimine on kaebajale koormav, sh võib omada mõju kaebaja tervisele. Vastustaja seda ei eita. Vastustaja väide on, et kaebajast lähtuv võimalik oht ei ole veel muutunud sedavõrd väikeseks, et täiendavate julgeolekuabinõude võimalik mõju kaebajale selle üle kaaluks. Arstiabi pidi olema kaebajale tagatud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kui kaebaja tajus seoses üksikvangistuses viibimisega terviseprobleeme, siis oli tal õigus pöörduda arsti poole. Kõike eeltoodut kogumis hinnates leiab kohus, et vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel kaalumisvigu teinud. Vaidlustatud käskkirja andmise seisuga oli liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise, kehakultuuriga tegelemise keelamise ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise jätkuv kohaldamine piisavalt põhjendatud.
6. Kaebaja leidis, et vastustaja ei lahendanud tema vaiet tähtaegselt. See ei ole õige. Kaebaja kõrvaldas vaide puudused 26.06.
7. Vaide lahendamise tähtaeg oli VangS § 11 lg 7 alusel 26.07.2019 ning sellel kuupäeval vastustaja vaideotsuse ka tegi. Kaebajale anti vaideotsus kätte 29.07.2019 (tl 13 pöördel). Kohustusliku kohtueelse menetluse puhul võib kaebetähtaeg alata nii kohtueelset menetlust lõpetava lahendi teatavaks tegemisega kui ka vaide või kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaja möödumisega. Kaebaja toimis õigesti, kui esitas pärast vaide lahendamise tähtaja möödumist kohe kaebuse. Niimoodi toimides välistab kaebaja võimaluse, et ta kaebetähtaja mööda laseb.
8. Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud, selgitused 20.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 21. Kohus vabastas kaebaja 18.12.2019.a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 22.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 6