Obsah (5)

§ 101§ 397§ 113§ 88§ 162

Tsiviilasi nr 2-20-2331 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Määruse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-2331 Tsiv

) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 101lg 1 p 1, § 108 lg 1).

1. Vaidlus puudub selles, et poolte õiguseelnejad sõlmisid XX.XX.XXXX laenulepingu (tl 8-9), mis on pooltele üle antud. Laenulepingu kohaselt oli laenusumma 2 840 100 eurot ning laenu tagastamise tähtaeg 06.04.
2. Kostja ei vaidle, et ei ole laenu hagejale tähtaegselt tagastanud, kuid vaidleb vastu põhinõude suurusele, leides et kostja õiguselasele on väljastatud laenu 2 830 100 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul asjaolu, et laenulepingu kohaselt oli laenusumma 2 840 100 eurot, ei tõenda nimetatud summas laenu andmist. Ka varasemate vastuväidete puudumisest ei saa järeldada, et hageja õiguseelneja on kokkulepitud summas laenu välja maksnud. Hageja on esitanud kohtule oma õiguseelneja RMP Lõuna Finants OÜ pangakonto väljavõtte (tl 10), millega on tõendatud laenu väljamaksmine summas 2 830 100 eurot. Lisaks on hageja esitanud kohtule saldoteatise (tl 56), milles on laenusummana märgitud 2 830 100 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud suuremas summas laenu väljamaksmist, mistõttu kuulub hageja põhinõue rahuldamisele 2 830 100 euro ulatuses. 8.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 3 Lepingu p-s 1.2.

1. leppisid pooled kokku, et laenusaaja tasub laenu kasutamise eest laenuandjale intressi 20% laenujäägilt aastas. Intressimakse pidi toimuma koos laenu tagastamisega hiljemalt 06.04.
3. Kuna kohus luges tõendatuks laenu väljastamise summas 2 830 100 eurot, on hagejal õigus nõuda ka intressi tasumist tegelikult väljastatud laenusummalt. Kohus märgib, et arvestada tuleb ka sellega, et laenusumma maksti välja osade kaupa: XX.XX.XXXX kokku summas 400 000 eurot, 07.04.2016 kokku summas 800 000 eurot, 08.04.2016 kokku summas 830 100 eurot; 09.04.2016 kokku summas 400 000 eurot ja 10.04.2016 kokku summas 400 000 eurot. Seega tuleb väljastatud laenult maksta intressi alljärgnevalt (intressiarvestused on tehtud intressikalkulaatorit (https://viivisekalkulaator.ee/) kasutades): Laenusumma Periood Intressisumma 400 000 eurot XX.XX.XXXX (366 päeva) 800 000 eurot 07.04.2016-06.04.2017 (365 päeva) 159677,82 eurot 830 100 eurot 08.04.2016-06.04.2017 (364 päeva) 165232,09 eurot 400 000 eurot 09.04.2016-06.04.2017 (363 päeva) 79401,75 eurot 400 000 eurot 10.04.2016-06.04.2017 (362 päeva) 79183,17 eurot -XX.XX.XXXX 80057,49 eurot Kokku: 563 552,32 eurot Eeltoodud põhjendustel kuulub hageja intressinõue rahuldamisele 563 552,32 euro ulatuses.
4. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist (

§ 101

lg 1 p 6).

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled leppisid laenulepingu p-s 1.3.

1. kokku, et juhul, kui laenusaaja jätab laenu tähtaegselt tasumata või teeb seda mittetäielikult, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist arvestusega 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas.
2. Hagist nähtuvalt on laenusaaja teinud laenu tagasimakseid kokku summas 190 000 eurot, mille hageja on kooskõlas

§ 88lg-s 8 sätestatuga arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise katteks.

Arvestades et laenusumma muutus sissenõutavaks alates 07.04.2017, oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud ning tasumata viivise summa enam kui 14 miljonit eurot. Hageja vähendas viivisenõuet 6 miljoni euroni. 12. Võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Seega on kostjal õigus taotleda viivise vähendamist. Kostja palub mitte välja mõista viiviseid rohkem kui põhinõude ulatuses, s.o 2 830 100 eurot. 13. Riigikohus on selgitanud, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Kuna terminid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ kujutavad endast hinnangulisi kategooriaid, saab tõendamine seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või 4 ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes

§-st 7 (mõistlikkuse põhimõte). Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (vt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Eelnevast tulenevalt tuli hagejal tõendada põhivõlast suurema kahju olemasolu.

1. Kohus leiab, et hageja poolt välja toodud väited temale väidetavalt tekkinud kahju kohta on paljasõnalised ning hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema kahju olemasolu. Kohus leiab ka, et antud juhul on 6 miljoni euro suurune viivisenõue objektiivselt äärmiselt suur summa, ületades sealjuures põhinõuet enam kui kaks korda.
2. Hageja seisukohaga, et saldokinnituse allkirjastamisega on kostja tunnistanud hageja õigust nõuda põhivõlast suuremat viivist, kohus ei nõustu. Hageja on esitanud kohtule saldoteatise, millel näidatud viivisenõue 31.12.2018 seisuga (3 806 484,50 eurot) on põhivõlast suurem, ja mille kohta kostja on allkirjastanud saldokinnituse (tl 56). Kohus leiab, et saldokinnituse allkirjastamine ei ole käsitletav põhivõlast suurema viivisenõude tunnistamisena ning ei anna alust viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Kohtu hinnangul on kostja saldokinnituse allkirjastamisega kinnitanud 31.12.2018 seisuga saldo õigsust, kuid ei ole seetõttu kaotanud õigust taotleda saldoteatisel kajastatud viivise vähendamist.
3. Eeltoodud põhjendustel kohus vähendab kostja taotlusel viivist põhinõude summani, ning mõistab kostjalt hageja kasuks viivisenõude katteks välja 2 830 100 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 34% ulatuses ja kostja kanda 66% ulatuses, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
5. Pooled ei ole kohtu määratud tähtajaks kohtule menetluskulude nimekirjasid esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt hageja menetluskuluks on riigilõiv 3400 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ning hageja on tasunud riigilõivu vastavalt hagihinnale seaduses sätestatud ulatuses (riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3400 eurot ja mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele sellest kostjalt hageja kasuks välja 2244 eurot (3400 x 0,66). Asja materjalidest nähtuvalt kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad, mistõttu jätab kohus kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5