← Eesti

1-14-5339/101

Obsah (9)§ 75§ 141§ 145§ 144§ 64§ 76§ 65§ 56§ 751

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 31. august 2020 Kohtuasja number 1-14-5339 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Andra Pärsimägi ja Aarne Sarjas Kohtuasi Andres Roosalu (isikukood 368120

) § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esitama talle andmeid kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks ja 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 1

(9)6. Kohustada Andres Roosalut vastavalt

§ 75

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning lg 4 alusel: 1) otsima endale töökoha või võtma end Eesti Töötukassas töötuna arvele hiljemalt kahe nädala jooksul alates vangistusest vabanemisest; 2) hoiduma enamast kui minimaalsest suhtlemisest alaealistega või viibima kohtades, kus asuvad valdavalt alaealised; 3) osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalprogrammis, mis on suunatud seksuaalsuunitlusega kuritegude toimepanemise riski vähendamisele ja 4) pöörduma kuu aja jooksul oma vabanemisest arvates seksuoloogi poole ja käima vajadusel edasistel vastuvõttudel vastavalt seksuoloogi poolt määratavale ajakavale.

  1. Andres Roosalu ja tema kaitsja määruskaebused rahuldada.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Andres Roosalu kasuks ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks välja 767 eurot 52 senti, sh käibemaks 127 eurot 92 senti. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri 2014 otsusega tunnistati Andres Roosalu süüdi

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6, § 145 (kehtiv redaktsioon

§ 145

lg 2), § 144 (kehtiv redaktsioon

§ 144

lg 2) ning § 146 (kehtiv redaktsioon

§ 145

lg 2) järgi ning

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 15 aastat vangistust.

Seda karistust vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ehk pikkuseni 10 vangistusaastat, mille hulka loeti A. Roosalu eelvangistuse kaks päeva. Lõplikuks kandmisele kuuluvaks vangistusajaks arvati seega 9 aastat 11 kuud 28 päeva. Karistuse algusajaks oli

  1. oktoober 2014 ja karistusaeg lõpeb
  2. oktoobril
  5. augustil 2019 edastas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid A. Roosalu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega.
  6. Vangla toetas A. Roosalu ennetähtaegset vabastamist. Oma seisukohta vangla ei põhistanud.
  7. Prokuratuur oli kinnipeetava vabastamise vastu, viidates A. Roosalu kuritegude raskusele.
  8. Tartu Maakohus jättis
  9. jaanuari 2020 määrusega A. Roosalu vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus leidis, et süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud

§ 76lg 2 p-s 1 sätestatud formaalsed eeldused.

Materiaalseid eeldusi vaadates on positiivne, et A. Roosalu on osalenud vanglas majandustöödel, tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“. Ka kinnitas A. Roosalu kohtuistungil, et ta on mõistnud sooritatud kuritegude olemust ja nende tagajärgi ning tal pole enam seksuaalset hälvet, sest ta pöördus juba enne vangistust alternatiivravitseja poole. Vabanemise korral on A. Roosalul olemas kindel elukoht oma vanemate juures, kes on lubanud teda kuni töökoha leidmiseni ka rahaliselt toetada. Vaatamata eelmärgitule ei saa A. Roosalu enne tähtaega vanglast elektroonilise valve alla vabastada. Tema kuritegude asjaolud olid äärmiselt rasked. A. Roosalu pani seksuaalse 2

(9)enesemääramise vastased süüteod toime pika perioodi jooksul (
  1. aastast kuni
  2. aastani). Kuritegude ohvriks olid A. Roosalu enda alaealised lapsed ja see suurendab A. Roosalu tegude taunitavust. A. Roosalu ise arvab, et ta on nüüdseks tervenenud, kuid tema selline arusaam ei ole hinnatav adekvaatsena ning uute kuritegude toimepanemise oht ei ole maksimaalselt maandatud. A. Roosalu avaldas kohtuistungil küll valmidust pöörduda abi saamiseks spetsialisti poole, kuid tegi seda peamiselt välistel põhjustel. Kokkuvõtvalt ei võimalda A. Roosalu ennetähtaegset vabastamist eelkõige kuritegude toimepanemise asjaolud ja tema isik ning see, et tema kantud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud kuritegudega.
  3. Maakohtu määruse vaidlustasid nii A. Roosalu ise kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Maksim Greinoman. Määruskaebustes palusid nad teha uue määruse, millega vabastada A. Roosalu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega.
  4. Tartu Ringkonnakohus jättis
  5. veebruari 2020 määrusega määruskaebused kui ilmselt põhjendamatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et kaebused on tervikuna perspektiivitud ja nendes esitatud argumendid ei anna alust kohtumäärust tühistada.
  6. Riigikohus tühistas
  7. juuni 2020 määrusega Tartu Ringkonnakohtu
  8. veebruari 2020 määruse ning saatis A. Roosalu ja tema kaitsja määruskaebused ringkonnakohtule arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et määruskaebuste väited ei olnud õiguslikult asjakohatud ning neid ei tohtinud jätta sisuliselt läbi vaatamata. Ka märkis kõrgeim kohus, et kaebuse uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul esmalt otsustada, kas maakohus on õigesti tuvastanud tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused, s.o kas A. Roosalu on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Seda, millistest kriteeriumitest lähtudes sisustatakse mõistetud karistusaega lühimenetluses mõistetud vangistuse puhul karistuse mõistmise etapis, on Riigikohus selgitanud mitmes lahendis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. oktoobri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10, samuti
  10. detsembri 2017 otsus nr 1-17-689/29, p 26 ja
  11. juuni 2019 otsus nr 1-17-11930/45, p 15). Formaalsete eelduste olemasolul tuleb ringkonnakohtul seejärel hinnata kaitsja väited selle kohta, et maakohus on ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel lubamatult tuginenud vaid argumendile, et A. Roosalu seni ära kantud karistus ei ole proportsionaalne tema poolt toime pandud kuritegudega. Määruskaebemenetluse poolte seisukohad
  12. A. Roosalu leiab oma kaebuses, et maakohus ei ole arvestanud faktidega, mis toetavad tema vabastamist. Ta kinnitab, et tahab ja on valmis elektroonilise valve ning käitumiskontrolli all läbima uute kuritegude riske maandavaid tegevusi ja programme, samuti käima psühholoogilises nõustamises ning konsulteerima seksuoloogiga. Tartu Vanglas käib ta seksuoloogi vastuvõttudel ning samuti on tal juba pandud ajad XXX Perenõuandlasse seksuoloogi juurde. Ta on oma tegusid kahetsenud, muutunud on tema sisemised arusaamad ja väärtushinnangud ning juurdunud on tahe ja soov heastada vanematele põhjustatud kahju. Tema ennetähtaegne vabanemine olekski otsene abi ja toetus emale ja isale, kes on tulenevalt oma invaliidsusastmest ja vanusest raskes olukorras. Tema vanglasse jäämise korral ei pruugi neid enam olemas olla ning tulevikus oleks tema ühiskonda naasmine tugivõrgustiku puudumisel palju raskem. Vanemate abistamise ja nende eest hoolitsemise kõrvalt kavatseb ta ka töötada. Tal on mitmeid tööoskusi: puutuvalt suveniire, restaureerimist ja mööbli valmistamist. Vabal ajal tegeleks ta oma hobidega: kitarrimängu, muusika kuulamise, luule kirjutamise, raamatute lugemise ja enese vaimse arendamisega. Mingidki negatiivsed ja tema plaane takistavad mõjutused puuduvad, mõnuainetest ta sõltuv ei ole. Vanglas on ta käitunud hästi ning aprillist 2019 tunnistati ta avavangla-kõlbulikuks. Seega eeltoodut arvestades on vangistus juba täitnud oma eesmärgi ning tema vabanemine on ühiskonnale turvaline. Ka ei oleks vanglal talle rohkem taasühiskonnastavaid tegevusi või 3
(9)programme pakkuda. Vabanedes saaks vajalikes programmides aga osaleda. Kohustuse käia seksuoloogi juures ja alluda raviplaanile on ta valmis võtma vabatahtlikult. 10. Kaitsja M. Greinoman leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud

§ 76lg-t 4 ja see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi.

Nähtuvalt kohtumäärusest on kohtu jaoks peamiseks mõjuriks süüdimõistetu vabastamata jätmisel olnud kuriteo raskus. Ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei saa aga tugineda kuriteo raskusele, kuna sellele on antud hinnang süüdimõistvas kohtuotsuses. Kuriteo raskusest ja selle eest mõistetud karistusest tuleneb ainult süüdimõistetu õigus taotleda ennetähtaegset vabastamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi 2019 määrus nr 1-09-14104/142, p-d 20–21). Nõustuda ei saa ka kohtu osustusega, et A. Roosalu puhul ei ole uute kuritegude toimepanemise oht maksimaalselt maandatud. Vangla on oma arvamuses asunud seisukohale, et süüdimõistetu üldise korduva kuriteo sooritamise tõenäosus 2 aasta jooksul on 9%, seksuaal- ja vägivalla kuriteo toimepanemise tõenäosus 5 aasta jooksul aga 7–22 %. A. Roosalu on vanglas käitunud eeskujulikult, osalenud kõikides sotsiaalprogrammides ning läbinud ka programmi „Õige hetk“. Kohtuistungil on A. Roosalu kinnitanud, et ta on mõistnud oma kuritegude olemust ja nende tagajärgi. Samuti on süüdimõistetu kohtuistungil avaldanud valmidust ja soovi osaleda seksuaalkliiniku konsultatsioonides ning käia nõustaja juures. Pärast vabanemist on A. Roosalul kindel elukoht (elukohas ei ole alaealisi), vanglasisesel kontol on sääste 1600 eurot ja tema vanemad on valmis teda toetama. Kuna A. Roosalu ema ja isa on väga kõrges eas (vastavalt 90 ja 78 aastat vanad), ei pruugiks A. Roosalul tähtaegsel vabanemisel olla enam tugivõrgustikku nende näol. Üldteadaolevalt on sotsiaalvõrgustikuta isiku rehabiliteerimine raskendatud ja õiguskuulekal teel püsimine vähem kindel. Sellepärast ennetähtaegse vabanemise edasilükkamine mitte ei parandaks, vaid kahjustaks isiku eduväljavaateid normaalsele elule. Olgu ka märgitud, et karistusaja lõppemisel vabastataks kinnipeetav vanglast tingimusteta ning avalikul võimul puuduks mistahes seaduslik alus tema elu ja tegevuse kontrollimiseks või sellesse sekkumiseks. Ennetähtaegsel vabanemisel ning elektroonilisele valvele ja kontrollnõuetele allutamisel on olukord aga teistsugune.
  2. A. Roosalu kaitsja esitas ringkonnakohtule pärast määruskaebuse saatmist ühe (täiendava) kirjaliku seisukoha. Selles selgitatakse, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad liikmesriigid täitma Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust nr

(2003)
  1. Selle soovituse kohaselt tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamist võimaldada kõikidele vangidele, kes vastavad seadusekuulekate kodanike miinimumnõuetele. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus tarvis tühistada ja A. Roosalu reaalse vangistuse kandmiselt vabastada. Sellist otsustust põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
  3. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine eeldab nii vormiliste (formaalsete) kui ka sisuliste (materiaalsete) eelduste täidetust. Ringkonnakohus annab esmalt hinnangu selles osas, kas A. Roosalu ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud

§ 76lg 2 p-s 1 sätestatud formaalsed eeldused.

I 14.

§ 76

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tahtliku esimese astme kuriteo toime pannu katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega. Harju Maakohus mõistis 13. oktoobri 2014 otsusega A. Roosalule

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6, § 145, § 144 ja § 146 järgi

§ 64lg 1 alusel karistuseks 15 aastat vangistust, mida vähendas lühimenetluses 1/3 võrra ehk kestuseni 10 aastat. Tartu 4

(9)Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et A. Roosalu on temale mõistetud karistusajast ära kandnud

§ 76lg 2 p-s 1 nõutud tähtaja.

Taolises hinnangus lähtus esimese astme kohus arusaamast, et mõistetud karistusajana

§ 76lg 2 p 1 tähenduses tuleb silmas pidada mitte A.

Roosalule

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristust, vaid Kr

MS § 238 lg 2 kohaldamise tulemil vähendatud karistust. Ringkonnakohus nõustub niisuguse seisukohaga.

  1. Kõigepealt kõnelevad sellise tõlgendamise kasuks n-ö praktilised kaalutlused. Vanglas viibimise aega arvutab (ennetähtaegse vabastamise menetluses) vangistusseaduse kohaselt vangla. Seni on vangla seda tehes lähtunud lõplikust kandmisele kuuluvast vangistusest. Kui leida, et lühimenetluses tuleb võtta aluseks algne vangistus, ei saaks vangla edaspidi enam selliselt talitada. Nimelt peaks vangla jälgima sedagi, millises menetlusliigis karistus mõistetud on. Kui menetlusliigiks on lühimenetlusest erinev menetlus, saab toimida samamoodi, nagu on toimitud seni. Kui aga tegemist on lühimenetlusega, ei tohiks vangla juhinduda mitte kandmisele kuuluvast karistusest, vaid esialgsest vangistusest, st sellest, mis on kandmisele kuuluvast karistusest pikem.
  2. Ka tingib seaduse sellise tõlgendamise vajaduse see, et vastupidise lahenduse korral – s.o mõistetud karistusaeg tähendab algset, kolmandiku võrra vähendamata karistust – välistuks

§ 76

lg 1 p-s 1 nimetatud vabanemise võimalus sootuks.

§ 76

lg 1 p 1 näeb ette, et teise astme kuriteos või ettevaatamatus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega. Kui arvestada, et

§ 76

lg 1 p 1 järgi ette nähtud vabanemise võimalus tekib isikul 1/3 karistuse ära kandmise järel, kuid lühimenetluses kohtuotsuse tegemisel vabastatakse süüdlane KrMS § 238 lg 2 alusel automaatselt 1/3-st karistusest, ei saaks teda vabastada elektroonilise valve alla ning kõne alla saaks tulla üksnes tema n-ö tavavabastamine, s.o

§ 76lg 1 p 2 alusel ehk poole karistusaja kandmise järel.

Niisiis langeks inimesel ära üks ennetähtaegse vabanemise võimalus ja see ei saanud olla seadusandja mõte.

  1. Lisaks toob ringkonnakohus välja, et süüdistatav peaks olema lühimenetluse taotlemisest huvitatud eelkõige seetõttu, et lühimenetluses süüdimõistvat kohtuotsust tehes vähendab kohus pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist talle mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Kui ennetähtaegse vabanemise tähtaegade arvestamisel hakata mõistetud karistusaja all silmas pidama mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud, vaid algseid karistusi, n-ö maksaks nõustumine lühimenetluse kohaldamisega (mis tähendab mitmetest menetlusõigustest loobumist) inimesele hiljem kätte: nt võiks välistuda tema vabanemine elektroonilise valve kohaldamisega (vt käesoleva määruse eelmist punkti), samuti tähendaks see talle pikemalt vanglas viibimist.
  2. Märkima peab sedagi, et lähtumine algsest karistusest võiks mõningatel juhtudel tuua kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise või prognoosimatu segaduse. Sellised ohud esinevad liitkaristuste moodustamisel kohtuotsuste kogumi (

§ 65) puhul.

19. Oletagem, et A-d karistatakse liitvangistusega, mis moodustatakse lühimenetluses ja üldmenetluses mõistetud vangistusest: liidetakse vastavalt 2 aastane vangistus (mis saadi algset 3 aastast vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra vähendades) ja 1 aastane vangistus ning saadakse 3 aastane liitvangistus. Niisugusel juhul tuleks öelda, et nt pool vangistusest saab A-l ära kantud mitte pärast 1 aastat ja 6 kuud vangistuses viibimist, vaid alles siis, kui vangistuses on möödunud 2 aastat: seda seepärast, et 3 aastasele liitkaristusele tuleb lisada 1 aasta, mis lühimenetluses „ära kadus“. Kui jätta see aasta lisamata (ehk lähtuda sellest, et pool vangistusajast saab täis pooleteist vangistusaasta möödudes), võiks inimene, kellele on mõistetud vaid üks vangistus ja seda lühimenetluses, sattuda põhiseaduslikult lubamatusse A-st ebasoodsamasse olukorda. Oletatagu, et B-d karistatakse lühimenetluses 4-aastase vangistusega, millest arvatakse maha kolmandik ehk B kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 2 aasta ja 8 kuune vangistus. 5

(9)Niisiis juhul, kui nii A kui ka B kannavad oma vangistuse lõpuni, peab B olema vanglas lühemat aega kui A: vastavalt 2 aastat ja 8 kuud ning 3 aastat. Kui aga mõlemad vabastataks poole karistusaja ära kandmisel, peaks B viibima vanglas 2 aastat, A aga vaid 1 aasta ja 6 kuud – ehk vähem kui B. On selge, et B oleks A-st ebasoodsamas olukorras. Mingit ratsionaalset õigustust sellisele ebavõrdsele kohtlemisele ei oleks.
  1. Niisiis peaks ka A puhul ütlema, et pool vangistusest saab kantud pärast 2 aastat vanglas viibimist. Seega lisanduks karistusaega arvutavale vanglale edaspidi peale menetluse liigi kindlaks tegemise kohustuse (vt määruse p 15) ka kohustus uurida, ega ometi pole inimest saadetud vanglasse mitmes kohtuotsuses mõistetud karistustest moodustatud liitvangistuse kandmiseks. Kui ilmneb, et olukord on tõepoolest selline (ja mitme kohtuotsuse alusel moodustatud liitkaristusi kannavad paljud vangid), peaks vangla n-ö uuringuid jätkama: tuleks teha kindlaks, kas mõni liitkaristust moodustatavatest üksikkaristustest (mis võidi mõista juba palju aastaid tagasi) ei ole mõistetud lühimenetluses – ja kui on, tuleks hakata algselt maha arvatud osi liitkaristusele juurde lisama. Ringkonnakohtu hinnangul oleks esiteks küsitav, kas vanglale sellise küllaltki keerulise ja kohati ilmselt väga aeganõudva töö tegemise kohustust panna saab. Teiseks aga oleks ilmselt paratamatu, et aeg-ajalt tekib selliste tagantjärgi arvutuste puhul segadus ja hakatakse tegema vigu.
  2. Viimaks oleks vähendamata vangistusest lähtumine ka vastuolus karistuse kui sellise, ennetähtaegse vabastamise menetluse ja lühimenetluse olemusega.

§ 56lg 1 kohasel on karistamise alus isiku süü.

Kui inimest karistatakse vangistusega, peegeldub tema süü suurus vangistuse pikkuses: mida suurem on süü, seda pikem on vangistus. Ka

§-s 76 paika pandud miinimumtähtajad on seotud süü suurusega: isegi kui isikust lähtuv retsidiivsusoht on madal (või suisa olematusega külgnev), peab ta siiski teatud pikkusega vangistuse ära kandma, sest vaid nii lunastab ta oma süü. KrMS § 238 lg 2 (karistuse vähendamine lühimenetluses) luues leidis seadusandja, et menetlusõiguslikest kaalutlustest lähtuvalt saab süü lugeda mõnikord lunastatuks ka varem kui seda materiaalõigusest lähtuvalt ütlema peaks. Oleks ebaloogiline laiendada seda arusaama üksnes karistuse mõistmise, mitte aga karistusest vabastamise faasi. Seetõttu tuleb ka ennetähtaegse vabastamise menetluses lähtuda just vähendatud karistusest. 22. Seega ja eeltoodut arvestades on ka ringkonnakohus seisukohal, et

§ 76lg 2 p 1 kohane mõistetud karistusaeg on A. Roosalu puhul algse vangistuse Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendamise järel saadud 10 aastat. Poole sellest karistusajast kandis süüdimõistetu ära

  1. oktoobriks
  3. Täidetud on ka ülejäänud vormilised eeldused: A. Roosalu on nõus elektroonilise valve kohaldamisega ja tema elukohas on võimalik sellist valvet läbi viia. II
  4. Ainuüksi vormiliste aluste täidetus ei tingi süüdimõistetu vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri 2014 määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust.
  6. Järgnevalt kontrollibki ringkonnakohus, kas A. Roosalu ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks on täidetud lisaks materiaalsed alused, ehk kas tema vabadusse lubamine on võimalik ka

§ 76

lg-st 4 tulenevalt või jättis maakohus ta põhjendatult karistust kandma vanglasse. 26.

§ 76

lg 4 näeb ette, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning 6

(9)käitumist karistuse kandmise ajal, sh osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Osundatud sätte teksti lugedes pole võimalik aru saada, mida kohus normis loetletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sellele küsimusele tuleb vastata seadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Sellisele seisukohale on oma viimase aja praktikas asunud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20,
  2. veebruari 2018 määrus asjas nr 1-14-10087, p 33 ja
  3. märtsi 2019 määrus asjas nr 1-09-14104, p 21).
  4. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtu määrusest tulenevalt jäi A. Roosalu vabastamata (peaaegu) üksnes seetõttu, et maakohtu hinnangul olid A. Roosalu kuriteod rasked. Maakohus rõhutas suisa korduvalt, et A. Roosalu ära kantud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud kuritegudega. Nagu eelnevalt märgitud, ei saa sellistel kaalutlustel inimest vanglasse jätta: tulenevalt sellest, et A. Roosalu pani toime rasked kuriteod, on ka tema vangistus pikk.
  5. Teisalt ei ole toime pandud kuriteod ennetähtaegse vabastamise menetluses tähtsusetud. Tuleneb ju ka ülal tsiteeritud

§ 76

lg-st 4, et muu hulgas on isiku vabastamise üle otsustades vaja arvesse võtta kuriteo toimepanemise asjaolusid. Ent neid asjaolusid on tarvis arvestada üksnes retsidiivsusohtu puutuvalt. Nimelt on põhjendatud arvata, et kui inimene juba on mingeid kuritegusid toime pannud, võib ta seda teha uuesti. Kui aga aset leidnud kuriteod olid rasked, tuleb järelikult karta, et rasked saavad olema ka võimalikud tulevased kuriteod. Mida tõsisemaid kuritegusid aga inimeselt oodata on, seda suurem peab olema tõenäosus, et uued kuriteod aset ei leia. Samuti on oluline toime pandud kuritegude hulk: mida rohkem neid on, seda enam on alust peljata, et kuriteod leiavad aset edaspidigi.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Roosalu sooritas rasked kuriteod. Oluline on seegi, et neid kuritegusid toimus mitmete aastate kestel palju. Seetõttu on süüdimõistetu vabastamine võimalik vaid siis, kui uute kuritegude oht on väga madal. Ringkonnakohtu hinnangul see nii ongi.
  2. Kõigepealt on oluline see, et A. Roosalu ei olnud enne käesoleva menetluse esemeks olnud kuritegude toime panemist kuritegusid sooritanud. Tähtis on seegi, et praeguse karistuse kaasa toonud viimase kuriteo ja A. Roosalu vangistuse alguse vahele jäi enam kui kahe aastane ajavahemik, mil A. Roosalu samuti kuritegusid toime ei pannud. Niisiis on alust loota, et õiguskuuleka elu elamine ei ole A. Roosalu jaoks võimatu.
  3. Väga suure kaaluga on tõsiasi, et A. Roosalu ei ole varem vanglas olnud. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistusseaduse esmane eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Seetõttu võib loota, et vangistus täitis A. Roosalu puhul oma eesmärgi ja muutis kinnipeetava seadusi järgivaks inimeseks. Sellisele lootusele annab tuge ka A. Roosalu käitumine vanglas. Oma kinnipidamise ajal on A. Roosalu end hästi ülal pidanud. Distsiplinaarkaristusi tal pole ja ametnikega on ta olnud koostööaldis. Ka on vanglas tegeletud tema riskikäitumisega: süüdimõistetu on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“. Programmi läbiviija tagasiside kohaselt oli A. Roosalu kõigis kokkulepitud tundides ja läbis programmi täies ulatuses. Ta osales tundides aktiivselt, oli valmis enda kuriteo põhjuseid analüüsima ning on ise veendunud, et sarnast kuritegu ta enam toime ei pane. Veel nähtub, et A. Roosalu on vangistuses korduvalt osalenud tööhõives ning töötanud motiveeritult. Alates
  4. märtsist 2019 töötab ta vanglas majandusabitöödel 7

(9)elusektsioonis koristajana. Individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevustest on tal läbimata veel vaid vabanemiseelne nõustamine. 32. Äärmiselt oluline on kuritegude asjaolusid silmas pidades see, et A. Roosalu pani toime seksuaalkuritegusid just oma poja ja tütre vastu. Suguühte n-ö intsesti-iseloom küll tõstab selle etteheidetavust (vt

§ 144

), ent uuringute kohaselt on retsidiivsusoht oma lapsi seksuaalselt ära kasutanud meeste puhul väga madal (Venzlaff/Foerster et al. Psychiatrische Begutachtung.

  1. Auflage, S. 323; Forschungsprojekt „Legalbewährung und kriminelle Karrieren von Sexualstraftätern“. Kurzzusammenfassung der Ergebnisse, S. 1 (https://www.krimz.de/fileadmin/dateiablage/download/legalbewaehrung-kurz.pdf). Nimelt on oma lapsi sugulisel moel ära kasutavatel kurjategijatel mitmeid n-ö eeliseid: ohvrid on pidevalt nende lähedal, nad saavad sooritada kuritegusid teiste eest varjatult, neil on võimalik luua ohvritega pika aja kestel usaldussuhe jne. Ohvreid n-ö tänavalt otsides selliseid võimalusi ei ole. Seetõttu eeldab võõraste laste ära kasutamine sellise kriminaalse energia rakendamist, mida intsestikurjategijad rakendama ei pea. A. Roosalu ohvrid on tänaseks täiskasvanud (oma kahekümnendate aastate keskpaigas) oma elu elavad inimesed. Seda silmas pidades ei saa ringkonnakohtu meelest eeldada, et A. Roosalu jätkaks kuritegude sooritamist nende samade inimeste suhtes. Rohkem (alaealisi) lapsi A. Roosalul ei ole. Ka ei ela ühtegi (alaealist) last A. Roosalu vanemate juures, st kohas, kuhu A. Roosalu elama asuda soovib. Niisiis pole A. Roosalul võimalik sooritada oma varasemate kuritegude sarnaseid kuritegusid mõne uue ohvri vastu: A. Roosalu „lähisfääris“ ühtegi last olema ei saa. Puuduvad igasugused viited, mis lubaks teha puhteoreetilisest võimalusest kindlamal alusel püsivat hüpoteesi, et A. Roosalu hakkab edaspidi otsima oma ohvreid väljaspool kodu. Olgu esiteks veelkord viidatud ülal toodule intsesti sooritanud inimeste vähesele retsidiivsusele. Teiseks tuleb meelde tuletada sedagi, et pikki aastaid enne oma laste saamist A. Roosalu kedagi (nt võõraid lapsi) seksuaalselt ära ei kasutanud.
  2. Mõningal määral võib uue kuriteo ohtu vähendada ka tõik, et A. Roosalu hakkab elama koos oma vanematega. On võimalik, et vanemate pidev juuresolek ja vajadus nende eest hoolitseda sunnib A. Roosalut loobuma mõtteist (ja mõtteile järgnevatest tegudest) hakata lävima mingite lastega, keda võiks ajapikku väärkohtlema hakata.
  3. Lisaks võimaldavad uute kuritegude ohtu vähendada mitmed kitsendused, mis ringkonnakohus käesoleva määrusega A. Roosalule asetab (vt all).
  4. Eelnevat silmas pidades on A. Roosalu retsidiivseks muutumise oht sedavõrd madal, et ta on võimalik vabastada ja seda ringkonnakohus teebki. 36.

§ 76lg 5 ls 1 alusel tuleb A.

Roosalule määrata kuni 11. oktoobrini 2024 kestev katseaeg.

§ 76lg 5 ls 2 alusel allutab kohus A.

Roosalu katseaja esimeseks 24 kuuks käitumiskontrollile. 37. Käitumiskontrolli kestel peab A. Roosalu alluma kõigepealt selle kontrolliga kaasnevatele

§ 75lg 1 järgsetele üldistele kohustustele.

38. Süüdimõistetule tuleb panna ka mitmeid lisakohustusi. 39.

§ 76lg 2 p 1 ja § § 75 lg 2 p 9 alusel allutatakse A.

Roosalu elektroonilisele valvele. Kuivõrd A. Roosalult kardetavad kuriteod on tõsist laadi (vt määruse p-d 25–26), peab elektrooniline valve kestma

§ 751lg-ga 3 maksimaalselt lubatavad 12 kuud.

Vastavalt

§ 751lg-le 4 hakkab elektroonilise valve tähtaeg kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade süüdlase keha külge kinnitatakse. 8

(9)40.

§ 75lg 2 p 4 alusel kohustab ringkonnakohus A.

Roosalut kahe nädala jooksul pärast oma vabanemist otsima endale töökoha või võtma ennast arvele Eesti Töötukassas. Kui karistatu hoiab end tööga tegevuses, on tal esiteks vähem aega uute kuritegude sooritamiseks ja teiseks võib töö pakkuda talle n-ö väljundit, mis võtab talt soovi hakata panema toime kuritegusid.

  1. Toetuvalt § 75 lg 2 p-le 7 keelab ringkonnakohus A. Roosalul enama kui minimaalse suhtluse alaealistega ja viibimise kohtades, kus asuvad valdavalt alaealised. On põhjust karta, et A. Roosalul on alaealiste suhtes seksuaalne huvi, mis võib päädida kuritegudega. Et niisuguse stsenaariumi aset leidmise tõenäosust veelgi vähendada, peab A. Roosalu kokkupuude lastega olema minimaalne. Täielikult ei saa tal lastega suhtlemist keelata: nt võib A. Roosalu soovida suvel mõnelt alaealiselt müüjalt jäätist osta vms. Igasugusest pikemast lävimisest lastega peab aga A. Roosalu hoiduma. Ka ei tohi ta minna sellistesse kohtadesse, kus olijatest suur osa on lapsed: nt lasteaedadesse, koolidesse vms. See tähendab muu hulgas seda, et A. Roosalu ei tohi sellistesse asutustesse tööle minna.
  2. Juhinduvalt

§ 75lg 2 p-st 8 kohustab ringkonnakohus A.

Roosalut osalema sotsiaalprogrammis, mis on suunatud seksuaalsuunitlusega kuritegude toimepanemise riski vähendamisele. Täpse programmi valib välja kriminaalhooldusametnik. 43. Viimaks asetab ringkonnakohus

§ 76lg 4 alusel A.

Roosalule kohustuse pöörduda seksuoloogi poole ja hakata juhul, kui seksualoog seda vajalikuks peab, regulaarselt seksuoloogi juures käima. Seksuoloogiga suhtlemise soovi avaldas A. Roosalu ise. Ta on ringkonnakohtule ka teada andnud, et ravile saab ta pöörduda dr Ü.S. juurde XXX Perenõuandla OÜ-sse. Ringkonnakohtu hinnangul pole alust olla sedavõrd skeptiline, nagu on olnud maakohus ja leida, et A. Roosalul tegelikult huvi seksuoloogi abi vastu pole: siingi on põhjust loota, et varem kuritegusid mitte sooritanud A. Roosalu tahab pärast elus esimest korda vanglas olemist tegeleda selle probleemiga, mis ta vanglasse viis. III

  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. jaanuari 2020 määruse, vabastab A. Roosalu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega ning rahuldab süüdimõistetu ja tema kaitsja määruskaebused.
  3. Kaitsja taotleb ka hüvitada A. Roosalule seoses ringkonnakohtu menetlusega temal tekkinud menetluskulu: kaitsja tasu määruskaebuse koostamise eest 650,52 eurot ja kirjalike seisukohtade koostamise eest 117 eurot, sh käibemaks. Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse kirjutamiseks 4 tundi 17 minutit ning kirjalike seisukohtade kirja panemiseks 45 minutit, tunnihinnaga 156 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toimingud A. Roosalu kaitsmiseks olid vajalikud ning taotletav summa on mõistliku suurusega. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, jääb A. Roosalul tekkinud kõnealune menetluskulu summas 767,52 eurot riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.