← Eesti

4-20-3052/8

4-20-3052 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht

  1. august
  2. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-20-3052 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. augusti
  4. a määrus, millega jäeti rahuldamata XX taotlus menetluskulude hüvitamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX) vandeadvokaat Indrek Sirk (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  5. augusti
  6. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku §-dest 192, 193, 196 lg 4 tulenevalt saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. PPA Põhja prefektuuri 13.07.
  8. a määrusega lõpetati väärteoasjas nr 2302,18,007179 menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel süüteokoosseisu puudumise tõttu.
  9. XX advokaat Indrek Sirk esitas 15.07.
  10. a Harju Maakohtule taotluse viidatud väärteoasjas kantud menetluskulu hüvitamiseks summas 367,50 eurot. Taotluse kohaselt on XX tasunud temale väärteoasjas osutatud õigusabi eest 367,50 €.
  11. 28.07.
  12. a esitas maakohtule omapoolse seisukoha kohtuväline menetleja, kes leidis, et esitatud taotlus õigusabikulude hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Väärteoasjas nr 2302,18,007179 on kõik menetlusosalised üle kuulatud tunnistajatena. Menetluse käigus ei ole koostatud väärteoprotokolli ega kedagi menetlusaluseks isikuks tunnistatud. VTMS § 331 sätestab, et väärteomenetluses ülekuulamisel ei ole tunnistajal õigust omada esindajat. Menetleja loal on tunnistajal õigus kutsuda ütluste andmise juurde küll kolmandaid isikuid, kuid menetluslikult puudub neil õigus tunnistajat nõustada. Nimetatud kolmandate isikute kutsumise või menetluses osalemisega kaasnevad kulutused peab aga tunnistaja kandma ise, kuivõrd väärteomenetlus seadustik ütleb üheselt, et tunnistajal puudub õigus omada esindajat. 1 4-20-3052
  13. Indrek Sirk esitas 29.07.
  14. a vastulause, milles selgitas, et XX kutsuti menetleja juurde menetlusaluse isikuna ning kvalifikatsiooniks oli LS § 223 ehk mootorsõidukijuhi vastutuse paragrahv. XX oli ainuke mootorsõidukijuht selles väärteoasjas, mistõttu ei saanud ta ka mitte kuidagi teada, et on tunnistaja. Menetluskulude hüvitamine ei saa sõltuda sellest, millise blanketi menetleja ülekuulamiseks valib. Seda ei saa ka isik ise valida, kellena ta üle kuulatakse.
  15. 29.07.
  16. a esitas PPA vastulause, mille kohaselt toimiku ja andmebaasi MIS andmetel kutsuti XX menetleja juurde tunnistajana.
  17. Indrek Sirk esitas 03.08.
  18. a Harju Maakohtule täiendava vastulause, millest nähtub, et ta ei saa kahtluse alla seada andmebaasi väljatrükke ega ka politsei saadetud kutse blanketti. Liiklusseaduse § 223 lg 1 subjektiks ehk menetlusaluseks isikuks on mootorsõiduki juht. XX oli selles juhtumis ainuke mootorsõiduki juht, mistõttu tema ülekuulamine tunnistajana ei olnud võimalik. Kui väärteomenetlus juba alustati, siis ei saanud selles väärteoasjas ainus subjektiks olev isik olla tunnistaja. Just seetõttu pöördus ta ka advokaadi poole ning vajas nõustamist ja esindamist politseis. Kas oli see politsei ennetav kavalus või teadsid nad juba ette juhtumi perspektiivitust, kuid XX jaoks oli ta käsitletav menetlusaluse isikuna. Seetõttu tuleb antud juhul lähtuda mitte niivõrd formaalsest, vaid sisulisest käsitlusest. Menetlusaluse isikuna käsitletava isiku ülekuulamine tunnistajana on menetlusõiguse rikkumine (isikul ei võimaldata kasutada kõiki menetlusõiguseid) ning selline rikkumine ei saa olla aluseks keelduda isikule õigusabikulude hüvitamisest. Kriminaalmenetluses on tunnistajal õigus esindajale ning esindaja kulude hüvitamisele. MAAKOHTU MÄÄRUS
  19. Harju Maakohus jättis 10.08.
  20. a määrusega esitatud taotluse rahuldamata. Maakohus leidis, et VTMS § 331 kohaselt ei ole ülekuulamisel väärteomenetluses tunnistajal õigust omada esindajat. Maakohtule edastatud materjalidest nähtub, et XX kutsuti menetleja juurde tunnistajana. Asjaolu, et ta oli väärteoasjas ainukene mootorsõiduki juht, ei muuda olematuks fakti, et üle kuulati isik siiski tunnistajana ning väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses tõendamatusega, kuna ei olnud võimalik usaldusväärselt tõendada liiklusõnnetuse toimumist. Eeltoodust lähtuvalt jättis maakohus esitatud taotluse hüvitada riigieelarvest isiku poolt kantud menetluskulu summas 367,50 € rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUS
  21. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse vandeadvokaat Indrek Sirk, kes palub maakohtu määrus tühistada, hüvitada XX esindajale makstud tasu ja hüvitada määruskaebuse esitamisega tekkinud õigusabikulu summas 150 eurot. Kaebaja selgitab, et 14.09.2018 kutsuti XX kutsega väärteoasjas Põhja prefektuuri. Kutses oli märgitud, et väärteomenetlus on alustatud LS § 223 lg 1 alusel ning ta kutsutakse politseisse tunnistajana. Telefoni teel sai XX lisateavet, et sündmus on seotud liiklusjuhtumiga, milles tema osales mootorsõiduki juhina ning teine osapool oli jalakäija, kes elektrilise rulaga ületas sõiduteed. Sündmuse käigus olevat rula saanud vigastada, kuid XX juhitud autol ei olnud mitte mingeid vigastusi – XX ega tema juhitud auto omanik ei olnud saanud kahju ega olnud ka mingil viisil ise initsieerinud politsei menetlust. XX sai teada, et LS § 223 sätestab väärteokaristuse üksnes mootorsõidukijuhile ning varalise kahju põhjustamise eest. Ta teadis, et tema oli ainus mootorsõidukijuht antud juhtumis ning kindlasti ei olnud tema ega tema juhitud auto omanik saanud varalist kahju. Sellest infost oli võimalik teha vaid üks järeldus – menetletakse väärtegu, milles menetlusalune isik saab olla 2 4-20-3052 üksnes ja ainult XX. Vaatamata sellele, et ta kutsuti välja tunnistajana, oli ilmne menetluse fookus ja väärteomenetluse alustamise ajend. LS § 223 lg 1 järgi ei saa väärteomenetlust alustada, kui ei oleks alust kahtlustada mootorsõiduki juhti väärteo toimepanemises. Eeltoodust tulenevalt oli loogiline, et XX soovis juba varakult ja enne temalt ütluste võtmist konsulteerida oma õiguste ja kohustuste üle väärteomenetluses. Samuti soovis menetlusõigust mittetundev XX, et tema õiguste kaitseks oleks ülekuulamise juures advokaat. KrMS § 671 lubab kriminaalmenetluses tunnistajal kasutada esindajat ning KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 177 p 6 kohaselt kuluvad need kulud tunnistajale ka hüvitamisele. Mingil määruskaebuse esitajale teadmata põhjusel on otsustatud aga, et väärteomenetluses ei ole tunnistajal õigus omada esindajat (VTMS § 331). XX sai õigusabi ning advokaat esindas teda ka ülekuulamisel. Käesolevaks ajaks on väärteomenetlus lõpetatud, kuid XX-le tema poolt kantud õigusabikuusid ei hüvitatud. XX ei saanud valida, kellena teda üle kuulatakse. Kui kohtuväline menetleja ei näinud XX käitumises väärteo tunnuseid juba enne ülekuulamist, siis oli väärteomenetluse alustamine ebaseaduslik. Kui aga väärteotunnused väärteomenetluse alustamisel olid sedastavad, siis oli ebaseaduslik kuulata ainus menetlusaluse isikuna käsitletav isik üle tunnistajana ning jätta ta ilma õiguslikest tagatistest, mis on ette nähtud menetlusalusele isikule. Määrusekabuese esitaja on seisukohal, et tunnistaja esindaja keeld ning tunnistaja poolt kantud esindajakulude mittehüvitamise regulatsioon on vastuolus põhiseadusega. Vastuolu on võrdsuse põhimõttega - samas olukorras olevaid inimesi ei tohi kohelda ebavõrdselt. Kui XX oleks üle kuulatud menetlusaluse isikuna täpselt samadel asjaoludel, siis oleks tal õigus kantud õigusabikulude hüvitamisele. Kui XX oleks üle kuulatud kriminaalmenetluses tunnistajana, siis oleks tal õigus kantud õigusabikulude hüvitamisele. Kuna sisuliselt oli XX käsitletav menetlusaluse isikuna, siis ei oma tähtsust, millise isikuna ta ülekuulamise protokollis vormistati ja seetõttu oleks maakohtul tulnud tema kantud õigusabikulud ka hüvitada. Kui aga tuleb siiski lähtuda formaalsest alusest, siis taotleb määruskaebuse esitaja jätta VTMS § 331 kohaldamata ja algatada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Puudub igasugune põhjendus käsitleda väärteomenetluses tunnistaja esindaja küsimust teistmoodi kui kriminaalmenetluses. Sellele ei leidnud määruskaebuse esitaja põhjendust ka vastavast seaduseelnõust.
  22. 25.08.
  23. a esitas määruskaebusele omapoolse seisukoha kohtuväline menetleja, kes palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja selgitab, et väärteoasjas nr 2302,18,007179 alustati 26.07.2018 menetlus QQ poolt esitatud avalduse alusel liiklusõnnetuse kohta, mis toimus 13.07.2018 kella 15:50 ajal Tallinnas, Tehnika tänav 15 juures kus osalesid jalakäija QQ ja mootorsõiduki juht XX. Menetlus lõpetati 13.07.2020 seoses tõendamatusega VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Põhiline vaidlus käesolevas asjas on selle üle, kas Indrek Sirk on õigustatud riigilt välja nõudma tema kliendi poolt õigusabile tehtud kulutused, kuivõrd VTMS § 331 selgelt välistab sellise võimaluse. Kui menetluse käigus oleks XX kuulutatud menetlusaluseks isikuks, siis ei vaidleks kohtuväline menetleja õigusabikulude hüvitamise taotlusele vastu, kuid kuna väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli XX menetlusseisundiks tunnistaja, siis ei pea kohtuväline menetleja õigusabikulude hüvitamise taotlust käesolevas asjas seaduslikuks. Kohtuvälise menetleja poolt XX-le edastatud kutse väljatrükk koos andmebaas MIS väljatrükiga on käesoleva vaidluse käigus edastatud maakohtule ja maakohus on neid tõendeid ka oma määruses analüüsinud. XX tunnistajana kohtuvälise menetleja juurde kutsumist on käesoleva kohtuvaidluse käigus kinnitanud ka vandeadvokaat Indrek Sirk, mistõttu ei saa käesolevas asjas olla vaidlust XX menetlusseisundi üle. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks märkida, et kuivõrd Indrek Sirk on juba väga pikalt tegutsenud kaitsjana ja seda eelkõige väärteomenetluse raames, siis pidi ta kindlasti teadma, et 3 4-20-3052 VTMS § 331 ei võimalda tunnistajal esindajat kasutada. Sellest hoolimata saabus XX kohtuvälise menetleja juurde koos vandeadvokaat I. Sirgiga. I. Sirk palus menetlejalt luba menetlustoimingu (tunnistajana ülekuulamise) juures viibida. Menetleja selgitas, et lähtuvalt VTMS § 331 sätetest ei saa I. Sirk menetluses osaleda tunnistaja esindajana, kuid tohib menetlustoimingu juures viibida kui ta ei sekku mingilgi moel menetlustoimingusse ega nõusta ülekuulamise ajal tunnistajat. I. Sirk nõustus nimetatud tingimustega ja sellest tulenevalt lubas menetleja tal tunnistaja ülekuulamise juures viibida. Rohkem toiminguid vandeadvokaat käesoleva väärteomenetluse käigus teinud ei ole. Sellest hoolimata leiab ta määruskaebuses, et kuivõrd KrMS võimaldab tunnistajal ülekuulamise ajal kasutada esindaja abi, siis esindaja omamise keeld väärteomenetluses on vastuolus põhiseadusega ja seetõttu peaks käesolevas menetluses rakendama KrMS § 67 sätteid. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja taolise seisukohaga ja vaidleb sellele vastu. Kriminaalmenetluse sätete rakendamist väärteomenetluses reguleerib VTMS § 2, mille kohaselt, kui VTMS ei sätesta teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. VTMS kommenteeritud väljaandest nähtub, et kehtiva Riigikohtu praktika järgi võib väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid kohaldada üksnes selles osas, mis on väärteomenetluses täielikult reguleerimata, tuginedes väärteomenetluse erisustele (VTMS kommenteeritud väljaanne lk 3, § 2 p 1). Samuti selgub kommentaaridest, et kriminaalmenetluse sätteid võib kohaldada siis, kui erisus on väärteomenetluses otsesõnu väljendatud, näiteks ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks lubada väärteomenetluses tõendeid koguda jälitustoiminguga (VTMS kommenteeritud väljaanne lk 3, § 2 p 2). Kohtuvälise menetleja hinnangul on kõige olulisem kommentaaridest tulenev mõte, et seadusandja on pidanud võimalikuks sarnaste menetlusosaliste erinevat kohtlemist kriminaal- ja väärteomenetluses. Seega on VTMS kommentaaridest üheselt arusaadav, et seadusandja tahe ja Riigikohtu praktika on kujundada väärteomenetlusest lihtsam, kiirem ning kriminaalmenetlusest täiesti eraldiseisev menetlusliik, mille põhimõtted võivad diametraalselt erineda kriminaalmenetluse omadest. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et taoline erisus on ka VTMS § 331, mis sätestab üheselt, et ülekuulamisel väärteomenetluses ei ole tunnistajal õigust omada esindajat. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et taoline erinevus kriminaalmenetlusest on seadusandja poolt sisse viidud täiesti teadlikult, arvestades väärteomenetluse erisusi. Seadusandja sõnastus on üheselt mõistetav ja siin puudub tõlgendamisruum. Eeltoodust tulenevalt on menetleja seisukohal, et VTMS § 331 ei lähe vastuollu Põhiseadusega, mistõttu on vandeadvokaat I. Sirgi poolt esitatud taoline seisukoht põhjendamatu ja vastuolus kehtiva õiguspraktikaga. Kuivõrd määruskaebuses on sedastatud ka etteheide, et kui kohtuväline menetleja ei näinud XX käitumises väärteotunnuseid oli väärteomenetluse alustamine ebaseaduslik, siis peab kohtuväline menetleja vajalikuks põhjendada, miks enamasti kuulatakse liiklusõnnetuse osapooled esmalt üle tunnistajatena. Käesolevas asjas algatati väärteomenetlus põhjusel, et mootorsõiduki ja jalakäija osalusel oli toimunud liiklusõnnetus ning õnnetuse osapooled ei saanud süüküsimuses kokkuleppele. Kuivõrd väärteomenetlus ei tunne terminineid „kannatanu“ ega „õnnetuse teine osapool“ on tavapärane menetluspraktika, et esmalt kuulatakse õnnetuse osapooled X ja Y üle tunnistajatena (tunnistaja on isik, kes võib teada tõendamiseseme olulisi asjaolusid). Seda eelkõige seetõttu, et süü küsimust ei ole enamasti võimalik kohe sündmuskohal, enne menetluse läbiviimist, tõsikindlalt välja selgitada. Kui peale kõigi tõendite kogumist ja hindamist jõuab menetleja veendumusele, et liiklusõnnetuse põhjustamises on süüdi osapool X, siis kuulutab ta osapoole X menetlusaluseks isikuks ja viib temaga täiendavad toimingud läbi juba uues menetlusseisundis, kuivõrd menetlusalune isik on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on algatatud väärteomenetlus. Õnnetuses osalenud teine isik, osapool Y, on menetluses aga jätkuvalt 4 4-20-3052 tunnistaja, ehk isik, kes võib teada tõendamiseseme olulisi asjaolusid. Seega oli menetleja tegevus liiklusõnnetuse osapoolte tunnistajana ülekuulamisel täiesti seaduslik ja ka mõistlik, et tagada väärteo võimalikult kiire ja õiglane uurimine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  24. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse, esitatud kaebuse ja sellele esitatud vastusega on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele.
  25. Esmalt märgib kaebuse esitaja, et tunnistaja esindaja keeld ning tunnistaja poolt kantud esindajakulude mittehüvitamise regulatsioon on vastuolus põhiseadusega, mistõttu taotleb jätta VTMS § 331 kohaldamata ja algatada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et kohus saaks sätte põhiseadusvastasust kontrollida, tuleb kaebajal tuua välja põhiseaduse säte, millega kaitsja hinnangul menetlusnorm vastuolus on. Kaebaja pole toonud välja konkreetset taotlust, millise PS sättega tema hinnangul VTMS § 331 vastuolus on, mistõttu puudub alus järelevalvemenetluse läbiviimiseks.
  26. Kaebuse esitaja leiab, et väärteomenetlust ei saa alustada, kui ei oleks alust kahtlustada mootorsõiduki juhti väärteo toimepanemises. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Väärteomenetlus alustatakse olukorras, kus on andmeid võimaliku väärteo kohta. Nii sätestab VTMS § 31 lg 1 väärteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtte, mis näeb ette, et väärteo tunnuste ilmnemisel on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Menetluse eesmärk ongi välja selgitada, kas mõne isiku käitumises esinevad väärteo tunnused ja kas on alust talle karistuse määramiseks. Õige on kaebuse väide sellest, et isik ei saa valida, kellena teda väärteomenetluses käsitletakse ja seetõttu tulebki lähtuda menetleja poolt avaldatust. Asjaolu, et XX on teinud ise järeldused, nagu ei saaks ta olla menetluses tunnistaja, nagu seda märkis menetleja, vaid hoopis menetlusalune isik, ei anna alust tema menetlusseisundit ümber hinnata. Vaid isiku subjektiivne arvamus ei anna alust teda menetlusaluseks isikuks pidada, seda enam, et menetleja on teda läbivalt ja pidevalt käsitlenud tunnistajana. Selles ei ole menetluse käigus vaidlust tekkinudki. Kahtlemata on isikul õigus olukorras, kus ta ise tunneb, et vajab juriidilist abi, konsulteerida juristiga, aga see ei tähenda, et need kulutused igal juhul hüvitamisele kuuluvad. Seda eriti olukorras, kus menetlusseadustik tunnistajale õigust esindajale ette ei näe. Nagu kohtuväline menetleja oma ringkonnakohtule esitatud seisukohas ka märgib, selgitati XX-le ja I. Sirgile, et advokaat võib viibida küll ülekuulamise juures, kuid ei saa olla isiku esindaja. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus menetluskulude hüvitamata jätmise kohta on põhjendatud ja seaduslik ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
  27. I. Sirk taotleb esitatud kaebuses määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulu summas 150 eurot hüvitamist. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esitatud määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisega tekkinud menetluskulud KrMS § 187 lg 2 alusel XX kanda.
  28. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS §-st 194 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.