Obsah (18)

§ 231§ 162§ 280§ 654§ 657§ 652§ 651§ 633§ 465§ 232§ 659§ 442§ 171§ 163§ 174§ 175§ 177§ 150

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 20.05.2020, Tallinn Tsiviilasj

§ 231lõigetele 2 ja 3.

Kostja ei andnud hagejale nõusolekut omaksvõtt tagasi võtta. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud

§ 231lõikes 3 toodud asjaolude esinemist, mis võimaldaksid omaksvõtu tagasi võtta.

Seega luges kohus käesolevas asjas tõendatuks, et Eestis ja eesti keeles on väljendid „doktor“ ning „arst“ sünonüümideks.

1. Hageja on välja toonud, millises sõnastuses ta soovib ebaõigete väidete ümberlükkamist, kuid ei ole selgelt välja toonud, milliseid konkreetseid faktiväiteid saates avaldati, mille ümberlükkamist ta soovib. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et saates avaldatu kohaselt on hageja loonud endast kuvandi kui arstist. Saates on avaldatud: „Doktorina kuulsust kogunud XX polegi tegelikult arst“; „Keegi ei oska Dr X puhul isegi kahtlustada, et ta teeb midagi valesti, eirates oma volitusi ja meditsiininõudeid“; „ X hiilib nõuetest kõrvale, kasutades oma töös registreeritud arste, kes tema kabinetis neid süste teevad“. Saates on avaldatud ka faktiväide: „Elulooraamatus on X vähemalt 17-l korral nimetatud just arstiks või doktoriks“. Saates on avaldatud lause: „Samuti rääkisime ühe tema tänuliku patsiendiga, kellele X tegi külmunud õla protseduuri omaenda Kadrioru korteri magamistoas, mis oli konverteeritud operatsioonisaaliks.“
2. Kuigi hageja ei ole selgelt välja toonud, millised olid saates avaldatud konkreetsed ebaõiged faktiväited, võib vaidlustatud faktiväited tuletada nende ümberlükkamise nõudest. Hageja on nõudnud, et kostja lükkaks ümber väited; „XX on lõpetanud Kanadas ülikooli
3. aastal; Terviseameti otsuse järel ei läinud XX Patendiametisse ega registreerinud kaubamärki“; „XX ei pea ennast tervishoiuteenuse osutajate registrisse registreerima“, kuid saatest ei nähtu ümberlükkamise nõuetele vastupidiste otseses sõnastuses esitatud väidete esitamist. Saates on Terviseameti esindaja SS avaldanud, et doktori tiitli kasutamine ei ole iseenesest keelatud, kuid kui inimene reklaamib ennast raviarstina, on see tarbijat eksitav, kui ta ei ole tervishoiutöötajate registrisse kantud. Saates ei ole otseselt avaldatud, et hageja peab igal juhul olema registreeritud tervishoiutöötajate registris.
4. Saates ei ole avaldatud, et hageja registreeris oma kaubamärgi pärast Terviseameti otsust ning et Terviseamet keelas tal tiitli „doktor“ kasutamise. Iseenesest on õige, et hageja registreeris kaubamärgi „Dr X“, mis nähtub Patendiameti registriväljavõttest (t II kd lk 48). Väljavõttest nähtub, et kaubamärk registreeriti 02.03.2015 mh klassis 44 arstiabi osas. 14
5. Tarbijakaitseamet selgitas hagejale 04.12.2018 saadetud vastuses (t I kd lk 207208), et amet algatas Kuuuurija saate alusel järelevalvemenetluse põhjusel, et väljendi „doktor“ kasutamine võib olla eksitav. Kuna 02.05.2018 oli Patendiametis registreeritud kaubamärk „Dr X “, lõpetati menetlus. Tarbijakaitseamet vastas hageja esindaja pöördumisele 25.05.2018 (t I kd lk 72, lk 152-153) ja teatas, et ametis ei ole registreeritud ühtegi tarbija kaebust Dr X kaubamärgi kasutamise ega teenuse osutamise kvaliteedi suhtes. Kohtu hinnangul nähtub tõenditest kogumis see, et hageja on registreerinud kaubamärgina kombinatsiooni oma nimest ja lühendist „Dr“ ning registreerinud kaubamärgi mh arstiabi teenuste osutamiseks, kuigi hageja ise arstiabi teenuseid Eestis osutada ei või. Kohtu hinnangul ei muuda ainuüksi kaubamärgi registreerimine ebaõigeks saates avaldatud Terviseameti esindaja seisukohta, et tervishoiuteenuse osutamisel ei või isik end eksitavalt reklaamida arstina, kui ta ei ole arst.
6. Kas või millisel viisil on kostja avaldanud hageja suhtes ebaõigeid faktiväiteid seoses tema ülikooli lõpetamisega, ei ole hagist samuti võimalik mõista. 17.04.2019 eelistungil (t I kd lk 209-211) selgitas kohus hagejale vajadust tuua iga vaidlustatud faktiväite puhul selgelt välja, miks on väide ebaõige. Eelviidatud ebaõigete faktiväidete osas ei kuulu hageja ümberlükkamise nõue rahuldamisele ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole välja toonud, millisel konkreetsel viisil on kostja saates ümberlükatavaid väiteid avaldanud ja milles seisnes nende ebaõigsus.
7. Kohus ei nõustunud kostjaga, et väide „XX ei ole loonud endast kuvandit kui arst“ ei ole faktiväide, vaid on väärtushinnang. Tegemist on faktiväitega, milles on avaldatud, et hageja on oma mainet kujundanud viisil, millest võib järeldada, et tegu on arstiga. Küll aga leidis kohus, et faktiväited kuvandi loomise kohta ja selle kohta, et hageja ei ole tegelikult arst, on tõendatud ja õiged. Õige on faktiväide, et hagejat on tema elulooraamatus vähemalt 17-l korral nimetatud arstiks või doktoriks.
8. Kanada kiropraktika kolledži diplomi (t I kd lk 77a, tõlge lk 154; II kd lk 86-87) kohaselt on omistatud hagejale
9. a kvalifikatsioon „Doctor of Chiropractic“. Hageja ei ole ise väitnud ega tõendanud, et talle oleks omistatud meditsiinidoktori kraad ning ta oleks omandanud arstikutse. Ontario Kiropraktikute Kolledžile on hageja andnud kinnituse (t II kd lk 54-55), et ta ei kasuta ametinimetust arst ega esitle end isikuna, kellel on kvalifikatsioon tegutseda arstina.
10. Hageja esitas kohtule väljavõtte veebilehelt T.com (t II kd lk 69-72, tõlge lk 7377), milles hageja on end tutvustanud kui trigeenika loojat. Veebilehel on hagejat nimetatud doktoriks. Ametinimetuste all on märgitud, et hagejal on kiropraktika doktorikraad ning ta on osteopaatia arst, spordiarst ja taastusravi arst. Kostja esitas hageja nimekaardi (t I kd lk 189), kus on hageja nime ette märgitud tiitel „Dr“. Visiitkaardi tagaküljel on viidatud WWW-le ning on viidatud, et kliinikus töötavad mitmed erinevad arstid. Kohtule esitatud hageja osutatavaid teenuseid kirjeldavatest videotest nähtub, et hageja on ennast nendes tutvustanud kui doktorit ning videote pealkirjad viitavad meditsiiniteenuste osutamisele. Videotes eksponeerib hageja end valges arstikitlis ning hoiab käes patsientidele manustatavaid ravimeid. Hageja elulooraamatust (väljavõtted t II kd lk 49-53) nähtub selgelt, et hagejat on 15-l korral nimetatud otsesõnu arstiks ning ülejäänud kordadel doktoriks. 15
11. Seega võib kogutud tõenditest järeldada, et hageja ei ole tegelikult arst, kuid ta on ennast avalikkusele korduvalt ja selgelt esitlenud arstina, mistõttu on õige väita, et arstiks mitteolev isik on loonud endast kuvandi kui arstist.
12. Saates kajastatud ja avalikult kättesaadavatest videotest hageja osutatud teenuste kohta (nähtuvad kohtute infosüsteemist) võib järeldada, et patsientidele osutatavate teenuste hulgas manustatakse neile ravimeid ja tehakse valuvaigistavaid süste. Videotest nähtuvad arstid, kes neid süste hageja juuresolekul teevad. Väljavõtte Terviseameti kodulehelt (t I kd lk 190) kohaselt on videotes süste teinud arstidele tehtud ettekirjutused tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest.
13. Saate assistendi ja Terviseameti esindaja SS vahelisest e-kirjade vahetusest (t I kd lk 191-192) nähtub, et Terviseamet edastas Tarbijakaitseametile seisukoha seoses hageja poolt tarbijate suhtes võimalike eksitavate kauplemisvõtete kasutamisega. Terviseamet selgitas, et arsti kutse on Eestis seadusega reguleeritud ning riiklikult on kehtestatud hariduse ja töökogemuse nõuded ning registreerimiskohustus. Samuti on Terviseamet rõhutanud, et hagejale väljastatud diplom ei anna talle õigust töötada Eestis tervishoiutöötajana ega kasutada enda reklaamimiseks sõna „doktor“. Hoolimata sellest, et hageja on lõpetanud kiropraktika õpingud, ei anna see talle Eestis õigust kasutada ametinimetust „arst“ või „doktor“. Hageja selgituste kohaselt pidi ta oma kliinikus jätkama manuaalteraapiaga ning Terviseamet avaldas lootust, et enam tema kliinikus ei toimu lokaalanesteetikumide süstimist. Lisaks viitas Terviseamet, et hageja on registreerinud kaubamärgina sõna „Dr X “.
14. Eeltoodust lähtudes on saates õigesti avaldatud, et hageja hiilis õigusaktidega kehtestatud nõuetest kõrvale ning kasutas oma töös arste, kes tema juuresolekul ja tema kabinetis süste tegid. Lauses „Keegi ei oska Dr X puhul isegi kahtlustada, et ta teeb midagi valesti, eirates oma volitusi ja meditsiininõudeid“ on kohtu hinnangul avaldatud korraga nii faktiväide kui väärtushinnang. Faktiväiteks on väide, et hageja tegi midagi valesti, eirates volitusi ja meditsiininõudeid. Kostja esitatud tõenditest ja saates kajastatud videotest ning SS intervjuust saab järeldada, et hageja rikkus tervishoiuteenuste korraldamise seadusest (TTKS) tulenevaid nõudeid. Hageja patsientidele anti ravimeid ja tehti süste, mida ei oleks saanud teha hageja kliinikus või hageja kodus.
15. TTKS § 2 lõikest 1 ja § 3 lõikest 1 tulenevalt juhul, kui hageja soovib osutada tervishoiuteenust, sh teha patsientidele süste ja manustada ravimeid ning nimetada ennast arstiks, tuleb tal ennast registreerida. Ühtlasi tuleneb TTKS § 91 lõikest 1, et perearsti tegevuskoht on koht, kus asuvad perearsti ruumid ning kus perearst osutab üldarstiabi. Hagejat abistanud perearstidel ei olnud õigust osutada tervishoiuteenust väljaspool oma ruume ehk hageja kliinikus või kodus. Saates on Terviseameti esindajana SS avaldanud, et hageja ei olnud esitanud registreerimiseks taotlust ning tal ei ole õigust ühtegi süsti teha. SS avaldatu kohaselt oli hagejale selgitatud, et tal peab olema tegevusluba. Samuti on SS avaldanud: „Paar aastat varem ei lubatud tal doktori nimetust kasutada, tegu oli eksitava reklaamiga“. Seega ei ole saates avaldatud, et hageja peaks kiropraktika teenuse osutamiseks ennast registreerima tervishoiutöötajana, kuid on avaldatud, et hagejal puudus õigus teha patsientidele süste. Temal süstide tegemise õiguse olemasolu TTKS-s sätestatud nõuete täitmiseta ei ole hageja põhistanud ega 16 tõendanud. Samuti ei ole hageja põhistanud, miks on ebaõige SS avaldatu, mille kohaselt keelati paar aastat varem hagejal tiitli „doktor“ kasutamine. Saates avaldatud SS väide on kooskõlas teiste asjas kogutud kirjalike tõenditega ning tegemist oli järelikult õige väitega.
16. Eelviidatud tõendite ja õigusaktide alusel on õige ka saates avaldatud väide: „… ja X hiilib nõuetest kõrvale, kasutades oma töös registreeritud arste, kes tema kabinetis neid süste teevad“. Videotest nähtub, et hageja kasutas süstide tegemiseks ja ravimite manustamiseks arstide abi, kuid selline tegevus ei olnud seaduslik ja Terviseamet tegi hagejat abistanud arstidele ettekirjutuse.
17. Saates avaldatud lause: „Samuti rääkisime ühe tema tänuliku patsiendiga, kellele X tegi külmunud õla protseduuri omaenda Kadrioru korteri magamistoas, mis oli konverteeritud operatsioonisaaliks“ on kohtu hinnangul samuti tõene faktiväide. Saates on väite esitamisel tuginetud hageja patsiendi JV intervjuule, kes on korduvalt kinnitanud teenuse osutamist hageja korteri magamistoas. Teenuse osutamise kohta on tehtud video, millest nähtub JV-le teenuse osutamise käigus süsti tegemine. Hageja ei ole põhistanud, miks ei saanud saates väidet avaldada JV ütluste alusel ning miks on JV saates avaldanud ebaõigeid faktiväiteid.
18. Vaidlusaluses saates on avaldatud väide, et hageja „kuulutas kogu maailmale, et CC tervis sai korda ainult tänu Dr X kuldsetele kätele“. Lauses on kohtu hinnangul põimunud faktiväited ja väärtushinnangud. Hinnanguliseks saab pidada väljendite „kuulutas kogu maailmale“ ja „kuldsetele kätele“. Ajalehes „Õhtuleht“ ilmunud artiklis „CC seljatohter: „Ta ei saanud liigutadagi““ (t I kd lk 178-179) on hageja öelnud: „Ta oli kui 90 aastane mees“ ja „Tal oli selg väga pinges, ta ei saanud liigutadagi“. Artikli kohaselt suutis hageja kogenud kiropraktikuna spetsiaalsete ravivõtetega valusid vähemaks võtta, hageja ravivõtted aitasid ja kontsert toimus. Artiklis on hageja tsitaadina avaldatud: „Ühe hüppega oli püsti ja läks“. Seega võis artiklist järeldada, et hageja avaldas avalikkusele, et tänu tema tegevusele sai CC, kes eelnevalt oli äärmiselt halvas olukorras, koheselt terveks. Hageja ei ole väitnud käesolevas asjas, et ajalehes „Õhtuleht“ oleks teda tsiteeritud ebaõigesti. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et CC oli tema patsient, kes sai terveks. Pilt koos tervenenud patsiendiga on avaldatud hageja elulooraamatus (t I kd lk 128). Kuna hageja avaldas asjaolusid patsiendi ravimise kohta ajakirjanduse vahendusel, on kohane saates kasutatud hinnang „kuulutas kogu maailmale“. Kohane on ka väljend „ainult tänu Dr X kuldsetele kätele“, sest hageja enda avaldatu kohaselt tervenes patsient koheselt pärast hageja antud abi.
19. Hageja nõudis, et kostja avaldaks ümberlükkavas avalduses, et ei võtnud hagejaga enne saate tegemist ühendust. Saates ei ole avaldatud ühtegi faktiväidet, mis puudutaks hagejaga ühenduse võtmist enne saate tegemist, mistõttu ei saa hageja nõuda selle väite ümberlükkamist. Saates on avaldatud hoopis: „XX ei soovinud ühtegi sõna vahetada ega anda omapoolseid selgitusi“. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta tegelikult soovis saate tegijatega suhelda ja selgitusi anda. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja saatis hagejale 08.05.2018 e-kirja (t I kd lk 181), kus soovis saada vastust küsimusele, kust omandas hageja doktorikraadi ning mis on tema täpne kvalifikatsioon. Samuti nähtub saatest endast, et kliinikusse tulnud saatejuht soovis hagejalt saada tema tegevuse kohta selgitusi, kuid hageja hoidus selgituste andmisest. 17
20. Kokkuvõttes leidis kohus, et hageja nõue kohustada kostjat ümber lükkama hageja soovitud sõnastuses ebaõiged väited ei kuulu tervikuna rahuldamisele. Saates ei avaldatud kõiki faktiväiteid, mille ümberlükkamist hageja nõuab või ei ole neid avaldatud sellises sõnastuses, mis oleks kooskõlas ümberlükkamisel soovitud sõnastusega. Need väited, milliseid on saates avaldatud, on tõesed.
21. Lisaks ebaõigetele faktiväidetele avaldati hageja hinnangul saates ebakohaseid väärtushinnanguid, mille avaldamise tõttu nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Hageja seisukohad selles osas, mida ta pidas nendeks ebakohasteks väärtushinnanguteks, mis lisaks vaidlustatud faktiväidetele andsid talle õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitist, on menetluse käigus muutunud. Kohus selgitas hagejale 17.04.2019 eelistungil (t I kd lk 209-211) faktiväidete ja väärtushinnangute erisusi, sh seda, et enne eelistungit hageja esiletoodud väärtushinnangud ei ole kõik hinnanguteks. Samuti palus kohus hagejal välja tuua, millised vaidlustatud faktiväidest olid tema au ja head nime teotavad. Vaatamata kohtu selgitustele ei põhistanud hageja eeltoodut.
22. Hagi terviktekstina pealkirjastatud 14.06.2019 menetlusdokumendi punkt 107 on pealkirjastatud kui „Esitatud ebaõiged faktiväited“. Alapunktis on hageja esitanud loetelu erinevatest faktiväidetest, sh nendest, mille ümberlükkamist ta kostjatelt ei nõudnud. Samas ei põhistanud hageja ühelgi viisil, miks on menetlusdokumendis endas toodud ja ebaõigeteks peetud faktiväidete loetelu erinev hagi esemes toodust. Ühegi faktiväite osas ei ole hageja põhistanud, kas või kuidas on see tema au teotav.
23. Hageja esitatud loetelust võib järeldada, et hageja on pidanud ebakohaseks väärtushinnanguks väljendit, et ta mudib patsientide selgasid. Hageja pidas hinnangut halvustavaks ja eriala terminoloogiale mittevastavaks. Samuti on hageja pidanud väärtushinnanguks väljendit, et hageja istub vaguralt kabinetis ja ei tee oma nime puhastamiseks midagi. Hageja leidis, et temast loodi kuvand kui õigusrikkujast. Ülejäänud osas ei nähtu menetlusdokumendist, et hageja oleks tuginenud muude väidetavalt ebakohaste väärtushinnangute avaldamisele.
24. Kohus iseenesest nõustus hagejaga, et väljend „mudib selgasid“ kujutab endast hinnangut kiropraktiku tegevusele. Sellist väljendit on saates hageja tegevuse kirjeldamiseks kasutatud. Kohus aga ei nõustunud, et ainuüksi sellise rahvakeelse väljendi kasutamine on halvustav ja ebakohane. Kohtule esitatud videotest nähtub, et hageja kui kiropraktiku osutatav teenus ei sisalda iseenesest invasiivseid meetodeid patsientide ravimisel, vaid tegemist on inimese lihaste ja liigeste liikuvuse taastamisega mh painutamise teel. Sellist tegevust saab kohtu hinnangul lihtsustatult nimetada „mudimiseks“ ning ainuüksi vastava sõna kasutamine ei ole Eesti kultuuriruumis halvustav. Vastupidist ei ole hageja tõendanud.
25. Saates on avaldatud väide: „Doktor X ei tule diplomit näitama ega tee oma nime puhastamiseks midagi“. Kohus ei nõustunud hagejaga, et antud lause kujutab endast väärtushinnangut. Tegemist on faktiväitega. Vaidlus puudub, et hageja ei soovinud suhelda saate tegijatega, ei esitanud neile saate salvestamise käigus diplomit ega andnud muid selgitusi osutatavate teenuste ja nende seaduslikkuse kohta. Seega ei ole saates avaldatud faktiväide iseenesest ebaõige. Alusetu on hageja arusaam, et ainuüksi antud lausega loodi hagejast õigusrikkuja kuvand. 18
26. Kokkuvõttes leidis kohus, et hageja kõik nõuded seoses ebaõigete andmete ümberlükkamisega ning mittevaralise kahju hüvitamisega, mis tulenes ebakohaste väärtushinnangute, ebaõigete andmete ja au ning head nime teotavate andmete avaldamisest tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuleb jätta rahuldamata ka vastav viivisenõue. Kuna saates ei ole avaldatud hageja suhtes ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid hinnanguid, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata, kas või millises ulatuses kostja avaldatu eest vastutab.
27. Kohus selgitas hagejale 17.04.2019 eelistungil (t II kd lk 209-211) vajadust põhistada esitatud mittevaralise kahju nõudeid. Saatest (t I kd lk 162) iseenesest nähtub, et selles on tõesti korduvalt kasutatud hageja kujutist ning seejuures on korduvalt kasutatud ühest ja samast videost pärinevat lõiku. Samas on saates kasutatud videod ja fotod olnud avalikult kättesaadavad. Hageja ei ole vastu vaielnud, et ta on ise teinud avalikult kättesaadavaks hulgaliselt temast tehtud video- ja fotojäädvustusi. Hageja ei ole vastu vaielnud väitele, et ta on avaliku elu tegelane.
28. Hageja viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/679 kehtestatud isikuandmete kaitse üldmäärus jõustus Eesti suhtes 25.05.
29. Kuna vaidlusalune saade oli eetris 14.05.2018 (maakohtu otsuses ekslikult 24.04.2018), ei ole määrus käesolevas vaidluses kohaldatav. Saate eetrisse mineku ajal kehtinud IKS § 6 punkt 3 nägi ette, et isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima minimaalsuse põhimõtet, mis tähendas, et isikuandmeid võis koguda vaid ulatuses, mis oli vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks. IKS § 6 punkt 2 sätestas, et isikuandmeid võis koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei võinud töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas.
30. Samas nägi IKS § 11 lõige 1 ette, et kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, ei kohaldata isikuandmete töötlemisele antud seaduse teisi paragrahve. Seega olukorras, kus valdavatel kordadel kasutati saates hageja kujutisi, mis pärinesid hageja enda loal avalikult kõigile kättesaadavaks tehtud videotest ja avaldatud elulooraamatust, ei kohaldu hageja kujutiste kasutamisele nn minimaalsuse põhimõte. Hageja on valesti mõistnud IKS § 6 punktidest 2 ja 3 tulenevaid põhimõtteid. Need põhimõtted reguleerivad andmete kogumisel tehtavaid toiminguid, mitte juba olemasolevate või avalikult kättesaadavate andmetega tehtavaid toiminguid.
31. IKS § 11 lõige 2 sätestas, et isikuandmeid võis andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi. Kohus nõustus kostjaga, et arvestades hageja laiaulatuslikku tegevust enda avalikul tutvustamisel ning teadlikult loodud arsti kuvandit, esines kaalukas avalik huvi selgitada hageja tegevuse õiguspärasusega seonduvat. Hageja tegevuse tutvustamisel oli põhjendatud kasutada hageja kujutist, sh neid kujutisi, mis pärinesid meditsiiniteenuste osutamist tutvustavatelt videotelt.
32. VÕS § 1046 lõige 1 sätestab, et isiku au teotamine, mh ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu 19 puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lõige 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
33. Hageja ei ole iseenesest vaidlustanud, et tema kujutise kasutamine saates oli õiguspärane. Kohtu hinnangul oli hageja kujutise kasutamine avalikkuse huve ja kajastatud teemat arvestades vajalik. Hageja kujutise kasutamine oli mh seotud asjaoluga, et hageja ise keeldus saatejuhi tõstatatud küsimustele vastamast. Hageja kujutise kasutamine oli seotud vajadusega selgitada hageja tegevuse seaduslikkusega seonduvat, arvestades hageja enda avalikustatud videosid.
34. VÕS § 134 lõige 2 näeb ette, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sh isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kohtu hinnangul ei kuulu hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldamisele juba ainuüksi seetõttu, et hageja kujutise kasutamine saates oli õigustatud ja seaduslik. VÕS-ist ei tulene, et isiku kujutise kasutamise õigustatuse hindamisel tuleb arvestada seda, mitu korda isiku kujutist kasutatakse ning et mittevaralise kahju hüvitist saaks nõuda, kui kujutise kasutamine oli õiguspärane, kuid toimus mitu korda. Hageja ei ole ka vaatamata kohtu selgitustele põhistanud ühtegi asjaolu, mis lisaks kujutise kasutamise faktile põhjendaks mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Eeltoodust lähtudes jättis kohus rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis hageja kujutise kasutamise eest kohtu õiglasel äranägemisel. Kuna kohus jätab hüvitise nõude rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka vastav viivisenõue.
35. Menetluskulud jäid

§ 162lõike 1 alusel hageja kanda.

1. Kohus leidis, et kostja menetluskulud on põhjendatud osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud 4996.26 euro ulatuses koos viivisega. Samuti rahuldas kohus kostja taotluse menetluskulude hüvitamise viisi ja korra määramiseks. Apellatsioonkaebus
2. 09.12.2019 kaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
3. Kohus on hagi rahuldamata jätmisel tuginenud väidetele, et hageja ei ole tõendanud teoste autoriks olemist ning teoste kasutamine oli kooskõlas teose vaba kasutamise põhimõtetega. Hageja sellega ei nõustu. Kostjad on õigusvastaselt kasutanud tema teoseid tulu teenimiseks, millest tulenevalt on tal õigus autoritasule. Hageja ei nõustu, et ta ei tõendanud ega põhistanud, et videod olid tema autorimärgi all avaldatud ning et tõendatud ei ole, et „T“-i näol oleks tegemist hagejale kuuluva autorimärgiga. Kuna hageja on kaubamärgi omanikuks, mille all teosed avaldati, on ta AutÕS § 29 lõike 1 kohaselt eeldatavasti ka teoste autoriks. Kostjad vastupidist ei tõendanud. Hagejal ei lasu autorsuse 20 tõendamiskoormis. Kuivõrd kostja on vaidlustanud hageja autoriks olemist, on tõendamiskoormis kostjal, kes peab tõendama, et kasutas videoklippe õiguspäraselt, sõltumata asjaolust, kas hageja on teoste autoriks või mitte.
4. Hageja ei nõustu, et kostja tegevus toimus kooskõlas AutÕS § 19 punktiga 4 ning on seaduslik sõltumata sellest, kas hageja on teoste autoriks või mitte. AutÕS § 17 kohaselt on lubatud teost kasutada autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult AutÕS §-des 18–254 otsesõnu ettenähtud juhtudel. Kuna teoste reprodutseerimine ei toimunud isikliku kasutamise eesmärkidel ning kostja tegevus taotles otseselt ärilisi eesmärke, ei ole AutÕS § 19 punkt 4 kohaldatav. 86.

§ 280

lõike 1 kohaselt olnuks autoriõigustega seotud vaidluse puhul ka vajalik suurem selgituskohustuse täitmine ning vajadus nõuda selgitusi ennekõike kostja käest turustamisega seonduvalt, mistõttu on ka vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 1 vastuolus menetlusnormidega. Tõend tulnuks maakohtul koguda.

1. Hageja ei nõustu, et tema teoseid on kasutatud motiveeritud mahus. Kostja rikkus hageja autoriõigusi 40 minuti pikkuse video jooksul 91 korda, millist ulatust ei saa lugeda motiveeritud mahuks. Samuti on „Kuuuurija“ meelelahutuslik saade, mitte päevasündmuseid kajastav saade. Hageja ei saa esitada oma väidete tõestuseks tõendeid, mis žanriga on tegemist, kui kostja ka ise seda žanrit ei oska nimetada. Mõistlikule kõrvaltvaatajale on selge, et tegemist ei ole uuriva ajakirjandusega ega uudistesaatega, vaid meelelahutusliku žanriga, millest annab kinnitust kasvõi tõsiasi, et eetriaeg on üks kord nädalas.
2. Tõele ei vasta väide, et hageja tegutseb õigusvastaselt kiropraktikuna. Nii kostja kui kohus on hagejale ette heitnud, et ta on oma tegevusvaldkonnana registreerinud teenuse klassi numbri 44, mis sisaldab mh arstiabi. Tähelepanuta on jäänud, et klass number 44 sisaldab ka kiropraktika- ja massaažiteenust, millest tulenevalt on tegemist hageja erialale vastava klassifikatsiooniga. Hageja ei ole süüdi, et Eesti Vabariigis ei ole peetud vajalikuks reguleerida kiropraktikute tegevust. Kuna Kanadas on antud välja kiropraktik-doktori kraadi diplom ja Eestis antud eriala ei ole reguleeritud, ei saa hagejale teha etteheited, et ta ei ole Eestis täitnud seaduse nõudeid. Samuti ei vasta tõele, et Kanadas oleks tehtud talle etteheited kiropraktikdoktori ametinimetuse kasutamiseks. Meditsiinidoktorina hageja end nimetada ei tohi ning seda ei ole ta ka teinud. Hageja ei riku kiropraktikat praktiseerides TTKS-i. Tõele ei vasta väide, et hageja ei ole doktor. Kiropraktika ei ole TTKS § 2 kohaselt tervishoiuteenus, mistõttu ei pea seda praktiseeriv isik olema kantud tervishoiutöötajate registrisse ega omama meditsiinilist haridust. Kostja on väärade väärtushinnangute ning faktiväidetega loonud kuvandi, nagu tegeleks hageja ebaseadusliku tegevusega. Hagejale on
3. a väljastatud Kanada Kiropraktika Ülikooli diplom, mis tõendab, et ta omandas kiropraktika erialal doktorikraadi. Kuna hageja on diplomeeritud kiropraktika doktor, ei vasta tõele ka väide, et Terviseamet oleks hagejal keelanud tiitli „doktor“ kasutamise. Sellist keeldu ei ole Terviseamet hagejale edastanud.
4. Hageja jaoks on eriliselt häiriv, et menetluse kestel toimunud esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse jooksul jätkus tema õiguste rikkumine, mida kohtu poolt peetakse lubatavaks ning millises osas kohus ei pea üldse vajalikuks põhjendusi esitada. 21
5. Vaidlustatud otsuses teeb kohus ka etteheited hagejale, et viimane ei ole justkui esitanud vaatamata kohtu määratud tähtaegadele täiendavaid vastuseid. Hageja sellega ei nõustu, sest kohus lubas hagejal esitada vaid pelgalt hagi täpsustuse ja seejärel ühtegi uut tõendit jms ei lubatud esitada. Kui kohus pidas vajalikuks veel täienduste kogumist, saanuks kohus määrata istungi ja selgitada, mis oli veel ebaselge. Vastustaja seisukoht
6. Kostja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata või (alternatiivselt) tühistada otsuse osas, milles kohus jättis kostja menetluskulud osaliselt hagejalt välja mõistmata ning teha selles osas uus otsus, millega mõista hagejalt kostjale välja maakohtumenetluse kulud kokku 6667.50 eurot. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust YY suhtes tehtud maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist maakohtu poolt, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus YY suhtes jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud vaidluses hageja ja YY vahel. 93. Esmalt võtab kolleegium seisukohad kostja 20.04.2020 taotluse kohta võtta asja juurde Terviseameti 07.04.2020 e-kiri, milline oli vastus kostja 01.04.2020 pöördumisele küsimusega, kuidas lõppes järelevalvemenetlus, milline oli alustatud 14.05.2018 saate „Kuuuurija“ alusel. Kolleegium on seisukohal, et puuduvad

§ 652

lõigetes 3 ja 4 sätestatud alused täiendava tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Taotleja ei ole põhjendanud, miks ta tegi vastava päringu alles 01.04.2020 ja miks ei olnud seda võimalik teha maakohtumenetluses. Samuti ei nähtu taotlusest, millist tähtsust omavat asjaolu, mida maakohtus ei olnud võmalik tõendada, Terviseameti vastus tõendab. Taotlusest nähtuvalt on tegemist „taaskord“ tõendamisega. Eeltoodust tulenevalt jääb taotlus rahuldamata. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, selle tagastamist esitajale ei toimu. 94.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kaebuse resolutsiooni kohaselt vaidlustab hageja otsust tervikuna, siis ei sisalda kaebus osade nõuete osas

§ 633

lõike 3 kohaseid põhjendusi, mille tõttu ei saa kolleegium vastavas osas maakohtu lahendit kontrollida. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.

1. Kolleegium jagab maakohtu arusaama tõendamiskoormusest, milline tuleneb AutÕS § 29 lõikest
2. Nimetatud sättest nähtub, et selleks, et autorsust eeldada, peavad olema täidetud teatud tingimused: teos peab olema avaldatud isiku nimel all või tema üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. Seega selleks, et käesolevas vaidluses saaks kohaldada hageja autorsuse eeldust tema poolt 22 esiletoodud teoste suhtes, pidi hageja tõendama ühe seaduses sätestatud tingimuse täidetuse, st, et hageja pidi tõendama, et videod jm olid avaldatud tema kui füüsilise isiku nime all või sellise pseudonüümi või autorimärgi all, mis on üldtuntud (üldsusele tuntud kui füüsilisest isikust hageja pseudonüüm või autorimärk). Kaubamärk KaMS-i mõttes ja selle omandiõigus ei ole automaatselt samastatav autorimärgiga AutÕS-i mõttes ega täida tingimusi autorsuse eelduseks, mis pööraks autorsuse puudumise (kellelegi teisele kuulumise) tõendamiskohustuse ümber kostjale. Hageja viide Riigikohtu lahenditele nr 3-2-171-12 (punktile 10) ja 3-2-1-153-16 (punktile 20.2) ei ole siinkohal asjakohane, kuna nendes lahendites oli käsitluse all AutÕS § 4 ja selle alusel võimaliku teose tuvastamine, mitte selle teose autori tuvastamine.
3. AutÕS § 17 sätestab viitega §-dele 18-25 (14.05.2018 kehtinud redaktsioonis) erandid §-dest 13-15, mil on lubatud teose vaba kasutamine, kuid tingimusel, et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve. Seejuures on §-des 18-25 sätestatud erinevad (iseseisvad) erandid, mh ei ole seaduse mõtte kohaselt § 18 lõige 1 üldnormiks §-le
4. Seega ei oma õiguslikku tähendust hageja poolt esiltoodud asjaolu, et kostja tegevusel oli vaidlusaluse saate valmistamisel äriline (tulu teenimise) eesmärk.
5. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 1 kajastuva tõendi kogumisest keeldumise otsustuse ebaõigsuse kohta. Maakohtu otsustus on

§ 465lõike 1 kohaselt põhjendatud.

Apellatsioonkaebuses hageja taotlust uuesti ei esitanud, mistõttu puudub kolleegiumil alus maakohtule esitatud taotlust sisuliselt kaaluda.

§ 280lõige 1 eeldab teabe andmiseks hageja põhjendatud taotluse olemasolu.

98. Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu poolt kogutud tõendite, mille alusel kohus tuvastas, et vaidlusalune saade oli AutÕS § 19 punkti 4 mõttes päevasündmusi kajastav ja et avaldamine oli motiveeritud mahus, vormis ja ulatuses, ümberhindamiseks. Maakohus hindas kogutud tõendeid vastavuses

§ 232lõikes 1 sätestatud reeglile.

Maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsusest jälgitav ja kooskõlas tuvastatud eluliste asjaoludega. Asjakohane ei ole apellandi viide

§-le

1. Nimetatud säte reguleerib dokumendi ehtsuse vaidlustamist, mis aga käesoleva vaidluse kontekstis ei ole asjassepuutuv. Hageja on kaebuses toonud ka esile, et tal oli maakohtu menetluse alguses probleeme kohtule elektroonilistel andmekandjatel tõendite esitamisega. Samas ei nähtu kaebusest, et probleemide tõttu oleks tal jäänud mõni tõend esitamata. Ka ei soovinud ta apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid esitada. Seega võimalikud kirjeldatud probleemid ei anna alust nõustuda hagejaga, et juba eos rikkus maakohus hageja suhtes võrdse kohtlemise printsiipi.
2. Kuna saate järelvaatamisest (vähemalt osaliselt) eemaldamise nõue oli esitatud vaid AS Q vastu, siis vastavaid kaebuse väiteid kolleegium siinkohal ei käsitle.
3. Maakohtu otsuse sisuga ei ole kooskõlas kaebuse väited, nagu oleks maakohus asunud seisukohale, et hageja tegutseb Eestis kiropraktikuna ebaseaduslikult ja heitis ette tegevusvaldkonnana teenuste klassi nr 44 registreerimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Eestis kiropraktikuna tegutsedes tuleb hagejal täita Eestis kehtivaid seadusi ja arvestada Eesti kultuuriruumiga, kus sõnad „doktor“ ja „arst“ on tavalise inimese jaoks üldjuhul sünomüümid ja kus arstiks 23 saab ennast nimetada (arstina oma tegevust reklaamida) vaid isik, kes on kantud vastavalt TTKS-is ettenähtud registrisse. Kaebuse tekstist võib aru saada, et ebaõigetest faktiväidetest, mille ümberlükkamist hageja maakohtus taotles (t II kd lk 6 (pöördel)-7, 16 (pöördel)-17), on vaidlustatud (punktides 2.11-2.13): „hageja ei ole doktor“ ja „Terviseamet keelas hagejal doktori tiitli kasutamise“. Puudub vaidlus, et kostja ütles need laused vastavalt saate
4. minuti
5. sekundil ja
6. minuti
7. sekundil, nagu tõi hageja välja 14.06.2019 menetlusdokumendi punktis
8. Hageja palus need ümber lükata järgmiste lausetega: „XX on doktor.“ ja „Terviseamet ei ole keelanud XX-l tiitli „doktor“ kasumist.“ Küll aga nõustub kolleegium maakohtuga ja kostjaga selles, et hageja on need laused eraldanud kogu saate kontekstist, kus käsitleti sõnu „doktor“ ja „arst“ Eesti kultuuriruumis sünonüümidena ja kus heideti hagejale ette nimelt seda, et ta on end Eestis korduvalt tituleerinud „arstiks“, kuigi sellist õigust tal ei ole. Maakohus põhjendas, miks ta luges käsitletud sõnade sünonüümidena käesoleva vaidluse kontekstis kasutamise hageja poolt

§ 231lõike 2 kohaselt omaksvõetuks.

Maakohtu sellekohast põhjendust ei ole kaebuses vaidlustatud. Seega vähemalt konkreetse saate kontekstis oli saatejuhi väide, et XX ei ole doktor, õige. Ka on saates avaldatud (vahetult peale saatejuhi lauset, et Terviseamet keelas hagejal doktori tiitli kasutamise, Terviseameti esindaja selgitus selle kohta, et amet on pöördunud hageja poole seoses sellega, et hageja tegi eksitavat reklaami (kasutas tiitlit „arst“), kuid et tiitli „doktor“ kasutamine ei ole keelatud. Kolleegium on seisukohal, et sellega lükati saatejuhi esitatud ebaõige faktiväide juba samas saates ümber ja kõrvaldati võimalik hageja õiguste rikkumine.

1. Hageja väited hagi tagamise määruse täitmata jätmisega seotud asjaolude kohta ei ole käesolevas menetluse staadiumis enam asjakohased. 07.05.2018 määrusega (t I kd lk 7-9) keelas maakohus rida toiminguid teha AS-l Q, mistõttu selle lahendi täitmata jätmist ei saa ette heita YY-le. Lisaks tühistas ringkonnakohus määruse 06.07.2018 põhjusel, et kohaldatud abinõu ei olnud esitatud hagi tagamiseks kohane, kuna esitatud hagiavaldus ei sisalda ühtki nõuet, mis seostuks hageja endise abikaasa võimalike väidetega (t I kd 84-87).
2. Kuna kaebus ei sisalda eelpool käsitlemata maakohtu väidetele põhjendatud vastuväiteid, puudub kolleegiumil

§ 659

lõikest 1 tulenev alus ja võimalus kontrollida maakohtu lahendit eelpool käsitlemata ulatuses. 103. Kuna hageja kaebus jääb rahuldamata, siis ei võta kolleegium seisukohta kostja vastuses kaebusele väljendatud alternatiivse lahenduse kohta

§ 442lõike 8 viimase lause ja § 8 lõike 2 alusel.

1. Apellant on esitanud taotluse jätta kulud poolte endi kanda, kuna kompromiss jäi sõlmimata vastutajast tuleneval põhjusel. Samuti, et menetluskulude tema kanda jätmine oleks oluliselt vastuolus õiguse kohaldamise üldiste põhimõtetega, kus rikkuja tegevuse õigustuseks karistatakse menetluskuludega hagejat. Seepärast on hagi rahuldamata jätmisel põhjendatud jätta menetluskulud poolte kanda. Vastustaja on esile toonud, et oli kompromissi korras nõus andma apellandile saates „Kuuuurija“ eetriaega, kui apellant on nõus tasuma osa vastustaja menetluskuludest. Pooled kompromissile ei jõudnud.
2. Kolleegium ei näe alust kalduda menetluskulude jaotamisel kõrvale

§ 171

lõikes 1 sätestatud reeglist, kuna puuduvad sellised erakorralised elulised asjaolud, 24 mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et kulude jätmine apellandi kanda oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lõige 4).

Otsustades siiski vaidlustada enda jaoks negatiivse maakohtu otsuse, võttis apellant riski, et otsust ei muudeta ja tema kanda jäävad apellatsioonimenetluse kulud. Ka ei rahulda kohus hagi sellesarnases ulatuses, mida pakkus kompromissiks hageja, mistõttu puudub ka alus kohaldada menetluskulude jaotamisel

§ 163lõiget 2.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad vastustaja menetluskulud apellandi kanda

§ 171lõike 1 alusel.

106.

§ 174

lõikest 3 tulenevalt määrab kolleegium kindlaks apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate vastustaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalise suuruse.

1. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb tema kulu apellatsiooniastmes lepinguliste esindajate koondtasust 4 200 eurot, millest tulenevalt kujunes tunnitasuks 175 eurot (käibemaksuta). Vastustaja ei ole käibemaksukohustuslane. Kulu on seotud konkreetse apellatsioonimenetlusega. Esindajad tegid toiminguid kokku 20h järgmiselt: 16.10.2019 e-kirjavahetus kaaskostja lepingulise esindajaga seoses menetluskuludega 35min, 30.12.2019 kaebusega tutvumine ja selle läbitöötamine kokku 2h 30min, 31.12.2019 esialgse vastuse ja tähtaja pikendamise taotluse esitamine 40min, 15.01.2020 ja 16.01.2020 vastuse koostamine kokku 8h 25min, 02.03.2020 kohtuistungiks valmistumine 3h, 04.03.2020 kohtuistungil osalemine 1h 10min (hinnanguline aeg), 30.03.2020 kuni 20.04.2020 kompromissläbirääkimistel osalemine 3h 10 min, 20.04.2020 menetluskulude nimekirja ja tõendi esitamine 30min.
2. Apellant vaidleb kuludele vastu. 16.10.2019 kulu e-kirjavahetuseks kaaskostja lepingulise esindajaga on täies ulatuses põhjendamatu. Põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks saab olla kuni 8h. Kohtuistungiks ettevalmistumise põhjendatud ajakulu saab maksimaalselt olla 1h. 20.04.2020 menetluskulude nimekirja koostamine ei vaja õigusalaseid eriteadmisi ja ajakulu täies ulatuses põhjendamatu.
3. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja apellandilt väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus peab kontrollima vastustaja esindajate kulu

§ 175

lõike 1 kohast põhjendatust ja vajalikkust nii toimingute ajakulu kui esindaja tunnitasu suuruse osas sõltumata sellest, kas käsundusleping advokaadibüroo ja kliendi vahel oli sõlmitud koondtasu või tunnitasu põhise arvestuse alusel. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu, kuidas on apellatsioonimenetlusega seotud 16.10.2019 toiming (e-kirjavahetus kaaskostja esindajaga). Nimetatud tegevus toimus maakohtu menetluse ajal, arvestades, et vaidlustatud otsuse avaldas maakohus 07.11.2019. Samuti on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga apellandi vastuväide, et menetluskulude nimekirja esitamine ei ole toiminguks, mida peab tegema õigusteadmistega vandeadvokaat, mistõttu ka selle toimingu hüvitamist ei ole vastustajal alust nõuda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15, punkt 13). Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, mh seda, et kaebus sisaldas konkreetseid vastuväiteid vaid osadele maakohtus vaidluse all olnud elulistele ja õiguslikele väidetele ning osa kaebusest sisaldas menetluslikke väiteid maakohtu tegevuse kohta, ei saanud olla vandeadvokaatidest esindajatele vajalik ega mõistlik kulutada kaebusega tutvumisele, analüüsimisele ja vastuse koostamisele kokku enam kui 8h 25 (taotletava 11h 35min asemel) ja istungiks ettevalmistamisele enam kui 1h (taotletava 3h asemel). Põhjendatud on nimekirjast nähtuv ajakulu ringkonnakohtu istungil osalemiseks 1h 10min ja kompromissläbirääkimiste pidamiseks 3h 10min. Põhjendatud ega vajalik ei olnud ka ajakulu 20.04.2020 uue tõendi esitamiseks, kuna esindajatele, kes omavad olulist kogemust kohtumenetlustes osalemisel, pidi olema

-i sätete alusel aru saada, et kohtul puudub alus selle tõendi vastuvõtmiseks. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vastustaja esindajate põhjendatud ja vajalik ajakulu apellatsioonimenetluses on 8h+1h+1h 10min+3h 10min=13h 20min.

1. Vastustaja esindajate tunnitasu osas on kolleegim seisukohal, et põhjendatud ega vajalik ei olnud osutada apellatsioonimenetluses teenust kõrgema hinnaga kui tegid seda samad advokaadid maakohtus. Maakohus tuvastas vajalikuks ja põhjendatud tunnitasuks nende osas 128.76 eurot (koos käibemaksuga). Kostja menetluskulude kindlaksmääramist apellatsioon- ega vastuapellatsioonkaebuse esitamisega ei vaidlustanud. Hageja kaebuse alusel maakohtu otsust kontrollides hagejale kahjulikumas suunas ringkonnakohus otsust muuta ei saa. Kuna kostja tema uutele esindajatele määratud tunnitasu ei vaidlustanud, ei pidanud hageja ette nägema, et apellatsioonimenetluses on vastustaja samade esindajate tunnitasu oluliselt suurem kui maakohtus.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et vastustaja põhjendatud ja vajalikuks lepinguliste esindajate tasu suuruseks on 13h 20min x 128.76 = 1 709 eurot, milline kuulub apellandilt väljamõistmisele vastustaja kasuks.
3. Vastustaja on esitanud menetluskuludelt viivise arvestamise taotluse

§ 177lõike 4 alusel.

Kohus märgib viivise tasumise kohustuse lahendi resolutsiooni. 113. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja kaebuses sisalduvat taotlust seonduvalt riigilõivu suurusega, paludes kontrollida hagihinda. Kolleegium maakohtus ebaõiget hagihinna ja ringkonnakohtus ebaõiget kaebuse hinna määramist ei tuvastanud. Hageja määras maakohtus ise hagihinna (lõplikult t II kd lk 18, 64), millega maakohus nõustus. Hind on määratud kooskõlas asjakohaste

-i 17. peatüki sätetega ja tasutud riigilõivu mistahes suuruses tagastamiseks

§ 150kohast alust ei ole.

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu