Obsah (12)

§ 132§ 29§ 74§ 150§ 70§ 123§ 87§ 68§ 114§ 31§ 69§ 811

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mail 2020.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-19-5767 Kohtukoosseis Kohtunik Karin Olentšenko, sek

§ 132p 1 kohus otsustas: 1.

Jätta M E kaebus rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 31.10.2019 otsus väärteoasjas nr 2316,19,006912 – muutmata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv summas 300 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast arvates, kohtuvälises menetluses koostatud otsuses 2316,19,006912 märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
2. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (

) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on tervikuna kohtus tutvumiseks kättesaadav, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsuse lõpposa on kuulutatud 13.05.2020.a. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 18.06.2020.a. Asjaolud PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 31.10.2019 otsusega väärteoasjas nr 2316,19,006912 karistati M Ed KarS § 63 lõike 1 alusel LS § 201 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. 07.08.2019 koostatud väärteoprotokolli nr AB1569506 kohaselt 07.08.2019 kell 18:17 Tallinnas, Kalaranna tn, Kalaranna 20 ja Kalasadama tn vahel, liikudes Kalasadama tn suunas, juhtis M E mootorsõidukit xxx reg.nr xxx liiklusmärgi nr 351 (30km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 45+-3 km/h. Seega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 12 km/h, puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Oma tegevusega rikkus M E LS § 90 lg 1 p 1 ja LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 201 lg 1 ja LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu 15.11.2019 esitas M E enda esindaja Aslan Liivaku kaudu kohtule kaebuse, milles leiab, et kohtuvälises menetluses tehtud otsus tuleb tühistada

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kaebuses on välja toodud alljärgnev: Kohtuväline menetleja peab lähtuvalt

§ 74lg 1 p 8 otsuses põhjendama vastulauses esitatu mittearvestamist.

Kohtuväline menetleja on motiveerimiskohustuse täitmata jätnud,

§ 150lõike 1 p 7 kohaselt on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.

Kaebaja on oma vastulauses esitanud mitmeid vastuväiteid, millest kohtuväline menetleja ei vastanud mitte ühelegi. Kaebaja leiab endiselt, et on arusaamatu, kuidas ühes väärteoprotokollis on ühed tõendid, teises aga teised, kolmandas nn „parandatud“ väärteoprotokollis kritseldab tundmatu isik väärteoprotokollile midagi peale. Kaebaja poolt PPA-le 16.10.2019 esitatud teabenõudele, et kes see isik oli, ei osanud kohtuväline menetleja vastata ja lubas uurida, uurib aga siiani, kuna kaebajale ei ole tähtaegselt vastust tulnud. Ühes väärteoprotokollis nähtub, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll on asendatud videosalvestisega, E-toimikus tutvustatud väärteoprotokollis aga ei märgita enam videosalvestist ja tõendatud on üksnes tunnistaja A L ülekuulamisega. Kaebaja on seisukohal, et kui A. L teeb menetluses otsuseid, siis on ta kohtuväline menetleja, mitte tunnistaja. A L tegi menetlusotsuse samas asjas juhtimiselt kõrvaldamise kohta. Kaebaja leiab, et tema menetluses puudub õigusselgus, kuna temale on tutvustatud tänaseks juba kolme erinevat väärteoprotokolli, mistõttu ilmselgelt puudub kohtuvälisel menetlejal selge arusaam, milles ta üldse kaebajat süüdistab. Kaebaja oli õigustatud juhtima, kui tema kõrval on isik, kes on mootorsõiduki juhendaja, kaebaja oli koolituskursuse lõpetanud, tal oli vastav väljastatud tunnistus. Kaebajal on pooleli haldusasi nr 3-19-1586 sõidueksami sooritamise küsimuses, milles toimub alles selgitamine, kas kaebajal oli täielik juhtimisõigus juba 18.07.2019 kuupäeval või mitte. Kohtuvälise menetleja tegevus on olnud kaootiline. Kohtuväline menetleja ilmus kaebaja uude töökohta kahel korral, jättes mulje, et teostab sundtoomist. Kaebaja, saades sellest teada, saatis kohtuvälisele menetlejale sõnumi ja e-kirja, pakkudes välja kohtumise politseijaoskonnas 04.10.2019, sellele kohtuväline menetleja ei vastanud ning ilmus hoopiski kaebaja töökohta 01.10.2019, kus kohtuvälise menetleja ametnik tegi protokollis parandused ning kutsus seda allkirjastama isiku, keda ei tutvustatud kaebajale kui menetlusalusele isikule ning nimetatud tundmatu isik ei lisanud ka protokollile oma nime ega ametikohta. Kohtuväline menetleja eksis ka

§ 70

lg 4 vastu 01.10.2019 parandatud väärteoprotokollis, märkides lahendi kättesaamiseks 32 päeva. Samuti ei ole kohtuväline menetleja suutnud 31.10.2019 lahendis kuupäevi lugeda – rahatrahvi tasumiseks on määratud 15-päevane tähtaeg, ehk 16.11.

1. Kaebuse esitamise viimaseks tähtapäevaks on määratud 18.11.2019, otsuse jõustumise kuupäevaks on märgitud 19.11.2019, ehkki tegelik viimane kaebuse esitamise kuupäev on 16.11.2019 ning ilma otsust vaidlustamata jõustuks otsus 18.11.
2. Kohtumenetlus 2 22.04.2020 kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaitsja esitatud kaebuse juurde, palus kohtuvälises menetluses tehtud otsuse tühistada. Kaitsja selgitas, et otsuse tegemisel ja menetluse läbiviimisel on tehtud nii palju vigu, et see otsus ei saa kuidagi kehtiv olla. Algas sellest, et tehti protokoll, kus asukoht on kirjeldatud ühes kohas, sündmuskoht teises ja kolmas koht on politsei enda asukoht, kus on näha, et sellise koha peal ei ole võimalik kiirust mõõta läbi kurvi ja majade. Menetluse jooksul koostati 3-4 erinevat protokolli ning on ebaselge, milles täpselt kaebajat süüdistatakse. Lisaks ei võimaldatud kaebajal väärteotoimikuga tutvuda. Otsuses on kirjeldatud tõendid, mida ei ole väärteoprotokolli lisatud. Kaebaja seletas, et 07.08.2019 juhtis ta mootorsõidukit xxx Kalaranna tänava kandis ning oli autos üksinda. Tal oli autokooli poolt luba liigelda ja ootas oma sõidueksami aega. Tal oli piiratud juhtimisõigus, st tohtis sõita, kui kõrval on juhtimisõigusega isik. Tal ei olnud juhtimisõigusega isikut kõrval, aga tema praktika kohustused panid ta sellisesse olukorda. Ei saanud võtta taksot, kuna raha selle eest tasumiseks ei olnud. Kütus oli autos olemas. Politsei pidas ta kinni, kuna ületas väidetavalt kiirust. Lubatud suurim sõidukiirus oli 30, aga selle pildi peal, mis talle vilksamisi autoaknast näidati, oli kiirus vist 45, aga ta ei tea, kas see oli tema sõiduki kohta. Ei ole läinud politseijaoskonna toimikuga tutvuma, kuna on korduvalt kirja ja telefoni teel proovinud kohtumist kokku leppida, kuid E. J ja T. K poolt talle seda ei võimaldatud. Kui talle tuldi seda väärteoprotokolli uuesti tutvustama, siis sellele alla ei kirjutanud, kuna see oli vigane. Kui keeldus alla kirjutamast, kutsus politseiametnik kellegi teise sinna ruumi, ta ei tea, kes see oli, kuigi oli vormis. Kui keegi kirjutab protokollile alla, peab seal olema ka nimi ja ametikoht. Soovib, et otsus tühistatakse kõikide kohtuvälises menetluses tehtud vigade tõttu. Samuti uuris kohus järgmisi kirjalikke tõendeid: kaebus lisatud dokumentidega, väärteoprotokollid, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise protokoll, kiiruskaamera salvestis, taatlustunnistus, Maanteeameti liiklusregistri väljavõte, väärteomaterjali tagastamine, vastulause, telefonikõned ja sõnumid, väärteomenetluse jätkamise määrus, kohtumäärus, teabeõue, vastuskiri, e-kirjad, karistusregistri väljavõte, vaadeldi CD-plaadil olevat videot, kohtumäärus haldusasjas. 11.05.2020 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana ära politseiametniku A L (L), kelle ütluste kohaselt mäletab juhtumit, mõõtis kaebuse esitaja sõiduki kiirust Kalaranna tänaval, Kalasadama vastas. Juhti kontrollides selgus, et juhil M. El puudub kehtiv juhtimisõigus. Sõidukite vahe oli piisav, et veenduda selles, et mõõtis just tema sõiduki liikumiskiirust, nähtavus oli hea, miski mõõtmist ei takistanud, kaebaja oli autos üksinda ning juhi kohal. Selgitas kiirusemõõte seadme kasutamise põhimõtteid, mõõtsid lõigul, kus oli kehtestatud ajutine kiirusepiirang
3. Kohtuvaidluste käigus jäi kaebuse esitaja kaitsja kaebuse juurde, leides ühtlasi, et kiiruse mõõtmine on kaheldava väärtusega, seal olid vahel segajad, oli näha, et seal, kus oli rist, oli kaks posti, auto ees ja taga olid autod, mõõtesignaali oli segatud ja seal ei olnud võimalik kiirust tuvastada. Mõõtetulemuse seab kahtlus alla ka sihiku liikumine erinevates kohtades, kapotile, tuuleklaasile, külje peale. LaserCam kasutusjuhendi kohaselt on asukoha valimisel oluline see, et mõõdetav objekt oleks kogu mõõteprotsessi jooksul selges vaateväljas, siin ei saa väita, et oleks selge vaateväli, kuna kaks posti on autol ees. Soovitus on, et kiirusmõõturit kasutatakse statiivita vaid väga lähedal asuval objektide mõõtmisel, soovituslikult on selleks 100 m. Samuti on küsimus, et kus täpselt asus 30 ala märk, kuna paralleelselt ülekäigu koha kõrvalt läheb ristmik ehk siis liiklusseaduse kohaselt lõppeks ristmikult ära see koht, kus on kehtiv piirang. Samuti osundas kaebuse esitaja kaitsja menetluslikele vigadele (kolm väärteoprotokolli; kaebajale ei võimaldatud väärteotoimikuga tutvuda; puudulik teo toimepanemise koht; otsuses vale kuupäev; otsus hilines; vastulauset arvesse ei võetud; e-toimikus olevas väärteoprotokollis puudus igasugune viide kiirusmõõturile või selle asendamisele videosalvestisega) ning et M. Ea oli piiratud juhtimisõigusega, mida ei arvestatud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et käesoleva väärteoasja menetlemisel ei ole rikutud ei materiaal- ega menetlusnorme. Ajutise kiiruspiirangu märgi lõpetab ajutise kiiruspiirangu lõpumärk. Kuna lõpumärki ei olnud, siis menetlusalune isik oli kohustatud liikuma kiirusega 30 km/h. 3 Mõõtetulemus oli usaldusväärne, mõõtmine on toimunud nagu kasutusjuhend ja mõõtemetoodika ette näevad, kiiruse mõõtja oli saanud pädeva kiirusmõõte alase koolituse, kiirust mõõdeti tänaval, segavaid faktoreid ei olnud, kui mõõdeti menetlusaluse isiku sõiduki kiirust, siis teisi sõidukeid ega takistusi ei olnud. Kiirusmõõteseade oli taadeldud
4. märtsil 2019 ja vastav tunnistus on väärteotoimikus. Mis puudutab kaebuse esitaja kaitsja viiteid politseiametniku tegevusele, siis kaebus politseiametniku tegevuse peale on saanud lahendi ja seda enam täna arutada ei saa. Piiratud juhtimisõigust reguleerib LS § 95 lg 1, menetlusalune isik ei olnud piiratud juhtimisõigusega isik. Palus jätta tähelepanuta LaserCami kasutusjuhendi, kuna kohtutoimikusse kiirusmõõteseadme kasutusjuhendit kaitsja ei ole palunud lisada. Palus jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kaitsja leidis repliigi korras, et antud juhul oli tegemist piiratud juhtimisõigusega. Ajutine liiklusmärk oli pandud sellise arvestusega, et esimene ristmik lõpetab selle. Ekslikult väideti, et kõik vaided ja kaebused on eelnevalt ära menetletud, lahendamata on toimikuga tutvumisega seonduv. Kui kiiruse mõõtja ei olnud vastava juhendiga kursis, siis ta ei ole pädev seadet kasutama. Kohtuliku arutamise järeldused Vastavalt

§ 123

lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Hinnates kõiki esitatud tõendeid kogumis, asub kohus järgmistele seisukohtadele. Esmalt selgitab kohus, et ei võta seisukohta kaebuse selles osas, mis on samas asjas lahendatud varasema kohtulahendiga. Nii on Harju Maakohtu 08.10.2019 määruses (väärteotoimik lk 47) analüüsitud M. E kaitsja kaebust kohtuvälise menetleja tegevusele, milles taotleti 03.09.2019 edastatud kutse kui menetlustoimingu läbivaatamist ning selle seadusega vastuolus olevaks tunnistamist; menetlustoimingute nagu uue kutse esitamist, väärteoprotokolli tutvustamiseks või muutmiseks kaebaja jälitamise ja sundtoomise peatamist ning 03.09.2019 esitatud kutse alusel tehtavate toimingute tühiseks tunnistamist (esitati vastuväiteid kohtuvälises menetluses koostatud kutsele ning selle kätte toimetamisele M. Ele seonduvalt väärteoprotokolli tutvustamisega, sealhulgas kohtuvälise menetleja poolt kaebuse esitaja töökohta ilmumisele). Nimetatud kohtumäärusega jäeti M. E kaitsja kaebus rahuldamata, kuna rikkumisi kohtuvälise menetleja poolt ei tuvastatud. Ka antud asja menetlemisel ei tuvastanud kohus selliseid rikkumisi, mis tooksid kaasa kohtuvälises menetluses tehtud otsuse tühistamise. Kohus möönab, et menetlusalusele isikule oleks olnud menetluslikult selgem ja arusaadavam, kui tema suhtes koostatud väärteoprotokolli ei oleks kohtuväline menetleja pidanud muutma ning seal kajastuksid vaid esialgsed andmed. Samas on seadusandja näinud ette võimaluse ka väärteoprotokollis muudatuse tegemiseks ning vastavalt

§ 68

lg 2 juhul, kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli. 07.08.2019 koostatud väärteoprotokollis heideti M Ele esialgselt muuhulgas ette LS § 94 lg 1 rikkumist ning kohtuvälise menetleja lahend pidi olemas kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 07.09.

1. Seejärel on protokolli parandatud ning LS § 94 lg 1 asemel heideti isikule ette LS § 90 lg 1 p 1 rikkumist ning uueks lahendi kättesaamise ajaks märgiti 01.11.
2. Täiendatud väärteoprotokollis ei parandanud kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule etteheidetavat teo kirjeldust ning väärteoprotokollis toodud andmed kattuvad ka M. E suhtes tehtud väärteootsusega. Üksnes väärteoprotokollis M. E poolt rikutud õigusnormi parandamine ei toonud kaasa talle süüks arvatud väärteo kvalifikatsiooni muutmist ning ei olnud seega menetlusalusele isikule üllatuslik. Ka ei olnud asja materjalide juures trükitud väärteoprotokoll kuupäevaga 07.08.2019 (väärteotoimik lk 15) oluliselt erinev esialgsest käsitsi koostatud protokollist. Vastavalt kohtuvälise menetleja 22.04.2019 kohtuistungil antud ütlustele sisestatakse kohtuvälise menetleja 4 koostatud protokoll MIS-i ja sealt läheb see edasi e-toimikusse, selline protokoll võib tehnilistel põhjustel olla teistsuguste andmetega. Samas tõi kohtuvälise menetleja esindaja välja, et lähtutakse protokollist, mis antakse isikule allkirja vastu kätte ning sellekohane tegevus nähtub kohtu hinnangul ka asja materjalidest. M. E on esialgse protokolli kätte saanud, kuid parandatud protokollile allkirja andmisest on ta 01.10.2019 keeldunud, puuduvad andmed, et M. Ele oleks püütud allkirja vastu üle anda trükitud väärteoprotokolli. Puutuvalt M. E poolt osundatule, et ta keeldus väärteoprotokollile allkirja andmast, kuna see ei olnud korrektne, märgib kohus järgmist.

§ 70

lg 2 kohaselt juhul, kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse. Kuivõrd väärteoprotokollis on üksnes märgitud, et isik keeldus allkirjast 01.10.2019, mille kohta on antud allkiri (puudub ametinimetus) ning vaidlust ei ole selles, et allkirja andja ei olnud väärteoprotokolli koostaja E. J, nõustub kohus kaebuse esitajaga, et sellekohase allkirja andja on korrektselt jäänud tuvastama, st kohtuväline menetleja ei ole regulatsioonist kinni pidanud. Samas kinnitavad kohtule esitatud materjalid, et eeltoodud kohtuvälise menetleja minetus ei ole kaebajale kaasa toonud selliseid tagajärgi, mis tingiksid väärteomenetluse lõpetamise

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Vaatamata sellele, et M. E keeldus protokollile alla kirjutamast, olid talle protokollis kajastatud muudatused teada, mida kinnitab kohtuvälises menetluses 16.10.2019 esitatud vastulause, millele on osundanud ka kohtuväline menetleja 31.10.2019 koostatud lahendis. Kohus küll nõustub kaebuses tooduga, et vastavalt

§ 74

lg 1 p 8 tuleb kohtuvälises menetluses tehtud otsuses märkida ka vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning selle nõude täitmata jätmisega rikub kohtuväline menetleja oluliselt väärteomenetlusõigust vastavalt

§ 150

lõike 1 punktis 7 sätestatule, kuid praegusel juhul ei esine selliseid rikkumisi, mis tooks automaatselt kaasa kohtuvälises menetlus tehtud otsuse tühistamise. Kuigi väärteootsus ei kajasta vastulause mittearvestamise üksikasjalikke motiive, on väärteootsuses kohtuvälise menetleja seisukohad jälgitavad ja põhjendused arusaadavad ning puudub alus lugeda kohtuvälises menetluses tehtud otsust ebaseaduslikuks. Samuti arvestab kohus, et isik on saanud enda õigusi kaitsta läbi kohtumenetluse ning vastavalt

§ 123

lõikes 2 sätestatule arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-46-13 kohaselt menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, st maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Lähtuvalt kaebuses osundatust, et kohtuväline menetleja on eksinud ka

§ 70lg 4 vastu, märkides 01.10.2019 parandatud väärteoprotokollis lahendi kättesaamiseks 32 päeva, selgitab kohus, et Kr

MS § 171 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaega tundides, päevades ja kuudes ning tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. Seega tuleb antud juhul lugeda tähtaja kulgemise alguseks 02.10.2019. Kuna

§ 70

lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja juures kättesaadav pärast seda, kui on möödunud 30 päeva väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule kätteandmisest, siis kolmekümnes päev oli 31.10.2019 ning lahend pidigi olema kättesaadav alates 01.11.2019.a. Kohus ei nõustu ka kaebuses osundatuga, et kohtuvälises menetluses lahendi koostanud ametnik on eksinud otsuses märgitud tähtaegades.

§ 114

lg 4 kohaselt esitatakse kaebus üldmenetluses tehtud otsuse peale maakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Antud juhul oli kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 01.11.2019.a. Lähtudes KrMS § 171 lg 1 algas tähtaja kulgemine 02.11.2019 ning viieteistkümnes ehk kaebuse esitamise viimane päev saabus 16.11.

1. Viimane kuupäev langes aga laupäevale. Sellisel juhul kohaldub KrMS § 171 lg 3, mille kohaselt juhul, kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Seega on kohtuväline menetleja märkinud õigesti, et kaebuse 5 esitamise viimane esitata) 19.11.
2. tähtaeg on 18.11.2019 (esmaspäev) ning otsus jõustub (kui kaebust ei Järgnevalt hindab kohus, kas väärteoasjas kogutud tõendid kinnitavad menetlusaluse isiku poolt LS § 201 lg 1 ja LS § 227 lg 1 järgi kvaliftseeritava väärteo toimepanemist. LS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja õigustatult leidnud, et 07.08.2019 kell 18:17 puudus M. El vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Kuivõrd kohtule esitatud kaebuses osundati pooleliolevale haldusasjale nr 3-19-1586 sõidueksami sooritamise küsimuses, milles kaebuse esitamise ajal toimus alles selgitamine, kas kaebajal oli täielik juhtimisõigus juba 18.07.2019 või mitte, ootas kohus esmalt M. E käitumisele õige hinnangu andmiseks ära ka Tallinna Halduskohtu seisukoha eelnimetatud haldusasjas. Vastavalt 19.12.2019 kohtumäärusele 3-19-1586 (kohtutoimik lk 36-38) lõpetati haldusasja menetlus, sest M. E oli B-kategooria sõidueksami sooritanud ja talle oli juhiluba väljastatud. Kohtumäärusest nähtuvalt teatas Maanteeamet oma 07.10.2019 vastuses, et M. E on sõidueksami 28.08.2019 edukalt sooritanud ning talle on omistatud juhtimisõigus. Halduskohus selgitas määruses, et 18.07.2019 toimunud riiklikul sõidueksamil tehtud otsuse (võimaliku) õigusvastasuse konstateerimine väärteoasjas tehtud otsust ilmselt muuta ei saaks, sest olenemata sellest, et eksamineerija seisukoht võis olla ka ebaõige, ei oleks see pruukinud tähendada juhilubade kohest väljastamist, samuti ei andnud see kaebajale õigust kiirust ületada ega sõita ilma juhtimisõiguseta. Seega nähtub eelviidatud kohtulahendist üheselt, et 07.08.2019 M. El veel juhtimisõigust ei olnud. Seda, et M El puudus 07.08.2019 vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, kinnitab ka Maanteeameti liiklusregistri väljavõte (väärteotoimik lk 83), millest nähtuvalt on M. Ele juhtimisõigus omistatud 28.08.
3. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja ja tema kaitsja seisukohaga, et M. El oli väärteoprotokollis näidatud ajal vähemalt kehtiv piiratud juhtimisõigus. Kohtuväline menetleja osundas kohtuistungil õigesti, et piiratud juhtimisõigust reguleerib LS § 95 lg 1, mille kohaselt on piiratud juhtimisõigus noorema kui käesoleva seaduse § 103 lõikes 1 sätestatud isiku õigus juhtida mootorsõidukit käesolevas paragrahvis nimetatud juhtudel ja korras (LS § 103 lõike 1 p 7 kohaselt peab B-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks olema 18-aastane). LS § 95 lg 2 järgi võib piiratud juhtimisõiguse Bkategooria mootorsõiduki juhtimiseks anda 16-17-aastasele isikule ning LS § 96 lg 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument, milleks on esmane juhiluba, juhiluba, käesoleva seaduse §-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Seega selleks, et M. Ead saaks 07.08.2019 rikkumise ajal käsitleda piiratud juhtimisõigusega isikuna, oleks ta pidanud olema 16- või -17-aastane ning tal oleks pidanud olema ka piiratud juhtimisõigusega juhiluba. Kuna rikkumise ajal ei olnud M. E alaealine ning tal puudus ka vastav sõiduõigust tõendav dokument, ei olnud M. E isikuks, keda saaks pidada piiratud juhtimisõigusega isikuks LS § 95 mõttes. Kaebusele lisatud dokument nagu mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus (kohtutoimik lk 25) kinnitab küll seda, et M. E osales vastaval koolitusel, kuid ei kinnita vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Kaebuse esitaja viidet Riigikohtu lahendile 3-1-1-71-13 ei pea kohus asjakohaseks, kuna nimetatud lahendis käsitleti olukorda, kus mootorsõidukit juhtis LS § 95 lg 2 sätestatud tingimustele vastav isik, kuid nagu kohus eespool märkis, siis M. E nendele tingimustele ei vastanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas ei oleks M. E tohtinud sõiduautot juhtida, kuna tal ei olnud vastava kategooria 6 mootorsõiduki juhtimisõigust (rikkus LS § 90 lg 1 p 1). Juhtides mootorsõidukit ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta, täitis M. E LS § 201 lg 1 väärteokoosseisu. Kohtu hinnangul pani M. E teo toime otsese tahtlusega. M. E teadis, et 07.08.2019 ei olnud talle juhtimisõigust antud, st tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, kuid nimetatu ei takistanud tal sõidukit juhtimast. Kohtuistungil selgitas M. E, et tema praktika kohustused panid ta olukorda, kus tal oli vaja sõidukit juhtida, muud moodi ei olnud tal võimalik. Seega M. E teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönas seda. Kohtu hinnangul on õigesti kvalifitseeritud ning nõuetekohaselt tõendatud ka M. E poolt LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine. LS § 227 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis. Vastavalt 07.08.2019 koostatud väärteoprotokollile juhtis M. E 07.08.2019 kell 18:17 Tallinnas, Kalaranna tn, Kalaranna 20 ja Kalasadama tn vahel, liikudes Kalasadama tn suunas, mootorsõidukit liiklusmärgi nr 351 (30km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 45+-3 km/h, ületades seega suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 12 km/h. 22.04.2020 toimunud kohtuistungil M. E kiiruse ületamist protokollis näidatud ulatuses ei kinnitanud. Vastuseks kohtuvälise menetleja küsimusele, et kas kaebuse esitajale öeldi, et mis kiirusega ta liikus, vastas M. E, et selle pildi peal, mis talle vilksamisi autoaknast näidati, oli vist 45 km/h, aga ta ei tea, kas see oli tema sõiduki kohta, kuna tema ees oli ka üks auto. Kuigi kaebuse esitaja kiiruse ületamist ei kinnitanud, leiab kohus, et väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud eelkõige videosalvestusega CD-plaadil, millest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud ning tunnistaja A L ütlustega.

§ 31

lg 11 kohaselt juhul, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtu hinnangul vastab väärteoasja materjalide juures olev videosalvestus seaduses nimetatud nõuetele ja on lubatav tõend. Videosalvestusest nähtub ammendavalt millal, kus ja kuidas toimus M. E poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmine. Nii on salvestuselt selgelt näha M. E poolt juhitud sõiduk, et mõõdeti just tema sõiduki kiirust ning sõiduauto kiiruseks fikseeris kiirusmõõteseade 45 km/h. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja kaitsja seisukohaga, et mõõdetav objekt ei olnud selges vaateväljas ning kiiruse mõõtmisel olid vahel segajad (kaks posti, teised sõidukid). Nähtavus salvestusel on väga hea ning kuigi M. E juhitud sõiduk oli kolmest järjestikku sõitvast sõidukist keskmine (kahe auto vahel), oli sõidukite vahemaa piisav tuvastamaks just konkreetse sõiduki kiirus. Kohtu hinnangul ei olnud teised sõidukid ega postid mõõtmisväljas ning seega ei olnud need ka takistuseks kiirusmõõturi suunamiseks just M. E poolt juhitud sõidukile ning kiirusmõõturi sihik püsis kindlalt vaid tema sõidukil. Kiiruse mõõtmise viis läbi kohtuvälise menetleja ametnik A L, kelle kohus kuulas kohtuistungil üle tunnistajana. Kohtu hinnangul on A. L ütlused lubatavaks tõendiks, kuna ta andis ütlusi kiiruse mõõtmisega seonduvate asjaolude täpsustamiseks. Tunnistaja ütluste pinnalt on kohtul võimalik kontrollida videosalvestusel talletatud kiiruse mõõtmise õigsust ning anda hinnang menetlusaluse isiku võimalikule rikkumisele. KrMS § 66 lg 2 seab küll piirangu osaleda samas asjas tunnistajana uurimisasutuse ametnikul, kelle menetluses on kriminaalasi, st asja menetlenud isikul, kuid praegusel 7 juhul ei saa A. Lu käsitleda kohtu hinnangul kohtuvälise menetlejana. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlejaks E. J, kes koostas väärteoprotokolli ning kuulas tunnistajana üle A. L ja menetlusaluse isikuna M. E. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli 2013 otsus 3-1-1-36-13, p 6). Sarnaselt videosalvestusel kajastatule andis ka A. L ütlusi, et kolme järjestikku sõitva auto vahe oli piisav selleks, et mõõta just M. E sõiduki liikumiskiirust, mõõtmine ei olnud takistatud, oli valge aeg ning kaebaja oli autos üksinda. Selgitas, et LaserCam töötab laserkiirega, seade mõõdab laserkiire tagasipõrkumise sagedust ehk siis kui mõõdetakse liikuvat objekti, arvutab seade, millise kiirusega objekt läheneb. Seade filmib konkreetselt seda sõidukit, mida mõõdetakse. Seadme peal oleva sihikuga on võimalik tuvastada objekt, mida konkreetselt mõõdetakse. Seade näitab ja salvestab ka mõõdetava objekti liikumiskiirust muutuvalt ajas, ehk siis on näha ka seda, kas sõiduk kiirendab, aeglustab või sõidab ühtlase kiirusega ja konkreetset kiirust, millest lahutatakse laiendmääramatus 3 km/h kiiruste puhul alla 100 km/h. Samaaegselt ei ole võimalik korraga mõõta mitme sõiduki liikumiskiirust. On läbinud nii pädevameti koolituse kui ka LaserCam koolituse, liikluse järelevalve on nende põhitöö ning suur osa sellest on kiiruse mõõtmine. Kasutavad LaserCami igapäevaselt oma peamise töövahendina kiiruse mõõtmisel, töötab selle seadmega üle 2 aasta. Antud juhul mõõtsid kiirust teelõigul, kus oli kehtestatud ajutine kiirusepiirang 30 ning seade hakkab salvestama siis, kui see piir on ületatud. Testivad oma mõõteseadmeid igal hommikul ning veenduvad, et ei toimuks ekslikku mõõtmist. Vastuseks kaebuse esitaja kaitsjale andis tunnistaja ütlusi, et mõõtis kiirust umbes 200 m kauguselt, seekord statiivi ei kasutanud. Kuivõrd videosalvestuselt nähtuvad selgelt kiiruse mõõtmise asjaolud, ei muuda kohtu hinnangul mõõtmist ebausaldusväärseks ka kaitsja poolt osundatu, et vastavalt LaserCam 4 kasutusjuhendile kasutatakse kiirusmõõturit soovituslikult statiivita vaid väga lähedal asuva objekti mõõtmisel ning soovituslikult on selleks 100 meetrit. Selliste soovituste rakendamise vajadus võib tõusetuda olukorras, kus sõiduk ei ole selgelt vaateväljas või mõjutavad kiiruse mõõtmist ilmastikuolud vms takistavad asjaolud. Antud juhul ei tekitanud aga videosalvestusel kajastatu ning tunnistaja ütluste asjakohasus kohtul kahtlust M. E poolt juhitud sõiduki kiiruse tuvastamises. Samuti nähtub videosalvestuselt selgelt, et mõõtmine ei olnud ebakindel nagu osutas kaitsja. Kuna mõõdetakse liikuvat objekti, ei ole ka mõeldav, et seadme sihik püsiks liikumatuna vaid konkreetse sõiduki ühel kindlal osal (nt kapotil). Oluline on tuvastada konkreetse sõiduki kiirus kindlal ajal ning just sellised andmed kajastuvad ka talletatud videosalvestusel. Nii tunnistaja ütlustele kui ka videosalvestusel kajastatule tuginedes on kohtu hinnangul tõendatud ka mõõtetulemuse jälgitavus. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 1 on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja 1) mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või 2) mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. LS § 199 lg 7 kohaselt nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 3 lg 1 peab kiirusmõõturiga sõidukiirust mõõtev ametnik olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe ning nimetatud määruse teine peatükk sätestab kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika. 8 Praeguses asjas oli mõõtevahendiks kiirusmõõtur LaserCam 4 numbriga LE0168 ning asja materjalide juures on taatlustunnistus nr TTRS-19/00059 (väärteotoimik lk 6) selle kohta, et kiirusmõõtur LaserCam4 läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele, on taadeldud 08.03.
2. Politseiametnik on läbinud vastavad koolitused ning seega mõõtis kiirust selleks pädev ametnik. Ka ei tuvastanud kohus vastava mõõtemetoodika rikkumist – muuhulgas ei mõõdetud sõidukiirust tunnelis ega peeglilt nagu keelab eelviidatud määruse § 8 ning laserkiirusmõõturi kasutamisel suunati kiirusmõõtur mõõteobjektile sihiku abil ning mõõtesignaali sihtmärgi alas ei olnud teisi sõidukeid (määruse § 9 lg 3). Määruse § 9 lg 5 kohaselt on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus, kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise laiendmääramatused on esitatud määruse lisas
3. Vastavalt nimetatud lisale on paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatus sõiduki kiirusel 20-100 km/h +-3 km/h. Puutuvalt kaitsja osundatud kiirusmõõturi LaserCam kasutusjuhendile peab kohus vajalikuks märkida, et kuigi kohtuistungil tugines kaitsja enda seisukohtade esitamisel ka nimetatud kasutusjuhendile, siis vastavat juhendit ta asja materjalide juurde ei esitanud. Nimetatud juhendi edastas kohtule kaebuse esitaja e-kirja teel pärast seda, kui kohtulik uurimine oli lõppenud ning kohus oli juba lahkunud nõu pidama. Nimetatud asjaolu ei muuda kohtu poolt M. E käitumisele antud õiguslikku hinnangut, ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Siinjuures arvestab kohus just antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning nagu kohus juba eespool välja tõi, puudub kohtul esitatud tõendite pinnalt alus kahelda mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamises. Kohtul puudub alus kahelda ka tunnistaja ütlustes, et väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas kehtis kiiruspiirang 30 km/h. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrusele nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 9 lg 1 p 30 keelab märk 351 „Suurim kiirus” sõita suurema sõidukiirusega (km/h), kui märgil näidatud. Märk, mis piirab sõidukiiruse 30 km/h või alla selle, osutab ohtlikule teelõigule, millel hoiatusmärgid või teemärgised võivad puududa. Kaebuse esitaja kaitsja esitas 11.05.2020 kohtuistungil kaardi väljatrüki (kohtutoimik lk 62), millel kajastub Kalaranna tänav ning millel on kaebuse esitaja kaitsja märgistanud: Kalaranna 20 (punkt 1), peatumise märguande andmise koht (punkt 2), mõõtmise koht peatamisel näidatud pildi järgi (punkt 3) ja Suur-Patarei 14 (punkt 4). Tunnistaja märgistas omakorda kaardil nii rikkumise koha kui ka kiiruse mõõtmise koha (märgistatud hariliku pliiatsiga) ning kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt toimus rikkumine Kalaranna 20 ja Kalasadama tn vahel, on teo toimepanemise koht tuvastatav. Asjaolu, et kohtuväline menetleja ei osanud kaebuse esitaja poolt esitatud kaardil osundada konkreetsele kohale, kus asus kiirusepiirangu märk, ei tähenda, et teelõigul, kus toimus aset leidnud rikkumine, ei oleks eelnimetatud kiirusepiirang kehtinud. Seda, et antud teelõigul kehtis kiiruspiirang 30 km/h ei eitanud kohtuistungil ka kaebuse esitaja. Nimelt 22.04.2020 kohtuistungil vastuseks kohtuvälise menetleja küsimusele, mis oli lubatud suurim sõidukiirus, vastas kaebuse esitaja, et
4. Seega kinnitavad nii kaebuse esitaja ütlused kui ka asjas kogutud tõendid, et väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas oli suurim lubatud sõidukiirus 30 km/h. Sõites liiklusmärgi 351 mõjupiirkonnas kiirusega 45+/-3 km/h ületas M. E liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirust mitte vähem kui 12 km/h (rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid), pannes sellega toime LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtu hinnangul pani M. E teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna kohtuistungil ei eitanud kaebuse esitaja, et sõitis alas, kus kehtis kiiruspiirang 30 km/h, siis järelikult ei jälginud ta sõiduautot juhtides sõiduki spidomeetrit ning selline kaebuse esitaja käitumine annab aluse uskuda, et ta pidi võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma seda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et M. E käitumine sisaldab LS § 201 lg 1 ja § 227 lg 1 ettenähtud süüteokoosseise ja tema tegu on õigusvastane. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 9 Kohtu hinnangul ei kinnita kohtule 22.04.2020 kohtuistungil kaebuse esitaja kaitsja esitatud tõendid ka tema poolt osundatut, et kohtuväline menetleja ei võimaldanud väärteoasja materjalidega tutvuda.

§ 69

lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal õigus tutvuda väärteotoimikuga kohtuvälise menetleja juures 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest.

§ 114

lg 5 kohaselt kaebuse esitamise tähtaja jooksul asub väärteotoimik kohtuvälise menetleja juures ja seda ei väljastata, menetlusosalised võivad väärteotoimikuga tutvuda ja teha sellest väljakirjutusi või taotleda tasu eest koopiate tegemist toimiku materjalidest. Seega väärteotoimikuga tutvumiseks nii enne kohtuvälises menetluses tehtud otsust kui ka otsusele edasikaebamise tähtaja jooksul tuleb menetlusosalisel minna kohtuvälise menetleja juurde. Selle kohta, et kaebuse esitaja on soovinud väärteotoimikuga tutvuda, esitas kaitsja 28.10.2019 Põhja prefektuurist M. Ele saadetud vastuskirja, milles küsitakse, kas M. El on võimalik tulla Kesklinna politseijaoskonda ja tutvuda soovi korral rikkumise videoga, samuti esitada küsimusi, mis menetluse kohta veel teada soovib. Vastuskirjas teatab politseikapten, et on valmis kohtuma 29.10.2019 ja siis alates 01.11.2019 kaasa arvatuna ja edaspidistel kuupäevadel (kohtutoimik lk 48). 30.10.2019 on M. E saatnud e-kirja, milles teatab, et tal oleks võimalik tulla 01.11. alates 15.30 ning palub täpsustada, kas ja milline kellaaeg politseile sobib, 04.11.2019 teatas politseikapten, et kahjuks ei olnud teda sellel päeval, on see nädal olemas iga päev, v.a 07.11 (kohtutoimik lk 47). Rohkem e-kirju selle kohta, mis puudutavad väärteotoimikuga tutvumist, kohtule kaebuse esitaja ei esitanud. Lähtudes eelviidatud politseikapteni vastusest ei saa küll kuidagi järeldada, et kaebuse esitaja või tema kaitsja soovi tutvuda väärteotoimikuga oleks ignoreeritud. On usutav ja loogiline, et kõik ajad, mis sobivad menetlusalusele isikule, ei pruugi sobida kohtuvälisele menetlejale ja vastupidi, mistõttu väärteotoimiku tutvustamiseks (tutvumiseks) sobilik aeg võibki selguda alles mitme kirjavahetuse käigus ning vastavat huvi tuleb ka aktiivselt üles näidata. Kaebuse esitaja on küll esitanud veel teisi kirju, nimelt 09.09.2019, 17.09.2019 on M. E pöördunud ka politsei poole, kuid mitte väärteomaterjalidega tutvumiseks, vaid sooviga saada väärteoasja lahend (kohtutoimik lk 45) ning saada vastus protokolli allakirjutanud isiku kohta (kohtutoimik lk 49, 50), kuid need kirjad ei ole seotud sooviga tutvuda väärteotoimikuga. Samuti ei saa kohtuvälisele menetlejale ette heita, et kõiki materjale ei ole lisatud e-toimikusse. Kohtuväline menetleja selgitas kohtuistungil, et e-toimikusse ei ole võimalik kõiki materjale üles laadida ning ka

§ 811

lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse „E-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimääruse“ lisa 3 ei kohusta e-toimikusse kandma kõiki asjas kogutud materjale, nt videosalvestist vms. Selleks, et menetlusalusel isikul oleks täielik ülevaade tema suhtes alustatud väärteoasjas kogutud tõenditest, näevadki eelviidatud

§-d 69 lg 6 ja 114 lg 5 ette, et menetlusalune isik saab väärteotoimikuga tutvuda kohtuvälise menetleja juures, mitte lähtuma e-toimikus kajastatud andmetest. Seega ei saa antud juhul väita, et kohtuväline menetleja oleks piiranud isiku võimalusi enda kaitseõiguse teostamiseks või oleks kohtuvälises menetluses antud informatsioon olnud ebapiisav või eksitav. Kohtu hinnangul on ametiisik väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada. Ka on menetlusalusele isikule tema õigusi selgitatud ning ta on menetlusaluse isikuna üle kuulatud. Kohus küll tuvastas eespool menetluslikke rikkumisi, kuid ei käsitlenud neid sellise olulise rikkumisena, mis tooks kaasa väärteomenetluse lõpetamise. Siinjuures arvestab kohus, et menetlusalune isik on saanud menetluse kestel enda õigusi igakülgselt kaitsta ning menetluse käik ei ole olnud talle üllatuslik. Karistus Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS §-st 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 p 7 ja 8 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi 10 sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 201 lg 1 ja § 227 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 1 järgi. Kõrvaltvaataja jaoks on tegemist ühe käitumisaktiga – sõiduki juhtimisega. Seega arvestades, et M. E poolt toime pandud väärteod on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on õige eelpool tuvastatud väärteokoosseise käsitleda ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi. LS § 201 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. Kohtuväline menetleja määras LS § 201 lg 1 alusel M. Ele põhikaristusena rahatrahvi 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse ettenähtud sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud karistust kergendava asjaoluna kahetsus ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et põhikaristuse liik ja määr vastab M. E isikule ja tema süü suurusele. Mootorsõiduki juhtimist ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta ning liikluskorraldusvahendiga kehtestatud kiiruspiirangu eiramist ei saa pidada vähetähtsateks süütegudeks. Oht, et vähese kogemusega sõiduõiguseta sõidukijuht võib tekitada liiklusohtliku olukorra ning kahjustada kaasliiklejate elu, tervist ja vara, on reaalne ning sellistele rikkumistele tuleb alati vajaliku rangusega reageerida. Samas on M. E kohtuvälises menetluses tehtut kahetsenud, mida kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna ka arvestanud. Väärteoasjas olevast karistusregistri andmetest nähtuvalt puuduvad M. El kehtivad karistused. Arvestades karistust kergendavat asjaolu ning raskendavate asjaolude puudumist, isiku varasemat õiguskuulekat käitumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohus, et M. E süü on siiski keskmisest väiksem ning nõustub kohtuvälises menetluses M. Ele karistuseks määratud rahatrahvi suurusega. Kuna aga kohus tuvastas, et rikkumised pani M. E toime tahtlikult, siis karistuse veelgi väiksemas määras kohaldamine ei oleks kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud süüteoga ega süüdlase isikuga. Karistus peab mõjutama isiku hoiakuid, aga ka väärtushinnanguid ja põhimõtteid, mis soosivad nii õiguskuulekat käitumist kui ka julgust võtta vastutust toimepandu ees. Üldpreventiivseid kaalutlusi silmas pidades on oluline anda signaal kõikidele mootorsõiduki juhtidele, et õiguskaitseorganid reageerivad piisava rangusega kõikidele väärtegudele, mõjutades sellega liiklejaid olema liikluses hoolsad ja lugupidavad ning järgima liiklusseaduses sätestatut. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et M E kaebus tuleb jätta rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 31.10.2019 otsus väärteoasjas nr 2316,19,006912 – muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 11