← Eesti

2-19-11844/26

Obsah (7)§ 657§ 392§ 436§ 435§ 438§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-11844 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. august 2020, Tartu Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 331 lg 1 alusel menetlemata, kuna apellatsioonkaebust saab muuta kuni apellatsioonitähtaja lõpuni.

  1. Hagejad esitasid
  2. mail 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu käsitlus, et vanema ja laste nädalavahetusel samas eluruumis elamise korral tuleb jätta elatishagi rahuldamata olukorras, kus ei ole arusaadav, kui palju täpselt vanem laste peale kuulutas. Hagejad ei pidanud tõendama, et kostja poolt antav ülalpidamine kuni
  3. novembrini 2019 on olnud ebapiisav. Ebapiisava ülalpidamise andmine annab aluse elatise väljamõistmiseks. Kostja esitatud dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja väidet, et ta täitis piisavalt laste ülalpidamist ajavahemikul alates
  4. augustist kuni
  5. oktoobrini
  7. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 5

(10)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuste ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu

§ 657

lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded ning jätnud tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud (

§ 392lg 1, § 351 lg 1).

Hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas on otsus ka nõuetekohaselt (

§ 436; § 442 lg 8) põhjendamata.

Nimetatud vead võivad olla mõjutanud asja lahendamise tulemust. 10. Kohtul on

§ 392

lg 1 ning § 351 lg-te 1 ja 2 järgi ulatuslik selgitamiskohustus.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Maakohtus toimunud menetlus ega vaidlustatud kohtulahend ülalkirjeldatud nõuetele ei vasta. Lisaks ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230

lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

  1. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lõike 1 ja lõike 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).
  8. Hagis on palutud mõista välja elatis kolme lapse kasuks seaduses sätestatud miinimummääras (PKS § 101 lg 1) alates hagiavalduse esitamisest, s.o
  9. augustist
  10. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole kõik vaidluse 6

(10)lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited on piisavalt põhistamata ning tõendamata. Eelkõige jättis kohus vajalikul määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväite, et temalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurus on ebamõistlikult suur, aluseks olevad asjaolud ja tõendid. 12.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja
  2. septembril 2019 esitatud kirjalikus vastuses (I kd, tl-d 39–45) sellele, et praeguseks ajaks võib ka poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Riigikohus on
  3. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuse p-s 30 asunud seisukohale, et miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Seadusandja peaks Riigikohtu hinnangul kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku. Samuti on kostja seadnud kahtluse alla hagejate vajaduste suuruse ning väitnud, et hagejate ema osa laste kulude kandmises on olnud väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kostja tugines viidatud vastuses ka sellele, et laste kulutused on miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu.
  4. detsembril 2019 esitatud menetlusdokumendis on kostja mh avaldanud, et jääb varem esitatud seisukohtade juurde (II kd, tl-d 59 pöördel). 12.
  5. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad ning kui sellised asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13;
  8. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et see on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kirjeldatud aluste esinemine tuleb kostjal välja tuua ja vaidluse korral enda vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka tõendada. Riigikohus on
  11. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuse p-des 20.1 ja 20.2 leidnud, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades tuleb laste vajadusi hinnata eraldi. Lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui lapse ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele, mänguasjadele) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad. 7
(10)12.
  1. Vaidlustatud otsuses on maakohus märkinud, et vaidlust ei ole selles, et laste vajadused kuus on miinimummääras. Apellatsioonkaebuse kohaselt on see maakohtu järeldus ebaõige. Maakohus on kostja hinnangul ebaõigesti leidnud, et laste igakuised kulutused kuus on miinimummääras. Maakohtu järeldus vaidluse puudumise kohta laste vajaduste osas tugineb kostja lepingulise esindaja poolt
  2. jaanuari
  3. a kohtuistungil kohtu küsimusele antud jaatavale vastusele, et laste peale kulub hagejate poolt märgitud miinimumelatis kuus (II kd, tl 74 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud kostja esindaja poolt istungil väljendatust ennatliku järelduse, arvestades, et kostja oli menetluses eelnevalt läbivalt esitanud vastuväiteid elatise suurusele ning leidnud, et elatis miinimummääras kõigile kolmele lapsele on ebamõistlikult suur. Kostja eelnevaid vastuväiteid arvestades oleks kohtul tulnud istungil välja selgitada, kas ja millises ulatuses kostja varem esitatud vastuväidetele tuginemisest loobub. Istungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus kostja esindajale asjakohaseid täpsustavaid küsimusi esitanud. Lisaks ei nähtu hagejate poolt
  4. novembri
  5. a menetlusdokumendis esitatud arvestustest (I kd, tl-d 184–185), et kõigi kolme lapse vajaduste katmiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär.
  6. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud välja selgitamata, kui palju andis kostja hagejatele vahetult elatist alates hagiavalduse esitamisest, s.o
  7. augustist 2019 kuni vanemate lahku kolimiseni, s.o kuni
  8. oktoobrini
  9. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga selles, et maakohus ei ole otsuses jälgitavalt põhjendanud, kas kostja on rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust ning millisel määral. Hagejad nõuavad elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kuivõrd elatist ei nõuta tagasiulatuvalt (PKS § 108), on maakohus tähtsustanud üle asjaolu, et kuni
  10. oktoobrini 2019 elas kostja hagejatega koos. Elatisenõude rahuldamise eelduseks on ülalpidamiskohustuse rikkumine ülalpidamist andma kohustatud isiku poolt. PKS § 100 lg 2 esimeses lauses on toodud üksnes näitlik loetelu juhtudest, millal vanem peab täitma ülalpidamises kohustust elatise maksmise teel. Senise kohtupraktika järgi ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu
  11. jaanuari
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  13. juuni
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2156-15, p 11). Järelikult ei saa vaidluse korral üksnes hagejate ja kostja koos elamise faktist teha järeldusi, kas kostja on andnud ülalpidamist piisavas ulatuses. Maakohtul on võimalik alles pärast ülalviidatud asjaolude väljaselgitamist anda hinnang, kas ja millises ulatuses on põhjendatud elatise väljamõistmine ajavahemiku eest alates
  15. augustist kuni
  16. oktoobrini
  18. Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada. Kuivõrd maakohus on jätnud eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata, ei saa ringkonnakohus hagi ise sisuliselt lahendada. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte 8
(10)õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
  1. Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud. Asja lahendamiseks peab kohus välja selgitama, kas kostja on rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust ning kas esinevad alused kostjalt seadusest tulenevas miinimummääras nõutava elatise vähendamiseks.
  2. Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus veel järgmist. 16.
  3. Kostja on menetluses läbivalt leidnud, et ta ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Ringkonnkohus rõhutab sellega seoses juba eespool märgitut, et vanem rikub ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses. Alates hagiavalduse esitamisest teadasaamisest pidi kostja arvestama, et hagejad nõuavad temalt ülalpidamise andmist elatise tasumisega. Asjaolu, et kostja on alates
  4. novembrist 2019 lastele elatist tasunud, ei muuda olematuks võimalikke varasemaid rikkumisi ülalpidamiskohustuse täitmisel. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik tuvastada, kas kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud. 16.
  5. Hagejad on palunud jätta menetlemata kostja poolt
  6. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuse täpsustuse, kuna apellatsioonkaebust saab muuta kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Ringkonnakohtu hinnangul puudub viidatud
  7. mai
  8. a täpsustusel (II kd, tl 119) apellatsioonimenetluse seisukohalt sisuline tähtsus. Kuigi kostja on algses apellatsioonkaebuses (II kd, tl-d 105–107) taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, ei nähtu siiski apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja oleks soovinud vaidlustada maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagejate nõude elatise saamiseks ajavahemiku alates
  9. august kuni
  10. oktoober 2019 eest rahuldamata. Kuivõrd hagi rahuldamata jätmine ei riku kostja subjektiivseid õigusi, puudus ringkonnakohtul ka alus eeldada, et kostja sooviks nimetatud osas maakohtu otsust vaidlustada. Seega ei muuda viidatud täpsustus seda, millises ulatuses ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust kontrollib.
  11. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus käesolevas otsuses apellatsioonkaebuste muudele väidetele. 18.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 9

(10)10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.