Obsah (8)

§ 62§ 230§ 231§ 459§ 497§ 173§ 163§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 07.01.2020.a Tallinn Tsiviilasja number 2-19-8989 Tsiviilasi Xxxhagi Xxxja X

§ 62lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 12.06.2019 esitatud hagiavalduse kohaselt on 23.03.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-118351 Xxx(hageja) välja mõistetud Xxxja Xxx(kostjad) kasuks elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Arvestamata on jäänud kostjate seaduslikule esindajale makstav lastetoetus, mida hageja palub maha arvestada elatisest. Hageja selgitab, et sama kohtulahendiga määrati kindlaks ka hageja ja kostjate suhtluskord, mida on muudetud Harju Maakohtu 05.09.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-

1. Hageja kohtub kostjatega iga kalendri järgi paaritul nädalal reedest pühapäevani ja paaris nädalal teisipäeval ja neljapäeval. Sama määrusega määrati ka kindlaks, et hageja korraldab laste osalemise trennides, huviringides või muudel üritustel, mis toimuvad isaga koosviibimise nädalalõpul. Seega on tsiviilasjas nr 2-18-5273 tehtud määrusega kindlaks määratud, et minimaalselt saab hageja kostjatega aega veeta kokku 118 tundi ja millele lisaks kohustub hageja kandma kostjatega kaasnevad kulutused seoses vaba aja veetmisega ajal, mil kostjad viibivad hageja juures. Hageja nendib, et on seesuguseid kulutusi kandnud ka varem. Hageja toob esile, et elatise väljamõistmise seisuga on oluliselt suurenenud nii miinimumtöötasu, kuid samuti ja olulisimana hageja vahetud kulutused kostjatele kaasnevalt suhtluskorra muutusega, millega seoses veedavad kostjad varasemast rohkem aega hagejaga. 2 Hageja palub vähendada kostjate kasuks väljamõistetud elatist ning välja mõista hagejalt kostjate kasuks elatis, mis vastab 35 %-le Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Kostjate vastus Kostjad on oma vastuses leidnud, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna nõue ei ole põhjendatud. Kostjad märgivad, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Hageja ei ole esitanud erandlikke asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada, et tema ei ole võimeline elatist täies ulatuses maksma. Kostjate esindaja juhib tähelepanu, et vastavalt tsiviilasjas nr 2-18-5273 tehtud määrusele saab hageja minimaalselt kostjatega aega veeta kokku 112 (mitte 118) tundi, ehk siis umbes 15% ajast kalendrikuus, seega ei ole alust arvata, et kostjad viibivad hageja juures olulise osa ajast. Lisaks puuduvad vastavasisulised tõendid hageja kulutuste kohta kostjate ülalpidamiseks kokku ca 300 eurot kalendrikuus. Seejuures on väär hageja väide selle kohta, et temal on kulutused huviringidele, kuna nii lasteaia, kui ka huviringide eest tasutakse laste ema poolt. Kohtu põhjendused
2. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli kuutasu alammääraks 540, millest ½ on 270 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). Alates 01.01.2019 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot.
2. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostjad Mxxxja hageja ühised lapsed (tlk 9, 10). Tsiviilasjas nr 2-15-118351 (materjalid nähtavad kohtute infosüsteemist) on Harju Maakohus 23.03.2016 otsusega välja mõistnud hagejalt mõlema kostja kasuks elatise poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Samuti on kohus sama otsusega määranud kindlaks hageja ja kostjate suhtlemise korra 3 selliselt, et lapsed kohtuvad oma isaga iga nädala laupäeval või pühapäeval alates kella 12.00 kuni 20.00 ning iga nädala teisipäeval ja neljapäeval alates kella 18.00 kuni 20.
3. Jõulupühad veedavad lapsed paarisaastatel emaga ja paaritutel isaga, aastavahetuse vastupidi. Tsiviilasjas 2-18-5273 (materjalid nähtavad kohtute infosüsteemist) on 05.09.2018 määrusega suhtluskorda muudetud ning määratud suhtluskord kuni laste kooli minekuni selliselt, et hageja kohtub oma lastega igal kalendri järgi paaritul nädalal reedest pühapäevani (s.o reedel alates kella 17.00 kuni pühapäeval kella 19.00) ning paaris nädalal teisipäeval ja neljapäeval (kell 17.00-20.00). Samuti on määratud, et isa korraldab laste osalemise trennides, huviringides või muudel üritustel, mis toimuvad isaga koos viibimise nädalalõpul; lapsed veedavad 24.-26.detsembri paaris aastatel isaga ja paaritutel aastatel emaga ning paaris aastal 31.detsembri ja järgneva 01.jaanuari emaga ja paaritul aastal isaga.
4. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduse kohaselt palub hageja väljamõistetud elatist vähendada 35 %-ni Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärani kuus. Kohus selgitab, et hagejal on õigus nõuda väljamõistetud elatise suuruse muutmist

§ 459

lg 1 ning

§ 497

alusel.

§ 459

lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p 2).

§ 497

sätestab, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Elatise suuruse muutmisel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Kohus selgitas nimetatut ka 30.09.2019 eelistungil (tlk 36-37).

1. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-15, p 11).
2. Esmalt tuvastab kohus asjaolud, millised olid aluseks tsiviilasjas nr 2-15-118351 23.03.2016 kohtulahendi tegemisel. Märgitud tsiviilasja kohtuotsusest nähtub, et kostja ei toonud nimetatud menetluses välja asjaolusid, mis annaksid põhjuse elatise väljamõistmiseks alla seadusega kehtestatud elatise minimaalsuuruse. Seega saab kohtu hinnangul eeldada, et hageja oli nimetatud 4 menetluse ajal võimeline elatist miinimumsummas tasuma ning kostjate igakuised kulud vastasid menetluse ajal vähemalt miinimumsuurusele.
3. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et kostjate igakuised kulud oleksid vähenenud, s.o, et kulud oleksid miinimumist väiksemad. Kostjate seaduslik esindaja on 30.09.2019 välja toonud, et võrreldes eelmise lahendi tegemise ajaga on lisandunud kostjatel huviringi kulud, s.h kunstikool 49 eurot ühele lapsele ja koolialguskursused 35 eurot. Samuti on lisandunud lasteaiakulu 65 eurot ning logopeedi kulu 15 eurot kord (tuleb käia 2 korda nädalas). Logopeedi osas on kostjad esitanud kohtule ka tõendid teenuse vajalikkuse osas (tlk 59-61). Nimetatust võib eeldada, et kulud on kasvanud vähemalt 100 euro ulatuses mõlema lapse osas. Kohus arvestab, et kõik nimetatud kulud ei pruugi olla igakuised (s.o nt huvikoolid ning eelkool ei ole aastaringsed). Seega on kohtu hinnangul ka käesoleval ajal kostjate igakuised kulutused põhjendatud vähemalt miinimumulatuses ning tulenevalt elukalliduse tõusust võivad kostjate igakuised kulud olla isegi suurenenud. Hageja poolt viidatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
4. a uuringus "Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" välja toodud lapse keskmised ülalpidamiskulud on uuringust möödunud kuue aasta jooksul seoses üldise elukalliduse tõusu ja tarbijahinnaindeksi muutmisega kohtu hinnangul kindlasti suurenenud ning nendest ei saa laste vajaduste määratlemisel käesoleval ajal enam lähtuda. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige siiski laste põhjendatud vajadusest tagamaks laste arenguks piisavad vahendid. Kohus peab vajalikuks märkida, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-160-12, p 17).
5. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust elatise muutmiseks ka hageja poolt viidatud majandusliku olukorra tõttu. Kohus selgitab, et lastele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja muutunud töövõimetuks ning hageja ei ole tõendanud, et tema sissetulek oleks vähenenud. Seega asub kohus seisukohale, et kostja majanduslik olukord võrreldes 2016 aastaga ei ole oluliselt muutunud. Samuti ei ole hageja välja toonud asjaolusid, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel kahjustuks hageja enese 5 tavaline ülalpidamine. Kohus on 30.09.2019 eelistungil selgitanud, et hagejal tuleb välja tuua, milline oli hageja majanduslik seisund eelmise elatise väljamõistmise ajal ja mis on käesoleval ajal muutunud. Kohtule tuli esitada ka igakuiste kulude ja tulude nimekiri. Hageja ei ole kohtule välja toonud, millised asjaolud seoses hageja majandusliku seisundiga on muutunud võrreldes eelmise elatise väljamõistmise ajaga. Samuti ei ole hageja välja toonud kohtule igakuiste tulude ja kulude nimekirja. Hageja poolt esitatud xxx konto väljavõte Eesti Energia AS-le makstavate summade osas ei tõenda hageja igakuiseid kulusid (tlk 41). Väljavõttest ei nähtu, mille eest konkreetselt on Eesti Energia AS-le makstud (s.h millisele aadressile osutatud teenused). Hageja poolt esitatud veetarbimise andmed ei tõenda aga konkreetseid kulusid seoses veetarbimisega (tlk 42-53). Tõendatud on üksnes telefonikulu olemasolu (tlk 54). Samas ei kinnita nimetatud tõend hageja igakuiste kulude suurenemist. Eelistungil on hageja esindaja kinnitanud, et hagejal on alati olnud miinimumulatuses palk. Seega ei ole ka hageja sissetulek muutunud. Kohus peab vajalikuks m.h selgitada ka, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.
6. Hageja on välja toonud, et käesoleval juhul annab alust elatise vähendamiseks asjaolu, et suhtluskord on muutunud ja kostjad veedavad hagejaga võrreldes eelneva ajaga rohkem aega ning hageja teeb kostjatele ka teatud kulutusi. Esmalt peab kohus vajalikuks selgitada, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lapsele asju või tasuda teatud teenuste eest (s.h nt riided, mänguasjad, trennid), siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline kokkulepe lapsega kooselava vanemaga. Samuti on kohus seisukohal, et laste püsikulude olemasolu ei sõltu sellest, kas lapsed veedavad isaga ca 3 kuni 5 päeva kuust. Nende päevade eest, mil lapsed veedavad hagejaga, ei vähene laste ema teatud püsikulud lastele (nt lasteaiakulud, riided, huvialad). Kulud võivad väheneda üksnes minimaalselt toidukulude, eluasemekulude ja vaba aja kulude osas ajal, mil kostjad viibivad hageja vahetul ülalpidamisel. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et hageja ka teatud kulutusi sel ajal teeb, s.h eluasemekulud, kulud vabale ajale. Samas suuremate ja kallimate asjade ostmine peaks eeldama vanematevahelist 6 kokkulepet ning kui hageja soovib veel täiendavalt midagi lastele osta (sh hageja poolt viidatud nutikellad), saab ta seda teha täiendavalt elatisele. Kohtu hinnangul saab eeltoodust tulenevalt vähendada elatist seega 5 % ulatuses arvestades asjaoluga, et lapsed veedavad mõned päevad kuust hagejaga ning on sel ajal hageja vahetul ülalpidamisel.
7. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3 märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. PHS §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-17416, punkt 11). Hageja on viidanud, et laste emale laekub lastetoetus. Kohus selgitab, et iseenesest ei ole välistatud nimetatud asjaolu arvesse võtmine elatise vähendamisel. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealistele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes hageja taotlusel ja juhul, kui hageja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et käesoleval juhul on hageja poolt väljatoodud asjaoludel võimalik elatise suurust muuta (s.o asjaolu, et kostjad viibivad mõned päevad kuus ka hageja vahetul ülalpidamisel), siis on kohtu hinnangul võimalik võtta arvesse ka peretoetuste laekumist kostjate seaduslikule esindajale. Seega peab kohus käesoleval juhul võimalikuks vähendada elatist täiendavalt 5 % võrra.
8. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Harju Maakohtu 23.03.2016 otsust tuleb muuta selliselt, et hagejalt tuleb alates hagiavalduse esitamisest välja mõista igakuine elatis Xxxtema ülalpidamiseks suuruses, mis vastab 40 %-le Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale kuni tema täisealiseks saamiseni ning igakuine elatis Xxxtema ülalpidamiseks suuruses, mis vastab 40%-le Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale kuni tema täisealiseks saamiseni. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada summadega, mida hageja on menetluse käigus kostjatele tasunud. Seega, juhul kui hageja 7 poolt on kohtumenetluse kestel kostjatele makstud elatist, siis nimetatud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada. Menetluskulud 13.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. 14.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 8