← Eesti

1-19-8577/42

Obsah (8)§ 61§ 7§ 3051§ 339§ 342§ 63§ 296§ 337

1-19-8577 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2020.a Tallinn Kohtuasja number 1-19-8577 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Ivi K

§ 61

lg 1 kohaselt teha ei ole lubatud (Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu). Apellantide hinnangul on maakohus toiminud Guido Gustasson ütluste ebausaldus-väärseks tunnistamisel ilmselt

§-s 3051 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust rikkuvalt. 3.4 Kui maakohus ei oleks Guido Gustassoni ütlusi ebausaldusväärseks lugenud, puudunuks maakohtul seonduvalt II episoodiga lubatav tõendikogum, mis annaks tõenduslikud alused tunnistada Guido Gustasson süüdi etteheidetud kehalise väärkohtlemise teos. Asjas puuduvad mistahes legitiimsed alused kahtlemaks süüdistatava ütluste usaldusväärsuses. Asjas pole ka esitatud ega uuritud ühtegi tõendit, mis vähemalt viitaks kaudseltki vastuolule Guido Gustassoni ristküsitlusel antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel või võimalikele puudujääkidele Guido Gustassoni võimes tajuda adekvaatselt tema ümber toimuvat ning tema poolt tehtavat. Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsuses puuduvad täielikult loogilised, faktilised ja õiguslikud põhjendused Guido Gustassoni ütluste (mille kohaselt ei ole tema olnud süüdistuses märgitud ajal kehalises kontaktis XX-ga) ebausaldusväärseks lugemise kohta. Kohtuotsuses puuduvaid seadusega nõutud põhjendusi ei või asendada kohtu arvamusega kohtumenetluse erinevate poolte esitatud tõendite mitteriimumisest. 3.5 XX ütluste usaldusväärseks tunnistamisel on maakohus toiminud ennatlikult. Tuleb arvestada, et dokumentaalsed tõendid nagu lähisuhtevägivalla infoleht, patsiendikaart, taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks, jms on genereeritud ainult ühest tõendiallikast, s.o XX-st ja tema väidetest. Guido Gustasson ütluste mitteriimuvus XX poolt genereeritud tõenditega ei 3

(10)indikeeri ega tõenda iseenesest veel kuidagi seda, et „kannatanu“ räägib tõtt. Esitamata kohtuotsuses süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta muid põhjendusi peale selle, et need ei riimu kannatanu enese genereeritud paljude ühesisuliste tõenditega, on maakohus rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamiskohutust. Kohtuotsusest ei ole võimalik vastavate põhjenduste puudumise tõttu aru saada – kuidas on maakohus jõudnud samale tõendikogumile tuginedes dualistlikule siseveendumusele, et I episoodis (s. o XX-lt vabaduse võtmise süüdistuses) ei ole XX ütlused kohtule usutavad, kuid on usutavad siis, kui süüdistus puudutab XX kehalist väärkohtlemist, mis toimus väidetavalt samas aeg-ruumis, kus väidetav vabaduse võtminegi. 3.6 Apellantide hinnangul ei ole eluliselt usutav, et tervelt 5 päeva jooksul pärast väidetavaid kuriteosündmusi, ei häirinud igapäeva argitoimetuste juures XX üldsegi väidetavalt temaga juhtunu, s.o Guido Gustassoni poolt temalt vabaduse võtmine ja valu tekitanud kehaline väärkohtlemine, ning alles pärast vestlusi naiste tugikeskuse tugiisikutega otsustas ta pöörduda EMO-sse ja politseisse. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et XX töötas ise sisuliselt naiste tugiisikuna, kes andis nõu väärkoheldud naistele, mis tõttu pole ka kuidagi usutav, et ta ei teadnud – kas ja mis eesmärgil peaks pöörduma EMO-sse ja politseisse. Apellantide veendumuse kohaselt pöördus XX EMO-sse ja politseisse alles siis, kui tal tekkis vilunud naiste nõustajana kartus, et ilma Guido Gustassoni vastu suunatud süüteomenetluseta ei tarvitse saata teda edu vaidluses tütre hooldusõiguse üle (millist võtet on kasutatud Eesti perekonnaõiguslikus sotsiaalpraktikas korduvalt, enamasti küll ebaõnnestunult). 3.7 Maakohus ei ole arvestanud asja kohtueelses menetluses videoplatvormil ülekuulatud ühise lapse RR´ ütluste sisuga, sest neist ei järeldu, et „randmetest kinni võtmist nägi ka R /--/“ (kohtuotsuse lk 7, viimane lõik). Maakohtu poolt kohtuotsuses väikelapsele (R-le) omistatud ütlustega ei haaku ühelgi viisil ka XX enese poolt kohtuistungil antud vastuolulised ütlused: „Siis kui R oli, siis ta võttis nende kohtade pealt (näitab randmeid) kinni.“ (vt 21.01.2020 kohtuistungi protokolli lk 6); „Kui R koju tuli, kas ta tuli siis sinna teile magamistuppa või magamistoa juurde? Ta tuli magamistuppa. Mina olin voodi peal ja ta tuli minu juurde. Võttis mul ümbert kinni, sest ma nutsin ja olin seal“ (vt 21.01.2020 istungi protokolli lk 7); „Kui R tuli siis olin mina voodis ja Guido istus tugitooli peal.“ (vt 21.01.2020 istungi protokolli lk 20). XX ütlused välistavad täielikult võimaluse, et R sai näha isa Guidot hoidmas kinni ema X kätest süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Apellandid on kokkuvõtvalt seisukohal, et maakohus ei ole lahendanud Guido Gustassoni süüküsimust II episoodi osas vastavuses kehtiva kriminaalmenetlusõigusega (rikutud on

§-s 3051 lg 1 ja §-s 339 lg 2 sätestatut). 3.8 Võttes arvesse, et praeguses asjas on tõendamise tähenduses tegemist nn „sõna-sõnavastu-olukorraga“, kus teistel kogutud tõenditel ei ole iseseisvat gnoseoloogilist tõendusjõudu, siis tuleb XX enese poolt kohtus antud vastuoluliste ütlustega loodud kõrvaldamatud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks ning mõista Guido Gustasson temale esitatud kõigis süüdistustes õigeks (

§ 7

lg 3 – Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks). Kohus ei või anda kannatanu ütlustele põhjendamatult suuremat kaalu kui süüdistatava ütlustele (vt ka RKTKo 3-1-1-10-17, p 8). 3.9 Kohtuotsuses III episoodis Guido Gustasson süü kohta esitatud põhjendustest nähtuvalt on kohus lugenud III episoodi tõendatuks kannatanute XX ja CC ütlustele tuginevalt. Maakohus leidis taas, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed põhjusel, et need on kooskõlas teiste kogutud tõenditega, sh kannatanu ütlustega ning kuriteosündmuse kohta tehtud 4

(10)videosalvestisega. Guido Gustasson ütlused kui tõendi (mille kohaselt ei ole ta kannatanu suhtes vägivalda kasutanud, jättis kohus taas ebausaldusväärsuse motiivil kõrvale põhjendusega, et need on vastuolus teiste kogutud tõenditega ning ei ole eluliselt usutavad (vt kohtuotsuse lk 10, teine lõik). Apellandid, olles eespool juba selgitanud, miks ei saa ütluste ebausaldusväärsuse indikaatoriks olla nende vastuolu, s. o mitteriimuvus teiste tõenditega. Eelöeldu on analoogia korras kohaldatav ka III episoodi kohta antud G. Gustasson’ ütluste ebausaldusväärseks lugemisel, mistõttu tuleb ka selle episoodiga seonduvalt sedastada maakohtu poolt kohtuotsuse tegemisel

§ 3051lg 1 olulist rikkumist.

3.10 Maakohus ei ole asjas otsuse tegemisel arvestanud, et kannatanu CC ütlused ületamatult vastuolulised. Apellantide veendumuse kohaselt ei ole eluliselt usutav, et kannatanu, keda on väärkoheldud oma ema kodumaja ees, ei suuda hiljem meenutada kuriteopaika aadressitäpsusega. Ütlused isikult, kes ei suuda meenutada kuriteosündmust määratlevaid peamisi asjaolusid, ei saa olla eluliselt tõsiseltvõetavad ning seega mitte ka usaldusväärsed. Süüdimõistva otsuse rajamine ilmselt ebausaldusväärsele tõendile rikub aga oluliselt otsuse põhjendamise ja seaduslikkuse nõudeid (

§ 3051lg 1, § 339 lg 2).

Maakohus on jätnud täiesti tähelepanuta ning arvesse võtmata, et III episoodi kohta tunnistajana ülekuulatud XX ütlustest ei järeldu, et tema nägi Guido Gustassoni poolt CC suhtes vägivalda kasutamas. On oluline märkida, et XX, kes väidetavalt nägi kuriteo sündmust pealt, ei ole ütlusi andes täpsustanud mitte ühegi sõnaga – milles konkreetselt avaldus Guido Gustassoni ja CC vaheline kehaline kontakt viimase väärkohtlemise mõttes.

  1. Ringkonnakohtu istungil kaitsja ja süüdistatav jäid apellatsioonis toodu juurde. Prokurör ei toetanud apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.2 Esitatud apellatsioonis taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid 5

(10)nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja ja süüdistatav taotlevad maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 5.3 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 5.4 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Guido Gustassoni süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi 05.05.2018 ja 01.01.2019 toimepandud kuritegudes on põhjendamatu. Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Guido Gustassoni süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu XX ja CC ütlustele ja teistele tõenditele, sh tunnistaja RR, MM ütlustele, mis toetavad XX antud ütlusi. 6.1 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada kannatanute XX ja CC ütlused ebausaldusväärseks. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanute XX ja CC ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud XX ja CC ütluste usaldusväärsust ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud XX ja CC ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on 6

(10)usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanute XX ja CC ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 6.2 Maakohus ei ole lugenud kannatanu XX ütlusi usaldusväärseks ainult põhjusel, et need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks põhjusel, millele viitavad ka apellandid usaldusväärsuse hindamisel, et kannatanu ütlused on olnud järjepidevad kogu menetluse vältel. Kohtupraktika kohaselt on usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiteks, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad (vt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Ka apellantide poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-89-12, p 14 on märgitud, et kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Seega viitavad apellandid märgitud lahendite punktides esitatud seisukohtadele valikuliselt, kuid jätavad tähelepanuta ülejäänud seisukohad nimetatud punktides. 6.3 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kannatanute XX ja CC ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud apellantide poolt märgitud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt märgitud seisukohti. Lisaks väärib märkimist, et uurimistoimingu protokollides või kriminaaltoimiku muus dokumendis kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahelise vastuoluna, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud

§ 296

lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (vt RKKKo nr 3-1-1-6207). Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud silmas olukorda, kus isikud on ristküsitlusel andnud ütlusi, mis kattuvad protokollides, sh ekspertiisiaktis asitõendi vaatlusprotokollis või patsiendikaardil kajastatud asjaoludega, mille puhul ei ole omavahel vastuolu ning mille pinnalt on võimalik nentida, et ristküsitlusel ütlusi andnud isikud on andnud ka väljaspool ütlusi või selgituste käigus sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda sellistele ütlustele või selgitustele ja selline tuginemine ei ole seadusega vastuolus. Samas jätavad apellandid tähelepanuta, et kannatanute XX ja CC ütlusi ei kinnita ainult need dokumentaalsed tõendid, mis apellantide seisukoha kohaselt on n-ö kannatanu genereeritud ehk pärinevad ühest tõendiallikast, vaid kannatanu XX ütlusi kinnitavad ka tunnistajate RR ja CC ja MM ütlused ning kannatanu CC ütlusi kinnitavad XX ütlused. 6.4 Ebaõige on apellantide seisukoht, et maakohus tunnistas vabaduse võtmise süüdistuses kannatanu XX ütlused ebausaldusväärseks. Maakohus on sedastanud, et ei saa lugeda tõendatuks, et kannatanu viibis toas tahte vastaselt ning ei ole täidetud ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivne koosseis, mitte et tegemist on kannatanu XX ebausaldusväärsete ütlustega. 7

(10)6.5 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu XX ei helistanud koheselt politseisse ehk häirekeskusesse ning ei fikseerinud vigastusi koheselt perearstil või EMO-s, vaid pöördus peale sündmuse toimumist EMO-sse ja politseisse alles viie päeva pärast. Asjaolu, et kannatanu XX ei pöördunud koheselt politseisse või perearsti poole või EMO-sse, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et süüdistatava käitumine, s.o randmetest ja käsivartest/ õlavartest tugevalt kinni võtmine tekitas valu ja selle tegevuse tulemusel tekitati tervisekahjustused. See, et kannatanu ei pöördunud koheselt häirekeskuse/ politsei või arsti poole ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad. Kannatanu soov perevägivallast mitte teatada ning politseisse mitte minna, ei ole taunitav. Ka ei eelda kehaline väärkohtlemine seda ega tee kehalist väärkohtlemist ebausutavaks, kui kannatanu ei anna koheselt teada juhtunust või see ei halva kannatanu igapäevategemisi. 6.6 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Apelatsioonis refereeritud kannatanu XX ütlustest ei tulene, et tema ütlused ei oleks usaldusväärsed. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonis toodud järeldused kannatanu XX ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole apellandid üldse arvestanud. Maakohus ei ole omistanud ütlust, et randmetest kinni võtmist nägi ka R, mitte tunnistaja RRle (apellatsioonis viidatud kohtuotsuse lk 7, viimane lõik), vaid kannatanule XX-le. Nii on kaitsja jätnud tähelepanuta kannatanu XX ütlused, et siis kui R oli, siis ta võttis nende kohtade pealt kinni (näitab randmeid) (I kd, 40). Siis Guido hakkas karjuma, et R, et mis sa sellest arvad ja R midagi ütles seal ja siis võttis mu ümber hästi kõvasti kinni ja siis ma ütlesin, et ma lähen õue nüüd. Ma arvasin, et kui R on seal siis ta ei julge mind kinni hoida, aga ta võttis nagu ikkagi kinni ja siis ta võttiski hästi kõvasti nendest kohtadest kinni. R oli sel hetkel toas (I kd, lk 41, 42). Seega on kannatanu XX üheselt andnud ütlusi, et randmetest kinni võtmist nägi ka R ning kannatanu ütlused ei välista võimalust, et R sai näha süüdistatava poolt kannatanu kätest kinnihoidmist süüdistuses märgitud ajal ja kohas, mistõttu ei ole maakohus tuginenud tõenditele, mida kohtulikul arutamisel ei ole esitatud ja vahetult uuritud ning mis ei ole protokollitud. Sellised apellantide väited on ainetud. Seejuures kinnitavad ka tunnistaja RR ütlused vägivalla tarvitamist (isa hoiab kätega ema kätest kõvasti kinni) süüdistatava poolt kannatanu suhtes. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu XX kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Ka ei esine vastuolusid kannatanu ütluste ja fikseeritud vigastuste vahel ning ka kohtuistungil ristküsitletud tunnistajad on kinnitanud vigastuste olemasolu 05.05.2018. 6.7 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu CC ütlused ei ole usaldusväärsed. Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodut, et kuna tunnistaja ei suutnud nimetada täpset aadressi, kus toimus tema suhtes toimepandud kehaline väärkohtlemine, siis ei saa tema ütlusi arvestada ning sellised ütlused on ületamatult vastuolulised. Asjaolu, et tunnistaja ei suuda meenutada täpset aadressi ei tähenda seda, et tunnistaja ütlused oleksid ületamatult vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Selliseid apellantide väiteid peab kolleegium otsituks. 6.8 Kolleegium ei nõustu apellantidega, et XX ütlustest ei järeldu, et tema nägi süüdistatavat CC suhtes vägivalda kasutamas. Taas tuleb märkida kolleegiumil, et apellandid viitavad XX 8
(10)ütlustele valikuliselt. XX on üheselt andnud ristküsitlusel ütlusi, et süüdistatav tuli ja võttis siit eest talt kinni ja ma mõtlesin, et ta nüüd lööb teda. Guido võttis C-lt. Näha oli, et jõuga, et tuli ja võttis (I kd, tl 46). Seega apellantide sellekohane etteheide apellatsioonis on põhjendamatu. Nii CC kui XX ütlused osutavad üheselt süüdistatava tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos.
  1. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Guido Gustassoni ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Seejuures ei ole maakohus tunnistanud süüdistatav ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks nagu märgivad apellandid, vaid osas, mis puudutab kannatanutega just kehalist kontakti. Lisaks on maakohus asunud seisukohaale, et süüdistatava ütlused, et just MM võis tekitada CC-le vigastused, ei ole eluliselt usutavad. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ka on ebaõige apellantide seisukoht, et maakohus ei ole süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist põhjendanud. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt usaldusväärseks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Guido Gustassoni poolt antud erinevatest ütlustest, et ta ei ole kannatanuga olnud füüsilises kontaktis. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Guido Gustassoni versiooni, et ta ei ole kannatanu XX suhtes vägivalda tarvitanud ja igasugune füüsiline kontakt puudus ning hoopis MM võis tekitada CC-le vigastused. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.
  2. Väide, et süüdistus on fabritseeritud kannatanu XX poolt, et teda saadaks edu tütre hooldusõiguse vaidluses ja CC-le on tekitanud vigastused hoopis MM, kuna olid võla osas vaidlused, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et sellised 9

(10)kaitseversioonid ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
  1. KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiivaktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. Antud asjas on tõendamist leidnud nii tervise kahjustamine kui ka valu põhjustav väärkohtlemine. 9.1 Kolleegium asub seisukohale, et Guido Gustasson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanutega füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanute ütlustes, mille kohaselt tundsid nad süüdistatava tegevuse tõttu füüsilist valu ja tekkisid tervisekahjustused. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas süüdistuses märgitud kordadel bagatellkäitumise piiri. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Guido Gustassoni käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi.
  2. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 74 sätte kohaldamise osas.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 15.

aprilli 2020.a otsuse Guido Gustassoni suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.