← Eesti

2-18-10318/50

Obsah (13)§ 436§ 346§ 657§ 448§ 632§ 651§ 639§ 456§ 370§ 652§ 654§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 24. aprill 2020, Tallinn Tsiviila

) § 230 lg-le 1 kostjatel. Asjas ei oma tähtsust, kas maksegraafikud olid poolte poolt allkirjastatud, sest igas liisingulepingus oli igakuine makse suurus kokku lepitud. Maakohus tuvastas, et

  1. jaanuari
  2. a seisuga olid täidetud seadusest ja liisingulepingutest tulenevad eeldused liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks.
  3. detsembril 2016 on hageja edastanud kostja I e-posti aadressil XXX hoiatuse lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. Võla tasumiseks antud tähtaeg 14 päeva on igakuise rahalise kohustuse täitmiseks mõistlik. Alates
  4. oktoobrist 2016 ei ole kostja I teinud hagejale ühtegi makset. VÕS § 363 p-st 3 ei tulene liisinguandjale kohustust arvestada liisinguvõtja kolmandate isikutega sõlmitud lepingutega. Kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset lepingu lõppedes, tuleb liisinguvõtja tegevust mõista selliselt, et ta on kasutanud liisingueseme omandamise õigust. Hageja on tõendanud, et
  5. jaanuari
  6. a ülesütlemise teade on kostjale I edastatud mõistlikult viisil tema e-posti aadressile tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi. Teade tuleb lugeda kostja I poolt kättesaaduks. Poolte e-kirjavahetusest (1.,
  7. ja
  8. veebruari
  9. a e-kirjad) nähtub, et pooled kasutasid suhtlemiseks äriregistris kostja I sidevahendina märgitud e-posti aadressi XXX. Mh viitab e-kirjavahetuse sisu sellele, et kostjad olid teadlikud 4

(9)liisingulepingute erakorralisest lõppemisest. Seega on hageja liisingulepingud erakorraliselt üles öelnud
  1. jaanuari
  2. a avaldusega. Maakohus nõustus hagejaga, et liisinguesemete jääkmaksumus on kokku 36 876,15 eurot, sh käibemaks 6154,34 eurot, mis tuleb solidaarselt kostjatelt VÕS § 367 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista. ValueExpert OÜ hindamisakti alusel on liisingulepingute nr JER14-6381, JER146431 ja JER14-6493 liisingueseme turuväärtus 4000 eurot. Eseme selline väärtus
  3. a on usutav ning kostjad ei ole oma väiteid kõrgema turuväärtuse kohta tõendanud. Hageja saab nõuda käibemaksu hüvitamist, sest kohtupraktika kohaselt peavad VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutatavate summade arvestused põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu
  4. detsembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 22;
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 20). Hageja arvestas liisingueseme soetamise maksumust koos käibemaksuga. Kuna hageja ütles kehtivalt kõik liisingulepingud üles, kuulub leppetrahv kokku 1600 eurot kostjatel solidaarselt hagejale väljamõistmisele (üldtingimuste p 7.3). Liisinguesemete tagasisaamiseks ja nende turuhinna kindlakstegemiseks tehtud kulutused 690 eurot on VÕS § 367 lg 1 järgi põhjendatud. Kuriteoteate esitamise kulu 200 eurot ei ole põhjendatud. Liisingulepingutele lisatud maksegraafikud said lepingu osaks ning nende alusel saab esitada kostjale I viivisenõude. Viivisenõude aluseks ei ole üldtingimuste p 7.1 järgi arve esitamine. Viivis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista alates
  8. jaanuarist 2017 VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul ei ole viivisemäär 54,75 % aastas ebamõistlikult suur. Kuna hageja on viivist nõudnud väiksemas ulatuses, ei ole viivise vähendamine põhjendatud. Apellatsioonkaebus
  9. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus liisingulepingute lõpetamise asjaolud ebaõigesti, mistõttu vaidlustatud otsus ei vasta

§ 436lg-te 1–4 nõuetele.

Maakohus leidis vastuoluliselt, et liisingulepingud lõppesid nende kokkulepitud tähtaja saabumise kui ka hagejapoolse ülesütlemise tõttu. Hageja ei tõendanud, et hagile lisatud ülesütlemise hoiatused ja avaldused on kostjateni jõudnud ega nende kostjateni jõudmise aega (sh kostja I kasutatavasse serverisse). Järelduslikust ülesütlemisest ei teadnud kostja II midagi.

  1. jaanuari
  2. a e-kirjast ei saa järeldada, et kostja I oli ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kuna ülesütlemisavaldust ei toimetatud kostjateni, ei ole kostjatele edastatud ka selles sisaldunud leppetrahvi nõuet. Hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse minetanud. Maakohtu otsuses ei ole väljamõistetud põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine

§ 436lg 1, § 442 lg 8 mõttes jälgitav ning nendest ei ole käibemaksu maha arvestatud.

Eelduslikult on ebaselgus tingitud sellest, et hagis ja selle täienduses esitatud nõuded on erinevad. Maakohus ei ole hageja nõuete suurendamist ega vähendamist menetluses nõuetekohaselt dokumenteerinud (

§ 346lg 4 p 2, § 429 lg 1 ja § 331 lg 1).

Hagi täienduses nõutud summadest suuremas ulatuses väljamõistetud summade osas tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Kuna hageja loobus leppetrahvi nõudest, ei oleks tohtinud leppetrahvi välja mõista. Viivise nõuet ei saa rahuldada, kuna ei olnud selge, millised on hageja põhinõuded ja millal need sissenõutavaks muutusid. Liisinguesemete soetamisega seotud kahju hüvitisest (5373,48 eurot) tuleb maha arvestada tagasisaadud kohvimasinate müümisest saadud 16 000 eurot. Vaidlustatud otsuse p-s 43 leidis maakohus valesti, et kui käendaja on käendatava juhatuse liige, ei saa käendused olla TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolus heade kommetega. Praegusel juhul on käenduslepingud kohtupraktika kohaselt heade kommetega vastuolu tõttu tühised (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Kostja II kirjutas käenduslepingutele alla, kuna ta oli kostja I juhatuse liige, milles väljendus tema sõltuvussuhe. 5

(9)Kostja II ei saanud käendusest isiklikku kasu ja tal ei ole kunagi olnud Eestis kinnisvara. Liisingulepingu nr JER12-3445 allkirjastamisel käenduse vastutuse maksimummääraga 55 380 eurot oli kostjal I esitamata
  1. a majandusaasta aruanne. Kostja II ei saanud siis juhatuse liikme tasu. Hageja pidi mõistma kõrget kliendiriski. Hoolimata sellest jätkas hageja liisinguja käenduslepingute sõlmimist.
  2. a ja
  3. a sai kostja II juhatuse liikme tasu 19 915 eurot aastas. Viidatud aastatel sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingud, mille vastutuse kogumaht ületas kostja II aastast brutosissetulekud kuni 7,9 korda.
  4. a lõpuks vastutas kostja II käenduslepingute alusel kokku 157 575,60 euro ulatuses. Kuna kostjal I olid maksehäired pidi hageja käenduslepinguid sõlmides aru saama, et need on ebaproportsionaalsed kostja II suhtes (äriseadustik ÄS § 1801 lg-d 2 ja 3). Hageja ei tegutsenud finantsteenuse osutajana ÄS § 187 lg 1 kohaselt korraliku ettevõtja hoolsusega. Käenduslepingud on tühised maksimumsumma ülemäärasuse tõttu. Kostja ei suuda oma sissetulekuid arvestades 157 575,60 euro suurust nõuet täita. Liisingutega ei ostetud kinnisvara, vaid kiiresti amortiseeruvat vallasvara. Seega ei saanud kohustuste täimist loota liisinguesemete arvel. Eelnevat tuleb hinnata kostja I maksehäirete kontekstis. Käenduslepingute sõlmimisega on hageja üritanud mööda hiilida ÄS § 135 lg-s 2 sätestatust, et osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. Seaduse normist möödahiilimise eesmärgiga tehtud tehingud on tühised. Vastus apellatsioonkaebusele
  5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

  1. Esmalt selgitab kolleegium apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaga seonduvat. Praeguses asjas tegi maakohus
  2. novembril 2019 täiendava otsuse

§ 448lg 1 p 1 mõttes (I kd, tld 177 ja pöördel).

Tulenevalt

§ 632

lg 3 esimesest lausest, kui apellatsioonitähtaja jooksul tehakse asjas täiendav otsus, hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest ka esialgselt tehtud otsuse suhtes uuesti. Seega ei ole kostja II rikkunud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ja kaebus on tähtaegne. 8. Järgmisena selgitab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (

§ 651lg 1).

Vaidlustatud otsusega on kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistetud võlgnevus ja viivis. Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja II. Kostja I ei ole kostja II kaasapellandiks

§ 639

lg 2 mõttes ning tema osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 kohaselt jõustunud.

Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäeti tema nõue kostjate vastu rahuldamata (s.o kahjuhüvitis 200 eurot, maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus lähtub ka sellest, et hageja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles maakohus mõistis välja sissenõutavaks muutunud viivise 3687,15 eurot. Samas asjas tehtud Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a määrusega jäeti hageja vigade parandamise taotlus – maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud viivise summa muutmiseks – rahuldamata (II kd, tl 10). Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all maakohtu otsus osas, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks (solidaarselt kostjaga I) välja varade soetamisega seotud kahjuhüvitis 36 876,15 eurot, arvete võlgnevus 8407,56 eurot, leppetrahvid 1600 eurot, viivis 3687,15 eurot ja kahjuhüvitis 690 eurot (

§ 651lg 1). 9. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus on liisingulepingute lõppemise asjaolude tuvastamise osas vastuoluline. 6

(9)9.
  1. Maakohus leidis, et liisingulepingud lõppesid hagejapoolse ülesütlemise tagajärjel (vt maakohtu otsuse p 53). Maakohus on otsuse p-des 32-39 välja toonud faktilised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle (liisingulepingute tingimused, sh liisinguperiood). Nende asjaolude kohta esitas hageja dokumentaalsed tõendid – liisingulepingud (I kd, tl-d 9-28 pöördel). 9.
  2. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et menetluse kestel on hageja nõudeid muutnud. Asja materjalidest nähtub üheselt, et pärast kostjate vastuväidet liisingulepingute ülesütlemise eelduse täitmata jätmise kohta esitas hageja
  3. septembril 2019 alternatiivse nõudearvestuse juhuks, kui maakohus tuvastab, et liisingulepingud ei ole ülesütlemise tagajärjel lõppenud (I kd, tl-d 111-113).

§ 370

lg 2 järgi võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Asjaolu, et nõue on alternatiivne, nähtub selgelt hageja menetlusdokumendi p-st

  2. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise välistab TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi see, kui käenduslepingud on vastuolus heade kommetega ja seetõttu TsÜS § 86 järgi tühised. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja endale täieliku solidaarvastutuse juhuks, kui liisinguvõtja oma kohustusi liisingulepingust tulenevalt ei täida või täidab neid mittekohaselt (käenduslepingu p 8.5.1). Vaidlus puudub, et kostja II vastutab käendajana liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses, sh põhi, lisa ja kõrvalnõuded, kulu- ja kahju hüvitamise nõuded kuni vastutuse maksimummäärani, samuti mitterahaliste kohustuste täitmise nõuded ja selle kohustuse rikkumisest tulenevad kahjuhüvitise nõuded. 10.
  3. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käenduslepingud on kehtivad. Kolleegium peab vajalikuks osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes põhjendusest välja viited garantiile (VÕS § 155 lg 1). 10.
  4. Käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu
  5. septembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kolleegium märgib, et käenduslepingu sõlmimine praeguses olukorras (liisinguvõtjaks on osaühing ja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on käendusleping sõlmitud sama osaühingu juhatuse liikme ja osanikuga) on iseenesest tavapärane ning kostja II kohustuseks oli tõendada asjaolusid, millega ta seostab tehingute vastuolu heade kommetega. 10.
  7. Kostja II on Riigikohtu praktikale viidates selgitanud, millistel juhtudel võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid kolleegiumi hinnangul ei esine. Kostja II poolt välja toodud asjaolud ei ole ebamoraalsed ega taunitavad, mis tooksid kaasa käenduslepingu tühisuse. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole liisinguvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohutust täitma. Kuigi sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud laenulepingut tagava käendaja suhtes, on see põhimõte kohaldatav ka liisingulepingu puhul (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Kostja II ei ole praeguses asjas teisi õiguslikke võimalusi oma õiguste kaitseks rakendanud (vt nt Riigikohtu
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). Kolleegium märgib, et kostja II pidi käenduslepingute sõlmimisel olema teadlik kõikidest käendusega seotud olulistest asjaoludest, sh kostja I majanduslikust seisundist, sest ta oli samal ajal kostja I juhatuse liige, samuti ainuosanik (I kd, tl-d 49 ja pöördel). Kostja II viited hageja hoolsuskohustuse rikkumisele on asjakohatud. Kostja II toob välja asjaolud, mis võiksid olla talle kui kostja I juhatuse liikmele etteheidetavad juhul, kui ta võttis teadlikult osaühingule kohustusi, mida osaühing tulevikus täita ei suutnud (juhatuse kohustused ÄS § 180, juhatuse liikme tasustamine ÄS § 180¹, juhatuse raamatupidamise korraldamise kohustus ÄS § 183, juhatuse liikme vastutus ÄS § 187). Samuti on asjakohatu kostja II viide ÄS § 135 lg-le 2, sest 7

(9)hageja nõue kostja II vastu ei tulene osaühingu osaniku staatusest, vaid käenduslepingulisest võlasuhtest. 10.
  1. Samuti ei nõustu kolleegium kostja II väitega, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu on käenduslepingud vastuolus heade kommetega. Käenduslepingutes kokku lepitud maksimumsumma ei ole ebaproportsionaalne ning see on vastavuses iga konkreetse liisingueseme omandamisega seotud kulutusega.
  2. Kostja II vastutuse eelduseks on kohustuse rikkumine (VÕS § 145 lg 1). Maakohus on tuvastanud, et kostja I on liisingulepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt maakohtu otsuse p-d 44-46). Samuti on maakohus tuvastanud, et liisingulepingutest tulenevad maksete võlgnevuse suurus kokku on 8407,56 eurot. Tegemist on enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõudega VÕS § 108 lg 1 alusel. Liisingumaksete võlgnevuse kujunemine iga liisingulepingu osas on hagiavalduses selgelt välja toodud (vt I kd, tl 6). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
  3. Kostja II leiab, et liisingulepingute ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole täidetud. Vaidlus on selles, kas liisingulepingute ülesütlemisavaldus on edastatud kostjale I. Maakohus tugines TsÜS §-le 70 ja tegi järelduse, et kostja I kandis tahteavalduse kättesaamisega seotud riski. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. 12.
  4. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud (VÕS § 195 lg 1). Kolleegium võtab aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et liisingulepingute ülesütlemise materiaalne eeldus oli täidetud ja ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsuse põhjendusi korrata (

§ 652lg 1 p 1, § 654 lg 6).

12.

  1. Kostja II väidab, et kostja I ei ole hageja
  2. jaanuari
  3. a tahteavaldust kätte saanud (avaldus liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks; I kd, tl-d 33 pöördel-34). Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad TsÜS-i üldised nõuded tahteavaldusele (TsÜS § 67 jj). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I kandis tahteavalduse kättesaamisega seotud riski. Hageja on tõendanud, et ta on tahteavalduse väljendanud, selle edastanud mõistlikul viisil ning kostjal I oli võimalus e-kirjaga saadetud ülesütlemisavaldusega tutvuda. Hageja on tõendanud, et ülesütlemisavaldus saadeti
  4. jaanuaril 2017 kell 16.56 liisingulepingutes märgitud kostja I e-postile XXX. Praeguses asjas saab eeldada, et e-kiri jõudis saaja serverisse selle saatmise päeval. Kolleegium ei nõustu kostja II väitega, et kostja I
  5. veebruari
  6. a e-kirjast ei saa järeldada, et kostja I on ülesütlemisavaldusega tutvunud (I kd, tl 99). Kolleegiumi hinnangul nähtub hageja ja kostja I e-kirjavahetusest, et kostja I on ülesütlemisest teadlik ja tal on olnud mõistlik võimalus e-kirjaga saadetud ülesütlemisavaldusega tutvuda (I kd, tl-d 97 pöördel-99). Kostja I on saatnud e-kirja mh e-postile YYY, kust on eelnevalt
  7. jaanuaril 2017 saadetud kostjale I e-kiri teemaga „Terminated agreements“ (eesti keeles lõpetatud lepingud) ja sisuga: „Stabil Invest OÜ lepingud on üles öeldud ja võlgnevus on 69 513,58 eurot“ (I kd, tl 98).
  8. Lepingu ülesütlemisega on seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Maakohus on kontrollinud hageja nõuet ning leidnud, et see on kooskõlas VÕS §-ga
  9. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (

§ 654lg 6).

13.1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus kostjalt II nõuda 36 876,15 eurot, sh käibemaks 6154,34 eurot. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal. Maakohtu otsuse p-st 56 nähtub selgelt, et 8

(9)hageja nõudest on maha arvestatud kolme liisingueseme võõrandamisest saadud müügihind, mis nähtub ka hageja hagiavalduse p 6 arvestusest (liisingulepingud nr JER14-6381, JER146431 ja JER14-6493), kus on nende esemete osas jääkmaksumus kajastatud nullina. Maakohus on ekslikult märkinud, et kolme liisingueseme võõrandamisest sai hageja 16 000 eurot, tegelikult sai hageja (3 x 4000) 12 000 eurot. See aga ei muuda maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks, sest hageja ei nõua nende liisingulepingute alusel VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitist, mistõttu ei teki ka vaidlust, kas võõrandamisel saadud hind kattis ära liisinguesemetega seotud krediidikulud. 13.
  1. Kostja II leiab, et nõudest oleks tulnud maha arvestada käibemaks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigesti mõistnud krediidikulud välja käibemaksuga. Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Liisinguandja on liisinguesemete omandamisel tasunud ise käibemaksu (vt arved; I kd, tl-d 10, 15, 17 pöördel, 20, 22 pöördel, 25). Praegusel juhul ei esine ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et liisinguandja on ise omandanud liisinguesemed käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult ega ole tasunud ise käibemaksu või teinud seda erikorra alusel (st piiratud ulatuses). Käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) põhinevad sarnastel alustel. 13.
  2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja leppetrahvi nõude eeldused on täidetud ja kostjalt II leppetrahvi 1600 euro väljamõistmine on põhjendatud. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid. Hageja on leppetrahvi nõude esitanud
  3. jaanuari
  4. a ülesütlemisavalduses. Leppetrahvi on nõutud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2). Kuna liisingulepingute ülesütlemine on kehtiv ja käenduslepingute alusel nõude rahuldamist takistavaid asjaolusid ei esine, siis on samuti põhjendatud hageja nõuete rahuldamine kahjuhüvitise 690 euro ja viivise 3687,15 euro osas. Maakohus on õigesti eeltoodud nõuded rahuldanud VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel. Kolleegium ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 654lg 6).

Samuti ei nõua kostja II viivise vähendamist juhul, kui vaidlustatud otsuse resolutsioon viivise väljamõistmise osas jääb muutmata. 14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja II kanda.

Hagejal ei tekkinud apellatsiooniastmes menetluskulusid, mille suurust kindlaks määrata ja mida kostjalt II välja mõista. 15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.