Obsah (15)

§ 651§ 654§ 442§ 652§ 272§ 232§ 445§ 331§ 329§ 5§ 171§ 143§ 138§ 64§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2020, Tallinn Tsiviilasj

) § 163 lõike 1 alusel poolte endi kanda, kuna nii hageja kui kostja on nõustunud kaasomandi lõpetamisega, seega on vaidlus lahendatud mõlema poole huve silmas pidades. Apellatsioonkaebus

1. 04.07.2019 esitatud kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja teha selles osas uus otsus, millega määrata hüvitise suuruseks 250 000 eurot, kuid mitte rohkem kui kohtu poolt kompromissina pakutud 300 150 eurot või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Hageja ei nõustu maakohtu poolt teostatud tõendite hindamisega ega seeläbi tuvastatud jagatava kinnitu turuväärtusega. Maakohus väljus hagi piiridest, kui määras hüvitise suuremas summas kui oli taotletud hagis. Selline olukord on ebaproportsionaalne ja koormas hageja suhtes (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-14-17 (punktid 23, 25, 25.2), 2-14-18828 (punkt 14.2)). Maakohus jättis vastamata hageja väidetele: et kinnistu näol on tegemist pikaajalise tulutoova äriobjektiga, mitte elukondliku arenduse objektiga; et võrdlusmeetodit ei saa käesoleval juhul kasutada, kuna puudub sobiv piisav võrdlusbaas; et kõikides varasemates (2012, 2013, 2017, 2018) hinnangutes (sh kostja enda poolt tellitud) kasutasid eksperdid turuväärtuse leidmiseks nimelt tulemeetodit, st lähtusid vara võimest genereerida tulu tulevikus; et varasemates hinnangutes kasvas väärtus ühtlaselt, kuid kostja esitatust nähtuvalt toimus eelmisel aastal järsk tõus, mis ei ole usutav; et kostja esitatud hinnang ei saa olla objektiivne, kuna selles leitud tulemus langeb kokku kostja poolt 03.09.2018 vastuses pakutud hüvitise arvestamise aluseks olnud väärtusega. 6
3. Menetlus käigus (kompromissi arutades) selgitas maakohus, et ei saa pidada ühe riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangut tõendusjõult olulisemaks kui teist, mistõttu lähtus kohus keskmisest tulemusest. Otsuses on sellest põhjendamatult kõrvale kaldutud. Mõlemad hindajad on märkinud, et analoogsete varade keskmine müügiperiood on 12-18 kuud ning reaalne müügihind võib hinnangutes märgitust erineda.
4. Hinnatavat objekti tuleb käsitleda tänaste parameetrite alusel, sest ümberehituse võimaluste ja majandusliku tasuvuse kohta konkreetne info ja võimalused puuduvad. Ümberehituse tegemiseks oleks vajalik muuta kinnistu sihtotstarvet ja koostada detailplaneering, mille teostumise võimalikkusest info puudub.
5. Hageja esitas taotluse määrata kohtu poolt ekspertiis kinnistu tegeliku turuväärtuse kindlaks tegemiseks. Vastustaja seisukoht ja edasine menetlus
6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
7. Ringkonnakohus jättis 10.03.2020 määrusega apellandi taotluse ekspertiisi korraldamiseks rahuldamata, kuid selgitas pooltele õigust tõendada kinnistu turuväärtust apellatsioonikohtu otsusele võimalikult lähedase seisuga. 28.04.2020 esitasid pooled täiendavad arvamused asjatundjatelt kinnistu väärtuse kohta võimalikult kohtuotsuse seisuga. Ringkonnakohtu seisukoht 22.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Käesolevas asjas kontrollib kolleegium vaidlustatud lahendit apellatsioonkaebuse alusel üksnes osas, milles maakohus määras kindlaks kostjale hageja poolt omandi kaotuse kompenseerimiseks makstava hüvitise suuruse. 23. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh ringkonnakohtus kinnistu turuväärtuse võimaliku muutumise tuvastamiseks täiendavalt kogutud dokumentaalsete tõenditega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks alused puuduvad. Maakohus ei rikkunud asja lahendades menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Täiendavalt kogutud tõendid ei anna alust hüvitise suurust muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud ning määrab poolte taotluste alusel otsuse täitmise korra. 24.

§ 442lõike 5 kohaselt otsustab kohus otsuses veel lahendamata taotlused.

Käesolevas asjas on seni võtmata seisukoht apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta.

§ 652

lõike 3 punkti 2 alusel võtab kohus täiendavate dokumentaalsete tõenditena (

§ 272

lõige 2) vastu 28.04.2020 esitatud asjatundjate arvamused kinnistu väärtuse kohta ja kostja esitatud väljatrüki OÜ Eco Advice veebilehelt. Uute tõendite esitamine ringkonnakohtus jagatava asja väärtuse võimaliku muutumise kohta maakohtu otsusele järgneva aja jooksul on vastavalt kehtivale kohtupraktikale lubatud. Kolleegium keeldub täiendava tõendina vastu võtmast hageja poolt 05.05.2020 esitatud väljatrükki 7 teatmik.ee veebilehelt OÜ PKM Grupp kohta. Andmed nimetatud äriühingu kohta olid esitatud juba maakohtus (vt t II kd lk 152-154). Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, siis selle tagastamist ei toimu.

1. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus väljus hagi piiridest, kui määras hagejalt kostjale makstava kaasomandi lõpetamisel omandi kaotuse eest rahalise hüvitise suuremas summas, kui oli hageja hagiavalduses ise nimetanud. Hageja hagiavalduse esemeks on kaasomandi lõpetamine viisil, et asi jääb hageja ainuomandisse ja hageja tasub kostjale hüvitise vastavalt kaotatud omandi väärtusele (AÕS § 77 lõige 2). Sellise hagi esemesse ei kuulu makstava hüvitise rahaline suurus. Vaidluse korral määrab hüvitise suuruse kohus vastavalt kaotatava asja väärtusele. Hageja ei esitanud alternatiivset AÕS § 77 lõike 2 kohast jagamise viisi ega toonud esile, et ta ei ole majanduslikult võimeline maksma suuremat hüvitist kui see, mille ta maakohtus esile tõi. Kostja nõustus asja jäämisega hageja ainuomandisse. Kuna poolte vahel oli vaidlus asja väärtuse üle, tuvastas maakohus selle vastavalt TsÜS §-le 65 ja määras seeläbi hageja poolt kostjale maksmisele kuuluva hüvitise suuruse, arvestades, et kaasomandi lõpetamise korral tuleb omandist ilma jäävale kaasomanikule tagada täielik rahaline hüvitis omandiõiguse kaotuse eest (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-39-17 (punkt 13), 218-13306 (punkt 13)).
2. Kolleegium nõustub ka maakohtu põhjendustega, mille alusel ta jõudis kostja esitatud asjatundja 14.01.2019 arvamuse alusel (t II kd lk 53-69) järeldusele, et jagatava asja kohalikuks keskmiseks müügihinnaks (turuhinnaks) on 4 400 000 eurot, millest tulenevalt tuleb hagejal ainuomanikuks saamiseks maksta kostjale sellest 10%, s.o 440 000 eurot. Maakohus selgitas loogiliselt ja jälgitavalt, miks tema jaoks oli kahest asjatundja arvamusest veenvam otsuse tegemisele ajaliselt lähedasem arvamus, milles oli asjatundja leidnud kogu kinnistu kui terviku väärtuse võrdlusmeetodil.

§ 232

lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud. Asjaolu, et kompromissi pakkumises lähtus kohus kahe arvamuse keskmisest, eelistamata kumbagi, ei tähenda, et otsust tehes oleks kohus saanud selliselt leitud väärtusest lähtuda.

§ 442

lõike 8 kohaselt peab kohus otsuses tuvastama asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, märkides tõendid, millele ta oma järeldused rajab. Selliselt tuli maakohtul asja sisuliselt otsustades valida, milline tõend (millised tõendid) on tema jaoks kõige usaldusväärsem(ad) asja väärtuse tuvastamiseks. Asjaolu, et enne kohtuvaidlust olid mõlemad pooled pidanud vajalikuks tellida arvamusi väärtuse kohta tulumeetodi alusel, ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et õiglase väärtuse tuvastamisel tuleb lähtuda kinnistu kui terviku kohalikust keskmisest müügihinnast, mille tuvastamiseks on asjakohane võrrelda võimalikult samas kohas võimalikult sarnaste asjade müügitehinguid. Selline arusaam on kooskõlas TsÜS §-ga 65, mille kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ja harilikuks väärtuseks on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kuna eelnevatel aastatel oli kinnistu väärtust hinnatud teisel meetodil, siis sellega saab selgitada, miks ainult numbreid vaadates oleks väärtus nagu

1. a tõusnud 1,6 miljoni euro pealt 4,4 miljoni euroni. Asjaolu, et reaalne müügihind võib erineda maakohtu poolt tuvastatud keskmisest kohalikust müügihinnast, on tavapärane ega tõenda, et tuvastatud väärtus on ebaõige. Reaalse tehingu tegemisel mõjutavad müügihinda asjaolud, mida keskmise müügihinna tuvastamisel ei ole võimalik arvestada, nt konkreetsetest isikutest tulenevad subjektiivsed arusaamad, kokkulepped jmt. Kohaliku keskmise müügihinna tuvastamisel ei oma tähtsust analoogsete varade 8 keskmine müügiperiood. Õiglase hüvitise määramisel tuleb lähtuda keskmisest müügihinnast võimalikult omandi kaotamise aja lähedal, st olukorrast, kui müügitehing oleks sõlmitud võimalikult kohtuotsuse aja seisuga.
2. Nagu ringkonnakohus 10.03.2020 määruses selgitas, on pooltel õigus apellatsioonimenetluses tõendada kinnistu väärtuse muutumist ajal peale maakohtu otsuse tegemist.

-i regulatsiooniga ei ole kooskõlas avada apellatsioonimenetluses vaidlust alusest peale uuesti, kui maakohus menetles asja kooskõlas menetlusnormidega. Käesolevas asjas ei rikkunud maakohus asja menetlemisel menetlusõiguse norme, vaid selgitas pooltele asja tervikuna hindamise vajadust ja tegi ettepaneku väärtuse väljaselgitamiseks kohtu poolt ekspertiisi määramiseks (t I kd lk 48, 104, 110), millega hageja oli küll nõus, kuid ei olnud nõus tasuma eksperditasu ettemaksu. Sellega käsutas hageja oma menetlusõigust tõendite esitamisel tõendamiskoormuse täitmiseks ja võttis riski, et kui maakohus tema 02.05.2018 arvamust kostja 14.01.2019 arvamusele ei eelista, kaotab ta võimaluse lükata ümber kostja tõend asja väärtusest võimalikult maakohtu otsuse aja lähedase seisuga. Hageja vandeadvokaadist esindajale pidi sellise menetlusliku riski võtmine olema arusaadav.

1. Ringkonnakohtus esitas hageja asjatundja arvamuse, mille kohaselt võrdlusmeetodit kasutades on kinnistu väärtuseks 21.04.2020 seisuga 2 660 000 eurot (hageja 28.04.2020 menetlusdokumendi lisa). Kostja esitas asjatundja arvamuse, mille kohaselt 10.03.2020 seisuga ei olnud kinnistu väärtus, võrreldes 14.01.2019 seisuga, muutunud (kostja 28.04.2020 menetlusdokumendi lisa). Seega võtab kolleegium järgnevalt seisukoha, kas hageja suutis veenvalt tõendada, et 1 aasta 3 kuu jooksul on kinnistu väärtus langenud 1,74 miljoni euro võrra, st 40% võrra.
2. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 28.04.2020 esitatud arvamusest ei nähtu, et sellises mahus langus kinnisvaraturul üldiselt või selle konkreetses sektoris (arenevas keskmiselt hinnatud piirkonnas asuv äri- ja tootmismaa, mis teenib üüritulu, kuid mille paremaks kasutamiseks oleks perspektiivis ümberehituste tegemine, milleks aga on vajalik kas detailplaneering või rekonstrueerimisprojektid) oleks toimunud. Arvamusest nähtub küll, et asjatundja on võtnud arvesse pandeemia mõju majandusele ja seda, et käesoleval aastal majandus kahaneb, kuid on ka märkinud, et see mõju on ajutine ja arenduskinnistute turg Tallinnas on aktiivne. Tsiviilasjas puuduvad tõendid, et paar viimast kuud pandeemia olukorras oleks viinud arenduskinnistute turu Tallinnas järsku langusesse. Kohtule on ajakirjanduses avaldatu (nt Äripäev) alusel teada, et kinnisvaraturg on pandeemiast tingitud ebakindluse tõttu hetkel hangunud, mis tähendab, et toimunud ei ole eelnevatele aastatel sarnast hinnatõusu ja tehinguid ei tehta nii aktiivselt, kuid mis ei tähenda, et toimunud oleks oluline hinnalangus. Nagu TT on arvamuses märkinud, siis konkreetse kinnisvara puhul aitab majanduslanguse üle elada praeguse kasutuse jätkamine (üüripindadena). Kolleegium ei analüüsi kostja esitatud uut hinnangut, kuna sellega ei soovita tõendada hinnatõusu. Kuna hageja tõend hinna languse tõendamiseks kohtu jaoks veenev ei ole, ei ole vaja kostja tõendit uurida ka hageja tõendi ümberlükkamiseks. 30.

§ 445

lõike 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. Kohtu selgituse alusel esitasid pooled 08.05.2020 taotlused otsuse täitmise reguleerimiseks. Hageja taotleb määrata selliselt, et ta on kohustatud tasuma kostja kohtu määratud hüvitise 4 kuu jooksul otsuse jõustumisest 9 tingimusel, et kostja andis tema kasutuses olevate ruumide otsese valduse hagejale üle. Kostja taotleb määrata, et temal on õigus keelduda nõusoleku andmisest ainuomanikukande tegemiseks kuni hageja on kohtulahendiga väljamõistetud hüvitise tasunud. 31. Kolleegium, tutvunud esitatud taotlustega, leiab, et kostja taotlus kuulub rahuldamisele

§ 445

lõike 1 ja VÕS § 110 lõike 5 alusel (Riigikohtu lahend nr 2-14-18828, punkt 14.2). Omandi kaotus (kaasomaniku kohustus anda vastav nõusolek asjaõiguslepingu sõlmimiseks) kaasomandi lõpetamisel on AÕS § 77 lõike 2 kohaselt seotud õiglase hüvitise saamise õigusega, millele vastab omandi saaja kohustus hüvitis maksta. Tegemist on vastastikuste kohustustega ja kostjal ei teki käesolevas asjas kohustust anda nõusolek enne, kui hageja on oma kohustuse täitnud. 32. Hageja esitas 08.05.2020 taotluse siduda hüvitise tasumise kohustus kostja poolt tema kasutuses olevate ruumide valduse vabastamisega ja anda hagejale hüvitise maksmiseks aega 4 kuud otsuse jõustumisest. 12.05.2020 täiendas hageja taotlust tingimusega, et hüvitise maksmise ja valduse üleandmise ajaks peab olema kinnistu vaba sel lasuvast kostja kohustuste tagamiseks seatud hüpoteegist. Kolleegium nende taotluste rahuldamist

§ 445lõike 1 alusel võimalikuks ei pea.

Hageja ei ole põhistanud asjaolu, et tal on vajalik otsuse täitmiseks (hüvitise maksmiseks) vajaliku raha saamiseks pankadelt 4 kuud otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus ei suurenda maakohtu 03.06.2019 otsusega määratud hüvitise suurust. Hageja ei saanud arvestada, et ringkonnakohus maakohtu otsust muudab. Tähtaja hüvitise täielikuks vabatahtlikuks tasumiseks saavad pooled leppida kokku ka peale otsuse jõustumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sätestatu kehtib mõlemale poolele, mistõttu tuleb pooltel vastastikustes suhetes arvestada teineteise huvidega. Kaasomandi lõpetamisel konkreetsel juhul tuleb kostjal arvestada, et hageja võib vajada hüvitise täielikuks tasumiseks teatud aja, mille jooksul aga on kostja huvid kaitstud sellega, et tal säilib kaasomandiõigus. Samuti tuleb kostjal arvestada hageja huviga saada kinnistu ainuomanikuna valdus kogu kinnistule. Samas tuleb hagejal arvestada kostja huviga saada hüvitis võimalikult kiiresti. Kostja poolt valduse vabastamine ja hageja poolt omandiõiguse kaotuse eest hüvitise maksmine ei ole vastastikused kohustused, mis tuleks seadusest või lepingust tulenevalt täita samaaegselt. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada

§ 445

lõike 1 alusel taotlusi vastastikuste kohustuste samaaegse täitmise reguleerimiseks. 33. Kolleegium jätab

§ 331

lõike 1 ja § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta hageja 12.05.2020 taotluses esitatud väited kinnisasja väärtuse määramise kohta seonduvalt kostja mõttelisel osal lasuva hüpoteegiga. Tegemist on sisuliste väidetega, mis tuli esitada juba maakohtus, kus vaieldi kinnistu väärtuse üle (

§ 329lõige 1).

Hüpoteegist oli hageja teadlik juba hagi esitamise ajal, mida tõendab hagiavaldusele lisatud väljatrükk kinnistusraamatust (t I kd lk 6). Sellele vaatamata ei toonud hageja nimetatud asjaolu esile kinnistu väärtust mõjutava asjaoluna, mistõttu ei olnud ka maakohtul alust seda asjaolu käsitleda. Hageja tellitud ja esitatud TT arvamustes on asjatundja selgelt esile toonud, et ei arvesta hüpoteekidega ja hageja on nendest menetluses lähtunud. Kaasomandi lõpetamise vaidlus lahendatakse tsiviilkohtus hagimenetluses poolte esiletoodud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lõige 1).

Puuduvad

§ 652

lõike 3 punkti 2 kohased mõjuvad põhjused, et ringkonnakohus saaks seda asjaolu arvestada. 10 34. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

35. Vastustaja esitas taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt esindab kostjat menetluses lepinguline esindaja OÜ PKM Grupp jurist. Vastavalt õigusabilepingule on osutatava õigusabi hinnaks120 eurot tunnis käibemaksuta, s.o 144 eurot käibemaksuga. Kostja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu käsitleb ta kulusid käibemaksuga summadena. Kostja kandis ringkonnakohtus õigusabikulu 16,95h eest kokku 2 440.80 eurot järgmiste esindaja toimingute eest: kaebusega tutvumine, analüüs 1,2h; vastuse koostamine 9h; kohtu 10.03.2020 määrusega tutvumine, kliendile õigusliku olukorra selgitamine, täiendavate tõendite kogumine 1h; hageja 13.04.2020 taotlusega tutvumine, kostja 13.04.2020 seisukoha koostamine 2,75h; ekspertiisiakti ja teiste tõendite analüüs, kostja 28.04.2020 seisukohtade koostamine 3h. Lisaks on kostja menetluskuluks kohtu 10.03.2020 juhiste järgi RE Kinnisvara AS-ilt tellitud ekspertiisiakt maksumusega 2 040 eurot (käibemaksuga) (

§ 143punkt 2).

Kostja menetluskulu ringkonnakohtu kokku on 4 480.80 eurot (käibemaksuga). Kostja palub kulud hüvitada koos seadusjärgse viivisega alates lahendi jõustumisest.

1. Hageja vaidleb kostja menetluskuludele täies ulatuses vastu. PKM Grupp OÜ juhatuse liikmeks on kostja. PKM Grupp OÜ kasutab kostjale kuuluva kinnistu osa äritegevuseks. Kostja lepinguliseks esindajaks on PKM Grupp OÜ töötaja. PKM Grupp OÜ tegevus ei ole seotud õigusabi teenuste osutamisega. Seega ei saanud kostjal tekkida täiendavaid kulusid õigusabi eest. Ei ole eluliselt usutav, et kostja esitas endale äriühingu nimel arved ning tasus neid endaga seotud äriühingule. Eksperthinnangu tellijaks on samuti PKM Grupp OÜ, mis ei ole menetlusosaline. Seega ei vasta tõele, et akti maksumus 2 040 eurot on kostja menetluskulu. Tegemist on PKM Grupp OÜ kuluga ning ei ole alust panna kolmanda isiku kulu hageja kanda. Seda enam, et kostja ei ole vastavat arvet esitatud, mistõttu ei ole selge, kas selline kulu on tekkinud. Ka on kostja väidetavad kulud on liialdatud. Õigusabiteenuste ajaline kestus (16,95h) ei vasta tegelikkusele ja on ebamõistlikult suur. Esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta on põhjendamatult kõrge. Selline tunnitasu määr oleks asjakohane ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga juhul, kui tegemist oleks advokaadiga.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on põhjendatud osaliselt. Esmalt ei nõustu kohus sellega, et hageja ei pea hüvitama asjatundja arvamuse saamise kulu põhjusel, et selle on tellinud kostjaga seotud äriühing, mitte aga kostja füüsilise isikuna. Tegemist on dokumentaalse tõendi, mille esitamine apellatsiooniastmes oli konkreetsel juhul lubatud, saamise kuluga

§ 143punkti 2 mõttes.

Asja läbivaatamise kulu kuulub kohtukuluna

§ 138lõigetest 1 ja 2 tulenevalt menetluskulu koosseisu.

Asjaolu, kas asjatundjaga sõlmitud töövõtulepingus oli tellijaks menetlusosaline isiklikult või menetlusväline isik, ei oma seejuures tähendust. Kostja esitas äriühingu arve, millest nähtuvalt on ta kohustatud tasuma äriühingule hiljemalt 30.06.2020 asjatundja arvamuse tasu 2040 eurot (käibemaksuga). Seega on põhistatud kostjal tõendi saamise kulu maksekohustuse tekkimine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-102-16, punkt 13).

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjaolu, et lepinguliseks esindajaks on kostjaga seotud äriühingu töötaja, teeks eluliselt mitteusutavaks kostja kohustuse tasuda esindajale tehtud töö eest. Kostja füüsilise isikuna on väljastanud 02.09.2018 tähtajatu volikirja mh K. Teesalule kui füüsilisele isikule enda esindamiseks kohtumenetlustes 11 (t I kd lk 116-117). Sellega on eluliselt usutavalt põhistatud füüsiliste isikute vahel käsunduslepingu sõlmimine, mis vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 ja 627 lõike 1 kohaselt on tasuline leping. Õigusabiteenuse osutamine esindamiseks kohtumenetluses on üldiselt teadaolevalt tasuline teenus.
2. Küll aga nõustub kolleegium hageja vastuväidetega kostja lepingulise esindaja kulu suurusele osaliselt. Esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 144 eurot) ei vasta esindaja kvalifikatsioonile ja käesoleva tsiviilasja keerukusastmele. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist (nt lahend nr 3-2-1-115-14, punkt 14). Kohtupraktika kohaselt on 120 euro suurust tunnitasu peetud mõistlikuks ja vajalikuks vandeadvokaadist (advokaadist) lepinguliste esindajate puhul. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi (nt kehtiva vastutuskindlustuse olemasolu) ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtupraktika kohaselt on keskmise keerukusega tsiviilasjades peetud kohaseks mitteadvokaadist esindaja tunnitasuks 100 eurot, seega koos käibemaksuga 120 eurot. Keskmise keerukusega vaidluseks on käesolevat asja põhjendatud liigitada põhjusel, et kaasomandi lõpetamise asjades on asjakohane seadusandlus kehtinud juba aastaid ja kujunenud on kehtiv kohtupraktika. Samuti ei ole käesolevas asjas vaidlust jagamise viisi üle. Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks 100 eurot, millele käibemaksukohustuslaseks mitteoleva kostja puhul lisandub käibemaks 20%, seega kokku 120 eurot.
3. Kolleegium nõustub osaliselt ka hageja vastuväidetega esindaja toimingute ajakulule. Kolleegium on seisukohal, et osaliselt põhjendamatult kulutas esindaja aega nii kaebusele vastuse koostamisele kui hageja taotlusele menetlustähtaegade pikendamiseks vastamisele. Kaebusele vastuse koostamisele ei olnud põhjendatud ega vajalik kulutada rohkem kui 4,5h, sest eelnevalt oli esindaja juba 1,2h dokumendiga tutvunud ja seda analüüsinud. Samuti ei sisaldanud kaebus uusi asjaolusid ega olnud sellele lisatud uusi tõendeid. Kaebuses kordas hageja maakohtus esiletoodud seisukohti, millised olid kostjale juba teada. Hageja taotlusele menetlustähtaegade pikendamiseks ei olnud põhjendatud ega vajalik kulutada enam kui 1h. Tegemist oli menetlusliku taotlusega, milles otsustusõigus kuulus

§ 64

lõike 1 esimene lause alusel kohtule ja seda sõltumata sellest, kui pikalt või põhjalikult kostja taotlusele vastu vaidleb. Muudele esindaja toimingutele kulunud aeg oli kolleegiumi arvates vajalik ja põhjendatud, arvestades asja mahtu ja keerukust. Seisukohta, et tegemist on menetlusosaliste jaoks keskmiselt keerulise kohtuasjaga, põhjendas kohus juba eelpool. 41. Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium kostja esindaja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 10,7h ja tasu suuruseks vastavalt 120x10,7=1284 eurot, milline sisaldab käibemaksu. Kokku on seega kostjale hüvitatava menetluskulu suuruseks apellatsioonimenetluses 2040 + 1284 = 3324 eurot, mille hageja peab hüvitama. 42.

§ 177

lõike 4 alusel tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu