) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad puudutatud isikute I ja II kanda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja soovib Laane kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavalt teed mööda Reinsalu kinnistul tavana kasutatavat teed. Maakohus lähtus põhjendatult asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-st
Maakohus kaalus juurdepääsu alternatiivseid variante, kuid ei pidanud võimalikuks määrata juurdepääsu puudutatud isikute I ja II pakutud asukohas, sest puudutatud isikute I ja II poolt rajatud tee ei võimalda aastaringselt igat liiki sõiduvahendiga kasutada ja selle tee kasutamiseks tuleks teha täiendavaid kulutusi, samas kui taotletud asukohas oli tee olemas ja seda on seni juurdepääsuna ka kasutatud kuni menetluse ajal puudutatud isikute I ja II poolt selle tee likvideerimiseni. Seega oli maakohus hinnanud juurdepääsu määrates puudutatud isikute I ja II pakutud alternatiivset lahendust ja ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et kirjeldatud alternatiivsel viisil ei ole põhjendatud juurdepääsu määrata. Maakohus kaalus ühelt poolt puudutatud isikute I ja II huvi kasutada oma maad põllumaana ning avaldaja (ka puudutatud isiku III) huvi kasutada tavana väljakujunenud juurdepääsu teed oma kinnistule pääsemiseks ning leidis, et avaldaja (ja puudutatud isiku III) huvid kaaluvad üles puudutatud isikute I ja II huvi ning puudutatud isikute I ja II talumiskohustus on mõistlik. Maakohus ei rikkunud sealjuures asja lahendamisel menetlusnorme ja ringkonnakohtu hinnangul ei anna puudutatud isikute I ja II esile toodud asjaolud alust teha maakohtust erinevat kaalutlusotsust. Samuti puudub alus tõendite teistsuguseks hindamiseks ja maakohtust erineva otsustuse tegemiseks. Maakohus tuvastas juurdepääsuteede tegeliku olukorra kogutud tõendite sh vaatluse teel ning lähtus vaatlusel tajutust ja tuvastatust lahendi tegemisel ja lõpplahendis seda ka nõuetekohaselt kajastanud, mistõttu ei saanud maakohus vaidluse lahendamisel lähtuda puudutatud isikute I ja II soovitust. Puudutatud isikutel I ja II oli tulenevalt
lg-st 3 võimalik esitada määruskaebemenetluses oma seisukohti ja vastuväiteid maakohtu poolt kogutud tõenditele ja seisukohtadele, mille osas puudus kaebuse esitajatel väidetavalt võimalus 8 teha seda varasemalt. Ringkonnakohus saab ülalnimetatud menetlusnormile tuginedes määruskaebemenetluses hinnata uusi asjaolusid ja tõendeid ja põhjendada, kui ta mõnda tõendit ei arveta. Asjaolu, et kohtulahendi kirjeldav osa on väidetavalt ebaõigesti kajastatud, ei ole aluseks kohtulahendi muutmisele. Asjaolu, et juurdepääsu kasutamisel läbib avaldaja lisaks Reinsalu kinnistule ka Sauma kinnistu nurka, ei tähenda, et avaldaja oleks pidanud avalduse esitama ka Sauma kinnistu omaniku vastu ja kohus oleks pidanud määrama juurdepääsu ka mööda Sauma kinnistut. Avaldajal on õigus ise valida, kelle vastu ta kohtusse pöördub. Avaldaja ja Sauma kinnistu omaniku omavahelised suhted ei puuduta puudutatud isikute I ja II õigusi. Menetlusosaline saab kohtusse pöörduda vaid juhul kui esineb selleks õiguskaitsevajadus. Juhul kui kokkuleppe saavutamine on kohtuväliselt võimalik, siis puudub avaldajal vajadus kohtusse pöördumiseks Sauma kinnistu osas. Vaidluse lahendamisel oli maakohtule ja ka menetlusosalistele teada Harju Maavalitsuse kui Sauma kinnistu valitseja seisukoht uue juurdepääsu tee rajamise osas Sauma kinnistule (Harju Maavalitsuse 19.09.2017 kiri nr 8-3/2328, mis oli esitatud avalduse lisana). Maakohus arvestas lahendi tegemisel nimetatud seisukohaga. Kuna maaomanikul tuleb avaldada seisukoht eelkõige enda maa kasutamise osas ning puudub kohustus seda teha teiste isikute maa osas, siis polnud kohtul vajadust Sauma kinnistu omaniku kaasamiseks. Ka
lg 3 kohaselt ei ole isik menetlusosaline ainuüksi seetõttu, et ta tuleb seaduse kohaselt ära kuulata või et kohus peab seda vajalikuks. Muude ümberkaudsete kinnistute omanike kaasamine ei olnud käesoleva vaidluse lahendamisel vajalik, kuna menetlusosalised ei toonud esile ja kohus ka omal algatusel ei tuvastanud muid variante juurdepääsu kaasamiseks. Maakohus arvestas, et Laane ja Veere kinnistud on ümbritsetud põllumaa- ja metsamassiividega ning lähim avalik tee on Kose-Purila maantee ja lähim juurdepääs kulgeb üle Reinsalu kinnistu. Veere kinnistu omanik (puudutatud isik III) teatas maakohtule oma soovis saada avalduses toodud tingimustel juurdepääs oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt mööda Reinsalu kinnistut. Puudutatud isiku III nõuet maakohus eraldi menetlusse ei võtnud, kuid lõpplahendis rahuldas avalduse ka puudutatud isiku III kasuks. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis puudutatud isiku III esitatud avalduse menetlusse võtmise vormistamata. Ringkonnakohtu arvates tuli maakohtul puudutatud isikut III käsitada kohtumenetluses samuti avaldajana
Ringkonnakohtu arvates ei ole aga tegemist käesoleval juhul menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust tühistada. Ka Riigikohus on erinevates hagita menetlustes leidnud, et avalduse menetlusse võtmise vormistamata jätmine ei ole sedavõrd oluline rikkumine, mis tingiks kohtulahendi tühistamist (Riigikohtu 05.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-14, p 19; 08.05.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-13 p, 12 ja 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). Määruskaebuses ei ole selgelt esile toodud, millised asjaolud jäid puudutatud isikutel I ja II esitamata ning kuidas oleks puudutatud isiku III avalduse eraldi menetlusse võtmine mõjutanud lõpplahendis juurdepääsu asukoha määramist. Maakohus tuvastas kõik vajalikud asjaolud juurdepääsu määramiseks sh kaalus puudutatud isikute I-III huve ning mõistis puudutatud isikult III välja tasu juurdepääsu kasutamise eest. Ringkonnakohus ei tuvastanud puudutatud isiku I ja II õiguste sellist rikkumist puudutatud isiku III avalduse rahuldamise tulemusena, mis tingiks maakohtu lahendi tühistamise. 11. Maakohus määras Laane kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasuna 50 eurot aastas. Lisaks jättis kohus kõik tee hooldusega seotud kulud Laane kinnistu igakordse omaniku kanda. Veere kinnistu igakordsele omanikule määras kohus juurdepääsu tasuks määruse resolutsiooniga 20 eurot, kuid põhjendavas osas märkis tasu suuruseks 15 eurot. Juurdepääsu eest tasu määramine on kohtu kaalutlusotsus. Kui menetlusosalised tasu osas kokkuleppele ei jõua, siis määrab kohus poolte huvide kaalumise teel tasu ise (AÕS § 156 lg 9 1). Maakohus ei ületanud tasu määramisel diskretsiooni piire. Maakohus ei hinnanud eraldi maamaksu, kuid arvestas tasu maa maksustamishinnalt. Kuivõrd maamaksu arvestatakse protsendina maksustamishinnalt, siis võiski maakohus tasu selliselt välja arvutada arvestades tee pindalat. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu arvutuskäigu muutmiseks. Muid tasu komponente hindas maakohus sisuliselt kokkuvõtlikult. Seega hindas maakohus kõiki tasu komponente. Maakohus leidis, et kuna tee kasutamine väljakujunenud kohas oli tavaks, ja puudus vajadus uue tee rajamiseks, siis oli põhjendatud hüvitise vähendamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul oli põhjendatud hüvitise vähendamine ja tasu välja mõistmata jätmine õiguste riive, kasutuseelise ja kulutuste (võrk ja kuusehekk) eest. Maakohus ei ole esialgse õiguskaitse kehtivuse aja eest tasu puudutatud isikutele I ja II välja mõistnud. Kehtiv kohtupraktika näeb ette, et kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu (Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul maakohtule etteheidetav tasu väljamõistmata jätmine, kuna puudutatud isikud likvideerisid juurdepääsu tee sisuliselt samal ajal kui maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ehk sisuliselt ei olnudki avaldajal võimalik menetluse ajal juurdepääsu esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal kasutada. Lisaks peatas kohtutäitur esialgse õiguskaitse määruse täitmise. Seega puudus puudutatud isikutel I ja II õigus saada juurdepääsu tasu esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal. Kohus võib lahendi täitmise korra määrata kindlaks vastava taotluse alusel (
Selle kindlaksmääramata jätmine ei ole maakohtu lahendi tühistamise alus. Samuti ei nähtu puudutatud isikute I ja II poolt esitatust, milline peaks täpselt olema tasustamise kord. Maakohus määras juurdepääsu tasu aastase summana. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisavalt täpne. Puudutatud isikud I ja II heidavad ette, et tee korrashoiutingimusi pole kindlaks määratud. Maakohus määras, et juurdepääs erateel on tähtajatult tagatud liikumiseks jalgsi ja igat liiki mootorsõidukiga. Seega peab korrashoid vastama sellisele tasemele, et liikumine oleks võimalik maakohtu poolt määratud viisil. Kuna menetlusosalistel puudus tingimuste üle vaidlus ja kohtu ette pole toodud tingimusi, millele tee korrashoid peab vastama, siis saab lugeda käesolevat olukorda piisavalt selgeks ning puudus vajadus täpsemate tingimuste kindlaksmääramiseks. Lisaks nähtub, et puudutatud isikud I ja II ei kasuta oma elamutele pääsemiseks igapäevaselt sama teed. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus tingimuste täpsemaks reguleerimiseks. Puudutatud isiku III osas leidis maakohus, et kuna juurdepääs on temale vajalik vaid suveperioodil, siis tuleb tasu määramisel sellega arvestada ja vastavalt sellele tasu vähendada. Maakohus võis Veere kinnistu tasu määramisel arvestada juba Laane kinnistule väljamõistetud tasu, sest sellisel juhul on kohus arvestanud tasu samadel alustel ja mõista Veere kinnistule tasu vastavas proportsioonis ehk 20 eurot aastas (50 eurot :12 kuuga * 5 kuuga (eeldatav aeg suvekuudel toimetamiseks mai-september) = ca 20 eurot). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon, seega tuleb lähtuda maakohtu määruse resolutsioonis märgitud tasust 20 eurot ja põhjendustes märgitud tasu 15 eurot tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd täidetav on lahendi resolutsioon. 12. Maakohus täpsustas omal algatusel esialgse õiguskaitse määrust. Maakohtul oli tulenevalt
§-st 6183 õigus omal algatusel juurdepääsu asjades kohaldada esialgset õiguskaitset. See tõttu saab
lg 3 ja
Maakohus kohaldas
, mis võimaldab kohtul asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise avalduse alusel tehtud määrust või kompromissi määrusega muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. 10 Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega esialgse õiguskaitse täpsustamise vajalikkuse ja põhjendatuse osas ning leiab, et puudutatud isikute I ja II väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks esialgse õiguskaitse osas. Puudutatud isikud I ja II olid teadlikud enne menetluse algust asjaolust, et avaldaja soovib vormistada ja jõuda puudutatud isikutega I ja II kokkuleppele juurdepääsu kasutamise osas seoses asjaoluga, et avaldaja soovib kinnistut müüa. Puudutatud isikud I ja II likvideerisid tavana kasutatava juurdepääsu ja rajasid uue juurdepääsu aga sellise, mis ei võimalda seda kasutada samaväärselt seni kasutatud olemasolnud teega. Ka Laane kinnistu uued elanikud avaldasid, et uus tee ei ole kasutuskõlblik. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Puudutatud isikud I ja II poleks tohtinud ka ilma esialgse õiguskaitse määruseta olemasolevat teed likvideerida senimaani, kuni on kõigi puudutatud osapooltega leitud konsensus. Kinnisasja omaniku õigusi võib seaduses ettenähtud juhul kitsendada ja üheks kitsenduse liigiks on juurdepääsu lubamine (AÕS § 156). Juhul kui puudutatud isikutel I ja II oli suulisi kokkuleppeid tee kasutamise ja tasu osas, siis ei nähtu, mis takistas nende kokkulepete vormistamiseks. Ka AÕS § 156 lg 1 lähtub eeldusest, et osapooltel tuleb enne kohtusse pöördumist omavahel ise jõuda kokkuleppele. Seetõttu ei ole määravat tähtsust, millal esialgse õiguskaitse määrus puudutatud isikutele I ja II kätte toimetati. Kohus möönab, et kohalik omavalitsus ei olnud varasemalt reformide elluviimise ja maa erastamistoimingute tegemise ajal piisavalt aktiivne juurdepääsu probleemide lahendamisel. See ei anna aga alust olemasolevat juurdepääsu likvideerida. Maakohus jättis lahendamata puudutatud isiku I taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks või alternatiivselt abinõu asendamiseks. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus rikkus menetlusõigust ning oleks pidanud selle taotluse lahendama. Samas ei ole selle taotluse lahendamata jätmisega tegemist menetlusnormide olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu lõpplahendi tühistamist. Esialgne õiguskaitsega saab reguleerida õigussuhteid menetluse ajal ja kohus ei ole lahendi tegemisel kohustatud jõudma samale lahendusele nagu menetluse ajaks paika pandud. Käesolevas asjas oli esialgse õiguskaitse eesmärk juurdepääsu tagamise otsustamine avaldaja kinnistule avalikult kasutatavale teele menetluse ajaks. Arvestades menetluse käiku, maakohtu selgitusi menetluse ajal ja maakohtu lõpplahendit, nähtub, et maakohus ei pidanud põhjendatuks kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamist või muutmist selliselt nagu 30.08.2019 taotluses oli märgitud. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui maakohus oleks taotluse lahendamise nõuetekohaselt vormistanud, siis poleks see mõjutanud lõpplahendi sisu ega ka esialgse õiguskaitse täpsustamist lõpplahendis. 13. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda põhjusel, et juurdepääs määrati väljakujunenud tava kohaselt.
lg 1 näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul jaotas maakohus menetluskulud õigesti ja õiglaselt arvestades kohtule toodud asjaolusid ja menetluse käiku ning puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks. 14. Lõpuks lahendab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud taotlused. Puudutatud isikud I ja II taotlesid kaebuses kohtuistungi korraldamist. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse vastavalt
Kuna maakohus on menetlusosalised suuliselt ärakuulanud ja menetlusosaliste seisukohad on ringkonnakohtule arusaadavad, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuistungi korraldamist määruskaebemenetluses. Puudutatud isikud I ja II taotlesid määruskaebemenetluses korduva vaatluse läbiviimist. Ringkonnakohus jätab eelnimetatud taotluse rahuldamata. Maakohus viis asjas paikvaatluse 11 läbi 09.04.2019 (paikvaatluse protokoll ühes fotodega II kd, lk 153-157) ja tuvastas avalduse lahendamiseks vajalikud asjaolud piisavalt. Paikvaatlusel veendus maakohus, et Reinsalude kinnistut läbinud nn vana teed enam ei eksisteerinud ja et näha oli endiselt teelt pinnase teisaldamist ja kaugemal Reinsalu kinnistul oli näha kuhjatud kivi- ja kruusahunnikuid. Maakohus tuvastas, et varasem juurdepääsutee Reinsalu kinnistult oli tahtlikult kõrvaldatud ning selle asemel rajatud uut juurdepääsu ei olnud võimalik kasutada sõidukiga ning et jalgse läbipääs oli problemaatiline. Esitades ringkonnakohtule korduva paikvaatluse taotluse teostamise taotluse, tuli kaebuse esitajal taotluse esitamisel märkida, millist asjas tähtsust omavat asjaolu soovitakse tõendiga tõendada. Puudutatud isikud I ja II ei ole seda teinud. Seega ei selgu, milles seisneb korduva vaatluse läbiviimise vajadus ja tõendi kogumise eesmärk. Määruskaebuses toodud asjaolud ei ole korduva vaatluse läbiviimise aluseks. Vaatlusprotokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab
Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid (Riigikohtu 21.05.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08 p-d 16 ja 17). Ringkonnakohus ei vii uuesti läbi vaatlust põhjusel, et puudutatud isikud I ja II ei ole rahul maakohtu poolt 09.04.2019 teostatud vaatluse protokolliga ja kohtulahendiga. 15. Puudutatud isikute I ja II menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kaebuse rahuldamata jäämisel nende endi kanda. Teiste menetlusosaliste kulud jäävad solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda (
Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus eraldi määrusega (
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.