← Eesti

2-19-17633/14

Obsah (11)§ 3111§ 172§ 3141§ 659§ 67§ 3401§ 307§ 171§ 175§ 177§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 08.06.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-17633 Tsi

§ 3111

lg 5 kohaselt loetakse dokument kättetoimetatuks, kui saaja kinnitab selle kättesaamist. Kohtule ei ole esitatud dokumente, millest järeldub, et saaja on 01.07.2019 saadetud otsuse kättesaamist kinnitanud, või mille alusel saaks dokumendi kättesaaduks lugeda mõnel muul tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alusel. Arvestades ka avaldaja esitatud tõendit, mille kohaselt ei ole aadressile XXX laekunud 01.07.2019 e-kirja aadressilt YYY, ei toimetatud avaldajale sunniraha otsust enne täitemenetluse nr 026/2019/1164 algatamist kätte ja täitemenetluse algatamine oli seega lubamatu. Kuna täitemenetluse algatamine oli lubamatu, tuleb puudutatud isiku I 01.11.2019 ja 08.08.2019 otsused tervikuna tühistada ja puudub vajadus lahendada avaldaja alternatiivset nõuet tühistada 08.08.2019 otsus osaliselt. Sel põhjusel on õigusvastane ka puudutatud isiku I täitemenetluse alustamise tasu ja põhitasu nõue. Puudutatud isikul I tuleb kooskõlas KTS §-ga 4

(12)2-19-17633 53 tagastada avaldajale alusetult nõutud ja tasutud täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu. Avaldaja nõue tühistada kohtutäituri 14.10.2019 otsus täitemenetluse lõpetamise osas on alternatiivne ja avaldaja esmaste nõuete rahuldamise tõttu puudub vajadus seda lahendada. Kuna kohtutäituri tegevus põhjustas avaldaja kohtusse pöördumise ja avaldaja kaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud

§ 172lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda.

Kohus määrab avaldaja menetluskuludena kindlaks 595 eurot ja sissenõudja menetluskuludena 150 eurot ning mõistab need puudutatud isikult I välja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Puudutatud isik I esitas Harju Maakohtu 10.03.2020 määruse peale määruskaebuse, milles palub määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda. Vaidlustatud määrus on puudutatud isiku I 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsuse tühistamise osas vastuolus TMS § 217 lg-tega 1 ja
  2. Avaldaja 18.10.2019 kaebus puudutatud isikule I oli TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaegu arvestades lubatav vaid 09.10.2019 arestimise akti koostamise, 09.10.2019 avaldaja kontolt laekunud raha edasikandmise ja 14.10.2019 täitemenetluse lõpetamise otsuse suhtes. Avaldaja ei saanud kaebetähtaja minetamise tõttu enam nõuda puudutatud isiku I 08.08.2019 täitekulude väljamõistmise otsuse tühistamist ega vastavate asjaolude muutmist ning maakohus ei saanud lahendada täitemenetluse alustamise ja täituri tasu väljamõistmise otsuse õigsuse ja põhjendatuse küsimust. Maakohus on jätnud arvestamata mitmed asjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Maakohus on ekslikult leidnud, et puudutatud isik I pidi enne teise kohtutäituri sunniraha otsuse täitmisele asumist täiendavalt kontrollima dokumentide kättetoimetamist teise kohtutäituri poolt, kui teine kohtutäitur oli kinnitanud, et dokument on isikule kätte toimetatud. Lisaks oli puudutatud isik I saanud sissenõudjalt täiendava kinnituse 27.07.2018 sunniraha määramise hoiatuse ja 28.06.2019 sunniraha määramise otsuse kättetoimetamise kohta. Nõue seada täitedokumendi koostanud kohtutäituri väite õigsus kahtluse alla ning nõuda selle asjaolu suhtes enne täitmisele asumist täiendava kontrolli läbiviimist on vastuolus täitemenetluse formaliseeritusse printsiibiga. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 avaldatud seisukohad ei ole kohaldatavad, kuna selles asjas oli täitmisel hoiatustrahv. Puudutatud isikul I oli alus lugeda täitedokument kättetoimetatuks TMS § 10 lg 2 ja

§ 3141lg 1 alusel.

Täitedokumendist nähtuvalt edastas sissenõudja 06.02.2017 avaldajale täiteasjas nr 095/2011/779 võlgnikuks oleva avaldaja töötaja DD sissetuleku arestimise akti. Puudutatud isikul I puudus alus seada kahtluse alla, kas teisel kohtutäituril on õnnestunud ca 2 aasta jooksul avaldajale dokumente kätte toimetada. Kuna kohtutäitur võib TMS § 10 lg 2 kohaselt dokumente ise kätte toimetada, kõrvaldas ainuüksi sissenõudja kinnitus selle kohta, et dokument on kätte toimetatud, puudutatud isiku I võimalikud kahtlused selle asjaolu suhtes. Kohus on mõistet „dokumendi kättetoimetatuks lugemine“ põhjendamatult kitsendanud, võrdsustades selle üksnes

§ 3111lg-s 5 sätestatud nõudega saada iga dokumendi puhul saajalt vastav kinnitus.

Dokumendi saab kättetoimetatuks lugeda ka muudel seaduses sätestatud juhtudel ning maakohus ei ole piisavalt kontrollinud, kas sunniraha määramise hoiatus ja sunniraha määramise otsus jõudsid avaldajani. Veebimajutus.ee klienditoe 10.12.2019 teade ei välista seda, et sissenõudja oli avaldajale saatnud sunniraha määramise otsuse. Kohus ei saa lõpetatud täitemenetluse korral võlgniku poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebust lahendades kohtutäiturilt raha välja mõista. Kohus on asunud vastuolulisele seisukohale, et kuigi avaldaja tasus täitemenetluse käigus sunniraha puudutatud isiku I kontole, ei ole tal õigust tasu saada. Juhul kui puudutatud isik I peab täitemenetluse alustamise tasu ja 5

(12)2-19-17633 kohtutäituri põhitasu võlgnikule tagastama, on puudutatud isiku I tegevus toimunud tasuta, mis on vastuolus KTS § 28 lg-ga
  1. Sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine on põhjendamata ja õigusega vastuolus. Sissenõudja oli kohtuasjas puudutatud isikuga I samadel seisukohtadel. Kui peaks leidma tõendamist, et täiteasjas puudus kehtiv täitedokument, ei jääks avaldaja õigused kaitseta. Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada sissenõudja vastu hagi ka pärast täitemenetlust.
  2. Sissenõudja palub määruskaebus rahuldada ning jätta menetluskulud avaldaja kanda ja mõista avaldajalt välja sissenõudja menetluskulud. Sissenõudja nõustub määruskaebuses tooduga ega hakka selles esitatud seisukohti kordama.
  3. Avaldaja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Puudutatud isiku I tuginemine asjaolule, et avaldaja ei saanud 18.10.2019 kaebuses nõuda 08.08.2019 täitekulude väljamõistmise otsuse tühistamist ega vastavate asjaolude muutmist, on üllatuslik. Puudutatud isik I ei tuginenud sellele kaebuse lahendamisel, vaid vaatas kaebuse sisuliselt läbi. Kohtul puudus mistahes põhjus asuda menetlusosalistega võrreldes teistsugusele seisukohale. Puudutatud isiku I väide kaebetähtaja minetamise osas on ka õiguslikult põhjendamatu. Puudutatud isiku I 08.08.2019 tasu otsus ei olnud tasu osas lõplik, kuna tasu lõplik suurus sai selguda alles pärast täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist. Kui kohtutäituri tasu otsus palutakse tühistada põhjendusel, et kohtutäituril ei olnud õigust täitemenetlust alustada täitedokumendi kättetoimetamata jäämise tõttu, on sellise kaebuse esitamine Riigikohtu seisukohast tulenevalt lubatav ka hiljem kui 10 päeva jooksul algse tasuotsuse kättesaamisest (vt 3-2-1-138-13). Kui leida, et avaldaja esitas 18.10.2019 kaebuse puudutatud isikule I hilinenult, tuleb puudutatud isiku I tegevust pidada kaebetähtaja ennistamiseks, kuna ta lahendas kaebuse sisuliselt. Puudutatud isikul I ei olnud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttele tuginedes õigust jätta täitmata TMS-st tulenevad kohustused. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei ole absoluutne. Asjakohatu on käsitlus, et kuna sissenõudja on kohtutäitur, pidi täitedokumendi avaldajale kätte toimetamine olema väljaspool kahtlust. Isegi juhul, kui sissenõudja saatis avaldajale e-kirja koos täitedokumendiga välja, ei saa täitedokumenti pidada kätte toimetatuks, kuna see ei saabunud avaldaja serverisse. Avaldaja ei ole kaebuses kohtutäituri tegevuse peale nõudnud sissenõudjale kantud rahasumma tagastamist, mistõttu on puudutatud isiku I vastavad väited asjassepuutumatud. Kohtul oli avaldaja kaebuse alusel õigus kohustada puudutatud isikut I tagastama alusetult saadud rahasumma. Asjaolu, kas avaldajal on võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid ka teiste isikute vastu, ei oma praeguse asja lahendamisel mingit tähendust. Puudutatud isik I vastutab oma rikkumiste eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 659ja § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis sissenõudja 6

(12)2-19-17633 menetluskulud puudutatud isiku I kanda ning mõistis need puudutatud isikult I sissenõudja kasuks välja (resolutsiooni p-d 5 ja 8). Tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega puudutatud isiku I ja sissenõudja menetluskulud jäävad nende endi kanda ja avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse seega osaliselt.
  1. Puudutatud isiku I menetluses oli täiteasi nr 026/2019/1164, milles täitedokumendiks oli sissenõudja 28.06.2019 sunniraha määramise otsus täiteasjas nr 095/2011/
  2. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas sissenõudja toimetas täitedokumendi avaldajale kätte, kas ja millises ulatuses pidi puudutatud isik I kontrollima täitedokumendi kättetoimetamist avaldajale ning kas täiteasja nr 026/2019/1164 läbiviimine oli eelnevast lähtuvalt lubatav. Määruskaebemenetluses on tekkinud vaidlus ka selle üle, kas avaldaja on vaidlustanud puudutatud isiku I tegevust ja otsuseid täiteasjas nr 026/2019/1164 TMS § 217 lgs 1 sätestatud tähtaega järgides ning kas puudutatud isik I võib sellele tugineda alles kohtumenetluses olukorras, kus ta vaatas avaldaja 18.10.2019 kaebuse oma 01.11.2019 otsusega sisuliselt läbi.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul on kohane viis asja lahendamiseks kaebus kohtutäituri tegevuse või otsuse peale, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Riigikohtu praktikast lähtuvalt saab täitemenetluse osaline kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmisel, vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt Riigikohtu 20.04.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). Seega puudutab kaebus eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel (vt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16). Kaebuse kohtutäituri tegevuse peale võib esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole täitedokumenti, mida võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei toimu materiaalõiguslikku vaidlust täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus – täitedokument (vt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-142-08, p 16; 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). Hiljem on Riigikohus vastavat seisukohta täiendanud ja leidnud, et kohtutäituri otsuse peale esitatavas kaebuses saab esitada täitedokumendi puudumise vastuväite vaid juhul, kui selle vastuväite lahendamine on kohtutäituri pädevuses. Nii võib see olla näiteks juhul, kui kaebuses juhitakse tähelepanu täitedokumendi jõustumismärke puudumisele, mille olemasolu või puudumist saab kohtutäitur kontrollida (vt Riigikohtu 12.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). Lisaks on Riigikohus leidnud, et täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur muu hulgas kontrollima, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras (vt Riigikohtu 09.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9). Praeguses asjas ei toimu materiaalõiguslikku vaidlust täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid täitemenetluse alustamise ühe eelduse, s.o täitedokumendi jõustumise üle. Täitedokumendi jõustumise puhul on tegemist täitemenetluse alustamise vormilise eeldusega, mida peab kontrollima kohtutäitur. See tähendab ühtlasi, et võlgniku täitedokumendi jõustumisele (kättetoimetamisele) esitatud vastuväite lahendamine on kohtutäituri pädevuses. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas on kohaldatavad ka Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, milles oli täitedokumendiks kohtuvälise menetleja otsus hoiatamismenetluses 7
(12)2-19-17633 määratud hoiatustrahvi kohta. Seda põhjusel, et eelviidatud täitedokumendi ja kohtutäituri sunniraha määramise otsuse õiguskindluse määr on sarnased, kuna ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ ei ole kontrollinud sundtäitmise eelduste täitmist ega poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud. Viidatud asjas leidis Riigikohus, et kättetoimetamistõendi esitamise kui täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses (vt Riigikohtu 20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p-d 14 ja 17). Puudutatud isik I pidi seega kontrollima täitedokumendi avaldajale kättetoimetamist tõendavaid andmeid ning võis täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine oli usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust (vt Riigikohtu 20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 16).
  1. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et avaldaja on esitanud kohtutäiturile tähtaegselt kaebuse 09.10.2019 vara kontol arestimise akti ja 14.10.2019 täitemenetluse lõpetamise otsuse peale. Küll aga on puudutatud isik I asunud määruskaebuses seisukohale, et avaldaja ei ole TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitanud kaebust puudutatud isiku I tegevusele täitemenetluse alustamisel ja 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsusele ega saa kooskõlas TMS § 217 lg-ga 6 enam tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud sellises kaebuses esitada. Riigikohus on leidnud, et kui kohtutäitur alustas võlgniku arvates täitemenetlust täitedokumendi alusel, mis ei kuulu täitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, saab võlgnik esitada TMS § 217 lg 1 järgi kaebuse kohtutäituri tegevuse peale kümne päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest (vt Riigikohtu 09.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 10). Puudub põhjus, miks teisiti peaks olema olukorras, kus kohtutäitur on võlgniku hinnangul alustanud täitemenetlust täitedokumendi alusel, mis ei ole jõustunud. Ka kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus on TMS § 217 lg 1 järgne otsus, mida tuleb vaidlustada selles sättes märgitud tähtaja jooksul. Avaldaja on kaebuses välja toonud, et sai täitmisteate ja kohtutäituri 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsuse kätte 08.08.
  2. Avaldaja 19.08.2019, 28.08.2019, 30.08.2019 ja 24.09.2019 e-kirjad puudutatud isikule I ei ole käsitatavad kaebusena kohtutäituri tegevuse või otsuse peale ning ka avaldaja ei ole neid selleks pidanud. Avaldaja esitas kaebuse, milles ta vaidlustas muu hulgas täitemenetluse alustamist ja 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsust, alles 18.10.2019, mil oli möödunud TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kümnepäevane tähtaeg. Sellest hoolimata vaatas kohtutäitur avaldaja kaebuse 01.11.2019 otsusega tervikuna sisuliselt läbi, st pidas kaebust nõuetekohaseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja järgimise kontrollimine on kohtutäituri ülesanne ning kui kohtutäitur on vaadanud tähtaega ületades esitatud kaebuse sisuliselt läbi, ei saa kohus asuda täitma kohtutäituri ülesandeid ja jätta kohtule TMS § 218 lgs 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud kaebust sel põhjusel rahuldamata või läbi vaatamata. Seda ka põhjusel, et kui puudutatud isik I oleks täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt, oleks ta pidanud jätma avaldaja kaebuse (osaliselt) läbi vaatamata ja avaldaja oleks saanud taotleda kaebetähtaja ennistamist. Praegu on puudutatud isiku I tegevus, st avaldaja 18.10.2019 kaebuse sisuline läbivaatamine, viinud selleni, et avaldaja ei pidanud vajalikuks taotleda kaebetähtaja ennistamist ja on

§ 67lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumise tõttu kaotanud võimaluse seda teha.

Maakohus ei ole seega eksinud menetlus- ega materiaalõiguse normide vastu, kui vaatas avaldaja kaebuse läbi puudutatud isiku I tegevust täitemenetluse alustamisel ja 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsust puudutavas osas. 8

(12)2-19-17633 12. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas puudutatud isik I kontrollis täitedokumendi jõustumist, täpsemalt avaldajale kätte toimetamist, piisaval määral. Nagu eelnevalt märgitud, pidi puudutatud isik I kontrollima täitedokumendi kättetoimetamist tõendavaid andmeid ning võis täitemenetlust alustada vaid juhul, kui täitedokumendi kättetoimetamine oli usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Teisalt seab kohtutäituri kontrolli ulatusele piirid täitemenetluse formaliseerituse põhimõte. Kohtutäitur ei saa näiteks asuda kontrollima väiteid, et võlgniku allkiri kättetoimetamisteatisel on võltsitud, või tuvastada isikuid ja nende seoseid adressaadiga, kui dokument anti kätte kellelegi teisele (vt Riigikohtu 20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p-d 16 ja 17). Vaidlus puudub selles, et täiteasja nr 026/2019/1164 menetluses ei esitanud sissenõudja dokumente, millest nähtuks täitedokumendi avaldajale kättetoimetamine. Küsimus saab seega olla üksnes selles, kas täitedokumendi kättetoimetamine oli puudutatud isiku I jaoks muul põhjusel väljaspool kahtlust, st kas ainuüksi sissenõudja kui teise kohtutäituri vastavasisuline kinnitus võimaldas puudutatud isikul I asuda seisukohale, et täitedokument on avaldajale kätte toimetatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et tekkinud olukorras ei saanud puudutatud isiku I jaoks olla täitedokumendi kättetoimetamine väljaspool igasugust kahtlust. Sissenõudja paljasõnalisel kinnitusel ei saa olla sellist kaalu, et ainuüksi selle põhjal saaks kohtutäitur lugeda täitedokumendi kättetoimetatuks ja jõustunuks, ja seda sõltumata sellest, et sissenõudjaks on teine kohtutäitur. Märkida tuleb, et avaldaja jäi ka pärast sissenõudja 23.08.2019 e-kirjas antud kinnitust selle juurde, et talle ei ole täitedokumenti kätte toimetatud ja palus esitada kättetoimetamise kohta tõendeid. Puudutatud isik I oleks pidanud andma sissenõudjale analoogia alusel

§ 3401

lg-ga 1 tähtaja tõendite esitamiseks, mis võimaldavad veenduda nii valitud kättetoimetamise viisi eelduste täidetuses kui ka kättetoimetamise asetleidmises (vt Riigikohtu 20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 17). Menetlusdokumendi elektroonilise kättetoimetamise puhul tähendab see seda, et kooskõlas

§-ga 3111 pidanuks sissenõudja esitama nii e-kirja, millega täitedokument kätte toimetati, kui ka avaldaja kinnituse selle kättesaamise kohta. Avaldaja kinnitust kättetoimetamise kohta ei oleks olnud vaja esitada juhul, kui täidetud olid

§ 3141

lg-s 1 sätestatud viisil kättetoimetamise eeldused, st kui sissenõudja oli avaldajale juba varem samal e-posti aadressil menetlusdokumendi kätte toimetanud ning kui e-kirjas sisaldus viide

§ 3141

lg-le 1 ja sellele, et sissenõudja loeb sunniraha määramise otsuse kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks (vt nt Riigikohtu 01.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 21; 09.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p-d 15 ja 16). Eelnevast lähtuvalt ei kontrollinud puudutatud isik I piisaval määral täitedokumendi kättetoimetamist. Kuna aga sissenõudja on kohtumenetluses esitanud 09.12.2019 e-kirja, millest nähtub avaldajale 01.07.2019 e-kirjaga täitedokumendi edastamine, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas sellega on täitemenetluses toimunud menetluslik rikkumine kõrvaldatud. 13. Esmalt tuleb märkida, et ükski menetlusosaline ei ole väitnud, et avaldaja oleks kinnitanud sissenõudja 01.07.2019 e-kirja kättesaamist ning selle kohta ei ole esitatud ka tõendeid. Avaldajale ei saa seega 01.07.2019 e-kirja kättetoimetatuks lugeda

§ 3111alusel.

Puuduvad ka tõendid selle kohta, et varem oleks avaldajale täiteasjas nr 095/2011/779 menetlusdokumente e-posti aadressil XXX kätte toimetatud (see eeldaks samuti avaldaja poolset kättesaamiskinnitust), mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et täidetud on

§ 3141lg-s 1 sätestatud viisil menetlusdokumendi kättetoimetamise kohustuslik eeldus.

Isegi kui nimetatud eeldus oleks täidetud, ei ole sissenõudja oma 01.07.2019 e-kirjas viidanud

§ 3141lg-le 1 ning sellele, et ta loeb sunniraha määramise otsuse kolme tööpäeva möödumisel 9

(12)2-19-17633 avaldajale kättetoimetatuks, mistõttu ei ole Riigikohtu praktikast lähtuvalt täitedokumenti võimalik kättetoimetatuks lugeda. Kuna puuduvad ka andmed, et avaldaja oleks enne sissenõudja poolt täitmisavalduse esitamist täitedokumendi muul viisil kätte saanud, ei ole täitedokumenti võimalik lugeda avaldajale enne täiteasja nr 095/2011/779 algatamist kättetoimetatuks

§ 307lg 3 alusel.

Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et sissenõudja ei olnud avaldajale enne puudutatud isikule I täitmisavalduse esitamist täitedokumenti kätte toimetanud ja arvestades ka seda, et puudutatud isik I jättis täitmata oma kohustuse kontrollida piisaval määral täitedokumendi kättetoimetamist tõendavaid andmeid, oli täitemenetlus lubamatu. Sellest lähtuvalt on maakohus puudutatud isiku I 01.11.2019 ja 08.08.2019 otsused õigesti tühistanud.

  1. Puudutatud isik I on vaielnud vastu ka tema kohustamisele tagastada alusetult nõutud ja tasutud kohtutäituri tasu, kuna kaebuses kohtutäituri tegevuse peale ei oleks Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16 lähtuvalt tohtinud seda teha ning kuna puudutatud isik I saavutas sunniraha tasumise oma tegevuse kaudu, mis on KTS § 28 lg 1 kohaselt tasuline. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-16616 ei ole asjakohane, kuna puudutatud isikut I ei ole kohustatud tagastama sissenõudjale üle kantud raha, vaid tasu täiteasja nr 026/2019/1164 menetluse läbiviimise eest. Praegusel juhul on maakohus tühistanud puudutatud isiku I 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsuse, leides õigesti, et kuna täitemenetlus on olnud lubamatu, on õigusvastane ka tasu väljamõistmise otsus ning tasu sissenõudmine avaldajalt. Sellest lähtuvalt sai maakohus kohustada puudutatud isikut I tagastama alusetult saadud kohtutäituri tasu TMS § 53 alusel, mis sätestab, et kui kohus on tunnistanud kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel seadusvastaseks, tagastab kohtutäitur alusetult nõutud ja tasutud summa kohustatud isikule kümne päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest arvates. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda asjaolu, et avaldaja kandis puudutatud isiku I kontole sunniraha suuruse summa. Avaldaja sai allkirjastatud sunniraha määramise otsuse kätte alles täiteasja nr 026/2019/1164 kestel ning see võimaldas avaldajal esmakordselt hinnata, kas ta nõustub sunniraha määramisega ja tasub selle ära. See ei muutnud aga täiteasja nr 026/2019/1164 ja selles tehtud toiminguid lubatavaks.
  2. Määruskaebuses on puudutatud isik I heitnud maakohtule ette ka mitmete tema hinnangul asjas olulist tähtsust omavate asjaolude arvestamata jätmist, kuid ei ole esile toonud, mil moel need asja lahendust mõjutavad. Ringkonnakohus on seisukohal, et ükski väljatoodud asjaoludest ei mõjuta asja lahendust. Avaldaja ei vaielnud vastu sellele, et täiteasjas nr 095/2011/779 esines tema poolne rikkumine, mis andis aluse teha talle sunniraha hoiatus ja seejärel sunniraha määramise otsus. See ei tähenda aga, et avaldajale ei oleks pidanud sunniraha määramise otsust kui täitedokumenti kätte toimetama ja et puudutatud isik I ei pidanud enne täitemenetluse algatamist selle jõustumist kontrollima. Lisaks on ringkonnakohus eelnevalt selgitanud, et avaldaja on oma õiguste kaitseks valinud kohase õiguskaitsevahendi. Asjaolu, et avaldaja kasutada võib olla ka muid õiguskaitsevahendeid, ei muuda asja lahendust.
  3. Maakohus on jätnud kõik menetluskulud, sh sissenõudja omad,

§ 172

lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda, kuna puudutatud isiku I tegevus põhjustas avaldaja poolt kohtusse pöördumise vajaduse ja kaebus rahuldati.

§ 172

lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud 10

(12)2-19-17633 kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on menetluskulude jagamisel

§ 172

lg 1 teisest lausest tulenevalt peamiseks lähtekohaks õiglus (vt ka Riigikohtu 11.03.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga I, et maakohus ei ole sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmist piisavalt põhjendanud, st hinnanud, kas see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades seda, et sissenõudja esitas täitmisele jõustumata täitedokumendi, on ka tema tegevus toonud kaasa avaldaja kohtusse pöördumise vajaduse. Lisaks on sissenõudja kogu menetluse vältel olnud puudutatud isikuga I samadel seisukohtadel. Sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei ole seega õiglane ning maakohtu lahend tuleb menetluskulude jaotuse ja puudutatud isikult I sissenõudja menetluskulude väljamõistmise osas tühistada ning sissenõudja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. 17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja puudutatud isikult I sissenõudja menetluskulude väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab sissenõudja menetluskulud tema enda kanda. Kuna määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks muus osas, jääb maakohtu määrus ülejäänud osas muutmata. 18. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse üksnes väheolulises osas, jäävad

§ 171

lg 1 alusel avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I kanda ning puudutatud isiku I menetluskulud tema enda kanda. Kuna sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei ole asjaolusid arvestades õiglane, jäävad sissenõudja menetluskulud

§ 172

lg 1 teise lause alusel tema enda kanda.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu menetluses palub avaldaja mõista puudutatud isikult I menetluskulude katteks välja kokku 290 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on õigusabi osutatud 2,9 tunni ulatuses (maakohtu määruse, määruskaebuse ja sissenõudja vastusega tutvumine – 0,9 h; Riigikohtu lahendite analüüs, määruskaebusele vastuse koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule esitamine – 2 h). Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasuks on 100 eurot (käibemaksuta). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus nr 32-1-115-14, p 14). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja olemust ja mahtu, on avaldaja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Eeltoodule tuginedes mõistab ringkonnakohus puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 290 eurot. Avaldaja on taotlenud puudutatud isikult I

§ 177

lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise tasumist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 19. Puudutatud isik I on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. 11

(12)2-19-17633 Puudutatud isik I on seega tasunud riigilõivu 35 eurot enam. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 150

lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

§ 150

lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

§ 150

lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.