KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 11. august 20

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Teda karistati 7 aasta pikkuse vangistusega.

§ 418

lg 1 järgi mõisteti talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel määrati liitkaristuseks 7 aastat 6 kuud, mida lühimenetluses vähendati 5 aastani.

§ 65lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 30.

novembri 2015 a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Lõplikuks liitkaristuseks on 6 aastat 5 kuud ja 20 päeva vangistust, mida T. Erelt kannab alates

1. veebruarist
2. Karistusaeg lõpeb
3. juulil
5. Vangla ja prokuratuur ei toeta T. Erelti vabastamist tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmisest.
6. Viru Maakohtu
7. juuni
8. a määrusega jäeti T. Erelt karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna täitmata on

§ 76lg-st 4 tulenevad vabastamise materiaalsed eeldused.

1. Kohus viitas T. Erelti kahele kehtivale kriminaalkaristusele, mis näitab, et ta ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Samuti tõi kohus välja, et viimase kuriteo pani T. Erelt toime kättemaksuks ja ettekavatsetult ning tema vägivaldus on viimase kuriteoga suurenenud. Viimase kuriteo pani T. Erelt toime katseajal. Harju Maakohtu 30.11.2015 otsusest nähtub, et T. Erelt jõudis olla vabaduses 30.11.2015 – 04.02.2016, s.o veidi üle 2 kuu. Nimetatud otsusega oli talle määratud katseaeg 3 aastat (30.11.2015 – 29.11.2018), kuid juba üsna katseaja alguses – 04.02.2016 pani ta toime uued kuriteod. Seetõttu puudus kohtul kindlustunne, et tingimisi ennetähtaegse vabastamisega kaasnev katseaeg ja käitumiskontroll hoiavad uue kuriteo toimepanemise ära. Süüdlasel on säilinud kontaktid kuriteokaaslasega ning ta peab kirjavahetust teiste kinnipeetavatega. Varasemad grupis toime pandud kuriteod näitavad, et suhteid kriminaalkorras karistatud isikutega võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Iseloomustuse kohaselt on kinnipeetav ametiisikute suhtes salliv, ent üleolev ja manipuleeriv esitades nõudmisi. Ta tunnistab kuritegu, ent õigustab seda enda üleelamistega. See näitab enda heaolu tähtsaimaks pidamist ning kannatanu suhtes empaatiavõime puudumist. Kohtul puudus isiku hoiakuid ja kuriteosse suhtumist arvestades kindlustunne, et T. Erelt oleks motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma.
2. Kohus pidas positiivseks puuduvaid distsiplinaarkaristusi, sotsiaalprogrammide läbimist, elu- ja töökoha olemasolu, ent see on ebapiisav kaalumaks üle negatiivseid asjaolusid. MÄÄRUSKAEBUS
3. Määruskaebuses palutakse maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega T. Erelt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Jätta Riigi Teatajas T. Erelti poolt avaldatud andmed avalikustamata.
4. Kaitsja märgib, et kohtulahend ei vasta põhistamiskohustusele ja riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadele. Kohtu järeldused põhinevad T. Erelti varasemal käitumisel. Kaalutud ei ole isiku käitumist vangistuse ajal. Kohtu järeldus, mille kohaselt ei kaalu distsiplinaarkaristuste puudumine, töötamine, sotsiaalprogrammide läbimine, töö- ja elukoha olemasolu üles negatiivseid asjaolusid, ei ole riigikohtu seisukohtadega kooskõlas. Kohus on pidanud riskifaktoriks ka suhtlust kuriteokaaslasega, ent viimane on karistuse ära kandnud pereinimene ja maksumaksja, mistõttu ei saa sellisest suhtlemisest uue kuriteo riski tuletada.
5. Vangla iseloomustus on erapoolik ja tendentslik. Vangla on lugenud garanteeritud töökoha kattevarjuks ning arvanud kinnipeetava kriminaalse subkultuuri esindajaks tehes resoluutseid järeldusi kinnipeetava eelnevatest kuritegudest. Üldteadaolevalt keelduvad kinnipeetavad töötamast 63-sendilise töötasu eest, ent T. Erelt töötab. Viimase kriminaalasja materjalidest on aga vanglal võimatu adekvaatseid järeldusi teha, kuivõrd need on seotud riigisaladusega.
6. Lisaks palub kaitsja arvestada T. Erelti tervislikku seisundit ning perekondlikku hoolduskohustust, aga ka lähisuhtega seonduvat. Veel märgib kaitsja, et T. Erelt on täitnud individuaalse täitmiskava, s.o mingi taasühiskonnastava tegevusega ei ole tal vanglas võimalik tegeleda. Vangla ei võimalda tal ka edasi õppida ega mõtestatud tasustatavat tööd teha.
7. Süüdimõistetu taotleb, et Riigi Teatajas jt avalikes andmekandjates avaldatavates maa- ja ringkonnakohtu lahendites ei avalikustataks antud asjas tehtavat lahendit. T. Erelt põhjendab seda viidetega kohtuistungil riigisaladusele jt tema julgeolekut ohustavatele andmetele. T. Erelti vaenlased vabaduses võivad ohustada tema julgeolekut. 2

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid (RKKKm 3-1-1-1217, p 20).

1. Kaitsja heidab maakohtu lahendile ette põhistamiskohustuse rikkumist ning hälbimist riigikohtu seisukohtadest ning kaalutluse puudumist T. Erelti vangistusaegse käitumise küsimuses (distsiplinaarkaristuste puudumine, töötamine, sotsiaalprogrammide läbimine). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on neid positiivseid asjaolusid arvestanud. Küll aga nähtub maakohtu määrusest, et kohtul puudus isiku hoiakuid ja kuriteosse suhtumist arvestades kindlustunne, et T. Erelt oleks motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma. Sellist seisukohta on kohus ka põhjendanud iseloomustusele tuginedes (vt määruse p 4). Õigeks ei saa pidada ka kaitsja väidet, justkui oleks T. Erelti taasühiskonnastavad tegevused vanglas ammendunud. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava kohaselt on talle kuni
2. a ette nähtud vestlused eesmärgiga analüüsida kuritegelikku käitumist, selle põhjustajaid ja tagajärgi. Vestluste eesmärgiks on mh tulevikus kriminaalsest käitumisest ja kriminaalsete hoiakutega isikutest hoidumine (tlk 53). Ehkki kaitsja kinnitusel ei saa suhtlemisest endise kuriteokaaslasega uue kuriteo riski tuletada, nähtub maakohtu määrusest, et T. Erelt suhtleb ka mitmete kinnipeetavatega. Kuna ka individuaalse täitmiskava kohaselt peetakse kriminaalsete hoiakutega isikutest hoidumist uue kuriteo riski seisukohast vajalikuks, ei väära kaitsja väited kohtu järeldust, et suhteid kriminaalkorras karistatud isikutega võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks.
3. Kohtukolleegium ei näe kaalutlusõiguse väärteostamist selles, et maakohtu järeldused põhinevad T. Erelti varasemal käitumisel, sest isiku varasemat elukäiku tuleb tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et T. Erelti varasemast elukäigust kahtlemata lähtub ohuprognoos (T. Ereltit on korduvalt kriminaalkorras karistatud, uue raske isikuvastase kuriteo pani ta toime katseajal ning käesolevalt kannab ta juba teist vangistust, korduvalt on süüdlast karistatud vägivallakuriteo eest). Kahtlemata omavad kaalu ka kuriteo asjaolud, mh maakohtu poolt välja toodud kättemaksumotiiv ning ettekavatsetus, aga ka vägivaldsuse aste suurenemine viimase isikuvastase vägivallakuriteo puhul. Kohtukolleegiumi arvates on mitme raske isikuvastase kuriteo toime pannud isiku puhul vähemalt oluline risk jätkata taolist käitumismustrit, eriti kui isik iseloomustuse kohaselt õigustab oma tegu püüdes näidata seda väiksemana ning enda üleelamistele keskendudes (tlk 61). Uue kuriteo riski seisukohast ei välista õigusvastast käitumist ilmselt ka perekondlikku hoolduskohustuse ega lähisuhtega tegelemine.
4. Mis puudutab kaitsja etteheiteid vangla iseloomustusele, siis ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust pidada seda tendentslikuks: nimelt on selles ka põhjendatud, miks vaatamata garantiikirja olemasolule leiab vangla, et T. Erelti töötamine lihttöölisena on vähetõenäoline (tlk 62). Pealegi ei ole maakohus vangla sellisest seisukohast lähtunud pidades garanteeritud töökoha olemasolu positiivseks. Tuginetud ei ole ka vangla arvamusele, nagu oleks T. Erelt kriminaalse subkultuuri esindaja. 3